Pullerits: Mis ettepaneku tegi mulle Vuelta-mees Rene Mandri?

Endine profirattur Rene Mandri, Läti profiklubi Rietumu-Delfin spordidirektor, võttis minuga neljapäeval ühendust. Tal oli mulle paar küsimust.

Mandri, olgu meelde tuletatud, kui mõnel teist mälu ei kanna, tuli 2006. aastal U23 vanuseklassi EMil hõbedale, tuli järgmisel aastal Vueltal 24. kohale ja lõpetas seal kolm etappi esikümnes – saavutus, milleni, kui mu enda mälu mind nüüd alt ei vea, pole küündinud isegi Rein Taaramäe (Tanel Kangerti kohta ei söanda peast igaks juhuks midagi kosta) – ja oli ainus eestlane, kes pääses Londoni olümpial meeste grupisõidu starti. Selge see, et rattasõidust teab ta palju rohkem, kui mina kogu Tartu vanakeste pundiga (st Tartu Velo klubi mehed) kokku pluss Peip Reedi ja Kristjan Oolo ja veel mitmed isehakanud fanaatilised väntajad.

Mandri oli oma luureallikatelt kuulnud seda, mida teist keegi ei tea. Nimelt, nagu ta mulle ütles, et «ajasid bike’i välja ja oled valmis maanteid ründama».

Kõmm! Otse kümnesse.

Jah, möödunud nädala laupäeva hommikul tõmbasin koos endise laskesuusataja Priit Viksiga – kes Vancouveri olümpial sai Eesti konteksti arvestades nii kõrge koha, nagu 20. – Tähtvere spordipargi kunstlumeradadel suusahooajale joone alla. Tegin viimased 21 km tunni ning 22 ja poole minutiga. Pühapäeva õhtul käisin ratta sadulas veel uudistamas, kuidas rada nädalavahetuse üle elas, aga lendasin seal lumekatte tugevust proovides mürraki! külili. Selge: kao, mees, lumelt!

«Mis talvel tehtud sai?» uuris Mandri.

Hea küsimus. Kui ma isegi täpselt teaks... Seda tean, et õnnestus teha vaid kaks starti: Viru maratonil oma varusuuskade ehk Atomicega 123. koht ja Alutaguse maratonil, kui enam midagi kaotada polnud, Eesti kuulsaimate auguga Fisceritega 117. koht. Koht kohaks, fakt on see, et Alutagusel oli konkurents kõvasti tummisem. Aga kilometraaži raporteerimiseks pidin veidi arvutama.

Lõin arvud kokku: viie ja poole nädalaga, mis sel talvel üldse suusatada sai, kogusin 512 km. Võrdluseks: Hannes Veide, mulluse Tartu nelikürituse kuues, kes eelmisel Tartu maratonil üllatas kõiki 63. kohaga, oli juba veebruari keskpaigaks läbinud suuskadel 2500 km. Ei, siin ei ole viga – 2500 km. (Teistele: kui teid pole siiamaani selles sissekandes veel mainitudki, tasub tõsiselt mõelda edasise sporditegemise mõttekusele.)

«Kuidas sul sportimise võimalustega ajaliselt on ja kuidas motivatsiooni jagub?» pommitas Mandri mind küsimustega edasi. «Mitu korda nädalas ja mis päevadel välja jõuad ning kui kauaks?»

Enne seda, kui Mandri ühendust võttis, olin sel nädalal kolme esimese päevaga jõudnud välja kolmel korral. Niipea kui asfalt kuivaks tõmbas, ajasin, nagu Mandri oli õigesti kuulnud, oma Salt Lake Cityst ostetud 29-tolliste jooksudega Treki õue. Kui kogu seda kaadervärki vaatad – jämedad torud, suur esikahvel, lai leistang, paksu mustriga Bontrageri rehvid –, siis eks see võrreldes maanteerattaga üks traktor ole. Pressi palju jaksad, aga lennutunnet ei teki.

Aga Mandril, nagu mu suureks üllatuseks selgus, oli aegsasti mitu head nippi varuks. Paistab, et ta on täis otsustavust minust Jõgeva rattaralliks rattasõitja teha.

See, mis ma tema juhiste järgi neljapäeva õhtupoolikul tegin, oli hoopis midagi teistsugust võrreldes sellega, mida olin varem teinud. Nii sel nädalal kui terve senise elu.

«Paneme rõhu eelkõige sellele, et tehtud töö oleks kvaliteetne ja edasiviiv,» kõlas Mandri ettepanek.

Mis saaks kellelgi selle vastu olla?
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rene Mandri (paremal) 2011. aasta mai lõpus Tartu GP finišiheitluses. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rene Mandri 2011. aasta Tartu GP võitjate autasustamisel vahuveini pritsimas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rene Mandri (keskel tumedas) 2011. aasta suvel Eestimaal jooksikute grupist koos kahe konkurendiga eest ärasõitu üritamas. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Kas homolobi vabandab olümpia mustamise pärast?

Nüüd, pärast Sotši taliolümpiat, ilusat ja hästi korraldatud ja väheste probleemidega taliolümpiat, on teatud tegelastel aeg endale otsa vaadata. Halastamatult ja enesekriitiliselt.

Kas mäletate, kui palju enne olümpiat kõige üle lokku löödi? Muidugi mäletate! Sellist massiivset rünnakut olümpiamängude vastu annab meenutada. See ületas igasugused arukuse piirid. Isegi Veiko Märka, kes ei ole paistnud silma mind toetavate avaldustega, avaldas mulle paar päeva tagasi ülimat tunnustust, et olümpiamängude kallal ilkumise ja olümpia kaaperdamiskatsete vastu televisioonis, «Vabariigi kodanikes», jõuliselt sõna võtsin. (Märka toetuse mulle leiate viidatud lingil avaneva teksti kõige lõpus.)

Nüüd on saabunud tõetund rääkida ka sellest, mida osa inimesi sujuvalt ära tahab unustada. Mäletate, kuidas enne olümpiat peksti vahtu, et Sotši mängudel hakatakse homosid kiusama ja vangi panema. Ei puudunud isegi homolobi ja vasakliberaalide hääled, mis nõudsid sel väidetaval ettekäändel olümpia boikoteerimist. Ja eriti kahju on mul ajakirjanduse esindajana sellest, et ajakirjandus noile kisakõridele üldse sõna andis ja trükipinda ning eetriaega eraldas. Teiste seas olin sügavalt pettunud ka Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhis Krister Parises, kes ERRi Moskva korrespondendina näitas end hakkaja, tööka ja söakana, kuid kes «Vabariigi kodanikes» tõstatas Sotši olümpia teema kontekstis sellesama äraleierdatud homoteema. See oli niivõrd lame ja tobe ja kahetsusväärne, et sundis mind sealsamas otse-eetris sellele jõuliselt vastu hakkama. Ja nagu nägite ja kuulsite, olid saatesse helistajad ja kirjutajad minu poolt.

Aga kus siis on need näited Sotšis tagakiusatud homodest? Kus on need Sotšis arreteeritud homod?

Hea kolleeg Peep Pahv, Postimehe sporditoimetuse juhataja, ütles juba tükk aega enne olümpiat raadiosaates «Mehed ei nuta», et homoteema on Sotši olümpia raames täiesti null teema. Pahvil oli õigus. Kahjuks leidus ikka neid, kes seda tüütut tühitrummi täiest jõust edasi tagusid. Kuhu on kadunud ajakirjanike kriitiline meel ja oskus hinnata, mis on tühipaugutamine ja kus on asjal tõsi taga? Kurb, et ajakirjandus on muutunud lihtsalt toruks, kanalisatsioonitoruks, kuhu võib valimatult suunata igasugust solki. Peaasi, et solk voolaks ja seda oleks palju.

Mul on hea meel, et vähemasti ROK on säilitanud sirge selja ega ole lasknud olümpiamänge igasuguste lobigruppide huvivankri ette rakendada. See on igati arukas, et ROK ei lubanud Ukraina koondisel kanda musti leinalinte. (Kahetsusväärne, et norralannade linditamine läbi läks – neile oleks selle eest pidanud tegema väga tõsise ja valusa ametliku hoiatuse, miks mitte neid kuidagi ka karistama [medalite äravõtmine olnuks siiski liiast].) Olümpiamängud ei ole koht, kus mingisugust meelsust, ükskõik millist, demonstreerida. Sest lubad täna musti linte, saad homme vikerkaarevärvi lipud. Ma loodan, et ROK jääb endale kindlaks ning tõrjub ka edaspidi igasuguse poliitiliselt laetud sümboolika.

Aga korraks veel Venemaast, mille homopropaganda vastase seaduse Lääne meedia nii maialt hambusse võttis. Olgu märgitud, et seadus ei puuduta ainult homopropagandat, vaid ka pedofiilia propagandat. Ja kui see seadus kellelegi ei meeldi ja ta nõuab selle tühistamist, siis küsin, kas talle tõepoolest meeldib, et pedofiilia propaganda oleks lubatud?

Olgu meelde tuletatud, et ega ka Eesti inimestele meeldi homopropaganda. Mäletate, kuidas paar aastat tagasi jagasid homoklubi Angel tegelased koolpoistele helkureid ja millist kriitikat see Eesti normaalsete inimeste seas pälvis? Jah, homolobistajatel on aeg endale tunnistada, et see, mis nad teevad, ei meeldi enamikule kaine mõistusega kodanikele.

Kui homoõiguslastel on vähegi südametunnistust ja õiglustunnet, siis peaks nad esinema avaliku vabandusega kogu maailma ees, et nad mustasid alusetult Sotši olümpiamänge, Venemaad ja rahvusvahelist olümpialiikumist ning tegid täiesti põhjendamatult probleemi sellest, mis ei kujunenud olümpial absoluutselt mitte mingisuguseks probleemiks.
******

Bridge over Onion Creek on Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Saksa murdmaasuusataja Claudia Nystad on tulnud oma olümpiavormi järele. Sakslaste olümpiavorm oli kahtlaselt vikerkaarelipu värvidega. Selline õrritamine läks neile kalliks maksma: Saksamaa jäi Sotši olümpial riikide medaliarvestuses alles kuuendale kohale. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ilus mälestus ilusatelt Sotši talimängudelt: Aivar Rehemaa (nr 41) juhib 50 km suusatamises Norra kuulsuse Martin Jonsrud Sundby (nr 1) ees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Selle fotoga tervitan suusaõppejõud Kaarel Zilmerit - hea paaristõuketehnika õppematerjal Astrid Uhrenholdt Jacobseni esituses Sotši olümpial 10 km sõidus. Tema vend lahkus siitilmast enne olümpia algust. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Olümpia on niigi värvikirev, mingeid lisavärve pole siia vaja. Naiste suusasprindi veerandfinaal Sotši olümpial. Foto autor: RIA Novosti/Scanpix

Pullerits: Keda tabas Tartu maratoni ärajäämisest suurim kahju?

Olen kuulnud, et paljud mehed nutavad siiamaani taga oma 50 eurot, mis nad Tartu maratoni korraldamisse paigutasid lootuses sellest osa saada, aga ei saanud. Nagu öeldakse: mehed, mis te tönnite, see oli ainult raha! Väike raha. Üks mees paigutas Tartu maratoni teist ikka palju-palju suurema summa.

Juba ligi kaks nädala enne Tartu maratoni saabus Müncheni kaudu Eestisse India silmaarst dr Preetam Singh. Veetnud öö Tallinnas, sõitis ta järgmisel päeval koos abikaasa Reenaga (ei, ei ole eestlanna) bussiga Otepääle, kus oli broneerinud Karupesa hotellis toa. (Tema pagas hilines päeva jagu.) Dr Singhi eesmärk oli osaleda lühikese maa, avatud raja sõidul, ning läbida 31 km kolme tunniga.

India inimene Tartu maratonil, imestate? Et teen nalja või? Ei tee.

Dr Singh rääkis mulle, et tema hobi ja kirg on pikamaajooks ja pikamaasuusatamine. Tema pikaajaline eesmärk on saada Worldloppeti Silver Master Diploma, milleks on tal vaja läbida veel sama palju maratone, nagu siiamaani läbitud. Tema esimene maraton oli 2011. aastal Engadin, kus ta osales ka järgmisel talvel. Ühtlasi läbis ta 2012. aastal Merino Musteri Uus-Meremaal ja maratoni Austraalias. Eelmisel aastal sõitis ta läbi Dolomitenlaufi ja Transjurassienne’i. Sel aastal oli tal esmalt kavas König Ludwig Lauf ning hooaja lõpus, täna, reedel, 30 km pikkune KortVasan ning seejärel Finlandiahiihto.

«I know that the Tartu maraton is a part of the Worldloppet series and that is the reason of my participation,» seletas dr Singh mulle. «I found out about the Tartu maraton from the Worldloppet website and also from the book «Cross-Country Skiing around the World» by Hannes Larsson. It is interesting to know that the race was created during the Soviet era and became a very popular race. Also I know that the race course is very scenic with a pleasant succession of flats and hills, forests and meadows.»

Aga kuidas ta treeninud on? Indias?!

Dr Singh seletas, on treeninud suusarullidel (Skikes) Amritsari ülikooli linnaku teedel, kus pole liiklust. Amritsar asub Loode-Indias Pandžabi osariigis. Kui täpne olla, on dr Singhil koguni neli paari rulle, kolm vabatehnika ja üks paar klassikatehnika harjutamiseks. (Tema lemmikpaar: Skike V07 Plus.) Ta treenib neli korda nädalas, äripäevadel korraga tunni ja pühapäeval kaks tundi. Tema keskmine sõidukiirus treeninguil on 12 km/h.

Aga õigel Tartu maratonil jäi dr Singhil sõitmata. Siiski tegi ta eelmisel pühapäeval kaasa avatud raja sõidul Alutagusel, kus sai aja 2:54.

«So I am quite happy about this,» tunnistas ta mulle. «I was successful in my mission. However the track was icy and difficult because of the weather conditions. So I was the first Indian skier to ski successfully in the Tartu maraton. They also had an Indian flag at Alutaguse.»

Küsisin dr Singhilt, kas ta tuleb järgmisel aastal Eestisse tagasi, sest äkki on siis parem ilm ja Tartu maraton toimub ikka õigel rajal.

«I would not be returning to Estonia in the near future,» vastas ta.
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dr Preetam Singh 2012. aastal Engadini maratonil. Foto: dr Singhi erakogu
Foto 2: Dr Preetam Singh lähenemas Uus-Meremaa maratoni lõpujoonele. Foto: dr Singhi erakogu
Foto 3: Dr Preetam Singh silmaoperatsiooni tegemas. Foto: dr Singhi erakogu
Foto 4: Dr Preetam Singh 2012. aastal Engadini maratoni finišis. Foto: dr Singhi erakogu

Pullerits: Kas hiilgevorm on lõpuks käes?

Pühapäevast vaevalist tasapaksu sõitu mäletate? Aga mis juhtus eile!

Pühapäeva hommikul liikusin raskelt, kangutades, Tähtvere spordipargi ovaali ja 1,25 km pikkuse dendropargi ringi läbisin kokku seitse korda (14,7 km) 1:08.43ga. Pärast olin nii väsinud, et isegi esmaspäeva hommikul ärgates istus rammestus organismis. Siis kaks päeva puhkust (tõsi, teisipäeval käisin Tallinnas, mis vaevalt puhkuseks liigitub) ning eile, kolmapäeva õhtul oli minek missugune: kümme eelkirjeldatud 0,85+1,25 km ringi ehk 21 km kiiremini kui pühapäeval seitse ringi – sedapuhku 1:08.33ga. See teeks 63 km pikkuse Tartu maratoni ajaks 3:25.39. Aga see pole veel kõik!

Kõnekas oli enesetunne. See oli kerge, lõtv, hoogne. Nii hästi, nii muretult ja mänglevalt polnud ma end tänavu talvel suusarajal tundnudki. Võisin teha, mida vaid tahtsin: kiirendada, tõuse raiuda, mida iganes – see ei avaldanud organismile mingit mõju. Vabalt oleks võinud veelgi kiiremini sõita. Igatahes on 1:08.33 nüüd teistele ületamiseks minunimelise ovaali ja dendropargi miniringi kümne korra läbimise maailmarekordiaeg. Jalad joonele, mehed!

Kuid tähtsam kui maailmarekord on üldistus: millest see kõik räägib? Et pühapäeval oled vaat et suremas, aga kolmapäeval lendad, nagu oleks tiivad seljas. See räägib sellest, et puhata tuleb osata. Et kõigepealt ajad end «auku», siis paned paariks päevaks jalad seinale ning seejärel tulistad, mõnuga. Täpselt sama skeemi kasutasin kaks aastat tagasi Tartu nn jooksumaratonil, kui nädal enne tegin Jaanus Laidveega Utah’s Green Riveris piki Colorado jõe kallast umbes 17 km pikkuse aeglase jooksu, mis oli vaevaline-vaevaline, aga nn jooksumaratonil purustasin oma eelmise aasta tulemuse ligi kuue minutiga ja sain 70. koha.

Järeldus: trenni oskavad teha kõik, aga puhata oskavad vähesed. Just, vähesed. Sh Eesti suusakoondislased. Vaadake nende esinemisi suurvõistlustel. Enamik räägib, et trenni on korralikult tehtud ja nüüd tuleb, kohe tuleb. Aga ei tule midagi. Kohe üldse ei tule. Sest järsku on enesetunne kehv, jaksu pole, lennukus on kadunud. Sest mehed on end «auku» treeninud ja sinna jäänudki.

Endine Eesti suusakoondislane Kaspar Kokk on mulle korduvalt rääkinud, et Eesti suusakoondislased ei teagi, milline on tõeline väljapuhanud tunne ehk võistlusvalmis olek. Nad vaatavad oma trenni aegu, et jaksavad pingutada küll, aga kui saabub adekvaatse võrdluse aeg, võistlus, siis ilmneb, et see, mis endale tundus päris hea tunne, ei kõlba teistega võrreldes koera hänna allagi.

Niisiis: kõige kõvem mees pole see, kes kõige rohkem trenni teeb, vaid kõige kõvem mees on see, kes oskab õigesti puhata, et jõuda vajalikul hetkel löögihoosse. Kahju, et enam võistlusi ei tule, paneksin nii mõnedki tüübid paika.
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmel (maas) ja Raido Ränkel Sotši olümpia sprinditeate ajasõidus. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel Sotši olümpia sprindi eelsõidus. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Peeter Kümmel (vasakul) end Sotši olümpia sprinditeate ajasõidus püsti ajamas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks rõõmustada Tartu maratoni ärajäämise üle?

Eelmise aasta lõpus sõitsin õhtul Edelaraudtee vana rongiga Tallinnast Tartusse. Kuulsin, kuidas mu naabruses kolm umbes 20ndate eluaastate alguses noort meest kasutasid omavahel vesteldes roppe sõnu. Tõusin oma istmelt, küünitasin nende poole ja ütlesin: «Kuulge, mehed, kas te oma kõnepruuki jälgite ka? See on kohutav, kuidas te räägite.» Nad vaatasid mulle jahmunult ja sõnatult otsa. «Siin on ju teisi inimesi ka,» lisasin, «piinlik on kuulata.» Üks neist vastas: «Proovime end parandada.»

Ja parandasidki. Edasine jutt oli kogu sõidu ajal juba täiesti talutav.

Eile, teisipäeva hommikul sõitsin Elroni rongiga Tartust Tallinna. Üle vahekäigu istus teisel pool akna all keskealine mees, kes võttis taskust telefoni ja hakkas sellel muusikat kruttima. See häiris. Tahtsin lugeda, aga kuidas sa keskendud, kui mingi tüüp vahetab iga kümne sekundi järel ühe laulu muudkui teise vastu. Tema vastas istuval noormehel viskas ilmselt üle: ta tõusis püsti ja otsis endale rongis uue koha. Aga too tüüp ei jätnud seepeale ikka veel muusika mängitamist. Tõusin siis ise ka püsti ja astusin talle ligi ning ütlesin selgelt ja resoluutselt, et ka kõik ümberkaudsed kuuleks (surve tugevdamiseks): «Keerake oma muusika vaiksemaks või pange endale kõrvaklapid pähe. See häirib teisi, kui te telefon nii kõvasti mängib. Mina ju ei loe kõva häälega, nii et üle vaguni kostuks.»

Tüüp pani muusika kinni ning edasi kuni Tallinnani said kõik rahus olla.

Miks neist juhtumeist räägin? Sest, nagu teate, ma ei karda avalikult ja otsekoheselt sõna võtta.

Ja nii ma ütlengi avalikult ja otsekoheselt: hoolimata sellest, et olen Tartu maratonil saanud kahel korral tulemuse teise saja keskel, ei ole mul kübetki kurb meel, et Tartu maraton tänavu ära jäi.

Mõelge ise! Kas teil oleks meeldinud pühapäevases vihmas, kui libisemine oli tasapaks, suusatada 63 km Otepäält Elvasse? Mõelge ausalt: mis see maraton oleks teile andnud? Õhtul oleksite olnud hirmus väsinud, järgmisel hommikul samuti. Ärajäänud Tartu maratonist paljastus karm tõde: selleks, et normaalselt elada, ei ole vaja mingit maratoni sõita. Ka ilma saab väga hästi hakkama.

Lisaks raha kokkuhoid. Tartu maratoniks suuskade tippmäärimine maksab ju 50-60 eurot. Pealekauba oleks raha kulunud transpordile – eriti neil, kes tulnuks näiteks Tallinnast autoga –, samuti geelidele ja batoonidele, äkki oleks mõni otsustanud isegi uued suusakindad või uue vesti soetada.

Ja loomulikult ajavõit! Mul tulnuks pühapäeval tõusta juba kell kuus, aga tallinlastel kaks tundi veelgi varem. Terve päev, puhkepäev, oleks kulunud massiga suhteliselt mõttetule kaasajooksmisele, et saada kusagil tuhandete seas kirja mingi aeg ja koht. Seda on ju nagunii aastaid tehtud – mis see järjekordne maraton juurde oleks andnud? Näete, jäi ära – on siis sellest midagi lahti? Ei ole ju.

Tagatipuks, ja see, möönan, on individuaalne probleem – tervis. Tervist sai säästetud. Tartu maraton on küllaltki laastav, vähemalt mulle. Kindlasti oleks saanud valusalt kannatada mõlemad randmed, samuti vähemalt üks küünarnukk, ilmselt oleks löönud mingid valud ka roietesse. Kümnete kilomeetrite kaupa paaristõugete tampimine ei ole tervislik.

Aga kel ikka veel suusatamise isu, saab seda rahuldada vähemalt kahes kohas. Mu vend, arst Rootsis, ütles, et Vasaloppeti stardikohti pidi kõvasti müügis olema, sest paljud rootslased pole saanud 90 km läbimiseks piisavalt treenida. Aga kui paljud tahavad raha põletada? Kes nii pikka ja kallist sõitu ette võtta ei taha, võib siirduda Tartus Tähtvere spordiparki ning dendroparki. Käisin täna, kolmapäeva hommikul kontrollimas: suusaradade lumekate on igati piisav ja korralik, et sõita. Auguga Fischeritega ei soovita siiski peale minna – lumi on hall ja määrdunud –, aga Atomicega kannatab liuelda küll.
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Sotši olümpial ametis olev neiu naudib päikest enne meeste 15 km klassikasõitu. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Inimesed võtavad möödunud laupäeval, päev enne Tartu maratoni, Musta mere ääres Sotši olümpiarajatiste taustal päikest. Väljas on sooja 17 kraadi. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Ärge heituge – suusahooaeg jätkub!

Olukord kippus nutuseks juba pühapäeva hommikul. Vaatasin ärkamise järel aknast välja: ohoo, maa on valge. Aga see valge värv oli petlik. Isegi läbi aknaklaasi aimdus, et head see värske lumekate ei tõota.

Nii oligi. Läksin Tähtvere spordiparki, kus veel laupäeval oli täiesti talutav libisemine. Läbisin siis 21 km (kümme 2,1 km pikkust ringi [1,25 km dendropargis + 0,85 km ovaalil]) vabatehnikas 1:13.46ga. Aga mis juhtus pühapäeval... Pühapäeval panin tasapaksu.

Kohe üldse ei libisenud. Olin kinni nagu kiti peal. Wassbergi sai sõita vaid üksikutes kohtades, mogren ei tulnud kõne allagi. Valdavalt tuli liikuda nn tõusuvarianti. Jube – võtad küll rahulikult, aga kuidas see kurnab! See tasapaks on salakaval organismi tühjendaja. Seitsme 2,1 km pikkuse ringi ehk 14,7 km läbimiseks kulus tervelt 1:08.43. Pärastlõunal saabus kodus pöörane rammestus, mis ei kadunud isegi järgmiseks hommikuks.

Aga samal ajal läbisid kümned mehed Tehvandi 2,7 km pikkusel rajal Suusahullude maratonil ligi 30 km. Jaanus Laidvee, kes sai 17. koha, olles eesti meestest kaheksas, jagas selliseid muljeid:

«Kogetu põhjal saab julgelt öelda, et edukas algus uuele traditsioonile on pandud ja kus tahes ka järgmine hullude maraton ei toimu, võikski kaaluda väiksema ringi juurde jäämist. Ja miks mitte just sealsamas Tehvandil. Suurepärane koht suusatamiseks – lisaks alati riigi parima kvaliteediga rada, vahet pole, mis ilm. Neid lausikumaratone ongi meil juba pigem rohkem kui vähem.

Lühikese ringi formaat ka pikema sõidu puhul on isegi ägedam, kui alguses eeldasin. Sõidu käigust ja enda kulgemisest rajal võrreldes heade konkurentidega saab sõitja pidevalt hea ülevaate juba kasvõi seetõttu, et päris palju aega näeb vahetus silmsides, kuidas teised edenevad – kas vastasuunas laskudes või tõustes või ka samasuunalistel lõikudel –, kuna väiksem ring oma lähedaste trajektooride ja kõrguste vahedega pakub selleks palju võimalusi. Lisaks on pealtvaatajatel funi rohkelt ja sõitjate ootamine, jälgimine, ergutamine palju meeleolukam kui ühel suurel ringil. Rahvas mahtus lahedalt ära ja sellele ringile mahuks ka märksa suurem seltskond koos sõitma.

[Teise koha saanud] Vahur Teppan pani muidugi sõna otseses mõttes hullu ja läbis kogu distantsi paaristõugetega – mulle teadaolevalt ainsana. Soorituse tegi märgatavalt raskemaks asjaolu, et järsematel tõusudel sõideti jäljed suure sula tõttu maha juba mõne ringiga ja kui muidu olid jäljepõhjad lõpuni kõvad (enamuses jäisedki), siis mahasõidetud tõusudel ja all staadionialas oli ikka lugu märksa pehmem. Ehk triitseps on Teppanil kõva!

Korraldusliku külje pealt väga hästi läbiviidud üritus – ei jäänud midagi silma, mille kallal nuriseda.»

Ühtlasi palus Laidvee edastada tänusõnad Suusavendade tiimi määrdemehele Jaanus Kuntsile. «Suusk töötas suurepäraselt nii laskumistel kui tõusudel, kus oli võimalik ilusti jäljes kuni sõidu lõpuni üles sõita,» kiitis Laidvee. «Natuke võttis lund alla pehmes rada vahetades, kuid see kadus jäljes kiirelt ja libisemist ei takistanud.»

Vahur Teppan võttis pühapäevase ürituse kokku nii: «Usun, et suusahulludel ei ole midagi selle vastu, et traditsiooni jätkata. Kõige keerulisemaks ülesandeks on kuupäeva valik kalendris. Suusahullude maratoni sihtgrupp kattub kindlasti Estoloppeti sarja sihtgrupiga ning sellega seonduvalt on kuus nädalavahetust juba lukus. Sel korral Tartu maraton nö vabastas meile nädalavahetuse. Näen lahendusena jaanuari esimest poolt, mil Tehvandil on juba rajad valmis – eeldades, et järgmisel aastal toimub seal ka MK-etapp. Probleemiks võib saada suusasõprade ettevalmistus hooaja alguses raskel rajal võistlemiseks. Teise variandina näen märtsi teist poolt, mil muud maratonid on peetud – aga siis on kavas Suusahunt jms sõidud.»

Teppan on tõesti sitke, ei anna alla isegi siis, kui väljas plusskraadid ja vihm: neljapäeval korraldab ta Tartu lähistel Jõgeva suunal Lähte kunstlumest suusaradadel Lemeksi Tartumaa suusasarja kolmanda etapi, Lähte suusasõidu. Raja pikkus 1,5 km, läbida tuleb kümme ringi. Jõudu!
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tehvandi suusastaadion 2013. aasta jaanuaris. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Suusahullud Janek Bahovski ja Thea Kask. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tehvandi kunstlumeradade tegemine 2013. aasta novembri lõpus. Foto autor: Eleri Lõhmus, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tehvandi suusahüppetorn. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Jah, pühapäeval saab maratoni sõita!

Ei mäletagi, millal mulle nii palju ja jõuliselt toetust avaldati. Aga nii esinemise ajal teisipäevases «Vabariigi kodanike» saates kui pärast seda on paljud võtnud ühendust ja tunnustanud, et hakkasin avalikult vastu Sotši taliolümpia politiseerimisele (mitte niivõrd president Vladimir Putini kui just Lääne iga masti kisakõride ja meedia poolt) ning nimetasin igasuguseid lobigruppe, sh õiguslasi kükloopideks, kes imevad end olümpiavankri külge ning kukkuvad selle peal sõites oma sõnumit kuulutama ja olümpiat materdama. See on vastik ja jäle, et leidub neid, kes tahavad olümpiamänge oma kitsaste huvide ajamiseks kaaperdada. Asjalikele spordiinimestele ja normaalsetele tavainimestele, nagu olen eesti rahva reaktsioonidest aru saanud, käib selline kisa tekitamine pinda ja vastukarva. Veel eilegi, neljapäeval näiteks helistas mulle ühe Estoloppeti sarja kuuluva maratoni peakorraldaja ning avaldas isiklikult tänu selle võitluse eest, mida ma televisioonis kaine mõistuse nimel spordi eest pidasin.

Tänan südamest kõiki, kes toetust avaldasid!

Intrigeeriv uudis, mida paljud küllap juba teavad, on see, et Tartu maratoni ärajäämine ei tähenda, et Tartu maratoni päeval ei saaks klassikalises stiilis võidu sõita. Vahur Teppan, kes sõitis eelmisel pühapäeval Alutagusel meie PSJJ nelikus Tartu teatemaratoni avavahetust nii võimsalt, et lõpetas oma etapi mõõdukalt kulgedes esimesena, korraldab pühapäeval kell 11 Tehvandi radadel Eesti esimese Suusahullude maratoni. Distants on 30 km klassikas ühisstardist, võistlus kulgeb 2,7 km pikkusel ringil, mida tuleb läbida 11 korda.

Teppan kirjeldas mulle, et stardialas on 15 jälge ning edasi kogu rajal kolm jälge, lisaks kõrval piisavalt vaba ruumi möödumiseks. Ta kinnitas, et lumeolud Tehvandil on ideaalsed, MK-tasemel. «Alar Arukuusk on teinud supertöö,» kiitis Teppan. Ta kutsus kõvemaid mehi üles läbima kogu rada ainult paaristõugetega.

Võistlusel pääseb starti 300 suusatajat, täna, reede hommikuks oli 200 juba kirjas. Nende seas on umbes 50 norrakat, 20 soomlast, 10 rootslast. Eesti kõvematest suusatajatest tulevad starti Timo Simonlatser, Kein Einaste, 1983. aasta Tartu maratoni võitja Jaanus Teppan ja samuti Vahur Teppan, aga seda juhul, kui ta leiab enda asemele võistluste kommentaatori. Kui leiab, siis küsisin, kas ta võidab pühapäevase võistluse ära. Ta ei teinud vähimatki katset seda oletust tõrjuda või ümber lükata.

Kuna raja pikkus on alla kolme kilomeetri, aga osalejaid tuleb mitu sada, siis küsisin, kas need, kes liidritelt ringiga sisse saavad, võetakse maha. «Ei,» vastas Teppan. Ja lisas, et riputas just FB küljele üles ka võistluste hollywoodiliku treileri.

Viimaks pärisin, kas Suusahullude maraton võtab Tartu maratoni ürituse üle. «Kindlasti mitte,» kinnitas Teppan. «Selliseid üritusi peavadki tegema entusiastid viimasel hetkel.»

Helistasin ka Klubi Tartu Maraton juhile Indrek Kelgule, et uurida, kas Suusahullude maratoni korraldamine Tehvandil Tartu maratoni päeval teda kuidagi riivab. «Nii ja naa,» vastas Kelk, kes sõitis parajasti kultuuriministriga Otepäält Käärikule, nentides, et lumepilt on kurb. «Samasugune üritus toimub ka Jõulumäel kahe-kolmekilomeetrisel ringil. Eks natuke selline pilt käis silme eest läbi küll, et nüüd on kõik nagu šaakalid laiba kallal, igaüks sikutab omale suutäit. Samas saan aru, et inimesed tahavad end liigutada ja neile on need üritused teretulnud lahendus.» Aga need ei ole Tartu maratoni ametlikud asendusüritused, lisas Kelk.

Samuti uurisin temalt, kas tõesti ei oleks võinud lumepuudusel ärajäävat Tartu maratoni nihutada mõnele teisele kuupäevale, seda enam, et palju ettevalmistusi on ju tehtud, näiteks numbridki trükitud. «Ei ole võimalik kuidagi,» vastas Kelk. «Sellisel juhul peaks sättima kindla kuupäeva, me ei saa ju hoida sadu inimesi kogu aeg stardipakkudel. See üritus on selleks liiga suur. Korraldusmeeskond ei saa olla kogu aeg valvel, need 1200-1400 inimest ei ole palgalised, neil on ka muu elu.»

Kahjuks, kuigi sain Vahur Teppanilt personaalse kutse, ei saa osaleda, sest väänasin kolmapäeva õhtul trennis kukkudes paremat jalga nii tugevasti, et siiamaani pean sellele toetudes ettevaaltik olema ning valuaistinguid maha suruma. Aga teie minge ja osalege – võib-olla on see viimane suusavõistlus sel talvel. Siis pole hiljem vaja kahetseda.
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Johanna Talihärm Sotši olümpia kaunil laskesuusastaadionil. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tehvandi suusastaadion Otepääl. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Kadri Lehtla Sotši olümpia ilusal rajal kaunite mägede taustal. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aivar Rehemaa Sotši olümpia suusastaadionil. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Aivar Rehemaa (paremalt viies) Sotši olümpial suusavahetusega sõidus. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas teatemeeskond mind süüdlaseks tegi?

Psühholoogiline rünnak algas kohe pärast laupäevase Alutaguse maratoni lõppu. Määrdetelkide lähedal astusid mulle ootamatult ligi kolm sportlikku noormeest ja küsisid, millised on plaanid järgmise päeva Tartu teatemaratoniks. Ütlesin, et plaanid on suured, sest meie meeskonna PSJJ esimest vahetust sõidab endine Eesti koondislane Vahur Teppan (pildil paremal).

Noormehed, kes, nagu peagi selgus, olid ilmselt kohalikku masti, kuulutasid enesekindlalt, et ega Teppan Alutaguse meeskonnale ikka vastu saa. Enamgi veel: nad teatasid, et Teppan pole üldse mingi sõidumees, olla jäänud eelmisel päeval Alutagusel peetud võistlusel viimaseks.

«Viimaseks?!»

«Jah, viimaseks.» Täiesti lootusetu juhtum, võis resümeerida nende hinnangut.

Mõni minut hiljem nägin söögilauas Eesti Terviseradade juhti Jaak Teppanit, kes kaotas mulle Alutaguse maratonil üle 11 minuti ja sai 220. koha. Kurtsin: «Jaak, mingid mehed rääkisid, et Vahur pole üldse sõidumees, et mingi Alutaguse lubas ta kotti panna.»

«Ähh,» ei lasknud Jaak Teppan end häirida. «Minu vend tuleb esimesest vahetusest niikuinii esimesena.»

«Ausalt või?»

«Ausalt. Ära põe! Kindel värk.» Ja sõi suppi edasi.

Nojah, aga kui päev hiljem on teatemaratoni stardini veerand tundi ja Vahur Teppan ikka kohale pole saabunud, mis sellest kindlusest tema sõiduvõimekuse kohta kasu on?

Aga siis ta lõpuks saabus. Jõudis parklast kümme minutit enne starti staadionile. Siis leidis, et vaja oleks suuskadele ka õige struktuur alla tõmmata. Stardini veel umbes viis minutit. «Kas ma peldikus jõuan ära käia?» mäletab kolmanda vahetuse sõitja Jaanus Laidvee Teppani küsimust. Jõudis. Kaks minutit enne stardipauku sisenes ta stardialasse, eelviimasesse ritta. «Rahulikult, külmalt, ei mingit sooja, ei mingit rapsimist,» kirjeldab Laidvee.

Teppan kihutas kohe suure jõu ja hooga «Indiast» läbi grupi. Neljasaja meetri järel esimese suure tõusu otsas oli ta jõudnud esikümne piirile. «Sealt edasi oli juba lihtsam,» meenutab ta. «Natuke veel ja kilomeetri pärast olin kõige ees.» Ees Alutaguse maratoni kolmandast Eeri Vahtrast, kes on MK-sarjas saavutanud kogunisti 18. koha, ees Karel Kulbinist, Kristjan Oolost, Timo Juursalust, Siim Lehismetsast, Raido Nottonist, Rando Kaljuveest, teistest kõigist rääkimata.

Teppan märkas enda sõnul, et esiteks olid kõik peamised konkurendid tema kiirest tulekust üllatunud, ja teiseks olid saanud väga kurjaks, kui ta peagi 500-meetrise kiirenduse ette võttis ning teiste ühtlast liikumist häiris. Aga ta tahtis tekitada elevust. Sedasi saigi ta koos Vahtraga poolel maal ülejäänuil eest. «Võrdlemisi rahulikult kulgesime lõpuni,» lausub Teppan.

«Jah, Vahur on jätkuvalt väga heas hoos,» nendib Laidvee. «MK-klassi mees on MK-klassi mees. Loputab nii vanu kui noori kõrvalt vaadates mängleva kergusega. Au ja kiitus!»

Vahetusalasse jõudis Teppan esimesena (vt fotod!), enne Vahtrat. «Mul on patt tunnistada, et jätsin mõne minuti rajale,» avaldab ta. «Ma ei vedanud täiega. Oleks võinud tulistada torust nii, kuis annab. Oli hoogsa tempoga loksumine, väga sitket andmist, hambad ristis, ei toimunud.»

Aga on üks asi, millest Teppan ei taha kõva häälega rääkida. See juhtus siis, kui kõik teised peale Vahtra olid temast maha jäänud ning ühtäkki sõitis talle rajal vastu kiirabiauto. See, mis edasi sai, on tragikoomiline. Kuid Teppan palus, et jätaksin selle enda teada. Kuna ma loodan edaspidigi temalt suusa- ja muud väärt nõu saada, siis pole mul antud juhul valikut. Ent kui juhtunule mõtlen, siis tõmbab jätkuvalt suunurgad muigvele.

Ahjaa, kuhu see Alutaguse paljukiidetud mees siis jäi...? Ei tea, pildil pole näha, igatahes kahele esimesele Timo Juursalu konkurentsi ei pakkunud. (Ja see pole tema süü, et ta siin nimeliselt sellisesse kahtlasse valgusse langeb; selles süüdistagu ta noid noormehi, kes teda taevani kiitsid; vihjeks: ühel noist oli erkkollane puhevil jope.)

Teine meie meeskonna PSJJ debütant Andreas Kraas, Viru maratoni 34., kes ometi pole ju mingi suusataja, tuli oma vahetusest ikkagi tublil viiendal kohal. «Oli hea ja intensiivne pingutus,» kirjeldab ta. «Minu jaoks oli rada kohati liialt jäine ja ebatasane. Lihtsalt tehnikat jääb sellise raja jaoks väheseks, enamus energiat läheb tasakaalu hoidmiseks, mitte edasi liikumiseks. Tänu Vahurile sain mõned hetked koos liikuda Eesti rahvasuusatamise tippudega. Nad tegid kõik ebatasesed ja tehnilised kohad minust oluliselt osavamalt. Ei aidanud ka «suusaorienteerumise» lõik (muigab). Aga usun, et sõitsin suhteliselt maksimumi lähedase soorituse. Minu kell näitas raja pikkuseks 11,6 km, ajaks 31.30.» See teeb kilomeetri keskmiseks ajaks 2.42.

Kolmanda vahetuse sõitja Jaanus Laidvee oli üllatunud, et temast möödus vaid kaks konkurenti. «Üks tuli raja esimesel ja teine tuli raja teisel poolel järele,» täpsustab ta. «Ma arvasin, et neli-viis meest läheb ikka mööda. Väga kiirelt nad mul eest ära ei saanud. Mu suusad libisesid paremini kui neil, pulber töötas väga hästi, aga tõusudel said nad siiski veidi eest ära.»

Seitsmes koht oli käe ulatuses, kui ankrumees Indrek Teppo, kannul Team Kollode viimase vahetuse sõitja Toomas Kollo, kukkus kolm kilomeetrit enne finišit kitsal rajaosal pehmes lumes ühtäkki ninuli. Kollo sai paarkümmend meetrit ette ja ette ta jäigi. Teppo kartis enda sõnul pigem Vanamõisa Suusaklubi lõpuvahetuse sõitjat Alar Savastveri. Kuid Savastver jäi üheksandana ligi kolme ja poole minuti kaugusele. Kollode meeskonnale, seitsmendale, tuli kaotust kõigest üheksa sekundit. Võitjale, Rümena Teamile kaotas meie PSJJ kümme minutit ja 45 sekundit.

«Kokkuvõtvalt tegime ära enda võimetekohase tulemuse ja 7. koht oleks olnud tänase päeva maksimum,» resümeerib PSJJ-i eestvedaja Laidvee. «Indrekuga arutades jõudsime seisukohale, et see jäi saavutamata ainult «tänu» treeneri ülejala suhtumisele. Ta ei viitsinud raja äärde vaheaegasid karjuma tulla, mistõttu Indrek pideva üle õla tagasivaatamise tõttu lõpuks tasakaalu kaotas ja kukkus ning konkurendi mööda pidi laskma.
Ei hakka salgama, et ka endal jäi kael samal põhjusel väga kangeks. Priit, tasuks sügavalt mõelda kaitsekõne peale!»

Teppo, erinevalt Laidveest, ei näinud kaheksanda koha põhjust mitte minu puudumises raja äärest, vaid otsis lahendust paremaks tulevikuks parimast meeskonnaliikmest ning iseendast: «Kui õppetundi otsida, siis järgmine kord tuleb meil teha nii, nagu Vahur tegi: vaatas ainult ette ja unustas taha vaatamise!»
******

Professor Valley, Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Endine Eesti koondislane Vahur Teppan, PSJJ meeskonna trumpäss, Tartu teatemaratonil Alutagusel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Tartu teatemaratoni stardiala Alutagusel. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu teatemaratoni start Alutagusel. Vahur Teppan (pildil taga keskel nr 82 hwxprss-i vasakpoolse plagu all) alustab peaaegu kõige lõpust. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan, PSJJ meeskonna sõitja (taamal keskel tumedas dressis), siseneb Tartu teatemaratonil Alutagusel avavahetuse lõpukurvi. Tema kannul Eeri Vahtra. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Vahur Teppan, PSJJ meeskonna sõitja, võidab Tartu teatemaratonil Alutagusel avavahetuse. Tema kannul Eeri Vahtra. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Andreas Kraas, PSJJ meeskonna teise vahetuse sõitja, valmistub Tartu teatemaratonil Alutagusel oma etteasteks. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Andreas Kraas ja Indrek Teppo, PSJJ meeskonna teise ja neljanda vahetuse sõitjad, Tartu teatemaratonil Alutagusel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 8: Lennumees Vahur Teppan, PSJJ meeskonna kõvim liige, Tartu teatemaratonil Alutagusel - alati valmis konkurentidele mängeldes kohta kätte näitama. Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Mis hinnang anda Alutaguse maratonile?

Alutaguse maraton algas juba pool tundi enne ametlikku starti. Need, kes olid veidigi kodutööd teinud – st lugenud minu blogi, kus oli üksikasjalik ülevaade eesootavatest oludest (aga ikka leidub neid, kes tahavad isetarka mängida ehk langetada informeerimatuid otsuseid) –, teadsid, et rada on vabatehnika jaoks kitsas ning möödumisvõimalusi napib, mistõttu tuleb suusad varakult joonele panna.

Seda arvestades õnnestus saada vahetult enne stardipauku, kui lint eest tõmmati, teise grupi esireast esimese grupi viimaste sekka, otse Jaanus Laidvee (nr 98) kõrvale. Pärast 200 meetrit paaristõukesõitu avanes vasakul vaba ruum, kus sai ka jalad tööle panna. Stardi eest võib sedasi endale julgelt viie panna.

Umbes kilomeetri järel sai Laidvee uuesti mööda. Võtsin tema kannule. Nii nagu eeldada võiski, moodustusidki peagi pikad rongid. Neljanda kilomeetri ebatasase laskumise järel said mõned pikas paremkurvis mööda, sh Peip Reedi (nr 120). Ent kasutasin ühe peatse uue laskumise hoogu ning sööstsin pärast järjekordset parempööret väliskurvist tõusul temast ette. Esimesel pikal laugel sirgel leidsin end pikas rongis, mida vedas Alar Nigul (nr 140), umbes viiendal-kuuendal kohal. Kuid Niguli tempo langes ning pikkamisi sain eessõitjaist, ka Laidveest mööda. Peagi olin mina see, kellest oli saanud umbes 20-mehelise rongi vedur.

Aga just siis läks rada metsa vahel halvaks: laineliseks, auklikuks, liivaseks, risuseks. Olin juba varem märganud, et ebatasasused lõid mehi tasakaalust välja, ja nüüd lõid mind ka. Vahepeal tundsin end väga ebamugavalt, kohati lausa saamatult. Ilmselt vaatas nii mõnigi tagumine mees, et too tüüp seal ees küll suurt sõita ei oska. Ometi jätkasin vedamist. Nägin, et umbes sada meetrit eespool liigub ligi 15-meheline rong. Proovisin tollele järele saada, kuid mitte ei õnnestunud. Aeg-ajalt tulid tagant mõned üksikud, kes paaristõugetega raiudes või veidi laiematel lõikudel ka uiseldes möödusid ja eesmised kinni püüdsid, kuid enamik püsis leplikult minu tuules.

Oletan, et tegin pika rivi ees tööd vähemalt kümme, kui mitte tosin kilomeetrit. Siis, kui rada kulges enne teist toitlustuspunkti jõekese kaldal, sain oma kuulsad auguga Fischerid lõpuks korralikult tööle ehk pikalt libisema. Olin veel nädala keskel seisukohal, et stardin Atomicega, kuid hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist ütles, et suusad on sõitmiseks, mitte klaaskapis hoidmiseks, ja pärast seda, kui peakorraldaja Robert Peets reedel kinnitas, et lumeolud on üsna head, tegin otsuse, et stardin siiski Fischeritega. Paljudele, nagu Alutagusel kuulda sai, tuli see üllatusena. Kuid nagu peaminister Andrus Ansip on korduvalt öelnud: olukord oli muutunud.

Niisiis, enne teist toitlustuspunkti vedasin oma rongi eelmisele rongile üha lähemale ja lähemale. Enne punkti jõudmist haarasin vöötaskust Dexali geeli, pigistasin selle sisu suhu ning krahmasin käigult topsi jõujooki peale. Minust möödus ilusa pika libistava sammuga Cardo Soosaar (nr 185), kellele haakisin tuulde – ning veendusin, et kellegi teise taga on vähemasti hea pinnasega rajal palju kergem liuelda, kui ise ees tempot kühveldada. Kui paremale metsa vahele kitsale rajale pöörasime, saigi eesmine rong kinni püütud ning edasi tuli mitu kilomeetrit lihtsalt omal kohal sõita.

Rivis sõitmine on siiski veidi imelik. Sageli kukub tempo nii aeglaseks, et aja selg sirgu ja lõpeta kätega töötamine. Teinekord tuleb aga küngastel või tõusudel peaaegu elu eest punnitada, et vahet mitte sisse lasta. See ei ole ökonoomne sõiduviis. Sellised tempoga jõnksutamised on tegelikult kokkuvõttes kurnavamad, kui pidevalt ühtlase kiirusega liikumine.

Avatud vastutuulelõigul nägin rivis umbes kümnendalt kohalt, et Laidvee on lahti rebinud. Seda võiski eeldada, sest jõudu on tal tuule murdmiseks kõvasti. Loodetavasti ma kokkuvõttes talle siiski üle kahe-kolme minuti ei kaota, prognoosisin.

Tasapisi hakkasid mõned mehed minust eespool kustuma, näiteks Roman Hvalõnski (nr 124) ja Mihhail Gorlovitš (nr 621). Võtsid kõrvale ja lasid teisi mööda. Seda võiski arvata, et alates teisest sõidutunnist hakkab üldtreenitus järjest määravamaks saama. Ent mis seal salata, endalgi liikus peas küsimusi, mis mõte on siin kihutada ja võidelda, lõppeks ei ole ju mitte midagi olulist mängus. Nii lihtne ja ahvatlev oleks ju samuti tempos järele anda ja raja äärde tõmmata. Aga kui mõnest jälle mööda saad, siis see annab tahtmist juurde.

Pärast viimast toitlustuspunkti, kus sain Laidvee kannule, võttis ka tema peagi rahulikumalt – ootas ju teda järgmisel päeval nädalavahetuse põhisõit, teatemaraton. Läksin mööda. Püüdsin järsematel tõusudel mitte rabistada, sest seal võib kulutada liiga palju energiat, kuid võita sellest hirmus vähe. Sageli käis tõusudel kohutav džunglemine. Üks sõitja langes umbes 13 km enne lõppu minu ees põlvili ega saanud tükk aega püsti, kuigi julgustasin teda kannatlikult, et võtku rahulikult. Ühel järsul tõusul astuti mulle kaks korda kepiotstele. Aga kui tagant kostub seepeale viisakas «Vabandust!», annad koheselt andeks – ikka juhtub.

Laugeid tõuse püüdsin nii palju kui vähegi võimalik sõita «üks samm, üks kepitõuge»-stiilis, panustada libistamisele, et säästa sedasi energiat, mitte «kaks sammu, üks kepitõuge»-stiilis, mis kulutab märksa rohkem. Laugetel üritasin töötada maksimaalselt palju mogreni stiilis – kui kiirus on üleval, on see säästlikum sõiduviis kui wassberg. Küll aga märkasin laskumistel, et kui sõita läikivas jäljes, siis polnud libisemine suurem asi. Ilmselt oli suusajälg liiga märg. Ent keegi tagant mööda ka ei tuisanud. Küllap olid teisedki neis jälgedes veidi «kinni». Tagantjärele tarkusena oleks pidanud eelistama jäljetut pinnast. Ühel laskumisel suutsin kahe jala vahelt haarata kaasa ka kellegi kaotatud suusakepi. Laskumise all selgus, et see oli Terje Piirmanni (nr 97) oma. Ta sai selle minu hoo pealt ilusasti kätte.

Kuus kilomeetrit enne lõppu, kui rada läks viimaks laiemaks, hakkas ka kiirus tõusma. Lugesin ära, et olen rivis üheksas. Seadsin eesmärgiks kohta hoida, et eks näis, mis siis viimastel kilomeetritel saab. Kuid kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas rong vaguniteks lagunema. Tagant tulid mõned kiirendavad mehed, sh vägagi ellu ärganud Alar Nigul (nr 140). Ent veelgi pöörasemat minekut näitas M60 vanuseklassi sõitja, «Alati kohal» numbriga Kaarel Toss, kes juba viis kilomeetrit enne lõppu minust ühe raske tõusu harjal mööda tuiskas. Ta oli minust mõni kilomeeter varem juba korra möödunud, kuid põrutas siis vasaku suusaga hange ning tegi rajal ilusa, ligi 360-kraadise uperpalli. Endal õnnestus sõit lõpetada kordagi lumes püherdamata, ehkki korra olin sellele väga lähedal: siis, kui hakkasin ühel laskumisel suusamütsi sügavamale pähe tõmbama, kuid rada muutus künklikuks. Napilt jäin püsti.

Umbes 2 km enne lõppu sööstis tagant mööda M50 vanuseklassi sõitja Aare Kuuseoks (nr 169) ning peagi seejärel kaks mereväe esindajat, Lars Riisalu (nr 181) ja Rasmus Pruul (nr 111). Aga kaugele ma neid ei lasknud. Ühel tõusul üritasin isegi kontrasse minna, aga see, tunnistan, ei olnud piisavalt otsustav rünnak, ning eks nad kolmekesi blokeerisid ka kogu raja. Viimasel 300 meetril töötasin mogreni stiilis oma arust üksjagu hoogsalt – ei kuulnud, et tagant keegi lähenenud oleks – ja püüdsin ees sõitvat kolmikut, ent kuna olin eelnevalt paarkümmend meetrit vahe sisse lasknud, tuli lõpujoon enne vastu, kui nad kätte oleksin saanud.

Seekord 117. koht, aeg 2:21.26, M40 vanuseklassis 40., kaotust võitjale Eno Vahtrale 27.11. Võrreldes Viru maratoniga üldarvestuses kuus kohta eespool, oma vanuseklassis 13 kohta eespool. Tookord kaotasin võitjale Morten Priksile 35.45. Nii et selge edasiminek, kas pole? Liiati oli konkurents Alutaguse maratonil palju tihedam kui Viru maratonil, millega samal ajal toimus ju Kõrve suusasõit.

Vaatame ka selja taha. Seekord kaotasid mulle näiteks Venemaa (Lukoili) dressis sõitnud Anti Arak (122. koht, +0.15), Liibanoni ekspantvang Andre Pukk (124., +0.18), endine Eesti tippsuusataja, nüüdne Pelotoni klubi kõva harrastusrattur Peip Reedi (126., +0.28), sageli mulle teravat konkurentsi pakkunud Indrek Karolin (131., +0.56), Ivar Heinola (135., +1.41) ja Heigo Paglant (146., +2.10). Jaanus Laidvee sai 147. koha (+2.15), nr 95 all startinud Mihkel Laur 148. koha, Tair Anton 151. koha, Indrek Pak 153. koha, Margus Kaur 155. koha, Talis Nurk 158. koha, Kalle Kiiranen (kes võitis mind Viru maratonil rohkem kui viie minutiga) 164. koha, Ahto Vink 165. koha, Viru maratonil minust napilt maha jäänud Tiit Kollo 194. koha jne.

Nüüd saab pikalt puhata. Tartu maraton jääb ju ära.

HOMME REPORTAAŽ TARTU TEATEMARATONILT!
******

Red Cliffs Lodge / Castle Creek Winery at Utah State Route 128 on the banks of Colorado River, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Tartu maratoni avatud raja sõit, teatemaraton ja naiste sõit pühapäeval Alutagusel. Fotode autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix