Pullerits: Kuidas ma sõitsin elu kiireima maratoni?

Oi, oli see alles kiire sõit Tallinna maratonil! Veel kunagi varem polnud ma Estoloppeti ühelgi jõuproovil saanud aega alla kahe tunni. Kiirus oli nii suur, et juba viiendaks kilomeetriks olin kaks korda kõmaki! selili lennanud ja korda neljakäpukile maandunud.

Tartu teatemaratoni tiimikaaslane Jaanus Laidvee alias Johan Olsson oli mind stardieelsel õhtul Kõrve suusasõidu kogemuse põhjal hoiatanud:

«Sellisel kitsal rajal on stardipositsioon ülimalt oluline ja sinu näitel hetkel ka stardigrupp. On küll ka mitmeid laiemaid lõike, kus mahub ilusti kõrvutigi sõitma, kuid nendele eelnenud pikkadel kitsastel lõikudel on rodus roomamisega juba nii palju kaotatud, et hiljem seda tagasi sõita pole praktiliselt võimalik.
Minu ettepanek sulle on, et mine enne starti korraldaja juurde ja lase teha numbrile märge, et võid startida esimesest grupist. Arvestades sinu taset, teeb korraldaja selle kõhklemata ja seda ei hakka keegi sulle hiljem ka ette heitma. Võimetelt oled sa kindlasti esisaja mees ja selline vahetus on absoluutselt põhjendatud. Olen ise paaril maratonil samamoodi teinud ja väljasõidetud koht pole hiljem jätnud kellelegi mingit kobisemisruumi.
Vastasel korral on aga sealt tagant teisest grupist väga raske kõrget (võimetekohast) kohta loota (loe: võimatu).
Teine asi: kui grupi oled õigeks saanud, siis stardi kindlasti mitte kaugemalt kui grupi keskelt, sest nagu ütlesin, on rada paljudes kohtades kitsas ja ka 50-60ndatel kohtadel stardist minnes tekivad tõusude all mitmed seisakud, samuti kui keegi aeglasem on ees, siis mööda saamine on paljudel lõikudel sisuliselt võimatu või tohutu ülekuluga. Rääkimata tagantpoolt startides. Nii koguneb pikkade kilomeetritega hulk väärtuslikke, kuid kaotatud sekundeid.
Nagu su blogis ka Ants eile kirjutas: «Priit, pea meeles, et kogu sõidu õnnestumine määratakse pühapäeval esimese 3 kilomeetriga. Kui sa tahad saada head kohta, pead eest startima ja alguses valusalt tuld andma. Pärast läheb kergemaks. Tagant ette sellel rajal ei ole võimalik sõita!»
Kirjutan sellele väitele kindlasti alla. Niipalju lisaks siiski juurde, et tagant ette on võimalik sõita, aga kaugeltki mitte sellises mahus, kui esimese 5-10 kilomeetriga (sõltub stardikohast) ära on kaotatud.
Kolmas asi: laskumised. Sellel rajal pole küll ühtegi väga nõudlikku laskumist, kuid homme tuleb väga kiire rada ja kiirused lähevad suureks, seda enam, et punases ja pundis juhtub väga lihtsalt ka siledal maal, kui keegi näiteks otse ees kukub... Kuid kehvi variante on mitmeid teisigi. Seega, laskumistel tuleb olla ülim tähelepanu ise ja alati üritada laskuda rivis võimalikult eest (tip: nagu tuleb laiem lõik, tuleb püüda kohta parandada ja võtta koht sisse grupi peas, mitte sabas).»

Laidvee (nr 37, lõpuks 78. koht) ja samuti Suusavendade soovitustest lähtudes alustasin hoogsalt, aga juba pärast starti esimesel tõusul sain põlved maha: kellegagi läksid suusad sõlme, siis jäin omakorda teistele jalgu, ja kui uuesti liikuma sain, oli terve trobikond vihaseid vastaseid mööda kihutanud.

Kui hakkasin männimetsavahelisel kergelt tõusval lõigul kohta parandama ning otsisin möödumisruumi, ja minu tagant otsis seda omakorda veel keegi, lendasin ühtäkki selili. Ai, see oli parajalt valus mats! Hea, et hingamist täitsa kinni ei löönud. Selja tagant tuli Siim Õunloo (nr 160, sai 62. koha) ja hõikas, et «sõida-sõida!». Aga seesugustest paukudest annab hea mitu minutit taastuda, enne kui pea klaariks saad ja taas normaalselt sõitma suudad hakata.

Esimese pika ja hästi kiire laskumise lõpus tuli mäletatavasti vasakpööre. Lähenesin sellele jäljes, aga keegi tuli vasakult kõrvalt, nii et pidin päris suure kiirusega kurvi minema, ja loomulikult ei suutnud ma seda jäljes välja võtta ning põrutasin sabapidurit kasutades hange.

Pärast sellist algust tulid tagant juba numbrid teise saja teisest poolest ja isegi Signe Parm (nr 189) läks pikalt ette.

Alles esimese toitlustuspunkti järel sain enam-vähem mõistlikult liikuma ja tundus, et suurt hullemaks vast ei lähe. Aga kasesalu kandis tulid tagant agressiivselt viis-kuus meest ning jätsid mind samuti selja taha. Mis seal salata, eks sai vist algusega ka kergelt üle pingutatud, sest umbes 3. kilomeetril tundsin tänavu talvel esimest korda, et veri oleks nagu kergelt kurgus.

Ei saa öelda, et mu auguga Fischerid kehvad oleks olnud. Aga ega nad konkurentide suuskadest suurt nobedamad ka tundunud. Peip Reedi oli lasknud Suusavendadel alla panna mingit -4 kuni +4 kraadivahemiku pulbrit, mis tema väitel pidi just vanale lumele sobima. Igatahes jäljes kihutasid mu Fischerid küll lauluga.

Esimese ringi lõputõusudel sain järele endavanusele Aivar Käeselile (nr 89), kellega kord üks, siis teine ees, saime pool maad läbitud. Aeg-ajalt ilmus meie kõrvale ka Tiit Kollo (nr 188), kuid otsustavat initsiatiivi vedama minna ta ei ilmutanud. Haarasin teise ringi algul ise juhtohjad ning vedasin meid lähemalt ees liikuvale ligi kümnemehelisele rongile. Viimaks tuli tagant appi Marko Koppa (nr 666), kelle pika selja taga hakkas kohe palju kergem. Kuid ühel paremkurviga laskumisel ta kukkus. Sain temast ilusasti mööda, tõstsin vasaku suusa üle tema jala, ning jälle tuli mul minna vedama. Sain eesliikuva rongi kahele tagumisele liikmele kannule – üks neist oli Indrek «Alati kohal» Pak (nr 54), kellega lõpetasime Viru maratoni kõrvuti, ja teine, kui mälu ei peta, Valeri Homin (nr 98) – ja läksin neist ühe järsema tõusu harjal mööda, aga muu rong jäi siiski püüdmatuks.

Jõuvarude turgutamiseks oli mul rohelises tillukeses vöökotis kolm Squeezy geeli. Need, pean ütlema, on meeldivalt maheda maitsega ega aja läkastama. Ühe erandiga: kellele tomatiplöga ei istu, seda hoiatan Sqeezy tomatimaitselise geeli eest. Teise ringi esimese TP eel pigistasin selle suhu ning... oleksin peaaegu oksendama hakanud. Aga ei saa ju väärt kraami seepärast veel raja äärde visata! Otsustasin ületada psühholoogilise barjääri, teha meeled kindlaks ja tomatigeeli ikka ära tarvitada. Vähemasti ei läinud mu seisukord nii hulluks nagu Peip Reedil, kes mingil tuvastamata ajendil pidi ühes TPs vetsupaberit küsima ja sõitma Kaspar Kokalt laenuks saadud Madshuse suuskadega end metsa vahele kergendama. Nagu ta ise ütles: põhja lõi alt ära.

Siis, pärast TPd, pääseski Käesel eest ära. Ja nagu selja tagant aimasin – aga sinna vahtimisega ei hakanud riskima, niigi juba kukutud küll –, siis hoidis mitu meest minu tuulde. Ilmselt olid nad pakutud tempoga rahul, sest möödaminekut keegi ei üritanud.

Nii nad minu kannul passisidki, aga arvata võis, et ega nad asja nii ei jäta. Protokollist on näha, et kõik olid minust jupp maad nooremad mehed, kolm koguni üle kümne aasta vähem elanud, aga oleks siis, et näitaksid ka teotahet! Ei, kus sa sellega – passivad endast kümme aastat eakama mehe taga ja siis otsustavad viimasel pooleteisel kilomeetril näidata, kui kiired nad on. Aga kurta ei maksa – see nende õigus. Kuid vanasti olid noored siiski protsesside käigus abivalmimad ega keskendunud omakasupüüdlikult mina-mina-mina-stiilis üksnes loorberite lõikamisele.

Tuleb tunnistada, et vanusega lisandub mingi enese alalhoiu instinkt, mis tõmbab pidurit, kui väga raskeks läheb, ega luba end liiga tugevasti tagant piitsutada. Reedi, kes kaotas mulle lõpuks ligi 11 minutit – aga see oli tal tänavu talvel ka alles viies suusasõit üldse –, tunnistas, et temagi on hakanud sama tajuma.

Lõpus võtsin ennast siiski nii palju kokku, et peale suusastaadioni vaatevälja tulekut kedagi peale Heigo Paglanti (nr 184) endast mööda ei lasknud. Üritasin temast uuesti mööduda, aga mõlemal korral hüppas ta mu rajavahetusele ette. Aegade järgi vaadates jäi vähemalt neli meest mulle lõpuheitluses siiski alla.

Aeg 1:55.36,2 (keskmine kiirus 21,3 km/h!) andis, nagu hiljem selgus, alles 109. koha. See oli üllatus. Oma arust sõitsin korraliku hooga ja liikusin küll. Pärast Kaarel Zilmer seletas, et sedapuhku oli tegemist noorte ja kiirete meeste rajaga. Kuid see ei tundu usutav seletus, sest minust tosin aastat vanem Kalle Kiiranen (nr 163), keda viimastel aastatel olen võitnud ikka vähemalt kümne minutiga, kaotas mulle sedapuhku vaid 30 sekundit. Ja M40 klassis sain alles 40. koha. (Siin ei maksa otsida lohutust tõsiasjast, et naistest olnuks ma kolmas.)

Tunnistan ausalt, et ei saa aru, kuidas tuli Fischeri uute augusuuskadega, kiirust treeninuna, igati konkurentsivõimelise libisemisega, enda arust normaalselt mogrenit sõites ja wassbergiga pingutades nii kehv koht. Jah, aeg on küll suurepärane, aga see oli suurepärane kõigil.

See on nüüd müsteerium, mida annab tükk aega pureda. Kahtlane, kas lõpuni keegi seda lahti hammustada suudabki. Laidvee tegi otsa lahti:

«Allolevaga ei pretendeeri ma tõele pihtasaamisele, seda enam, et su sõitu rajal ei näinud ja ka statistilist analüüsi pole teinud, lihtsalt mõned subjektiivsed tähelepanekud, kaugvaates siis.
1. Rada soosis rohkem tugevaid (eriti ülakehast) ja raskeid mehi, seda eelkõige esimesel ringil, kus rada oli kõva. Teisel ringil läksid tõusud ja ka mõned laugemad lõigud juba pudruks ja nendes kohtades muidugi eelis kadus, ehk toimis vastupidine efekt.
2. Kõva ja kohati jäine rada (teisel ringil pudrustes kohtades oli all tegelikult jää), mis nõudis kiireks sõiduks väga head suusavalitsemisoskust, et kark alt ära ei libiseks ja tehnika logisema ei hakkaks.
3. Kindlasti mängisid oma osa ka su kolm kukkumist, just rütmi ja hingamist häiriva tegurina. Kuna kukkumisi ei näinud, siis raske on sinna jäänud kaotust hinnata, kuid pigem saab mõõta seda kaotust sekundites, mitte minutites. Aga kiirel rajal võis see maksta koha esisaja piiril.
Järelduseks ütleks nii, et sinu kehaehituse ja kaaluga ning pigem ka suusavalitsemisega (ma ei taha midagi halba öelda, kuna harrastaja kohta sõidad pigem hästi, kuid kui lapseeas pole laskumis- ja kurvitehnikat küllaldaselt kehasse istutatud, siis hiljem selles väga heaks saada polegi võimalik - a la Kowalczyk) sobivad paremini pehmed (mida pudrusem, seda parem) ja mitte väga kiire libisemisega rajad/olud, kus ei mängi rolli nii palju võimsus ja füüsiline üleolek kui just vastupidavus.
Blogis on suusateooria vallas kindlasti oluliselt targemaid mehi kui siinkirjutaja, kes kahtlemata oskavad midagi pädevamat arvata, aga selline sai minu kiirhinnang ilma sinu sõitu vahetult täna nägemata.
Ja minu arust pole kindlasti põhjust norutamiseks, olusid arvestades tubli harju keskmine sõit!»
******Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Tallinna maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 3: "Hoogu jagub, suunadki pole valed," kommenteerib Kaarel Zilmer Priit Pulleritsu (teisel positsioonil sõidustiili. Veab Indrek Karolin. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 4: Kaarel Zilmer kommenteerib: "Milline tantsimine tegelikult uisutades käib! Ja nagu "tantsusamm" kaob, pole ka sõit enam see..." Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 5: Tallinna maratoni võitja Andres Kollo. Foto autor: Tarmo Haud