Pullerits: Pagana päralt, tehke sportides kõrvad puhtaks!

Lõppeva kuu esimesel nädalavahetusel ratta seljast Tartu linnamaratonile kaasa elades jäi silma, kui paljudel jooksjatel on võistluse ajal kõrvaklapid peas. See lausa jahmatas.

Kõrvaklappidest muusika kuulamine ja samal ajal sportimine, ei treenimine ega võistlemine, käi kokku. Igatahes mitte juhul, kui tahetakse, et sportimine oleks kvaliteetne.

Kuid ärme lööme siin kõiki ühe puuga. Minugi poolest las kasutavad kõrvaklappe muusika või raadiosaadete või audioraamatute kuulamiseks need, kes kõrvalisel metsarajal lihtsalt aega veedavad, näiteks sörgivad, ei tee trenni ega võistle tulemuse nimel. Kõigile teistele peaks kõrvaklapid olema out.

Jalgratturite puhul pole üldse küsimust. Kui viibid liikluses, peavad kõrvad olema kogu aeg avatud, et kuulata autosid.

Sama kehtib rulluisutajate kohta. Need liiguvad kergliiklusteel, aga nad ei ole seal sageli sugugi kõige kiiremad liikujad. Kui tulen rattaga tagant kiirusega 35 km/h, siis on hüüdes ikka raske end kuuldavaks teha, et võtku rulluisutaja kõrvale. Lühidalt: kõrvaklappide tõttu kujutab rulluisutaja ohtu teistele.

Edasi – suusatamine. Suusatamine, kui te veel aru pole saanud, on tehniline ala. See tähendab, et peab kogu aeg jälgima oma soorituse headust ja õigsust. Sellest on aru saanud, nagu viimati ka Postimehest Jaan Martinsoni loost võis lugeda, Eesti koondise suusatajad. Aga võimatu on jälgida oma liigutuste kvaliteeti, kui kõrvus taob mingi biit või voogab mingi viis.

Kuid joostes võiks ju ometi kõrvaklappe kasutada? Ei, ei või, kui tahate korralikult treenida või tulemuse peale joosta. Jooksmine, nagu rõhutas mulle Sebastian Coe, on samuti tehniline ala. See selleks. Jooksmine on eelnimetatuist tegelikult kõige raskem ja armutum ala. Mis tähendab, et jooksmine nõuab eriti suurt tähelepanu ja vaimujõu kontsentreerimist. Kui lasta kõrvaklappidest tulevatel helidel mõtted ja tunded mujale viia, pole võitlusel head tulemust loota ega maksa ka arvata, et suudate hoida vajalikku tempot, näiteks 3.45/km.

Ehk kokkuvõtvalt: kui te pole just pühapäevasportlane, siis kõrvaklappidel ei peaks olema teie spordivarustuse hulgas kohta. Loomulikult võite ikka talitada omatahtsi ja omapäi, aga ärge siis ka imestage, kuhu jooksuvõistlusel minutid kadusid, miks suusatades tehnika jätkuvalt logiseb, miks rulluisutades rattur teile täiega tagant sisse põrutas ning miks veoauto teist maanteel üle sõitis.
******

Pucker Pass in Long Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kõrvaklappidega jooksja Tartu teisel linnamaratonil. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 2: Mida kõike inimesed endaga joostes kaasa ei vea - nagu pikamaajooks poleks niigi raske. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Vaat see on õige mees - ilma kõrvaklappidega Tartu teisel linnamaratonil mööda Lossi tänavat Toomemäele tõusmas. Ja ta jõuab! Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas teha sportlikud unistused teoks?

Usun, et kui olete tõelised spordimehed, siis olete vähemalt korra mõelnud, et teeks ühe sitkust proovile paneva ekstreemsevõitu sportliku ettevõtmise. Paraku on see nii, tõdegem, et mõtteks need mõtted tikuvad jäämagi. Küll saab takistuseks ajanappus, küll muud kohustused, nagu pere ja töö, küll ilmneb, et see kõik polegi nii odav, nagu algul paistab, ja tagatipuks, olgem enda suhtes ausad, jääb puudu ka riskivalmidusest ja kõige lihtlabasemast ettevõtlikkusest.

Aga siiski leidub mehi, kes oma mõtted ja unistused teoks teevad – ja müts maha selliste meeste ees.

Üks selliseid on 26-aastane Teet Suurkivi, kes sõitis sel sügisel jalgrattaga läbi Kanada, läänerannikult idarannikule. 9. augustist kuni 16. oktoobrini ehk 69 päevaga läbis ta 8357 kilomeetrit, ja arvestades, et rattasõidupäevi oli 53, teeb see päeva keskmiseks läbisõiduks 157 km. (Pikim päev: 218 km Nova Scotias.) Ta istus sadulas kokku 440 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 19 km/h. Minu meelest on see igati korralik kiirus, arvestades, et koos varustusega kaalus ratas 55 kilo.

Niipea kui Suurkivi ettevõtmisest kuulsin, võtsin temaga ühendust ning palusin, et ta kirjutaks oma seiklusest Postimehe Arterile väikse loo. Ta oli lahkesti nõus. Ta meenutas mulle läkitatud e-kirjas: «Olin poolteist hooaega ka Tartu Maratoni majandus-/rajakorraldus-/finišitiimis ja alati lipsas sinu nimi ka läbi. Eks see pedaalimine üks ravimatu haigus ole! See on vinge minu meelest!» (Kohtusin täna pärastlõunal Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelguga - ta mäletas Teet Suurkivi küll ning tal oli temast rääkida vaid väga head.)

Kui te laupäevases Arteris Suurkivi kirjutatud lugu ei märganud, pole hullu – siit pääsete sellele ühe hiireklõpsuga ligi. Kel huvi tema ettevõtmise vastu suurem, sel tasub külastada tema blogi http://www.tedstone.eu/.

Mis arvate? Kas pole inspireeriv?

Mõni ilmselt küsib, mis on minu suurim seiklus. Kolm nädalat eelmisel kevadel Utah’ kõrbes ja kanjonites. Jah, see pole peaaegu midagi võrreldes Suurkivi seiklusega, ent ilmselt on seda rohkem ja enamgi veel võrreldes enamiku teiste suuremate sportlike ettevõtmistega.

Kindlasti tekkis teil pärast Suurkivi seiklusloo lugemist tema unistuste retke kohta küsimusi. Jätke need kommentaari ossa! Palun teda, et ta neile siin vastaks, kui vähegi mahti saab.
******

Pucker Pass in Long Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Teet Suurkivi teel läbi New Brunswicki provintsi Kanada idaosas. Foto autor: Teet Suurkivi
Foto 2: 99. maantee lõpp British Columbia provintsis Kanada lääneosas. Foto autor: Teet Suurkivi
Foto 3: Teet Suurkivi rattaretke marsruut. Marsruudi kandis kaardile Teet Suurkivi
Foto 4: Teet Suurkivi on rattaretkel maol sabast kinni saanud. Foto autor: Teet Suurkivi

Pullerits: Kuidas ma püüdsin end ratturite silmis rehabiliteerida?

Mõnes asjas tuleb tunnistada, et teised teavad asju paremini ja täpsemini. (Aga ainult mõnes.) Näiteks Tartus tuntud tugeva jalaga eraldistardist sõitja Paul Lõiv on see mees, kes on mulle öelnud, et kui lõpuspurdis tulla kiirusega 67 km/h grupist välja, siis keegi sulle vastu ei saa ega järele tule. Oli see ikka 67 km/h? Tunnistan, et täpselt ei mäleta.

Küll aga mäletab Lõiv täpselt, et aastaid tagasi oli selline juhtum, kui Tartu Velo Klubi siirdus Tähtverest treeningule ja lääne poolt tuli vihmapilv peale ning hakkas enne Betooni tänava raudteeülesõitu nagu oavarrest kallama, misjärel keerasin kohe ära vasakule, koju. Seda ei ole Lõiv jätnud mulle mitte meelde tuletamata, kui jutt pöörab sellele, miks mõned mehed olude ees alla vannuvad.

Laupäeval, loodan, et suutsin end ratturite silmis rehabiliteerida ning näidata, et ega ma siiski suhkrust ole. Läksin keskpäeval rattaga sõitma. Olin läbinud vaevalt 10 km, kui hakkas tibutama. Kui olin läbinud 15 km, oli sadu muutunud juba korralikuks. Oleksin võinud nn Postimaja uue liiklussõlme teedel tagasi kodu poole keerata, aga erinevalt tollest korrast, mida Lõiv on mulle ette heitnud, ei teinud seda, vaid jätkasin vastutuules ja vihma sõitmist Võru poole.

Et mis mul seljas oli? Kõige all õhuke Odlo pikakäiseline sooja pidav särk. Selle peal mingist kunstmaterjalist õhuke T-särk. Siis 2000ndate aastate alguse Eesti suusakostüüm. Ning kõige peal tavaline rattavorm, see, millega olen kogu aeg suvel sõitnud. Peas oli õhuke suusamüts ning selle peal kiiver. Käes olid tavalised suusasõrmikud. Jalas oli kaks paari paksemaid sokke.

Õigus on ka Jaak Mael, kes aastaid tagasi Tehvandil vihma käes trenni minnes ütles mulle utsitamiseks, et alguses 5-10 minutit on ebamugav, pärast pole vahet. Pärast – see tähendab siis, kui keha on juba soe. Sama, avastasin, et kehtib ka rattasõidu puhul. Aga üks koht hakkas siiski külmetama.

Need olid mõlema jala suured varbad. Pole ka ime. Ajapikku muutus asfalt väga märjaks ning pritsis rattakingad vesiseks. (Rattakingakatted on ainult nõrkadele.) Tegelikult olid varbad ka juba varasematel sellesügisestel sõidukordadel, kui väljas oli vaevalt mõni plusskraad, külmetama hakanud, aga siis hakkasin neid jalatsites liigutama ning nende enesetunne läks paremaks. Aga kui jalad saavad ka märjaks, siis on varvaste liigutamisest vähem tolku.

Ei, ma ei kurda. Sõitsin oma 39 km vihmas vapralt lõpuni, keskmiseks kiiruseks tuli päris kena 31,7 km/h. Pärast läksin kodus sooja duši alla ning häda polnud miskit. Huvitav, kuhu küll kõik teised rattamehed on kadunud, kas juba jalad seinale pannud? Pole tükk aega teisi sõitmas näinud, v.a Peip Reedi neljapäeva õhtul.

Loodan, et Lõiv ei kasuta enam tulevikus minu torkimiseks toda minu ammust üksikut nõrkusehetke, vaid peab silmas mu arengut ning arvestab ja tunnustab, et sõidan vihmas ja jahedas sügises, kui enamik teisi on kuulutanud ilma rattasõiduks mittesobivaks.
******

Long Canyon and La Sal Mountains in background, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ei viha rattasõitu sega! Vincenzo Nibali (vasakul) ja Christopher Horner tänavuse Vuelta 14. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Joaquin Rodriguez tänavuse Vuelta 14. etapil vihma trotsimas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rattasõit pole pehmodele! Astana meeskond tänavusel Giro d'Italia velotuuril mägedes lumelörtsis sõidu kulgu dikteerimas. Foto autor: LaPresse/Scanpix

Erakorraline teadaanne: Suusahooaeg on sattunud kahtluse alla!

TARTU (EST – 17:00) Eesti tuntumaid harrastussuusatajaid, Estoloppeti maratonidel aastaid järjepidevalt esisajas lõpetanud Priit Pullerits käis nädala algul Tartus sporditraumatoloogia keskuses, sest sügisel tekkinud randmevalu pole siiani taandunud.

Pullerits kurtis ortopeed Leho Ripsile, kes tegi talle aasta tagasi Valga haiglas parema põlve artroskoopilise lõikuse, eemaldades sealt kümmekond sentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki, et juba kuu aega painab tema vasaku käe rannet teatud liigutusi tehes kergelt pitsitav tunne.

Pullerits seletas, et randmevalu tekkis Tartu rattamaratoni avatud raja sõidu käigus kinnise amordiga raputaval pinnasel veeredes. Tartu rattamaratoni võistlussõiduks teipis ta haiget tegeva randme ning päästis rattal amordid valla, mistõttu valu ei süvenenud, ent pole ka seniseks kaugeltki taandunud.

Doktor Rips lasi Pulleritsu käest teha röntgenipildi, aga see ei näidanud muud kui seda, et tema kodar- ja küünarluu on randme lähedalt hoopis teistsuguse pikkusega, kui enamikul teistel inimestel. Dr Rips oletas, et sellest võib randmeluudes tekkida pitsitus, ent ta ei pidanud seda siiski Pulleritsu randmevalu peamiseks põhjuseks.

Pärast Pulleritsu randme põhjalikku uurimist ja kompamist oletas ta, et tegemist võib olla kooljaluu ehk ganglioniga. «Valu max. volaarses küünarluu distaalses piirkonnas,» kirjutas dr Rips diagnoosi põhjenduseks. «Palpatsioonil resistentsus võrreldes parema käega.»

Dr Rips saatis Pulleritsu ultraheliuuringule, et vaadata, kas randmepiirkonnas on näha vedelikukogumikku.

Ultraheliarst uuris täna pärastlõunal Pulleritsu valutavat kätt ja võrdles seda terve, parema käega üle kümne minuti, kuid ganglioni ei leidnud.

Dr Rips avaldas arvamust, et kuna röntgen- ega ultraheliuuring pole tulemust andnud, peaks saatma Pulleritsu magnettomograafia uuringule.

Pullerits on pidanud vasaku käe randmevalu taluma juba mitu talihooaega. See on välja löönud suusatamisvõistlustel paaristõukeid kasutades, mistõttu on ta klassikatehnikas sõitudel kasutanud alati randme fikseerimiseks ning seeläbi valu vähendamiseks teipimist. Valu on tekkinud ka pikematel maastikurattasõitudel, näiteks eelmise aasta kevadel Utah’s.

Sel sügisel kestva randmevalu tõttu ei ole Pullerits siiamaani alustanud rullsuusatreeningutega. Eile sõitis ta maanteerattaga Tartu lähistel veidi üle tunni keskmise kiirusega pisut alla 32 km/h.
******

GMC Terrain on Dubinky Well Road heading towards Lone Mesa, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 4: Randmeliigese endoproteesimine Ida-Tallinna keskhaiglas. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Sellistest liigutustest on randmetraumad kerged tekkima: Andrus Veerpalu (ülal) ja Jaak Mae 2002. aasta jaanuaris Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikalises suusatamises. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas mahukogujate mantra mureneb?

Mahukummardajail on saabunud rasked ajad. Alles see siin oli, kui omaaegne maailma parim jooksja Sebastian Coe laitis maha suure kilometraaži tähtsustamise. Nüüd teeb sedasama Šveitsi keskmaajooksutreener Christoph Schmid, kes valmistab Eesti suusatajaid ette Sotši olümpiaks.

Kes juhtus lugema Jaan Martinsoni suusalugu esmaspäevases Postimehes, sellel ei saanud jääda märkamata mitu olulist sõnumit. Alustuseks: «Eesti suusasprindikoondise senine maailmapilt on purunenud,» tõdeb Martinson. Mispärast? Aga seepärast, selgitab Martinson, mis on Schimid süsteemi aluseks. Esiteks, pange nüüd tähele: esmatähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet. Kordan: mitte kvantiteet! Edasi saame teada, et nädalas on kaks väga intensiivset harjutuskorda, kus sisuliselt imiteeritakse võistlust. Nii et maakeeli öeldes käib tihe ja kõva andmine. Jätkame: loos on tsitaat, et «eesmärk on olla võistlustel kiire, mitte treeningtunde koguda». (Kahjuks ei ole arusaadav, kas seda ütleb Peeter Kümmel või Siim Sellis, kuid ega kokkuvõttes vahet ole.)

Edasi läheb veelgi huvitavamaks. Kein Einaste tõdeb, et Eesti suusatajad on kõvasti parandanud oma uisutehnikat, mis varem ei kõlvanud kusagile. Eriti huvitav on see, miks varem oli tehnika lippadi-lappadi, kuigi suusatajad teoorias teadsid, millised peavad olema nurgad ja kraadid. «Milles peitus põhiviga?» esitab Einaste küsimuse ja vastab: «Ha-ha! Selles, et me liikusime edasi liiga aeglaselt!» Saate aru, aeglase kulgemisega te kusagile ei jõua, isegi tehnika laguneb tükkideks.

Aga ka see pole veel kaugeltki kõik. Einaste jätkab: «Me pole varem arendanudki lihaseid, mida uisutehnika nõuab. Nüüd lõpuks arendame. Pidevalt ja intensiivselt.» Kas kuulsite? Intensiivselt!
Aga te muidugi ärge kuulake Coe’d ega Schmidi, jätkake muudkui samas vaimus mahu kogumist ja tiksumist, imetlege oma suurt kilometraaži ja kulutatud treeningutundide hulka.

Kuid ma tean, millega Martinsoni loo lugejad mulle lõpus ikkagi ära püüavad teha – seal on lisalugu, kus Kümmel kiidab pulsikella. Martinson kirjutab, et kõik vajalikud andmed Eesti hoolealuste treeningute, füsioloogia ja arengu kohta saab Schmid kätte pulsikella näite uurides. «Saadame andmed neti kaudu Schmidile, kes neid analüüsib, järeldusi teeb ning edasise kohta arvesse võtab,» selgitab kirjutises Kümmel.

Alustaks sellest, et kohtasin eile kahte Eesti suusakoondislast, kellest ühega rääkisime sprinterite-loost. Temas tekitas ka imestust, et Schmid peab pulsikella näite ainutähtsaks. (Kuna tegemist oli eravestlustega, siis ma ei avalda nende kahe suusataja nime.) Ta seletas, et pulsikell võib teinekord näidata suurepäraseid asju, aga enesetunne võib olla samal ajal väga sant – ja võimalik on ka vastupidine olukord.

Jah, mullegi tundub pulsikella näitude järgi treeningute analüüsimine ja planeerimine sama targa teona nagu patsiendile telefoni teel diagnoosi panemine.

Rääkisin pulsikella teemal ka Martinsoniga. Ta loendas mulle kohe terve rea sportlasi, kes pulsikella näitusid üle pole tähtsustanud, alates Kristina Šmigun-Vähist ja lõpetades Tanel Kangertiga. Ja golfimängijana lisas, et treeningul on tähtis ka näiteks keskendatus, mitte üksnes see, kui kiiresti pulss lööb. Ta seletas, et kui peab sooritama sada teatud liiki lööki, aga millegipärast ei suuda end sajaprotsendiliselt kokku võtta, on targem see löögitrenn üldse ära jätta. Muidu teed enda mänguoskusele pigem kahju.

Lühidalt: pulsinäitaja on küll oluline näitaja, aga see ei ole kaugeltki ainus näitaja ja ammugi ei ole see kõikehõlmav näitaja. Spordis on palju pisiasju, ka vaimseid, ja need ei ole pulsikiirusega küll sugugi seotud. Pulss võib ju olla suurepärane, aga kui tuju pole, motivatsioon on nullis, muud elumured on kukil, lihased on kanged, liigesed krudisevad, pea valutab jne, jne, siis... võitegi pärast imestada, nagu olen sageli kuulnud, et «mitte ei saa aru, pulss oli täiesti normaalne, aga näe, mitte kiiremini ei jõudnud».

Sellised naiivselt lapsikud imestamised tulevadki nende suust, kes on pulsikella poisikeselikult ja pimedalt armunud.
******

Jaanus Laidvee in the bottom of Spring Canyon near Green River, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmel ja Siim Sellis Tehvandil rullsuusatamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jooksja Tartus Tähtvere pargis Kreutzwaldi tänava ääres. Arvake ära, kes on pildil! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3 ja 4: Naisjooksjaid Viljandi linnajooksul: Maris Tamm (ülal) ja Liis-Grete Arro. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

Pullerits: Kuidas mu meeskonnakaaslane tegi supertulemuse?

Vastuseks mõne mehe kriitikale, olgugi et ekslikule kriitikale, nagu oleks siin blogis juttu üksnes rattasõidust, olgu nüüd maha pandud üks väga kõva märk.

Ja see märk on nii kõva, et sellele pole vastu panna mitte midagi – mitte midagi! – (no kellest me nüüd alustame?) Paul Lõivul ega Peip Reedil, Art Soonetsil ega Olavi Mõtsal, Tarmo Mõttusel alias Vigurivändal ega Ain-Ivar Tupil alias dr Holdenil, Jaak Teppanil ega ka Vahur Teppanil, Indrek Kelgul ega (...täida tühik!), Ain Kaarel ega Tarvo Kiudmal, Jaak Mael ega isegi mitte Andrus Veerpalul – kas ma tõesti pean seda nimekirja veel jätkama? –, samuti Teedul ega Andrusel, rääkimata sadadest anonüümikutest (ja rääkimata minust!).

Lühidalt: siit leiate minu teatesuusameeskonnakaaslase Indrek Teppo reportaaži Hawaii Ironmani triatlonilt, kus ta saavutas üheksa tunni ja 21 minutiga 154. koha. Palun lugege!

Sellega on pandud maha kõva märk. Nimelt on meie Tartu teatemaratoni suusameeskond PSJJ Eestis esimene ja ainus vastupidavusala meeskond, kelle kõik liikmed on pääsenud oma võistlusreportaažidega suures ajakirjanduses löögile. Lisaks Teppole ja minule on Silver Eensaar kirjutanud, kuidas ta tuli mullu sügisel rogainis maailmameistriks («Vaimujõu triumf» on paraku Postimehe tasuliste lugude rubriigis – ega head kraami saagi tasuta ära anda), ja Jaanus Laidvee kirjutas sel kevadel oma sõidust Vasaloppetil («Pudelikaelast soolikasse»).

Tehke järele!
******

Jaanus Laidvee and GMC Terrain in the bottom of Spring Canyon near Green River, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Indrek Teppo tänavusel Hawaii Ironmanil. Fotod edastas Indrek Teppo oma kogust

Pullerits: Ostame Salumäe olümpiakullad Eestile tagasi!

Küllap lugesite teiegi täna hommikul jahmatusega, et kahekordne trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäe on pannud müüki oma kaks olümpiakulda ning muid medaleid ja samuti varustust. Kõik küsivad ilmselt esimese asjana, et miks. Uurisin veidi teemat tunda võivate ja Salumäega kokku puutunud inimeste käest, milles võib olla asi, kuid keegi täpselt ei tea. Valdav oletus kõlas, et majanduslikud raskused. Aga veel kord: keegi ei tea.

Minu seisukoht on, et vähemalt Salumäe olümpiakullad peaks Eestisse jääma. Need on ikka tükike – ei, mis tükike, ikka suur ja oluline tükk! – Eesti spordiajalugu. Jalgratas ja kiiver ja särgid – need on isiklik vara, nende saatus ei ole nii oluline, aga olümpiamedaleil on suur sümboolne tähendus, eriti meile Eestis, sest ega meil neid olümpiavõitjaid ju palju ole.

Minu ettepanek on, et võiksime Salumäe medalid välja osta. Olen omalt poolt nõus selleks raha panustama. (Ja ei, ma ei taha vastu, et näiteks kolmest aastast ühe päeva peaks medal seetõttu minu kodus seinal rippuma.) Kui ajakirjanduses avaldatud hinnanguile tugineda, siis kujuneb oksjonil ühe kuldmedali hinnaks 10 000 kuni 13 000 eurot. Matemaatika on ju lihtne: kui mina annan 10 eurot ja igaüks minu blogi külastajaist (headel päevadel üle tuhande külastuse päevas) samuti 10 eurot, siis on ühe kuldmedali raha juba koos.

On nõusolijaid ja kaasamõtlejaid?
******

A view from the road towards Spring Canyon and Green River, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erika Salumäe 2004. aastal oma tollases kodus Veskimöldres. Foto on tehtud Priit Pulleritsu Salumäega tehtud usutluse illustreerimiseks Arteris. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Erika Salumäe (paremal) embab Torino olümpialt kahe kuldmedaliga Tallinna jõudnud Kristina Šmigun-Vähit. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kui kaua veel te jätkate vääriti treenimist?

Nii nagu seni on tegutsetud, enam edasi minna ei saa. Ei ole mõtet. Sest see ei vii kusagile. Te ju näete ise, mis toimub: Eesti mehed joosta ei jõua, suusatada ei jõua, ja kui kaks välismaal harjutavat meest arvestamata jätta, siis ega, vaadakem tõele näkku, ka rattaga sõita ei jõua. (Eesti kolmas number Gert Jõeäär kaotas jalgratturite MMil eraldistardist sõidus parimatele ikkagi valgusaastaga, jäi pingerea päris lõppu, ja ega ta ava-aasta Cofidises ka suurem asi olnud – nii palju siis kirgede jahutamiseks jalgrattahuvilistele. [Lohutuseks: aga me ei hakka siin üldse rääkima jalgpallureist, mis oleks täiesti mõttetu ruumi raiskamine.])

Millest see tuleneb? Vaat see on suur küsimus. See on põhiküsimus.

Ja vastuse annab Sebastian Coe (vt eelmine sissekanne), kes ütles mulle intervjuus, et spordis on edu pandiks tark ja õige treenimine. Just see!

Tõe kriteerium on... loomulikult praktika. Seega, Coe jutt ei ole teoreetiline targutamine, vaid tal on ette näidata, milliste hiigeltulemusteni õige treenimine võib viia.

Alustame tõsiasjast, et Eesti spordi mannetus tuleneb sellest, et treenitakse valesti. Jah, ma räägin ka teist, harrastajatest. Eesti spordis käib treenimine nii: kui ettevalmistust alustatakse, tehakse pikka aega pikki ja aeglasi treeninguid ning... jäädaksegi valdavalt neid tegema. Kõik rõhutavad ainult ja peamiselt vaid mahtu. Kõik jälgivad oma aeglast pulssi – kui te vaid teaks, mida Coe selle pulsikellanduse kohta ütles! –, et mingil juhul ei teeks ühtegi kiiremat liigutust. Hale, vilets, lootusetu!

Kust selline metoodika küll pärineb? Pärineb Uus-Meremaalt Arthur Lydiardilt, kes rõhutas pikkade aeglaste jooksude tähtsust. Aga mida tegi Coe isa Peter Coe, kes, muide, ei olnud treener, vaid insener? Ta saatis Lydiardi metoodika kuu peale ja puu taha. Sest – kuulake nüüd hoolega! – nagu papa Coe ütles: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.» Period. Punkt.

Mida siis papa Coe tegi?

Ta hakkas oma poja treenimisel kasutama rohkem kiirusliku vastupidavuse arendamist. Ehk keeras treeninguil tempo halastamatult peale ega lasknud suurt niisama rahulikult hingata. Selliste treeningute olulisusest ja edasiviivast jõust rääkis mulle antud neljapäevases usutluses ka Sebastian Coe.

Inglise ajaleht The Telegraph kirjutas papa Coe surma järel, et treenides oma õrna kehaehitusega poega, kes oli omaealistest väiksem, ilmutas Peter Coe kaugelenägevat otsustusvõimet, mis paljude silmis oli väga vastuoluline ja kahtlane. «Ta ajab poisi hauda,» tsiteerib The Telegraph tollal isa Peter Coe pihta öeldut. Kuigi paljude silmis puudus papa Coe treeningusüsteemis loogika, siis Sebastian Coe uskus sellesse ning tegi pühendunult ära kõik, mille isa ette kirjutas. «Kõrvalseisjaile võis Peter tunduda järsk, karm, sallimatu nende suhtes, kes tema vaateid ei jaganud või püüdsid talle vastu vaielda,» kirjutab The Telegraph. (The Telegraph might have written that about me, too.)

Lühidalt: Peter Coe ei kartnud minna vastuollu üldkehtiva tavaloogikaga. Enamgi veel: just üldlevinud tõdesid eirates viis ta oma poja – kehaliselt sugugi mitte heade eeldustega poja! – suurvõitude ja maailmarekorditeni.

Aga mis meil toimub? Ei mingit riskimist. Valitseb karjaefekt: kõik vaatavad, et kõik teevad aeglast mahutrenni, ja järeldavad, et järelikult pean mina ka tegema. Tegemist on täiskasvanud meestega – jah, ma räägin endiselt ka harrastajatest! –, aga nad käituvad nagu pesueht ebakindlad pubekad, kes ei julge sissetallatud rajalt kõrvale kalduda, sest siis äkki vaadatakse neid imelikult ja võib-olla mõistetakse veel koguni hukka. Hale!

Karjamentaliteedi järgi treenides, parafraseerides Peter Coed, ei saa teist kedagi paremat, kui suure karja tavaline keskpärane liige. Ja kuidas saakski midagi teistmoodi minna, kui aastast aastasse harjutatakse ühesuguse tuima, rahuliku ja aeglase sisseharjunud rutiiniga?! Rutiin tapab.

Kas või ainuüksi sellepärast, et katsetada vahelduseks midagi täiesti uut ja teistsugust, tasub karjast irduda. Siis tekib vähemasti šanss, et suudate teiste seast pead tõsta. Ja seepärast ei huvita mind ka see, mida teised sportides massiliselt õigeks peavad. Seepärast lähen näiteks rattaga sõitma ega tilbenda niisama maantee ääres, vaid võtan kohe kiiruse üles. Võrdlesin just keskmisi kiirusi mullusügiseste näitajatega: keskmine kiirus on tõusnud. (Ärge unustage, et olen 48 ehk eas, kus juba ainuüksi eelmise aasta taseme säilitamist peetakse ülikõvaks arenguks.) Ma ei kavatse teha mingeid pikki aeglasi trenne. Sest nagu papa Coe ütles: pikad ja aeglased trennid teevad teid... jäi meelde, kelleks, eks?
******

Green River near Spring Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sebastian Coe andmas eelmisel nädalal Tallinnas Olümpia hotellis intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe kuulamas Priit Pulleritsu järjekordset küsimust. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe seletamas Priit Pulleritsule õige ja eduka treenimise põhimõtteid. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe Los Angelese olümpial 800 meetri eeljooksu finišis. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix
Foto 5: Lennuka ja kerge stiiliga Sebastian Coe kihutamas 1979. aasta juulis Oslos Bisletti staadionil miilijooksu võidu ja maailmarekordi (3.48,95) poole. Tema kannul ameeriklane Steve Scott. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe (keskel) 1500 meetri jooksu kuldmedalivõitjana Moskva olümpial. Vasakul teise koha saanud Jürgen Straub Saksa DVst, paremal kolmandaks jäänud inglane Steve Ovett. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma kohtusin maailma parima sportlase, oma noorpõlve iidoliga?

Esmaspäeval, kui intervjueerisin Tallinnas Rotermanni kvartalis laupäevase Arteri tarvis poliitika ja reklaami rohmakate lõikepunktide teemal reklaamiagentuuri Zavod BBDO loovjuhti Marek Reinaasi, sain telefonisõnumi. See tuli Briti saatkonnast. Sisu oli lihtne ja lühike: neljapäeval saabub Tallinna Sebastian Coe ning saatkond on valmis aitama, et korraldada minu kohtumine temaga.

Nooremad mehed ilmselt ei tea, kes on Sebastian Coe, lord Coe. Kui ei tea, siis häbi neile, sest Coe on legend. Kiire järeleaitamiskursus neile: Coe oli viimane valge mees, kes valitses jooksumaailma; ta püstitas 800, 1000 ja 1500 meetri ning 1 miili jooksus kaheksa maailmarekordit (ja kolm maailma sisetippmarki), millest 1981. aastal püstitatud 800 meetri maailmarekord 1.41,73 püsis 16 aastat ning 1000 meetri maailmarekord 2.12,18 19 aastat; ta võitis Moskva ja Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu (ainus, kes on suutnud seda teha kahel olümpial järjest); ta valiti 1979. ja 1981. aastal maailma parimaks sportlaseks; ta oli Londoni olümpia korralduskomitee juht.

Briti saatkond Tallinnas ja Coe – sel teemal on väike minusse puutuv ajalugu. Eelmise aasta kevadel panin kokku Londoni olümpiale pühendatud vahelehe, mis ilmus Postimehe vahel, ning kuhu saatkond proovis aidata saada mul Coe’ga intervjuu. Paraku ei saanud sellest asja, mis on arusaadav, arvestades Coe tollast hõivatust ning Eesti marginaalsust. Nüüd siis ootas uus võimalus.

Aga neljapäeval ainult ühe intervjuu pärast Tallinna sõita... see ei sobinud eriti hästi mu nädalaplaanidega. Kuid selgus, et Scanpixi agentuuri Baltimaade juht Art Soonets sõidab nagunii pealinna, mis tegi otsustamise kergemaks: olgu, pakkumine vastu võetud.

Coe oli nooruses minu lemmiksportlane. Ta oli ju maailma parim keskmaajooksja, ja keskkooli lõpus hakkas ka mul keskmaajooksu vastu huvi tekkima. Ei, trenni ma ei teinud, aga võistlustel osalesin. Pärast keskkooli lõppu, ilma et oleks ühtki päeva kergejõustikutrennis käinud (enne seda käisin viimati 5. ja 6. klassis korvpallitrennis algul Eha Sügise ja hiljem Harri Russaku juures [aga olin Russaku juures kõige kehvem ja seetõttu too trenn katki jäigi]), jooksin Eesti noorte meistrivõistlustel suur-rootsi teatejooksus Tartu esinduses 800 meetrit ühtäkki 2.02 või 2.03ga, täpselt enam ei mäleta. Aga olulisem oli toimunud talvel.

Nimelt käis isa Põhjamaades turismireisil. Olin kuulnud, et Coe kohta oli ilmunud elulooraamat «Running Free». Palusin isa, kas tal õnnestuks see kusagilt hankida. Helsingis nägigi ta raamatut müügil, kuid see oli liiga kallis – tollal vahetati turistidele raha ju vaid näpuotsa jagu. Siis sattus isa antikvariaati, kus leidis allahinnatud raamatu.

Probleem oli selles, et raamat oli soome keeles. Ja teine probleem oli selles, et Tartu poisina ei osanud ma sõnagi soome keelt. Aga meil oli kodus soome-eesti sõnaraamat. Võtsin selle kõrvale ning hakkasin sõna sõna haaval tõlkima. Algus oli hirmus vaevaline, sest soome keele grammatika näis lootusetult keeruline. Kuid kevadeks sain raamatu viimaks tõlgitud. Kirjutasin tõlke hoolsasti valgetele lehtedele ümber ning saatsin Spordilehe toimetusse. Juuni lõpus hakkas see seal ilmuma joonealuse järjejutuna. Coe raamatu tõlge oli üks kaalukamaid töid, mis mul oli esitada Tartu Ülikooli tollasesse ajakirjanduse osakonda pürgijate loomingulisele konkursile. (Konkurss oli tihe: lõpuks võeti vastu vaid 15 noort, loomingulisest konkursist lasti läbi sisseastumiseksameile umbes 25. Tänapäeva pehmed noored saaksid sellise halastamatu konkursi korral ilmselt rabanduse.)

Ei usu, et keegi on Eestis teinud Coe tutvustamiseks minust midagi enamat. Lisaks tõlkisin paar aastat hiljem ka Coe suure rivaali Steve Ovetti elulooraamatu, mis ilmus samuti Spordilehes joonealusena. Mäletan, et hankisin Tartu Ülikooli raamatukogu Who’s Who tüüpi teatmeteostest isegi Coe mingi esinduse/klubi aadressi ning saatsin oma tõlke väljalõiked ka talle, kuid mingit vastust ei tulnud.

1990. aastal, kui läksin pärast Tartu Ülikooli lõpetamist õppima New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, külastasin esiotsa usinalt ka New Yorgi kuulsat rahvaraamatukogu. Seal lasin raamatukogude vahelise laenutuse kaudu tellida kusagilt Ameerika teisest otsast Coe autobiograafia teise osa «Born to Run», kuid õppekoormus osutus ülikoolis liiga suureks, et oleksin jõudnud sellega suurt tutvuda. Küll aga leidsin New Yorgi rahvaraamatukogu videolaenutusest Coe’st vändatud tõsielufilmi «Born to Run», kuid probleemiks osutus see, kuidas seda ümber lindistada. Lõpuks üks tuttav Ameerika jurist aitas: mäletan, et ta helistas mingisse bürosse ja küsis, kas nad aitaks tal rikkuda Ameerika seadusi. Nood seal büroos olid nõus. Hiljem tekkis Eestis probleem sellega, kuidas Ameerika videosüsteemis film Euroopa videosüsteemi ümber võtta. Ka see sai viimaks tehtud.

Kusagil 1980. aastate teises pooles, kui ülikooliõpingute kõrvalt pisut trenni tegin (umbes 120-140 km kuus) ning olin saanud stabiilseks 1.56-1.57 tasemel jooksjaks, kuulsin, et Seb Coe on koos isa Peteriga, kes oli tema treener, andnud välja jooksumetoodikat tutvustava käsiraamatu «Running for Fitness». TÜ raamatukogu kaudu sai see Inglismaalt kohale tellitud ning mu isa, elukutselt keemik, aitas teha sellest fotokoopiad. See tähendas tollal lehekülgede ümberpildistamist. Paraku otsustasin oma lühikese jooksjakarjääri lõpetada enne, kui ses raamatus antud nõuandeid järgima sain hakata. Sain nimelt aru, et senisel moel edasi treenida ei ole mõtet, sest paremaks ma enam ei lähe – rekordiks jäi 1.55,9 –, kuid rohkem ja paremini treenida pole samuti mõtet, sest ülikooliõpingud olid läbi saamas ning aeg oli hakata mõtlema edasisele tööelule, mitte tegelda enam tuule viljatu püüdmise ja tallamisega. Olen tolle raamatu koopiaid ka hiljem otsinud, kuid need on kahjuks kusagile lootusetult kadunud.

Ent tagasi neljapäeva õhtusse. Pisut pärast kella viit saabusin Olümpia hotelli teatud kohta, kuhu pidi kella poole kuue ajal saabuma ka Coe. See oli väike valitud seltskond, kes sinna kogunes. Näiteks kahekordne sõudmise olümpiahõbedamees Jüri Jaanson, kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool, samuti Erich Teigamägi, kelle aitasin aastaid tagasi Eesti Kergejõustikuliidu presidendi kohale pärast seda, kui olin sotsiaaldemokraat Sven Mikseri aidanud sealt kohalt maha võtta (ärge eales alahinnake ajakirjanduse jõudu!).

Coe saabus koos Briti suursaadikuga. Tundis kohe kaugelt ära Noole ja Teigamäe, ja kuna juhtusin nende kõrval seisma, siis pistis ta mullegi käe pihku. Ütlesin small talkina, et «Sir, I have been a big fan of yours», ning osutasin tema soomekeelsele elulooraamatule, mille olin kaasa võtnud. Ta vaatas seda korra ja ütles siis lõbusalt, et ahaa, see on see kõige vanem raamat.

Väiksel kinnisel üritusel mainis Coe oma sõnavõtu alustuseks, et tal on rõõm näha siin nii palju tuttavaid inimesi – «I know you,» ütles ta Noolele osutades, «I know you,» lausus Teigamäele osutades, «And now I know you», sõnas ta minu poole vaadates – ning pidas umbes viieminutilise vabas vormis kõne. Kui see läbi, vestles kutsututega. Jüri Jaanson näiteks palus Coe’lt autogrammi eestikeelsesse Moskva olümpiaraamatusse pildile, kus Coe seisab 800 meetri jooksu autasustamisel pjedestaali teisel astmel. Kui ta oli Jaansoniga vestluse lõpetanud, püüdsime Jaansoniga Coe sissekannet uurides kahekesi aru saada, mida ta sinna kirjutas, kuid lõpuni kõike välja ei lugenudki.

Kui seltskondlikud vestlused said Coe’l peetud, saabus lõpuks minu kord. Võtsime väikse laua taga pehmetel toolidel istet, misjärel laususin kohe Coe’le: «First things first.» Et kõige tähtsamad asjad kõigepealt. Ulatasin talle kaasavõetud elulooraamatu ja palusin, et ta kirjutaks sinna kõigepealt autogrammi. Ta küsis: «To whom?» Ehk kellele ta pühenduse adresseerib.

Ka selliseid asju tuleb ette näha ja nendeks aegsasti valmis seada, eriti kui sul on puhas ilus pika vokaaliga eesti nimi. Tõmbasin taskust välja visiitkaardi ning näitasin seda Coe’le, igaks juhuks häälikuid hääldades: pii-aa-ai-ai-tii.

Coe pani prillid ninale ja kirjutas. Ja kui oli kirjutanud ka kolm olümpia-aasta arvu (viide Moskva, Los Angelese ja Londoni olümpiale, kus ta on olnud tegija), siis palusin, et ta lisaks...

Ja nüüd tuleb kolm küsimust (vt foto all; suuremalt vaatamiseks klikkida fotole; plekid paremas servas tekkisid juba kümnendeid tagasi, kui kinnitasin nurkadest teibiga raamatu ümbrise kaitseks pandud kile):

1. Mida on Coe kirjutanud oma pühenduses?
2. Miks ta kirjutas just tolle 800 meetri tulemuse (ehk mida ma palusin tal teha)?
3. Ja kas siin kõiges on ka mõni aps?

Enne ei saa siit kuidagi edasi minna, kui need müsteeriumid on lahendatud.
******

GMC Terrain and Jaanus Laidvee in the bottom of Spring Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sebastian Coe (paremal) surub neljapäeva õhtul Tallinnas Priit Pulleritsu kätt. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe noore jooksjana Oslos Bisletti staadionil. Foto autor: PA Archive / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe on võitnud Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe kätlemas Moskva olümpial 1500 meetri jooksu võitjana kolmandaks jäänud Steve Ovettiga. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits selle aasta juuni lõpus New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto: Külli Pullerits
Foto 6: New Yorgis Columbia ülikooli linnaku keskväljak. Foto: Priit Pullerits
Foto 7: Erki Nool tervitamas Sebastian Coe'd neljapäeva õhtul Tallinnas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 8: Sebastian Coe andmas autogrammi Jüri Jaansonile Moskva olümpiamängude raamatusse. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 9: Sebastian Coe kirjutamas pühendust Priit Pulleritsule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 10: Sebastian Coe ja Priit Pullerits arutlemas keskmaajooksu spetsiifika üle. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 11: Sebastian Coe ja Priit Pullerits on leidnud ühise meeldiva jutusoone. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 12: Sebastian Coe soomekeelse raamatu ümbris ja Sebastian Coe kirjutatud pühendus Priit Pulleritsule. Foto: Priit Pullerits

Pullerits: Võõrad pole Eesti sporti teretulnud!

Väikese ärevusega avasin laupäevase Postimehe spordiküljed, kus kolleeg Peep Pahv oli otsustanud võtta seisukoha küsimuses, kas Venemaa iluuisutajale Aleksandr Zabojevile peaks andma kiirkorras Eesti kodakondsuse, et ta saaks Sotši olümpial paarissõidus koos Natalja Zabijakoga esindada Eestit. Pealkiri «Kodanikuks – olümpia nimel» ei tõotanud head. Kas tõesti on Pahv, jalad-maas kaine mõistuse esindaja paljudes põhimõttelistes küsimustes, kõikuma löönud, mõtlesin endamisi. Ja alustasin lugemist lõpust, et saada kiiremini selgust, kas tõepoolest on veel üks karune mõistlik eesti mees poolt vahetanud ja jooksnud kaasa põhimõttelagedate globaalsete nõmetrendidega.

Ei, kõik on korras. Pahv kirjutas selgelt: «Me ei tohiks laskuda spordimaailmas vähkkasvajana üha jõudsamalt vohava trendini palgata oma riiki esindama välismaa sportlasi.» Absoluutselt nõus.

Õnneks on enamik Eesti spordiajakirjanikke sama meelt. Mis tähendab, et kui keegi peaks hakkama Eestisse mingi võistkonna tugevdamiseks võõraid importima, tabab teda ajakirjanduses terav ja massiivne kriitika. See peaks hoidma kõik need, kes arvavad, et loodetava spordiedu nimel võib kodakondsust lahkelt siia-sinna jagada, selgelt vaos. Igatahes sain Pahvilt, kes on Eesti spordi kuluaarides maad kuulanud, kinnituse, et Venemaa paarissõitjale Eesti kodakondsuse andmine enne Sotši olümpiat ei tule Eesti spordijuhtide sõnul kõne allagi.

Mõned ludrijalad ilmselt imestavad ja küsivad, miks nii jõuline seisukoht, sest mida ühe kodakondsuse äraandmine Eestile paha teeb. Aga küsimus on põhimõttes. Millised on Eesti põhimõtted, sellest kirjutasin juba ligi neli aastat tagasi pika loo «Eesti sõnum võõrastele: te ei ole siia teretulnud!».

Väga mõtlemapaneva loo sellest, kuhu spordis igasugune nn vere segamine võib viia, kirjutas eilses, teisipäevases Postimehes kolleeg Madis Kalvet. Seal on juttu noorest Manchester Unitedi mängijast Adnan Januzajst, kellel on valida vähemalt viie riigi koondise vahel, keda ta võiks edaspidi esindada. Aga millisele riigile ta tegelikult lojaalne on? Samas loos on juttu ühest Šveitsi koondise albaania päritolu mängijast Granit Xhakast, kes jättis aasta tagasi MM-valikmängus Albaania vastu palli nimme väravasse löömata. Tal hakkas sünnimaast hale. Samuti meenub mulle paari aasta tagune lugu, kuidas Saksamaa noortekoondisse kuulunud Iraanis sündinud mängija keeldus oma kodumaa esinduses mängimast Iraani surmavaenlase Iisraeli vastu.

Eelnenud näited on piisavalt kõnekad, et sportlaste Eestisse importimise teemal midagi üldse veel arutada oleks.

Ja ikkagi, pole kahtlust, küsivad mõned, miks nii karm ja jõuline seisukoht võõrsportlaste suhtes. Aga sellepärast, et öelgu või arvaku Euroopa mida tahes, Eesti on rahvusriik, Eesti on eestlaste kodumaa. Väga tabavalt pani igasugused võõraste eestkostjad paika Postimehe veebiintervjuus Mart Helme, kes vastas palvele põhjendada, miks ta nõuab, et Tallinna ametiasutustes tuleb lõpetada venekeelne teenindamine, nii (tsiteeritud motiveeritud mahus, viis lauset):

«Sellega, et meil on keeleseadus. Sellega, et Eesti on eestlaste riik. Sellega, et Tallinn on Eesti pealinn. Sellega, et 22 aastat on venelastel aega olnud eesti keelt õppida. Sellega, et me ei hakka teenindama kõikvõimalikes keeltes euroliidu viljastavates tingimustes siia saabunud migrante ega pea tegema erandit ka okupatsiooni ajal siia tulnud migrantidele.»

Kirjutan kahe käega alla. Ja imestan, kuidas sai keegi üldse nii lolli küsimuse esitada.
******

Bottom of Spring Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Paarissõitjad Aleksandr Zabojev (Venemaa) ja Natalja Zabijako (Eesti). Fotode autorid: (ülemine) Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix, (alumine) Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Manchester Unitedi noor staarmängija Adnan Januzaj (nokatsiga) jälgimas teiste Inglise jalgpalluritega NBA hooajaeelset mängu Manchesteris. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Albaania päritolu Granit Xhaka (vasakul) tähistab koos teiste Šveitsi koondislaste Xherdan Shaqiri (keskel) ja Valon Behramiga mullu septembris MM-valikmängus Albaania vastu löödud esimest väravat. Foto autor: AP/Scanpix