Pullerits: Kas maailmakuulus rattarada käib üle võimete?

Ükskord saabus päev, mil tegevusplaanides jõudis järjekord maailmakuulsa Slickrock Bike Trailini. Mõne teooria järgi polevatki see õige maastikurattur, kel Slickrock Bike Trail läbimata. Vähemasti pole ta õige selles mõttes, et pole näinud kõike, mida maastikurattasõidul on pakkuda – ja ei ole näinud selle ala kõige paremat pakkumist.

Päeva esimest poolt alustasime reisikaaslase Jaanus Laidveega väikse džiibiretkega. Sõitsime tosin kilomeetrit Moabist lõunasse, sealt keerasime umbes 25 minuti pikkusele maasturiteele, mis viis Lone Rockini, mida kutsutakse mõnikord ka Prostitute Butte’iks. Seal sai nautida üksildust ja veidi ronida, kuni hommikused vihmapilved hajusid ja taevas taas päikseliseks läks. Pärastlõunal, kui Moabist idas mööda mäenõlva kaks miili üles Sand Flatsi rekreatsioonialale sõitsime – seal asubki Slickrock Bike Trail; võtsime Laidveega sinna nädala pääsme (10 dollarit) –, lõõmas päike juba kõrvetavalt.

Olen Slickrock Traili kohta vaadanud arvukalt videosid, lugenud raja kirjeldusi raamatutest, aga see, mis ees ootas, oli hoopis midagi muud. Kahemõõtmelised videod ei anna täit pilti, raamatud sisaldavad lihtsalt sõnu. Päev varem olin kohanud Gemini loodussildade lähedal sportlikke rattureid, kes hoiatasid, et Slickrock Trail on väga raske, et kui pilte teha ja vaatekohtadesse põigata, võib kuluda vabalt neli-viis tundi, ja manitsesid, et startida tuleb hommikul võimalikult varakult, sest rajal pole mingit päiksevarju ning päeva jooksul kütab päike slickrocki hirmus kuumaks, nii et kuumus ei ründa siis ainult ülalt-, vaid ka altpoolt.

Aga küllap need ratturid pisut liialdavad, sest kui hull see ligi 17 km pikkune Slickrock Trail ikka olla saab, mõtlesin endamisi. Pealegi, ära eksida seal ka ei saa, sest kogu rada on liivakivile märgitud valgete joontega.

Raja alguses on uustulnukaile umbes kolme ja poole kilomeetri pikkune Practice Loop, harjutusring, kus saab oludega tutvuda (foto paremal). Olin seda sõitnud vaevalt mõnisada meetrit, kui hing oli juba paelaga kaelas ja peas pummeldas küsimus, et kui juba harjutusring on nii kurnav ja raske, kui hull siis pärisring võib veel olla. Mitu tõusu olid nii järsud, et vaevu jõudsin üles pedaalida, ja mitu laskumist justnagu poolpüstloodis, et tunnistan ausalt: tulin sealt alla, ratas käe kõrval ja mõlemad rattad piduritega blokeeritud.

Selgus, et mitte ükski video ega ükski raamat ei suuda valmistada sind ette kohtumiseks reaalsusega.

Vaated olid võimsad: lainetavad liivakivimäed, nende vahel sügavad kanjonid, taamal lumiste tippudega ja tumedatest vihmapilvedest ümbritsetud Henry mäed, valged pilved toomas sinetavasse taevasse vaheldust, tugevad tuulepuhangud palavust jahutamas (foto vasakul). Kui ümberringi poleks laiunud seesugune kaunidus, mis ahvatles iga mõnesaja meetri järel peatuma ja pilti tegema, oleksin enda peale vihastanud. Et miks?

Sest Slickrock Bike Trail käis mulle üle võimete. Jutud selle raskusest ja ohtlikkusest ei olnud suutnud raja raskust ja ohtlikkust piisavalt edasi anda. Polnud mõtet lugeda neid kordi, kui pidin ratta seljast maha tulema – neid kordi oli kümneid! Ma ei julgenud paljudest laskumisest alla sõita – need olid nii järsud. Nagu isa mulle kunagi õpetas: parem olla elus paar korda arg, kui kogu elu surnud. Olin otsustanud kukkumisriski viia miinimumini, sest kukkumine lõpeks sellisel kõval rajal väga valusalt ning võiks nullida kõik edasised plaanid. Ja ma ei hakanud ka paljudest tõusudest üles pressima – sest need oli samuti neetult järsud. Ma ei näinud mõtet, et end kurnata.

Laidvee oli minust palju söakam ja ka jõulisem. Tema sõitis alla ka sealt, kust mina astusin, ja pressis üles sealt, kust ma ei hakanud üritamagi. Kuid ega ta mul eest sõitnud, sest me ei kiirustanud. Eesmärk ei olnud rada maksimaalse kiirusega läbida, eesmärk ei olnud trenni teha ega sportida, vaid eesmärk oli maailma kuulsaimat maastikusõidurada nautida. Ja seda me suutsime: nii harjutus- kui põhiringi läbimiseks ehk umbes 20-21 kilomeetrile kulus koos peatustega kolm tundi ja 47 minutit, puhast sõiduaega kogunes tund ja 55 minutit. Kumbki meist ei kukkunud kordagi.

Aga ma ei nõustunud päeva veel lõpetatuks pidama. Ärgitasin Laidveed minema ratastega lähedalasuvale rängale maasturite rajale Hell’s Revenge, mis viib mööda kurikuulsast Lion’s Backi mäest (foto paremal). Lion’s Back on järsk rada mööda kitsast liivakiviseljandikku, kust hulljulged varem üles sõitsid. Selle kohta leiate YouTube’ist rohkelt videolõike. Vaadake neid, sest nüüdseks on mägi maasturimeestele suletud, kuna mõni aeg tagasi juhtus traagiline õnnetus, kui üks Toyota ülevalt alla prakku kukkus. Aga pidage silmas, et video petab.

Meil õnnestus leida kõrvaline marsruut Lion’s Backi otsa ja olgu öeldud, et sealt paistab mägi ikka pööraselt hull – arusaamatu, kust võisid inimesed tulla üldse mõttele, et sellest autoga üles ja alla sõita! See kitsas mägi on hirmutavalt järsk ja lisaks ebaühtlase pinnaga, pragude ja kallakute ja kõrgendatud kohtadega. Need pidid olema kas ilma mõistuseta või püstihullud, kes selle mäe ründamise ette võtsid. Allakukkunund sinise Toyota leidsimegi mäe paremal küljel pragu täitva kivihunniku otsas (foto ülal).

Moab on linn, kus nii mõnedki inimesed käivad hullusi ja lollusi tegemas ning satuvad olukordadesse, mida hiljem kahetsevad. See on linn, mille ümbrus nõuab kaine mõistuse kuulamist. Ja minu kaine mõistus ütles, et ära sõida Slickrock Trailil alla mäest, millest sa alla sõita ei julge. Ma ei näinud ühtegi sõitjat, kes oleks seetõttu mu peale üleolevalt või põlglikult vaadanud. Ennemini võinuks nad seda teha siis, kui oleksin end ülehinnates jõudnud resultaadini, milleni jõudis Lion’s Backil sinise Toyota juht.

***
Teadmiseks: me peame siin tegema üliinimlikke pingutusi, et üldse mingigi postitus tekitada, rääkimata postituse fotodega illustreerimisest, sest internet, see traadita, on siin nii ajast ja arust, aeglane ja katkendlik, et mu reisikaaslane on iga päev näinud vaeva tugevalt üle kesköö, et midagigi välja võluda. Ja heita siinkohal ette piltide vähest järeltöötlust – andke andeks, aga see kõlab asjatundmatu ninatarkusena. Seoses internetiühenduse viletsusega ja samuti seoses sellega, et Postimehe sülearvuti wifi-osa ütles sootuks üles (mistõttu ma ei saa Postimehe veebiväljaandele ka enam reportaaže saata), ei ole mul võimalik anda kiireid vastuseid teie küsimustele. Palun teil olukorda mõista.

***
Meil on Jaanus Laidveega teile üks ettepanek: kui tahate teada, kui palju me oma jalgrataste eest maksime, siis andke, palun, teada, milline on selliste rataste letihind Eestis. Ratta pildid leiate eelmiste postituste juurest.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.