Pullerits: Kes siin tegelikult suusatamist naudib?

Nurga tagant kostis vaikset nohistamist ja nahistamist. Ja siis kuulsin tuttavat häält.

Inimlik uudishimu sundis mind eile õhtul Tartu laululava alustes ruumides nurga taha vaatama.

Ja mis ma nägin! Kuus-seitse elutervet noort inimest mattidel selili, puusad üles tõstetud ja üks jalg teeb liigutusi paremale-vasakule, paremale-vasakule.

Mõtlete, et see oli mingi nali või?

Ei, see oli tõsine treeningtöö. Treeningtöö, ma rõhutan.

Ja siis tulevad mõned väitma, et mina suhtun suusatamisse hirmus tõsiselt, et enamik võtab seda hoopis mõnu ja naudinguga.

Kui nood kuus-seitse nautinuks suusatamist, siis nad suusatanuks, mitte ei teinuks paksu higilõhna täis ühegi aknata ruumis rutiinseid harjutusi, mille ainus mõte saab olla see, et saada suusatajana paremaks ja tugevamaks, tugevamaks ja paremaks. See on treeningtöö, ma kordan. Jah, nad olid ka tunni suusatanud. Kindlasti said sellest ka naudingu. Aga õhtupimeduses veel tüütuid harjutusi vihtuda – ärgu keegi üritagugi väita, milline nauding ja mõnu see on.

Las ma räägin teile, mis on nauding ja mõnu.

Nauding ja mõnu on see, kui pole mingisugust sundust. Kui pole sundust, et täna on trenniaeg kell 19:30 laululava all ruumis n+1 ja siis teeme kolmveerand tundi üheskoos harjutusi seljale ja kõhule – mis siis, et, põrgu päralt, ma ei taha täna neid fucking harjutusi teha, sest mul pole tuju ja meeleolu ja olen väsinud ja üleüldse tahaks omaette lugeda või on vaja aidata lastel tähtsaks kontrolltööks valmistuda.

Nauding ja mõnu on see, kui teed, mida tahad, ja teed, millal tahad. Läks näiteks tööl kella kuueni. Aga ma ei pea koju tormama, et jõuda riided vahetada ja süüa ja kokkulepitud ajaks trenni. Ma võin rahumeeli enne trenni minekut koeraga väljas tiiru jalutada, seejärel isegi poodi põigata (ilma koerata, muidugi) ja jõuda trennipaika kella kolmveerand kaheksaks. Või lausa kaheksaks. Vahet pole. Ja kui tundub, et väljas on liiga külm ja aeg liiga hiline, ei pista üldse nina välja.

Nauding ja mõnu on see, kui ei pea näpuga treeningplaanides järge ajama. Nauding ja mõnu on see, kui päev pärast Viru martoni läksin Tartu dendroparki suusatama ja seal, alles seal tekkis mõte, et miks niisama nühkida, teeks kolm ringi (ametlikel andmetel ühe ringi pikkus 4,78 km) ainult paaristõugetega. Mõeldud, tehtud.

Nauding ja mõnu on see, kui läksin teisipäeval lihtsalt tunnikeseks vabatehnikas sõitma, et jälgida käte ja jalgade tööd tõusudel – mitte ei pidanud jälgima mingit plaani, mis nägi hoopis ette, et tee kaks tundi vahelduvtõukeid. Nauding ja mõnu on see, kui läksin kolmapäeval dendroparki, et teha taas kolm ringi ainult paaristõugetega – ja et särtsu lisada, tulin neid tehes mõttele, et teeks järsemad tõusud hüpetega. Ja mind ei huvita ka, kas mingist treeningteooriast või füsioloogiast lähtudes võisid need hüpped olla õiged ja kasulikud või mitte. Nauding ja mõnu on see, kui eile, neljapäeval, läksin dendrosse ja mõtlesin, et lihviks poolteist tundi klassikasammu, jälgiks, et libistaksin vahelduvtõukelist sõiduviisi kasutades, et saaks tõusudel suusad pidama, et jalad tuleksid ikka puusa alla, ja et paneks järjest tempot juurde – mitte ei pidanud ajama järge plaanis, mis nägi ette mingeid tobedaid harjutusi, mida ma teha ei viitsiks, ega pidanud jälgima, et pulss oleks 140 ja mitte rohkem. Las ta olla pealegi 150 või 160 või ainult 125 või 130 – jälida tuleb enesetunnet, mitte mingit tundetut tehnikavidinat!

Vaat see, mis ma olen teinud, on mõnu ja nauding suusatamisest – vabadusetunne, sõltumatus, omatahtsi toimetamine. Treenin, kuidas tahan, sõidan, kuidas tahan. Fuck igasugused plaanid! Plaanid on bullshit! Plaan tähendab tööd. Aga töö mille nimel? Kas enamik oma sõgedas treeningfanatismis endale üldse arugi annab, kuhu nad välja jõuda tahavad – ja ka sellel on nende jaoks ikka põhjendatud mõtet? Selge see, et mitte kunagi, absoluutselt mitte kunagi ei hakka ma isegi Eesti meistrivõistlustel litsenseeritud võistlejate klassis võistlema, ja isegi kui hakkaks, oleks see mõttetus, sest nagunii jääksin viimaste sekka. Ja selle nimel tööd teha, ma rõhutan: tööd – what’s the point?

That’s absolute nonsense!

Tehke ise treeningtööd, mina võtan suusatamist mõnu ja naudinguga – nii, nagu ise tahan, ilma igasuguste plaanide sunduseta, ilma igasuguse treeningrežiimi kohustuseta.

Ärge enam kunagi, mitte kunagi üritagegi väita, et mulle on suusatamine midagi sellist, mille nimel tõsist tööd raban ja mida ma ei võta naudingu ega mõnuga.

Ja nüüd öelge: kes teist on minuga ja kes teist on minu vastu?
******
Palm Spring, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits Viru maratonil. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (esiplaanil) ja Indrek Pak Viru maratonil. Foto autor: Riho Lüüs