Mul on teist sügavalt kahju. Kõigist kohe. Näete kurja vaeva ja kogute mahtu, kuuldavasti on 400 tundi aastas miinimum, et ennast üldse kellekski pidada, aga kuhu te sellega niiviisi jõuate? Oleks teil siis vähemalt ambitsiooni. Näiteks olümpiale pääseda. Aga ei ole ju.
Kuulake nüüd ükskord ometi, mis ma teile räägin. Palun! Teema on selline: «Kuidas saab pääseda taliolümpiale?
A crazy case study.»
Paar nädalat tagasi rääkisin ligi tunni Ameerika ärimehe, mitme veebifirma (Paragon 5, Meetro, Lefora) ja internetiettevõtlusfondi (neist tuntuim
i/o Ventures) rajaja
Paul Bragieliga, paljude maailma riikide valitsuste nõustajaga, kes on rahvusvahelises meedias ristitud Silicon Valley mitteametlikuks saadikuks ülejäänud maailmas. Meie vestlus keskendus sellele, kuidas pürgida vähem kui aastaga sportlasena Sotši taliolümpiale. (Bragieli suhtumine minusse oli ameerikalikult lahke ja sõbralik; ta rääkis konkreetselt, kiiresti, asjalikult – tal on jõulise ja otsusekindla mehe hääletoon.)
Tuleb välja, et olümpiale püüdlemine ei ole üldsegi võimatu. Ja mis peamine, olgu kohe rõhutatud: selleks, et pääseda olümpial starti – murdmaasuusatajana, muide! –, ei pea olema multimiljonär, nagu veenas mind Bragiel (sellest täpsemalt allpool). Oma ettevõtmisest räägib ta ise
verivärskes videoklipis, millelt saate oma silmaga näha, mis inimesega on tegemist.
Niisiis, tänavu varakevadel jättis 36-aastane Bragiel (hääldada: breigiel) oma äriasjad tagaplaanile ning
alustas aprilli algul treenimisega. Ta müüs oma elamise San Francisco Cole Valley linnaosas, kolis Soome ja palkas seal juhendaja, soomlase Heikki Haapamäki. Haapamäki oli jäänud nõusse pärast kümneminutilist vestlust, sest temas tekitas huvi, kas ta suudab kedagi nii lühikese ajaga olümpiasportlaseks treenida.
Esmalt tuli Bragielil kaalu vähendada. Ta polnud viis aastat aktiivselt sportinud ning kaalus 180 cm pikkuse juures üle 85 kilo. Nüüd kaalub ta 70,5. (Kas juba see pole näitaja, et kui mees tahab, siis mees suudab?) 15 km suusatamiseks, tunnistas ta mulle, kulus tal esimesel korral kolm tundi. (Nii et Tartu maratoni kuue-tunni-mehed, ka teist võib saada asja!) Tegelikult, lisas Bragiel,
ei meenutanud ta kevadine suusatamine suusatamist, vaid pigem suuskadel kõndimist.
Samas ei maksa arvata, et Bragiel on mingi papist poiss. 2004. aastal väntas ta koos vennaga jalgrattal läbi Ameerika (üle 5000 km Eugene’ist Oregonis Atlantic Cityni New Jerseys) ning tunamullu
tegi kanuuga 3700 km pikkuse kaks kuud kestnud retke piki Mississippi jõge (keskmine päevane läbisõit 60 miili). Sel suvel sõitis ta harjutama Austriasse Eesti suusatajailegi tuntud Ramsausse, samuti Austraaliasse ja Uus-Meremaale mägedesse. Tema eesmärk on pääseda kolme kuu pärast Sotši olümpial 15 km suusatamise starti.
Tegelikult polnud suusatamine sugugi Bragieli esimene valik, kui ta otsis ala, mille harrastajana Sotši püüelda. Esmalt kavatses ta olümpiale pürgida lumelauasõidus, ent see olnuks võimatu – sel alal pääsevad starti vaid maailma 30 parimat. Järgmine valik: bobisõit. Ta käis isegi Lätis maad kuulamas. Aga see on liiga kallis ning seal on vaja meeskonnakaaslast. Edasi: kelgutamine. See tundus liiga eluohtlik. Vancouveris sai ju Gruusia kelgutaja surma, meenutas ta mulle. Siis: mäesuusatamine. Ei, talle kui lumelauasõitu harrastanule on see võõras. Nii jõudis ta viimaks murdmaasuusatamise juurde.
Mõistagi ei jätnud ma uurimata,
kui kõvasti Bragiel trenni teeb. Ta ütles, et hommikul kaks ja pool tundi, õhtupoolikul poolteist kuni kaks tundi. Tunnistas, et pärastlõunal peab taastumiseks magama.
Loomulikult pole lootustki, et
Bragiel võiks pääseda USA olümpiakoondisse. Sedasi tuli tal leida riik, kes ta enda lipu all Sotšis starti lubaks. Ta pani oma sidemed mängu, saatis sadu e-kirju ning helistas tuttavatele üle maailma. Lõpuks pääses ta jutule viie riigiga. Uganda olümpiakomiteel, kes oli nõus asja vaagima, polnud aga riigi valitsuses piisavalt sidemeid, et Bragielile kodakondsust nõutada. Kambodža olümpiakomitee liige oli küll miskitpidi valitsusega seotud, aga kui ta asja ajama hakkas, ei jõudnud ta paraku Bragieli suusateemaga kusagile. Tansaania peaministrile oli Bragiel andnud varem IT-nõu ning valitsus oli valmis talle ka riigi kodakondsuse andma, aga ainult juhul, kui Bragiel loobub USA kodakondsusest. See variant ei tulnud kõne allagi, seletas mulle Bragiel, sest USA kodakondsusest loobumine teeks tal tulevikus rahvusvahelise ettevõtjana tegutsemise äärmiselt keeruliseks. Roheneemesaarte valitsus oli samuti valmis Bragieli oma kodakondseks võtma, ent seal ütles jällegi kohalik olümpiakomitee talle «ei».
Viies variant oli Kolumbia. Kurikuulus narkomaa, nagu Bragielile sedastasin.
Nüüd lugege tähelepanelikult, siis saate teada, kuidas teise riigi kodakondseks saada, sest, mööngem, on ikka väike tõenäosus, et keegi teist Eesti suusakoondisse pääseb.
Kuni tänavuseni oli Bragiel käinud Kolumbias vaid korra, eelmise aasta novembris puhkusel. IT-vallas teada-tuntud mehena said sealsed ärimehed teada, et Bragiel on Bogotas, ja küsisid, kas ta oleks valmis rääkima lõunasöögil Kolumbia ärimeestele ettevõtlusest. Ta rääkiski. Ja seejärel jätkas puhkust.
Kuid hiljem, siis, kui Bragiel oli juba treeninguid alustanud – ja e-kirjad kodakondsusteemal välja saatnud –, sai ta ühtäkki telefonikõne, et sõitku kähku Kolumbiasse suurele, 500 osavõtjaga konverentsile, kus esineb ka riigi president Juan Manuel Santos. Sõitiski.
President Santos rääkis konverentsil Bragieli järel. Ja Bragiel kasutas seda ära. Ta küsis oma sõnavõtus Santose poole pöördudes, kas too saab aidata tal täita tema unistust – enne seda oli Bragiel rääkinud, kuidas tema oli aidanud oma tegevusega täita teiste inimeste unistusi. «Surusin ta nurka,» tunnistas mulle Bragiel. Mõistagi ei saanud president anda oma sõnavõtus nii ootamatu küsimuse peale selget vastust. Aga pärast lausus Bragielile, et on valmis teda abistama.
Bragiel saatis vajalikud dokumendid Kolumbiasse ning sai mõni kuu hiljem, augustis, kutse Kolumbiasse lennata. Ta sõitis lennujaamast otse välisministeeriumi, andma Kolumbiale truudusvannet. «Ma isegi ei oska hispaania keelt,» avaldas Bragiel mulle, «aga õppisin selleks puhuks ära paar väljendit.» Paar päeva hiljem sai ta Kolumbia passi.
«My story is crazy and stupid!» ütles mulle Bragiel. Jah, on küll. Aga äge!
Tuleva nädala lõpus alustab
Bragiel suusatajana oma võistlushooaega. Selleks, et olümpial starti pääseda, peab ta vähemalt viiel võistlusel tõestama, et ei kaota maailma eliitsõitjatele 15 km distantsil rohkem kui kümme minutit. Ehk 5-10 minutit tuleb tal oma suutlikkust veel parandada, prognoosib Bragiel.
Kui tõenäoline on see, et ta olümpiale pääseb?
«Kui üldse keegi, siis Paul teeb selle asja ära – see on ilmselge,» ütles mulle Kadri Ugand,
Gamefoundersi ärikiirendi kaaslooja koos Bragieliga ja selle juht.
Kui küsisin Bragielilt lõpuks, kas niisugust hullumeelset olümpiale pürgimist saab ette võtta vaid see, kellel on miljonid pangakontol, vastas ta:
«One thing I would ask is that we don't focus too much on wealth or stuff like that... I think it takes away from my goal of inspiring people to get up and pursue their dreams. In other words I don't want people saying the excuse «oh, well, I have no money... I can't do it»... because in reality this project is something I could have done 10 years ago before I made any money... I was just too scared to try.»
Kas pole inspireeriv lugu? Usun, et Bragiel on nõus vastama teie küsimustele, kui need siia kommentaariumi jätate. (Palun, käituge küsimusi esitades viisakalt! Võite küsida nii eesti kui inglise keeles. Tõlgin eestikeelsed küsimused talle emakeelde.)
******
Poison Spider Mesa jeep road, Moab, Utah. 22. aprill 2012.
Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Fotod: Paul Bragiel suusatamas, treenimas, Kolumbia värske kodanikuna. Fotod Paul Bragieli erakogust
Kuna valu ei kadunud, vaid öösel segas isegi pisut kere pööramast, võtsin järgmisel päeval ühendust füsioterapeudi Margus Mustimetsaga, kes mind aastaid aidanud, sh pärast operatsioone jalule. Sain tema vastuvõtule. Ta oli umbes aasta tagasi teinud imet, kui likvideeris mul paaristõugetega tekitatud seljaspasmi üheainsa seansiga. Nüüdki saavutas ta kõigest poole tunniga tulemuse, et selja liikuvus paranes märgatavalt ja valu taandus peaagu täielikult.
Niisiis olengi olukorras, kus iga vähemgi liigutus, mis nõuab selja kõige pisematki pingutamist, tekitab valu. Sedasi saan eksisteerida vaid käte jõul ja abil, muul moel mitte. Olen konsulteerinud nii füsioterapeut Mustimetsa kui dr Leho Ripsiga. Tegemist on selja süvalihaste põletiku ägeda faasiga.
