Pullerits: Kuidas Jaanus Kunts mind Tamsalus lendama pani?

Ma ei tea, mida Jaanus Kunts Suusavendade tiimist üksinda laupäeva hommikul Tartus leiutas ja nikerdas, aga tulemus oli fantastiline. Mulle tuli juba peatselt pärast Tamsalu maratoni starti meelde anekdootilik lugu hiirest, mille kulminatsiooni ülesehitust ma täpselt ei mäleta, aga kus lõpurida kõlas umbes nii, et tooge kõik kassid siia, ma neile alles näitan!

Ma ei saanud kuidagi aru, mida kõik küll pärast starti venisid. Kuhu oli jäänud lennukus? Kas varasematele maratonidele? Igatahes kui tuli põllu peal esimene tõus, sai mul rivis tilpnemisest villand, võtsin paremale värskele lumele ja läksin tõusul kergelt libistades vähemalt kümnest mehest mööda. Probleemitult. Probleem tekkis siis, kui otsustasin paremal jätkata, suusaga lahtisesse lumevalli põrutasin ja siruli lendasin. No nii: esimene pauk juba kirjas! Kukkusin vähemalt kaks korda sama palju tahapoole, kui olin möödudes ettepoole saanud.

Ja ikkagi olid suusad fantastilised! Polnud vahet, kas sõita kõvaks silutud rajal või kõrval värskel lumekihil - ikka libises kõigist paremini. Jätkasin möödasõite, eriti elektriliinide kõrval lainetaval reljeefil. Eestpoolt tulid üha uued mehed selg ees vastu. Ja siis tulid mõned tõusud - ja ka need ei teinud midagi hullu. Sain suusad neil hästi libisema ja kandusin justkui iseenesest üles. Kergelt. Hakkas kohale jõudma, et seekord teen kõva sõidu, seda enam, et paljud kahekohalise numbriga mehed olid püsti hädas - küsigu nood Kuntsilt, kuidas tulnuks määrida! - ja jäid järjest jalgu. Ning mis samuti tähtis: enesetunne oli hea, tundsin, et reservi jagub küllaga.

Pärast esimest TPd põllu peal, kui kõva rulluisutaja Sulev Lokk (nr 117) oli vahepeal eest saanud, jätsin järjekordsed kolm meest selja taha ja tulin Lokile tagant järele sellise hooga, et hüüdsin: "Ja siit ma nüüd tulen!", mille peale Lokk kohe kõrvale võttis ja mind targu mööda lasi. Et ma saaks järgmisi mehi püüdma minna. Muudkui vups ja vups neelasin neid alla. Keegi luges raja ääres kohaks 78. No pagan, mõtlesin, kui nii edasi läheb, on lootust numbriga 6 algavale kohale.

Enne Pariisi mägesid sain kätte päris innukalt töötanud neliku, kus rahmeldas ka sugulane/hõimlane Asko Nurm (nr 95), kes on selleks talveks kõvasti ja plaanipäraselt harjutanud. Vaatasin korra üle õla tagasi, viibutasin parema käega mu tuulde võtnuile ning hüüdsin: "Näete, järele võtsime!" Tegelikult, mis võtsime - mina võtsin! Ja siis kui tõusud ja laskumised tulid, läksin nelikust ka mööda, nii et teise TPsse jõudsin kõige ees.

Olin tükk aega sõitnud koos Võru Suusaklubi noormehe Hardi Ahmaniga (nr 185), aga teises TPs kasutas ta ära seda, et otsustasin võtta kaks joogitopsi, ja ründas mäge esimesena. Enam ma teda rajal ei näinud. Pärast protokollist vaatasin, et ta sõitis mul eest ära seitsme ja poole minutiga, sai 43. koha, tuli oma vanuseklassi võitjaks ja edestas isegi Viru maratoni võitjat Even Toomast. Aga nii tubli noormehega pool distantsi võrdselt sõita pole ju paha saavutus.

Edasi lasin teistel meestel ka tööd teha. Jaak Teppan on mind aastaid õpetanud, et ei ole vaja kogu aega ees kühveldada. Aga sedakorda tuli seda siiski teha, sest teistest polnud eriti initsiatiivikaid sõitjaid. Küll aga kinnitas pilk üle õla, et minu tuules suutsid nad püsida küll. Olin enda sappa koondanud vist umbes 15-mehelise rongi. Aga tagasiteel lasin targu ees vedada Urmas Joolil (nr 121) ja Lokil. Nende taga oli väga mõnus sõitu nautida. Vahel tekkis tunne, et peaks ikka ise uuesti ette minema, aga tuletasin Jaak Teppani hoiatavaid õpetussõnu meelde.

Kõik oli kena, kuni umbes tosin kilomeetrit enne lõppu otsustas Anti Arak (nr 126) rahu rikkuda. Ta rebis ühel väljal ette ja pani tempot juurde. Mul jäi Loki tuules umbes viie-kuue-meetrine vahe sisse. Teised ei mallanud minu taga enam passida ja hakkasid mööda suruma, neli-viis meest järjest. Lasin neil minna, aga siis ei saanud ise ka aru, mis järsku juhtus - igatahes lendasin kitsal metsasihil kõhuli. Tagajärg oli ootamatu. See lend tõmbas mu paremat jalga kuidagi imelikult, nii et sääremarjalihas läks valusalt krampi. Keerasin end rajal selili, võtsin jalast kinni ja hakkasin seda venitama. Selle ajaga said veel mitmed minust mööda. Kui valu veidi järele andis, ajasin end püsti ja vaatasin, kuidas liikuda kannatab. Kuid sellised matsud ja üllatused löövad ikka rütmi totaalselt sassi. Kulus vähemalt kilomeeter, kui mitte kaks, enne kui end uuesti leidsin.

Aga ühte tahaksin siiski neile öelda, kes tükk aega mu taga sõitsid: miks pidi pidevalt mu keppidel tallama? Sõidu jooksul ligi kümme korda. Ausõna, see ei ole meeldiv. Kui ikka kepi otsa peale astutakse, siis kätt ette viies rebib selline tegevus nii õla- kui küünarliigest. Mul on aga parem küünarliiges niigi hooaja teisest poolest valus, nii et kui parema käega keppi kellegi suusa alt lahti rebida, siis kujutate vast isegi etee, milline valu küünarnukist läbi lööb. Pole liiast paluda, et olge hoolsamad, jälgige eessõitja liigutusi ja ei ole vaja tal hammastega kogu aeg tagumikus kinni olla.

Enne viimast TPd tundsin, et hakkan kosuma, sest sain taas nii mõnestki mööda ja jõudsin Aimer Peensalule (nr 42) täiesti sappa. Kuid TPs toimetas ta kiiremini, sai uuesti eest, püüdis kinni kolm eessõitjat ning neile ma enam järele ei saanudki, kuidas ka ei püüdnud. Ja tõele au andes ei olnud suusad viimasel 15 kilomeetril ka enam nii lennukad nagu alguses. Ei tea, kas kehvema libisemisega mehed olid selleks ajaks juba nagunii selja taha jäetud või kulus Kuntsi meistritöö ajapikku lihtsalt ära.

Lõpukilomeetritel, nagu finišis teada sain, passis mu selja taga Tartu Suusahullude tiimi liige Andres Pae (nr 96). Tundus, et tõusudel oli ta parem, kuid lausikuil ja laskumistel lasi vahe sisse. Lõpusirgele tuli ta vahetult minu selja taga, üritades möödumiseks vaba rada saada vasemalt, seega suurema kaarega. Mida teie oleksite minu asemel selles olukorras teinud?

Otsustasin hästi kergelt vasakule suruda. Nõnda mul õnnestuski teda kuue kümnendikuga võita. Pärast lõpetamist tunnistasin talle koheselt, et ega see minust vist väga ilus tegu olnud, aga ma nii väga tahtsin teda võita. Pae vastas, et ega ta vist poleks nagunii mööda jõudnud. Protokolli läks mulle 90. koht ajaga 2:31.44,3, kaotust Tamsalu-mailt pärit võitjale Timo Simonlatserile 26.20. Eesmärk sai täidetud - taas saja sees.

Pärast, kui sõitsime Ragnar Loova musta Chrysler 300M-ga tagasi Tartusse - väga šeff Ameerika auto! -, küsisin suusatreenerilt ja Eesti Terviseradade tegevjuhilt Jaak Teppanilt, kes saavutas tänavuse talve 35 treeningkilomeetri pealt 351. koha ja kaotas mulle ligi poole tunniga - ta tunnistas, et sai juba esimese 500 meetriga vereklombid kurku -, et kas minu tegevus lõpusirgel oleks diskvalifitseerimist väärt. Kuulake nüüd eksperti, sest Teppan on neljanda kategooria suusatreener, ja ta ei ole seda kategooriat saanud nii, nagu sai Erki Nool: Teppan ütles, et mu teguviis oli täiesti õige ja loogiline ja isegi inimlikus plaanis ei pea ma süümepiinu tundma, sest esiteks on eessõitjal alati eesõigus ja teiseks ei lõiganud ma Pael rada diagonaalis läbi ja tagatipuks olid lõpusirgel koridorid tähistamata.

Aga meil oli autos veel neljaski mees, Oliver Lüütsepp. Ta on Tartu Pere Leiva üldfüüsilise ettevalmistuse treener, alles teist hooaega suuskadel, ja sai elu sõiduga 105. koha. Ta kaotas mulle vaid pisut rohkem kui poolteist minutit. Aga kui selliseid mehi "metsast" ka tuleval talvel rajale juurde tuleb, läheb esisajasse murdmine muudkui raskemaks.

Kuid vara veel konkurentidel rõõmustada. Jaak Teppan kinnitas, et ta näeb mul piisavalt reservi.
******
Font's Point, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Tamsalu-Neeruti maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Pildimälestus Tallinna maratoni teiselt ringilt - võistlejate rivi veab Priit Pullerits. Foto autor: sportfoto.ee (Priit Pulleritsu ostetud foto)
Foto 3: Timo Simonlatser võidab Tamsalu-Neeruti maratoni. Foto autor: Tarmo Haud