teisipäev, veebruar 21, 2012

Pullerits: Kas Tartu maraton on sattunud varaste huviorbiiti?

Tänavune Tartu maraton oli tõesti karm. Mitte ainult ilmastikuolude ja konkurentsi tiheduse poolest. Vaid ka selle poolest, mida tegid võistluspaigas mõned inimesed. Minuga samas vanuseklassis osalenud Vaido Tenisson (ajaga 3:40.56 sai ta tubli 457. koha), kes on Tartu maratonil osalenud üheksa korda ning viimased neli aastat lõpetanud esimese viiesaja seas, rääkis ehmatava loo.

"Kõik oli suurepärane, sõit läks hästi ja olen korraldusega rahul. Mõru olukord tekkis siis, kui telgis kuiva särki selga vahetasin. Pärast seda oli üks minu suusk ja kaassõitja Olev Matti üks suusk kadunud. Algul arvasin, et minu suusk on just Matti kätte sattunud, kuna tema üks minu suusaga sarnane suusk oli sealsamas alles. Sain korraldajatelt kiiresti tema telefoninumbri, kuid selgus, et temal polnud ühtegi suuska enam. Seega võttis keegi ühe suusa ühest ja teise teisest paarist, kas kiirustades või asjatundmatult.

Olen juhtunust andnud teada nii Sportinfo kaudu foorumisse kui ka Tartu maratoni korraldajatele. Tagasisidet pole tulnud.

Kas tõesti leidus Tartu maratonil kaassõitjate hulgas sportlane, kes omastas pahatahtlikult endale varustust, või on tõesti tegemist inimliku eksitusega? Aga sel juhul oleks ju üks omanikuta paar suuski pidanud sinna alles jääma!

Minu suusk oli Fischer RCS Classic plus (vaata fotot paremal!), kaaskannataja Mattil Fischer RCS Carbon Lite, selle aasta mudelid ja ostetud sel talvel, välimuselt sarnased, kuid siiski erinevad; ka sidemed olid minu ja Matti suuskadel erinevad.

Kõik see juhtus finiši kinnises alas, riietustelgi ees kella 13 ajal. Selleks ajaks oli sinna alasse jõudnud umbes tuhat finišeerinut.

Loodan, et kui teised spordisõbrad sellest teada saavad, oskavad nad enda varustusel silma peal hoida. Või tekib kellelgi südametunnistus? Loodan siiski veel, et see oli inimlik eksitus ja antakse endast teada. Minu kontaktid on 53444441 ja vaido.tenisson@alecoq.ee. Olev Matti telefon on 5056829."
*
Teistele: huvitav, kas see on üks esimesi juhtumeid, kui suurel rahvaspordiüritusel läheb tõeliselt hinnalisi asju kaduma, või on seda varem ka kusagil kellegagi juhtunud? Mul on ettepanek, ja uskuge, palun, sugugi mitte omakasupüüdlik, vaid olulist teemat tõstatav (kui see teema ikka on oluline?): palun jätke siia kommentaariumi kirjeldusi juhtumeist, kus on aset leidnud samasuguseid vargusi! Minu meelest väärib see teema ka meinstriim-ajakirjanduses tõstatamist, et inimesi hoiatada, kuid ma ei saa seda teha ilma eluliste näideteta. Palun lisage, mis aastal ja mis üritusel mingi vargusjuhtum aset leidis, kirjeldage seda lühidalt, samuti korraldajate reaktsiooni, ja millega juhtum viimaks päädis. Olen ajapikku aru saanud, et paljud ei taha oma nime all esineda; hästi, aga sel juhul jätke enda kohta mingidki tõsiasjad (vanus, kui sagedane ja mis tasemel ning mis laadi üritustel osaleja te olete), et lugejail tekiks mingigi arusaamine, kui innuka ja pühendunud harrastajaga on tegu. Ajakirjanduses ei saa esineda zombied.
******Desert Gardens, Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile. Leidke videos sama kaader, mis on sellel pildil!)

Fotod 1-4: Priit Pulleritsu ühesammulise paaristõuke näide Tartu maratoni viimastel kilomeetritel. Tema selja taga Joonas Oja. Fotode autor: Riho Lüüs
Postituse paremal pool avaldatud suusa foto saatis Vaido Tenisson

87 Kommentaarid:

At 14:17, Anonymous Anonüümne said...

Kusjuures, mina veel imestasin, et inimesed finishialas jätavad oma (kallid)suusad sedasi suvaliselt vedelema...Võivad ju teised segi minna, kaduma minna, hullem veel kui keegi pihta paneb...Käisin küll truult oma suusapaari-kaigastega nii riietumas kui diplomi järel, tõsi küll sööma minnes tuli nad kollase talongi vastu vahetada.

 
At 14:22, Anonymous Anonüümne said...

http://eemtbo.blogspot.com/2010/05/varastatud-tippklassi-voistlus.html

 
At 14:39, Blogger Tauno said...

On ju olemas eraldi suusahoiud. Ma pole kordagi nii julge olnud, et jätta oma suusad lihtsalt riietustelgi kõrvale seisma.
Vaatasin ja imestasin ise ka seda suuskade väljanäitust seal riietustelgi kõrval

 
At 14:52, Anonymous Anonüümne said...

aasta või paar tagasi oli juhus, kus kellelgi jalutasid riietumistelgi servast kallid kepid minema. sellest oli vist ka siin blogis juttu. ei taha uskuda, et võistlejad üksteise tagant asju pihta panevad (välistada seda muidugi ei saa). kuivõrd oli takistatud võõra rahva pääsemine riietumistelgi juurde?

 
At 15:19, Anonymous Anonüümne said...

Olen alati jätnud oma suusad ja kepid esimesse sobivasse kohta seisma kui olen sööma, pesema jne läinud. Vahel olen pidanud pärast meenutama, kuhu nad jätsin, aga alati olen üles leidnud. Ka nüüd ei võtnud sööma minnes suuskadele numbrit. See ei ole mulle kunagi probleem olnud ja nii vähemalt 25 korda. Ma tunnen selles seltskonnas end koduselt ja turvaliselt.
Kui see peaks muutuma, siis ilmselt valin endale teise ürituse, kus on teine seltskond.
Ma ei pea tegelema hobidega, kus end sotsiaalselt turvaliselt ei tunne.
TT

 
At 15:21, Blogger Gaspar said...

Nädal enne TMi, Alutaguse maratonil.
Peale sõitu lükkasin suusaprillid silmade eest üles ja läksin parklasse. Parkla sissepääsul libisesin suusasaabastega ning kukkusin istukile. Auto juurde jõudes katsusin, et prille pole enam peas. Läksin kohe tagasi sinna kukkumise kohta (ca 5min hiljem), aga tühjus. Küsisin hiljem koha peal infost, sama päeva õhtul korraldajalt ning hõikasin maha ka Sportinfos. Prille pole. Seega pean neid varastatuks. Ebaausaid inimesi kahjuks leidub :(

Irooniline on asja juures see, et uuesti auto juurde tulles leidsin laste mängukaru ja termose. Viisin need kohe infosse. Pärast lugesin Sportinfost, et asjad saadi kenasti kätte.

 
At 15:26, Blogger Priit Pullerits said...

Uskumatu, Gaspar, kas tõesti nii labaselt ja süüdimatult pannaksegi kaotatud asjad ühisüritustel, kuhu tulevad ju kokku seda ala armastavad inimesed, endale tasku ja astutakse minema?...

 
At 16:06, Blogger Kairit said...

Möödunud aastal Viru Maratonil (2011) oli pärast lõpetamist halb enesetunne ja unsutasin naiste riietusruumi suusadressipluusi ja villasärgi. Korraldajad leidsid villasärgi ja sain selle tagasi. Dressipluus jäi kadunuks. Ise süüdi, aga kehv tunne ikka ja harrastajale rahaline põnts ka, korralik asi oli:(

 
At 16:12, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa sa Priit siit oma loomaterjali kokku-eks selliseid asju juhtub ikka aga need on üliharvad erandid. Uuri parem palju meditsiiniteenistusel tööd oli.

 
At 16:12, Blogger Tauno said...

Kahjuks vargaid leidub ikka. Ka rattamaratonidelt on osavõtjate rattaid varastatud. Midagi ei ole teha, oma varustuse säilimise eest tuleb hoolt kanda.

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

Peale maratone vahel ikka otsitakse nii suuski kui keppe sportinfos. Ühel aastal läksid Alutagusel kellegi suusasaapad jalutama. Mis nendest asjadest ja lugudest edasi on saanud ei tea. Ise viskasin üleelmise aastal Palu TP-s prillid minema ja sain hiljem Tartus kätte, seega ei ole vist asjad ka kõige hullemad.
Eks inimesi ole igasuguseid.

eero

 
At 16:18, Blogger dr Holden said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 16:19, Anonymous Anonüümne said...

Eks ikka tavapärane läbilõige ühiskonnast, võib-olla küll gramm korralikum, aga pole ju ka ilmaime, et mõnele kaabakale meeldib suusatada.

Paar aastat tagasi oli suurem varguste laine orienteerumisüritustel, leidis seekord kõvasti vastavates foorumites diskuteerimist. Kui mehed metsas, käidi autodes. Ka tookord kahtlustati varast võistlejate seast.

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Juhul, kui keegi kogemata võttis siis peab 1 paar ju kuskil üle olema?

 
At 16:44, Blogger dr Holden said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 16:59, Blogger Priit Pullerits said...

Vahelduseks üks hea näide ka: vist üle-eelmisel aastal kukkus mul Tamsalu maratonil vist viimases TPs geelipakk näppude vahelt lumele ja sinna see jäigi, sest grupp ju ei peatunud. Vandusin kurja, aga tagasi keerama ei hakanud. Ja teate, mis finišis juhtus? Üks noormees (mitte võistleja) astus ligi ja ulatus mulle minu kaotatud geelipaki.

Ja ma olen kindel, et ta ei teinud seda seepärast, et geelipakk oli väheväärtuslik. Oli lihtsalt tähelepanelik ja abivalmis. Siiani mäletan seda tegu - väga südantsoojendav!

 
At 17:04, Anonymous Anonüümne said...

Selle teema juures ei saa küll mitte vaiki olla - 2010 a. registreerisin ennast rattarallile ja nädal enne rallit lõhuti kuuri lukk ja varastati mu ratas ära. Sealjuures laste rattad jäeti alles. Võimalik, et need polnud nii väärtuslikud. Kokkusattumus rattaralliga võis muidugi olla ka juhuslik.
Õnneks leidus tuttav, kes laenas rattaralli jaoks oma ratta. See oli siis juba põhimõtte küsimus, et kindlalt sõidus osaleda.

 
At 17:33, Anonymous Anonüümne said...

Mina andsin 2010 aastal peale TM-i finishit oma suusad riiete vahetamise ja söömise ajaks suusahoidlasse. Tagasi minnes enam suuski ei olnud (otsisin ise koos mitme suusahoidla vabatahtlikuga). Samas oli korraldustiim äärmiselt asjalik ja abivalmis. Andsin oma telefoninumbri ja suuskade kirjelduse ning paari-kolme tunni pärast sain kõne, et suusad olid leitud. Seega on vähemalt korraldajate hulgas väga tublid ja tegusad inimesed. Larry

 
At 18:05, Blogger Priit Pullerits said...

17:04, ka minu lapsepõlves ostetud neljakäiguline Sputnik, mille ülikooli lõpus taas sõidukorda timmisin, varastati 1980. aastate lõus maja tagant puukuurist. Loomulikult olin loll, et ratta sinna jätsin. Aga poisipõlves ei olnud keegi mu ratast puukuurist näppinud, seetõttu uskusin, et ega seda teha ka edaspidi. Elu õpetas, et ei maksa eales uskuda kõigist inimestest head. Kadunuks too ratas jäigi.

Larry, kuidas te suusad lõpuks välja ilmusid? Mis seal täpsemalt juhtus ikkagi?

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

17:04 jätkab: sellist blogi, mis tolereerib vargaid rohkem küll ei taha külastada.

 
At 19:13, Anonymous Anonüümne said...

Rajavahetusega panjn korra kurvis külje maha,prillid jäid sinna---samasugused nagu Norra ässal Gjerdaalenil,traadist raamidega,võib-olla keegi korjas üles.Paar aastat tagasi virutati ära maastikuratas cannondale f-500,tumesinise matistatud pärlmutter värvi raamiga---sellist värvitooni pole ma veel Eestis kohanud,xtr-juppidega,äkki keegi trehvab-vaevatasu.Hd.

 
At 19:17, Anonymous Anonüümne said...

Võib-olla keegi tõesti ajas kurnatusest segamini ja avastab selle jama alles Haanjaks määrima hakates.HD.

 
At 19:25, Anonymous Anonüümne said...

..Priidule vastuseks..
Olin ise suhteliselt lootusetu suuskade leidmise osas ning asusin tagasiteele Tallinna poole. Kui korraldusmeeskonna liige (keegi, kes suusahoidla toimimise eest mingitpidi vastutav oli) helistas, siis oli piisavalt hea meel, et suusad välja ilmusid ning kahjuks otsest tagasisidet ei küsinud. Kaldun arvama, et tegemist oli suusahoidlas ametis olnud vabatahtliku eksitusega. Kui õigesti mäletan siis sai sellel korral igaüks ise oma suuskadele hoidlasse järgi minna ning sealt lahkudes andis ära oma kviitungi. Seega võis keegi võtta valed suusad ja hoidla töötaja ei kontrollinud, kas kviitung ja suusad klappisid. Ilmselt inimlik eksitus või siis avastas varas, et Madshus Suprasonic on ikkagi ainult harrastaja suusk ja seda pole mõtet virutada:)

 
At 19:54, Anonymous Anonüümne said...

Hea kirjutis ja väga vajalik teema, aga Andres Keba oma oma blogis täna tõstatanud veel teravama ühiskondliku probleemi. "Vaatad aknast välja - lund lükkavad mehed vanuses 35+ või naised. Kus on nooremad mehed ? Mõned on trennis [..]" kirjutab Keba.
Siin blogis on palju räägitud Vahur Teppani trennidest, aga noortel meestel pole samal ajal isegi lumelabidaga töö selge. "Paljud noored mehed ei saa ka kõige lihtsamate töödega hakkama - ja lumelükkamine kuulub ka sellesse nimekirja.", märgib ettevõtja ja harrastussportlane Keba.
Mida siis teha? Meedia võiks vähemalt põhiasjad lumelabidatrennist rahvale selgeks teha.
Õige lumeviskamise tehnika algab juba lumelabida valikust.
Lumeviskamist alati alustada soojendusest. Külmad ja kanged lihased on altid vigastustele. Soojendus ei tarvitse olla pikk, 5-10 minutist piisab. Kohal marssimine, kerge hüplemine vms.
Põlved veidi kõverdatult, keha sirgelt. Heitel viia keharaskus eesmisele jalale. Oluline on kere süvalihased tööle panna. Põhilise töö teeb muidugi ära latissimus dorsi, aga töötab ka õlg.
Lumelükkamises eksisteerib kaks põhitehnikat: lükkamine ja tõstmine (heitmine). Lükkamine on alati kergem. Oluline on lükata kogu kehaga. Tõstmisel jälgida, et rakenduksid jalad. Labida kättevõtmine: mida niiskem on lumi, seda laiem haare (üks käsi haaraku alati varre otsast).
Pärast lumelükkamist muidugi venitused.
Hea lumeviskamise tehnika omandamine võtab aega, kuid järjepidev harjutamine viib sihile. Võimalusel omandada õige tehnika treeneri näpunäidete järgi.

 
At 21:52, Anonymous Anonüümne said...

Priit, ühel sinu Teatemaratoni tiimikaaslasel läks minuteada aastaid tagasi pärast TRM-i finišialast võistlusratas omal käel sõitma. Sellega ma pole kursis, mis edasi sai. Ilmselt mitte midagi...

Lauri

 
At 22:29, Anonymous Anonüümne said...

Minul läksid paar aastat tagasi Pannjärvel Winter Xdreamil kuivad matkasaapad riietusruumist minema. Asemele olid jäänud ühed sama karva märjad kõrged tossud. Mõtlesin ka, et kas tõesti keegi meelega tegi vahetust või läksid kogemata vahetusse. Foorumisse jäetud postituse peale ja korraldajate postitatud kaotatud-leitud asjade nimekirja peale ei tulnud mingit reaktsiooni. Aga poolteist kuud hiljem võeti äkitselt ühendust, olid ikka kogemata vahetusse läinud ja varem ei pandud tähele. Nii et võib maratoni järgselt ka uduse pilguga lihtsalt sassi minna.
Kati

 
At 22:41, Anonymous Anonüümne said...

TM korraldajad saaksid mõned kaamerad ajutiselt üles panna, oleks abi jälgi ajada ja ka kasvatuslik pool, kui on silt ja kaamera üleval.

 
At 08:03, Anonymous Anonüümne said...

Juhtub ikka, aga tegelikult on see siiski pseudoteema. Maratoni sõitmise ja üldse massisündmustel osalmise sisse kuulub ka oma asjadega toimetamine ning siin ei tasu kedagi muud süüdistada kui ennast. Siduda nüüd varastamine ja Tartu maraton- see on jälle PP poolt üks kunstlik teemaarendus. Sest juhtub ikka, aga tunduvalt rohkem on kõikjal positiivsemat kui seda, et keegi kellegi asja kas kogemata võtnud. Maailma suurtes suusakeskustes on iga hooaja järel sadu paare mahajäetud suuski, ja muud varustust, mida on siis maha jäetud, kaotatud jne. Ja otsijaid ei kuskil.
Nii et võtke sõbrad kõige muu kõrval oma tegevusse ka oma isiklike asjadega toimetamine, korraldajad on ju selleks tingimused loonud. Ärge eirake seda

 
At 08:19, Anonymous Anonüümne said...

Üks tilk törva vöib meepoti rikkuda...2009 a. üks Estoloppeti sarja maraton( milline neist, polegi oluline), peale distantsi unustasin casco sirmi ca 5 minutiks auto katusele, läinud ta oligi. Kuna see ei vedelenud maas kusagil, oli tegemist sulaselge näppamisega...
TM ja muudel üritustel peab loomulikult ise olema oma relvastusega hoolas. Kui 13.15 paiku juba Ande tp-st saati üha süvenevast seljavalust vaevatuna löpp jöudsin, vedeles neid suuski köikjal, vali vaid sobiv paar välja...Antud kadumise lugu tundub siiski meeltesegaduslik eksitus.
Maamees

 
At 10:36, Anonymous Anonüümne said...

Imestan kui lihtsaks paljud inimesed oma elu teevad. Kui on midagi kadunud, siis sildistatakse seda kohe varguseks. Tegelike põhjuseid võib olla erinevaid.
Kohe kõige halvema mõtlemine näitab millise inimesega on tegemist.
See inimene mõtleb teistest halba, tal on probleeme teiste usaldamisega, ilmselt ka enda. Sellistega ei taha kaua koos olla.

 
At 10:37, Blogger Uku said...

Olen ise leidnud rajalt väiksemaid kaameraid, mobiile, autovõtmeid, suusavarustust jne. Alati pole juhtumid olnud seoses spordi suurüritustega, olen leidnud ka trenni käigus või spordiüritust pealt vaadates.... Niipalju kui ma hiljem olen kuulnud on asjad oma omaniku alati kätte saanud....Endal on kaduma läinud sportlastee algusest saadik 2pr võistluskindaid, 2 joogipuntšot 3 suusamütsi ja mõned suusakinnitus krõpsud. Üldiselt ei arva ma, et keegi mu higist mütsi või tatist märgasid kindaid hirmasasti himustaks ning salalikult õiget hetke passiks, et need siis kasusaamise eesmärgil hiljem omavoliliselt võõrandada :D Materiaalselt ei ole kaotus olnud suur, kuid ühest mütsist, mis võistluskäigus raja äärde sai visatud ja hiljem kadunuks jäigi on küll kahju. Nüüd sõidan enamasti peapaelaga, mis on kokku volditud "memmerätist" see on alati võistluse lõpuks nii higine või siis lausa jääs, et viimane ostetud "rätt" on kestnud ligemale 5 aastat, ilma et keegi seda endale "kollektsiooni"oleks tahtnud.

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

10:36 arvamusega vägagi nõus. Olles ise ka sportides mõnest väiksemast esemest ilma jäänud, pole küll sellega seoses kunagi sellist mõtet tulnud, et keegi kindlasti põõsa taga luuras ja nii kui mul prillid kukkusid, siis kohe põõsast välja, prillid tasku ja tagasi põõsasse passima.
Nagu 10:36 minu arvates õigesti ütles, põhjuseid võib olla erinavaid.
Üldiselt olen ka oma nodi hiljem kätte saanud.

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Tere, olen see kannataja kelle suusk on kadunud, ärge palun arvake, et ma kedagi kaassportlst süüdistada üritan (nagu varasem kommentaar kajastab)loomulikult olen ise süüdi, et ei riietunud suuskadel ega viinud neid suusahoidlasse, soovin lihtsalt juhtida tähelepanu teistele juhtunust ja ehk just siitkaudu keegi avastab oma suusakotist võõrad suusad ja annab nendest märku. Loodan, et see oli lihtsalt kellegi eksitus ja asi laheneb.Ilusat talve jätku kõigile! Vaido Tenisson

 
At 11:17, Anonymous Anonüümne said...

Ainuke asi, mis mul seoses varustusega on juhtunud, et ühel võistlusel läksid kellegagi soojenduspüksid vahetusse. Mina sain number väiksema ja tema number suurema. Kahjuks oli see väiksem number selline, et napilt läksid jalga ja olid väga ebamugavad. Kuna ma seal kedagi sarnaste pükstega sõitmas ei näinud, saingi endale väiksemad püksid.

 
At 12:23, Anonymous Anonüümne said...

Inimesed ei mõtlegi, et kohe varas. Skandaalimaias meedia on see, kes kohe varmas varga silti külge kleepima, "Varas! Varas!" karjuma ja pasundama. See ju müüb!!!!!

 
At 12:39, Blogger Priit Pullerits said...

...okei, sel juhul toogu siis too mees, kes mul kuurist Sputniku ära viis - mille olin veel ostnud lapsepõlves teenitud raske raha eest -, see mulle aga ilusasti tagasi.

Oh teid püha lihtsameelseid! Kui koos on tuhandeid inimesi, siis saab ainult naiivne mõelda, et nende seas ei ole paari sellist, kes lähtuvad põhimõttest, et mis ripakil, see ära.

 
At 12:40, Anonymous Anonüümne said...

Ja jõutsime jälle seisu, kus asja ei ole, aga Pullerits imeb selle pastakast välja. Asja all mõtlen vargust.

 
At 12:42, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsu, raudne loogika, kui tal lapsepõlves kuurist ratas ära varastati, järelikult on Tartu maratonil vargad.
Ära enam peale võta!

 
At 12:43, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pulleritsu kõmuline Tartu Maratoni varguselugu on juba ilmunud? Kui on, siis teeksin ettepaneku eraldada osa müügitulekust suusakaotajate toetuseks!!!

 
At 12:51, Anonymous Anonüümne said...

Oh Sind püha lihtsameelset! Kui koos on tuhandeid inimesi, siis saab ainult naiivne mõelda, et nende seas ei ole paari sellist, kes lähtuvad põhimõttest, et mis ripakil, see ära.

Mis sellel TM seost on?
TM ei puutu siin asjasse, siin on selliseid probleeme pigem vähem kui enamikes sellistes kohtades, kus niipalju inimesi koos on.
Probleem on siin pigem vajadus igas positiivses asjas negatiivset näha ja seda võimendada ja loomulikult enda kasu eesmärgil (edevus, raha jne).
Kui statistiliselt aus olla, siis võib juhtuda, et peaks kiitva artikli kirjutama, et TM käib koos seltskond, kes oluliselt vähem varastab kui populatsioonis keskmiselt. Miks on vaja vastupidist kirjutada? Kusjuures isegi fakte ei ole, neid püütakse siin teiste abil hankida, et oma negatiivset nägemust teistele peale suruda.

 
At 13:26, Blogger Priit Pullerits said...

Te olete ikka päris loll, 12:42. Ärge pange minu suhu kokku asju, mida ma ei ole kokku pannud. Sputniku lugu ei ole ma kunagi sidunud Tartu maratoniga. Rääkisin Sputniku lugu näitamaks, et ei ole õige mõelda, et inimeste seas ei ole vargaid.

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

Mina soovitan varga otsimisel vaadata peeglisse. Kindlasti on selle kommnetaari lugeja midagi kuskilt varastanud. Kasvõi naabrimehe tikutopsist tiku, ilma sellest omanikku teavitamata, kui viimane parasjagu põiel käis. Tänapäeval on raske teha vahet vargusel, võtmisel, ärandamisel, laenamisel, kogemata kasutamisel, pistisel, altkäemaksul jne you name it. Ei ole elu kahjuks must-valge. Toone on siin vahel kümneid, kui mitte sadu või tuhandeid. Mina soovitan teha artikli juba palju laiemas kontekstis. Näiteks kuidas dopinguga patustaja varastas kaasrahvasuusatajalt nt 3 kohta või miskit muud selles stiilis. Suuskade varastamine on labane aga koha varastamine on palju intrigeerivam. Mäletame ju kuidas jooksumaratonil PP patustas, täna tema silmis dopingukahtlusega Maelt, kahtlase joogivedeliku manustamisega kõrvaliselt isikult selleks keelatud alast. See on kindlasti asi mis on huvitavam ja mõjutab oluliselt suuremat hulka spordisõpru kui üks segane suuskade kaduma või vahetusse minemise lugu.

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

Jootmisalast väljaspool joogi andmine ja vastuvõtmine on tõsised rikkumised. 13:42 nimetatud juhtumise oli raskendavaks asjaoluks veel see, et Mae saatis jalgrattaga Pulleritsu (mitme km vältel?), pakkudes mitmeid kordi juua. Saatmisega seoses meenub 2011 Frankfurdi maraton, kus sakslastest korraldajad olid lubanud tugevaima saksa naisjooksja isal tütart distantsi ulatuses rattaga saata. Väga küsitav praktika minu meelest. See näitab, et varguse - või poolvarguse - 13:42 kirjutab õigesti, et musta ja valge vahel on palju varjundeid. Tartu maratoni 2012 kohta aga kuluks küll analüüs ära, et palju seal erinevaid varastamisi oli - kui oli. Sportinfos räägiti kellestki tagumise poole mehest, kes uisku sõitis. Või oli maraton üldiselt fair play?

 
At 14:06, Anonymous Anonüümne said...

P.S. Korraldajatelt ei ole kuulnud kinnitust, et maraton toimus reeglite kohaselt ja rikkumisi ei olnud. Või torkas siiski midagi silma?

 
At 14:09, Blogger Tõnuke said...

Endal meenus kah kohe Holdeni mainitud rataste kadumine Haanjas. Peale selle kohe ei meenugi rohkem midagi. Sellest võiks järeldada, et varguste toime panemine rahvaspordiüritustel ei ole suur probleem. Minul läks pärast Tartu Jooksumaratoni kaduma osaleja medal, kuid kuna riided ja asjad olid vahetamise ajal teistega kõrvuti, siis ilmselt keegi lihtsalt avastas hiljem kodus, et tal on lausa kaks medalit. Muidugi sain endale siis uue medali. Küll aga ei usaldanud nüüd suusamaratonil suuski riiete vahetamise ajaks kuhugi seina äärde panna, vaid viisin kohe suusahoidlasse, arvates et sealt need ikka huupi rändama ei lähe. Aga noh, tegelikult ma ju oma pilku kah häguseks ei sõitnud - küll ajaliselt elu kiireim Tartu Maraton, kuid pea et kõige viletsama kohaga :-S

 
At 14:33, Anonymous Anonüümne said...

2011 Tallinna Maratonil stardi ootel, teises stardigrupis. Suusad olid nagu ikka kõigil maha paigutatud, ise võimlesin stardokoridori ääres suuskadest ca 3 meetrit eemal. Ükki ilmub üks suurema stardigrupi numbriga mees esirea suuskade juurde, vaatab neid hetke, siis haarab mu RCS-id ja hakkab kiirelt minema sammuma. Hüppasin kohe ligi vennale, too ehmus ja kokutades lausus, et otsib omi suuski ja ju ajas midagi sassi, pani suusad tagasi maha ja kadus kiresti. Võta nüüd kinni kas oli tegu varga või tõesti eksitusega. Igaljuhul arvan ma, et kui ma too hetk seal ei oleks olnud, ei oleks ma oma suuski enam näinud. Huvitav oli ka see, et kui ta tõesti teadis, et ta suusad seal on, siis oleks ta pidanud enda suuski edasi otsima, mitte kiiresti jalga laskma. Peale seda intsidenti ei julge enam stardikoridoris suuski ilma järelvalveta jätta.

Aigar

 
At 14:52, Anonymous Anonüümne said...

Uisk: TM enda lehelt viidatud albumites oli küll mehi, kes TP-des uisku sõitsid. Ma ise tegin ka ühes pudrusemas kohas paar sammu. Ei tahtnud kellesti ette rebida, lihtsalt klassikat oli seal nõme sõita. Ma olen tabeli tagumises otsas ja "meie ajaks" oli rada kohati väga pehme.

Kuidas esituhande mehed järsematest nukkidest üles saavad? Seda eriti raja teises pooles, kus pidamist juba vähem ja otse minna ei kannata? Tagumised tuhanded lihtsalt kõnnivad "kuuske", kuna jõudu korralikult sõita niikuinii ei ole, aga esimestel ju võiks olla?

 
At 14:59, Anonymous Anonüümne said...

No "kuuske" kõndimine (ingl k fishbone) on ju klassikas vist täiesti lubatud. Pudrune pind aga uisu sõitmiseks vist küll õigustus pole? Või on?

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Mõni teadja võiks jagada oma kogemust nt Vasaloppetilt, et kuids seal 1000+ kohtadele sõitjatele rajaolud on. Kas samasugune pudru nagu TM-l? Kui ei siis ma nimetaks TM-i poolt viimastele pudruraja piaakumist täisraha eest nende sissemaksu varastamiseks. Aus on kui TM-i osavõtumaks oleks esimese tuhande rahval 2-3 korda kõrgem kui viimase tuhande omal.

 
At 15:10, Anonymous Anonüümne said...

Hm, kui sult on misiganes ürituse raames vähem või rohkem väärtuslikke esemeid pihta pandud, siis tahes tahtmata oled kahtlustav teiste ja pisut hoolsam oma asjade suhtes.
Kunagi läks mul sedasi spordiklubis pulsokas koos vööga jalutama sel aal, kui ma wc-olin. Peale seda ei ole ma sportlaste suhtes nii usaldav. Kuigi, tahaks loota, et sporti teeb parem osa inimesi. Ja ilmselt teebki.
Aga hajameelne võib olla ka üldse mitte pildituna peale TM-i, ntx täna suuskama minnes haarasin koridorist kogemata kaasa punaste suusakeppide asemel kepikõnni kepid, mis ka olid punast värvi...:)

 
At 15:11, Anonymous Anonüümne said...

14:59 - ilmselt mitte. Üldiselt oli minu arust ka tagaotsas suht viisakas see sõit, rajale ette ei astutud ja uisu ei sõidetud ja üldse lollusi tehti vähe. Eelmine aasta oli rajal mitu rajavahetusega seotud ohtlikku momenti, sel aastal null.

Ainus asi - paljud suusatajad kasutavad keppe nii, et teevad laia kõrge kaare naaber-raja kohal. Ilmselt ei tehta tõuget mitte otse taha, vaid taha-kõrvale, ja ühtlasi ka liiga jõuliselt (pikalt ja tagant üles), ja siis kepid lähevad pärast "külla". Aga see oli vaid alguse häda, raja lõpus ei jaksanud keegi nii hooga tõugata, et kepiotsad maast väga kõrgele saaks.

 
At 15:18, Blogger Gaspar said...

Sõitsin Vasaloppetil 2010.a. Startisin 4. grupist (numbrid alates 3200-st). Jälg oli hea terve distantsi vältel. Vasal on see hästi korraldatud, et on eraldi märgitud aeglased ja kiired rajad. Kiireid radu saab kasutada möödumiseks - ei ole sellist probleemi nagu meil siin TMil, et pead 12km kellegi teise tempost sõitma.

Seoses sellega tuli meelde veel üks varguse juhtum. Käisin spordiklubis (Audentes, Tallinn) ning jätsin enda (Vasaloppeti) rätiku pesuruumis hoidiku sisse. Kui kuivatamise aeg kätte jõudis, oli see ära varastatud! Väga-väga kahju oli - suur emotsionaalne kaotus!

 
At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

15.04- Vasal olen kahel korral sõitnud. Korra aastaid tagasi umbes 8000. kohal ja mõned aastad hiljem umbes 4000 kohal. Kummalgi korral ei olnud nii taga sõites putru ega mulda. Ei mingit põhjust ühelgi tõusul uisku või kuuske sõita/astuda.

Ants

 
At 15:28, Anonymous Anonüümne said...

15:04-le - Vasal olen korra käinud 2007 aastal ja siis oli seal u 6000 kandis, kus mina tiksusin, ikka oluliselt olematum rada kui enamjaolt TM-l viimastel aegadel on olnud. Selle aasta TM rada peale 2000 läbinu oli ikka mõõtmatult parem, eelmise aasta omast rääkimata...
Peamine, millest raja kvaliteet sõltub, on siiski ilm, sulaga on pehme, külmaga kõvem.

 
At 15:35, Anonymous Anonüümne said...

Sel aastal tuiskas rada lahtiste kohtade peal külgtuules lihtsalt täis. Kindlasti oli 2011 kergem sõita, aga sademetel liuglemine polegi täppisteadus.

 
At 16:00, Anonymous Anonüümne said...

"Rääkisin Sputniku lugu näitamaks, et ei ole õige mõelda, et inimeste seas ei ole vargaid."

Priit, kes meist loll on, ega ometi see, kes arvab, et inimesed mõtlevad, et vargaid inimeste seas ei ole?
Tubli Priit, saime nüüd ka teada, et vargad on olemas ja lausa inimeste seas!

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

"Sputniku lugu ei ole ma kunagi sidunud Tartu maratoniga."

Blogikanne on Tartu maratonil kahtlustatavate varguste kohta. Pullerits ei esita Sputniku lugu küll mitte blogikandes, kuid sellega seotud kommentaaris. Nii et seos on küll, siin ei ole midagi vaielda. Pullerits poleks seda kuurivarguse juhtumit muidu esitanudki, kui blogikande pealkirjas väljapaisatud (nõrgavõitu) väitele - Tartu maraton on sattunud varaste huviorbiiti - ei tuleks karku alla seada. 8)

 
At 16:51, Anonymous Anonüümne said...

Saime nüüd teada, et inimeste seas on nii ausaid kui ka vargaid. Esimesi õnneks rohkem :)

 
At 18:29, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei saa jätta õli tulle valamata. Kujutame ette, et ausa patriotismist pakatava rahvasportlase suurim püha üritus Eestis on TM. Terve aasta teeb rahvasportlane selle nimel tööd, valab higi, võistleb vähemtähtsatel nelikürituse võistlustel või muudel ettevalmistavates võistlussarjades, kulutab finantsvahendeid ja aega, et saavutada võimalikult hea koht TM-l. Siis aga kui tuleb tõehetk, kargab kuskilt välja miski mees, kes saab rajal kõrvalist abi selleks mitteettenähtud kohas, manustab dopingut, mis aitab üle saada haamrist ning tänu sellele kokkuvõttes too tegelinski varastab paljudelt nende tegelikele võimetele vastava koha. Selline alatu vargus mõjub demoraliseerivalt. Paneb pitseri kogu võistlemise mõttekusele, sest me ei tea kui paljud inimesed, kaasvõistlejad erinevate nippidega nõnda kohti varastavad ja ennast nõnda parematena näitavad ning lõpuni ausaks jäävaid inimesi, kes rajal ei kasuta kordagi uisusammugi lubatud määras, nende tegelikust kohast kuritahtlikult allapoole suruvad. See on ebaõiglane, see väärib meedia tähelepanu, sest tehtud kulutused on kõik pandavad ümber rahalise kahju nõudesse. Arvestades treeningtunnid ümber õiglase töö hinnaga nt juristidel ca 200€/h saame kolosaalsed numbrid. Isegi kui teha aastas tund päevas trenni teeb see ainuüksi tööhinnaks 73000€ millele lisanduvad transpordi jm kulud.ldvalt saame nii kokku 100000€ kulu ja nüüd selgub 19.2.2012, et aus jurist kaotas ebaausate kodanike pärast 100 kohta ning jäi välja napilt nt esituhandest. Seega kaotus 10% kohtade arvestuses ehk siis 10% tehtud kuludest, mis on 10000€!!! Mehed, te räägite siin veel miskitest priillide varastamises või suuskade ärandamisest. Kas näete kuidas ausaid inimesi lüpstakse?! 10000€!!! See võtab keeletuks. Käed hakkavad värisema neid numbreid vaaadates. See on teema, mida tuleb uurida, sest ega maratonil ei osale ju ainult üks kahjukannataja jurist. Sedasi on kohti röövitud sadadelt ja võibolla tuhandetelt. Tegelikud kahjud on miljonites eurodes kõikide osaliste peale. Mehed aeg on artikkel kirjutada!

 
At 19:07, Anonymous Anonüümne said...

to 18:29
Mitte, et ma teie sarkasmi antud teema suhtes väga heaks kiidaks, kuid tõele au andes pean tunnistama, et teie sissekandes on stiili, värvi, kuraasi ja loogikagi ei longa.
Mis tähendab, et on selle heaks kiitmisega lood kuidas on, kuid kirjutis ise on kindlasti nauditav ja muigama panev. Ilukirjanduslikult kindlasti hea töö.

 
At 21:19, Anonymous Anonüümne said...

Edetabelile tuleks teine veerg lisada: mitu km keegi trenni tegi. See paneks asjad paika, võimed on ju inimestel erinevad.

 
At 21:52, Anonymous Anonüümne said...

Tegelikult võiks panna kogu elu jooksul läbitud kilomeetrid, siis oleks ausam. Näiteks võin oma kunagi harrastatud spordialal aasta jooksul mitte kilomeetritki läbida, aga TM lõpetajate hulgas tuleks ilmselt esi(kahe)kümnesse.

 
At 22:05, Anonymous Anonüümne said...

19.07

Tänan komplimendi eest! Tolle ilukirjandusliku poolega on aga nõnda, et selle loo potentsiaalse honorariga pole võimalik isegi töölissööklas lõunat lunastada, rääkimata spordigeeli paki lunastamisest või tasakaalustamata toitumise kompenseerimiseks vajaliku päevase vitaaminisegujoogi hankimisest või suisa restolõunasöögist või looga võrdväärset naudingut pakkuvast heast õhtusöögist õdusas ajaviiteasutuses.

18:29

 
At 22:46, Anonymous Anonüümne said...

to 21:52
A tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja! :))

 
At 23:03, Anonymous Anonüümne said...

to 22:46 ja teistele
Huvitav, mis ajaga ratsutaks lume peal TM trassi läbi? Ilmselt hobune võidaks, aga mitte ka väga palju. Ega ta 2 tundi täiega ka ei jaksa panna.
21:52

 
At 23:25, Anonymous Anonüümne said...

Sõbrad suusatajad!
Mul on teile hea uudis - ma eksisin. Hobune saaks TM-l pika puuga - vaatasin järele. Isegi siis, kui ta maa peal jookseks.
21:52; 23:03
PS Ma enam peale ei võta!

 
At 23:37, Anonymous Anonüümne said...

TM võitja aeg oli 2:43, mis teeb kiiruseks 23 km/h.
Obese võimetest ajaliselt sama pika maa läbimisel puudub küll igasugune ettekujutus, veel enam kui seda tuleks teha küllaltki pehmel ja kohati tugevalt läbivajuval pinnasel. Kui muidu oleks obene pigem kiirem, siis lume peal kahtlen selles sügavalt.
Ta vaeseke peaks rapsima end sellistes tingimustes kiirelt oimetuks.
Võtame näiteks inimese. Maailmarekordimees võiks joosta 63km asfaldil 3,5 tunniga ära (18 km/h). Kui nüüd panna see mees mööda TM rada jooksma, noo... ikka väga kõva koefitsiendiga tuleks tulemust korrutada.

Obese pikamaa kiiruse kohta nii kõval kattel kui TM rajal ühtegi andmebitti omamata tulistan täiesti puusalt ja väidan, et Joergen Brink paneks maailmameister-obesele TM rajal küllaltki veenvalt ära.

Neljajalgsete asjatundjad võiks muidugi valgustada, kui kaugel selline avaldus tõest on.

Liivimaa parimaid suusatajaid.

 
At 23:42, Anonymous Anonüümne said...

Hobune saaks pika puuga, aga põhjapõder tõenäoliselt võidaks. Võib-olla just sellepärast nägi Pullerits stardi eel und, et peab põdraga (soomlasega) võitlema.

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Ma seda just ütlesingi, et hobune võidaks ära. Ainus, kes võidaks oleks kelgukoer.

 
At 07:06, Anonymous Anonüümne said...

Priit,kaotasid viimasel lõigul Evelile ca poolteist minutit s.t. jõusaalis ilmselt rabelesid tühja.

 
At 09:15, Anonymous Anonüümne said...

07:06 millele tuginete oma väites, et jõusaalis käimisel olid negatiivsed mõjud, mis põhjustasid ajalist kaotust viimasel lõigul Eveli Sauele?

 
At 10:09, Anonymous kalle said...

Paar aastat tagasi läksid ühel tuttaval TM finishis kaduma suusakepid. Vist lõplikult.

Ka mujal on varaste oht - aprilli algul tegin Tartus Tähtvere dendropargi rajal päise päeva ajal viimaseid suusasõite, seljakott oli ühe puu otsas, peakõrgusel. Teatud hetkel märkasin et kott kadunud! Sain siiski kätte - oli üks prügikasti-kusti. Enam ei jäta.

 
At 10:25, Anonymous Anonüümne said...

Kui juristi juttu jätkata, siis kui palju kahju tekitasid eelmisel aastal Suusavennad, kes kalli raha eest suuski määrisid ja valet määret alla panid, mille tulemusena paljude sõit ebaõnnestus (PP kaasaarvatud)?

 
At 10:58, Anonymous Anonüümne said...

Tartu suusamaratonist ja mütoloogiast

http://www.tartupostimees.ee/749172/taavi-pae-tartu-suusamaratonist-ja-mutoloogiast/

 
At 12:31, Blogger Kaur said...

Kui Suusavennad tekitasid kellelegi kahju, siis keegi teine pidi saama kasu. See määrimine on zero-sum game. http://en.wikipedia.org/wiki/Zero–sum_game. Teine samasugune mäng on reklaam. (No peaaegu.)

Nii et kui Suusavendade rahuolematu klient pöördub nende poole sooviga saada raha tagasi, siis peaks Suusavennad omakorda saama mingi koguse nutsu kõikide teiste sõitjate käest.

 
At 12:51, Anonymous Anonüümne said...

Nii see ei ole, nendel teistel sõitjatel ei lasu süüd, miks nad peaksid kellegile maksma?
Kui keegi rajal katkestab, kas selle loogika järgi peaks kõik, kes seetõttu koha etepoole said, talle maksma?

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Lp Kaur Virunurm, ärge enam peale võtke!

 
At 13:19, Anonymous Anonüümne said...

Kauri mõttekäik on huvitav. Sportinfo.ee-s on esitatud halvustavaid arvamusi, et Suusavendade, aga ka mõnede teiste suurte määrdeteenuse pakkujate töö on üles ehitatud konveierimeetodil. Ärijuhtimise teooriat ja paktikat mõnevõrra tundva inimesena ütleksin, et ainult konveierimeetodil määrdeteenust ongi mõtet osutada. Teenusekasutajad ütlevad, et suusapaarile kulub vähemalt tund ja 200-300 paari on ühel firmal seetõttu üheks ürituseks ette valmistada võimatu - ilma et kvaliteedis järgi antaks. Tootmise korraldamine on firma ülesanne, protsessi tööoperatsioonideks jagamisega, töötajate spetsialiseerumisega ja efektiivsete töövõtete kasutamisega saab ühte tundi tõenäoliselt tunduvalt lühendada. Harrastajad nõuavad igale suusapaarile individuaalset tähelepanu! Määrdemees peaks iga klienti personaalselt tundma ja näopidi mäletama! Tule taevas appi! 8)

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

P.S. Kauri nullsummamängu juurde tagasi tulles - määrimist saab nullsummamänguna käsitada ainult väga piiratud kontekstis. Paremaks mudeliks tõenäoliselt on mõni "võidurelvastumise spiraali" vm dünaamiline mudel. Kui keegi suuski ei määriks, siis oleksid kõik võrdsed. Kuid see seisund ei ole stabiilne.Tasakaalusseisund saabub siis, kui kõrgema kvaliteediga määrdest saadud paremuse marginaal (rahas väljendatult) saab võrdseks määrimise hinnamarginaaliga. Kuna määrimise kvaliteet ei ole täiesti objektiivselt hinnatav, vaid on suuresti ka sujektiivse mulje perception-i küsimus, siis tõenäoliselt paljud kulutavad lõppkokkuvõttes määrimisele rohkem kui asi väärt on.

 
At 14:36, Blogger Kaur said...

Null-summa-mäng ei välistagi dünaamilist tasakaalu. Aga piiratud on ta muidugi - eelduseks on, et võistleja rahulolu on funktsoon ainult finišikohast.

Kui 18:29 arvestus on õige ja TM valmistumise hind on 100000€, siis on määrimise marginaalne kulu peaaegu null.

 
At 14:43, Anonymous Anonüümne said...

Kaur,

Ei ole spordis selliseid asju nagu pisiasjad. 100000€ ettevalmistuskulusid panevad igasugustesse siin blogis haibitud määretega vusserdajatesse hoopis teise pilguga vaatama. Selliste vusserdajate kätte oma saatust loomulikult ei saa usaldada. Seetõttu jah 100000€ ettevalmistuse puhul ebakvaliteetseid abilisi palgates, tuleb ilmselt pigem süüdistada esmalt ennast, tegemata taustauuringu tõttu.

18:29

 
At 15:58, Anonymous Anonüümne said...

Lasin ka suusad Suusavendadel määrida ning kiidan nende tehtud tööd. Suusad libisesid teistega võrreldes (stardigrupp 700-1000) paremini ja pidasid hästi.

 
At 16:40, Blogger Pärtel said...

Määrimine on selles mõttes küll nullsumma-mäng, et kõigil ei saa korraga olla parim suusk, st kui kellelgi on määrimine eriti hästi õnnestunud, siis kõik teised, kes muidu oleks määrdega rahul, saavad negatiivse emotsiooni, kui see üks neist mööda tuhiseb, ning kiruvad pärast määrdemehi. Sportinfo kommentaaridest kipub kohati jääma mulje, et kui 45 EUR on määrimisteenuse eest makstud, siis eeldatakse, et nüüd libisetakse kõigist paremini ja kui ei libiseta, on kehva tööd tehtud. Aga teised ju ka ei hoia määrde pealt kokku ning seega võib rahul olla ka keskmise tulemusega!

Võidurelvastumise peatamine näiteks pulbrist loobumise näol oleks kollektiivselt küll parim lahendus - kõigil jääks raha rohkem järele ja väliskaubandusbilanss oleks ka parem - ent kuna iga indiviidi isiklikes huvides on sellist kokkulepet murda, siis praktikas see ei toimi (mänguteoreetiliselt Prisoner's Dilemma).

Ise lasin ka Suusavendadel määrida ning seekord (erinevalt eelmisest aastast) jäin rahule. Libises nagu teistel, mõnest paremini, mõnest halvemini, ning pidamine püsis enam-vähem lõpuni all. Mida veel tahta?

 
At 08:03, Anonymous Anonüümne said...

dr. Holdeni ja Tõnukese meenutatud Haanja RM kahe ratta vargus jäigi lahendamata. Tegu oli hooliklat läbi mõeldud vargusega, sest omanik avastas kadumise ca 5 minuti jooksul ja suur hulk abimehi hakkas neid otsima- aga ei midagi. Pean tunnistam, et hoian oma varustusel silma peal ka siis, kui pärast võistlust sööma lähen.

 
At 08:03, Anonymous Anonüümne said...

dr. Holdeni ja Tõnukese meenutatud Haanja RM kahe ratta vargus jäigi lahendamata. Tegu oli hooliklat läbi mõeldud vargusega, sest omanik avastas kadumise ca 5 minuti jooksul ja suur hulk abimehi hakkas neid otsima- aga ei midagi. Pean tunnistam, et hoian oma varustusel silma peal ka siis, kui pärast võistlust sööma lähen.

 
At 15:23, Anonymous Anonüümne said...

Auguga Fischerid saab vähemalt vajadusel ketti panna.

 
At 01:00, Anonymous Anonüümne said...

See nüüd küll juba vana teema... Korra ka juba ühe kommija poolt pealiskaudselt mainitud vargused autodest orienteerumisvõistlustel. Olin selle laine esimene ja ilmselt ka kõige valusama "laksu" saanud kannatanu.
Aastakümneid on o-võistlustel pandud autovõtmeid rattakoopasse. Et "no kõik ju omad ja kes see ikka puutub". Paljud jätavad uksed üldse lahti. Senimaani.
Ükskord Tallinna neljapäevakul metsast tulles ei suutnud kuidagi esimese hooga taibata, kuhu ma oma koti panin... Uksed olid lukus, võti samas kohas ratta taga ja kotti polnud. Ja siis ilmnes, et ka eluskaaslase oma mitte koos kogu varandusega... Kaotus kokku ca 20 000 EEK-i :(. Mõtlesime, et kohalikud, et keegi nägi, kui võtme panin.
Samal aastal oli veel samane juhtum õistel Eesti MV-l ja siis veel ühel Tallinna neljapäevakul Rapla maakonnas... Ei olnud kohalikud!
Vabandust, aga kõik need, kes seda teemat pseudoprobleemiks nimetavad, võiksid ennast põlema panna! Tänud ette!

 

Postita kommentaar

<< Esileht