Pullerits: Mida sportlikku rääkida raadios?

Kolmapäeval kell 13.05 on Kuku raadio eetris saade «Vahetund Postimehega», kus räägime Moabi reisikaaslase Jaanus Laidveega sellest, mis kolme nädala vältel Ameerika maastikuratturite ja džiibihullude paradiisis tõeliselt toimus. Muuseas tuleb juttu ka sellest, kui palju too seiklus maksma läks.

Nagu öeldakse: parem üks kord kuulda kui sada korda lugeda. Nii et püsige lainel!

Juhul kui teil on tekkinud küsimusi, millele seoses saate teemaga vastust soovite, siis olge head ja jätke oma küsimused siia kommentaariumi.

San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Ülemisel fotol: Jaanus Laidvee 17. aprillil Moabi lähistel Bartlett Washis mõõtmas rattaga, kas GMC Terrain mahub laiuse poolest kahe suure kivi vahelt läbi sõitma või mitte. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas sõita rattarallit purunenud kassetiga?

Endine rattaproff Raivo Maimre, kel lasin eelmisel nädalal Tartu A&T Spordis oma Scotti külje pealt mõranenud tagarehvi välja vahetada – Allan Oras kiitis järgmine päev Maimre valikut, et hea rehv –, küsis kaks päeva enne Tartu rattarallit, kui palju mul kilomeetreid koos on. «Umbes kolmesaja ligi,» vastasin. «Abiks seegi,» kostis Maimre.

Kodus lugesin täpsemalt kokku: 327 km.

Plaan oli mul lihtne. Sain stardikoha esimesse gruppi (nr 296), sättisin seal ratta pool tundi enne lähet teise ritta, kõrvuti Haanja Rattaklubi kõva pedaalija Tarmo Mõttusega, sest nagu endine suusasprinter Kristjan Oolo, kes nüüd näitab teravat minekut rattasadulas, on õpetanud: eks tahapoole jõua alati langeda. Eesmärk oli võtta Riia mäe tõus ja sellele järgnev lauge osa kerge varuga, ja nii ka tegin, sest raudteeviadukti alt järgneb salakaval tõus, mis justkui ei olegi tõus, aga tegelikult kulgeb pikalt-pikalt ja võib lõpuks läbi küpsetada. Tänu jõudu säästvale sõidule jõudsin Lõunakeskuse ringteele hea enesetundega ning seal sai juba hakata vaatama, kuidas jõuvahekorrad on kujunenud ja mis ette võib võtta.

Aga vaat mis eespool juhtus. Ortopeed-traumatoloog Leho Rips oli oma väikse grupiga jäänud peagrupi ja seda jälitava minu grupi vahele ning püüdis peagruppi kinni püüda. Kuid ühtäkki, nagu rääkis mulle pärast Rips, keerasid välismaa profitiimide saateautod tema pisigrupile nii järsult ette, et kolm tema grupi vedajat lendasid asfaldile. Ja siis imestatakse, miks Eestis on nii palju nn võõraviha... (Nagu sellest veel vähe olnuks: nägin, kuidas kolm minutit enne starti läks eliitgrupi koridori üks Enduro tiimi sõitja, kel polnud numbritki, ja kui stardikoridori sisenejaid kontrolliv Ülle Viinapuu, Eesti Suusaliidu büroo juhataja, teda tagasi kutsus, siis seda ma ei kuulnud, mida rattur seal seletas või ei seletanud, aga igal juhul ei võtnud ta Viinapuu märkusi ega küsimusi arvesse, vaid asus oma ei-tea-mis-õigust tunnetades koos teistega joonele. Mis toimub?!?)

Otsustasin ka alguses aktiivsust näidata, käisin oma ehk siis peagrupi järgset gruppi vedamaski, et Ripsi gruppi kätte saada, ning Külitses see õnnestuski. Tagantpoolt kuulsin, et Art Soonets oli ka kannule saanud, nii et kõik olulised mehed, kellele selles massis vähegi loota võiks, olid koos.

Järgmine põhimõte, mille olin endale kehtestanud: enne kitsaid ja kurvilisi ja mägiseid lõike rajal tuleb grupis ettepoole nihkuda, sest neis paigus võib tagapool tekkida oht maha jääda. Selleks tuleb, mõistagi, hoida grupi servale, et oleks vaba möödumisruumi. Hoidsin kogu sõidu ajal vasakule. Ja enne Elvat, Peedu kandis, läksingi vasakult grupi peasse. Sealt oli hea viaduktile sõita. Kuigi ajapikku langesin tahapoole, siis Elva mändide all kerisin end vasakult mööda uhiuut asfalti taas grupi etteotsa. Olgugi et võistluste juhendis on kirjas, et vastassuunas sõitmine on rangelt keelatud, ei usu ma, et minu grupis, s.o teises grupis, mille suurus oli lõpuprotokolli järgi otsustades kaks ja poolsada sõitjat, leidus üldse kedagi, kes vastassuunavööndis ei sõitnud. (Oletan, et tolle range keelu on korraldajad kirjutanud juhendisse seetõttu, et kui keegi peaks vastassuunas sõites mõne sõidukiga kokku põrkama, saavad organisaatorid öelda, et juhendis oli ju kirjas, et seal sõitmine on rangelt keelatud.)

Elva ja Otepää vahel ei toimunud suurt midagi. Aga kuna Otepää kandis ootasid ees tõusud, siis otsustasin oma koha taas eespool sisse võtta. Olin arvanud, et küllap võetakse tõuse agressiivselt, kuid oma üllatuseks märkasin, et liiguti üksjagu loiult. Igatahes pidin tagasigi hoidma, et Otepää eelsetel tõusudel mitte päris grupi peasse jõuda. Andsin endale selgelt aru, et vaevalt minusuguse 300-km-mehe koht seal olla võiks.

Otepäält Pühajärve suunas laskudes vaatasin, et kiirus tõusis ligi 70 km/h-ni – see oli minu meelest meie grupi suurim kiirus kogu rajal. Sõita oli üllatavalt kerge, ütlen liialdamata: tõeline mugavussport. Ainus, mis pinget pakkus, oli pidev raalimine, et kunas tuleb ettepoole minna, kuidas hoida oma positsiooni vasakul tiival, kuidas mitte lasta end külgedelt möödujail tahapoole suruda. Ja loomulikult tuli kaugele hoida ohtlikest sõitjatest, kes ajapikku endast kõigile märku andsid, nagu näiteks Viko kirjaga tumedas särgis sale noormees numbriga 64?, kes liikus sageli väga riskantselt vänderdades. Otsustasin, et kui temaga kõrvuti satun, teen talle märkuse, aga kahjuks ei tekkinud selleks võimalust.

Sihva kandis Sangaste poole pöörates juhtus aga midagi ootamatut. Pärast kurvi käiku vahetades viskas keti tagumise väikseima hammasratta ja kahvli vahele, nii et kett käis tühjalt ringi. Kohe läksid massid külgedelt mööda. Tõstsin keti mitme käigu jagu ülespoole ja olukord sai lahendatud. Aga kõige raskemat «rauda», mida järgnevail laskumistel vaja läinuks, ei julgenudki enam peale panna. Sisetunne ütles, et miski võib viltu olla. Sõitsin alt teise või kolmanda ülekandega. Otsustasin, et käiguvahetajat enam ei näpi.

 Järgnevail tõusudel võinuks «raske raud» saatuslikuks saada – aga läks sootuks vastupidi. Sellal kui teised kergema ülekande peale panid, võtsin kõik tõusud oma raske ülekandega ja tundsin end suurepäraselt. Kerkisin tõusudel grupis vasakult võimsalt ettepoole. Ühe pika tõusu lõpus avastasin end lausa seitsmendalt positisioonilt. Mis seal salata, mulle hakkasid need tõusud väga meeldima, sest tundsin end seal mänglevalt ja väga tugevana.

Sedasi ei tekkinud mul rattarallide ajaloos esimest korda ka mingit probleemi Otepäält laskudes. Tavaliselt olen Otepääle viivatel tõusudel tahapoole vajunud ning pidanud Tartu suunas mineval laskumisel elu eest heitlema, et grupist taas kinni saada. Sedapuhku läksin laskumisele grupi liidrite järel.

See kõik ei tähenda, nagu poleks sõit hakanud pikapeale mõju avaldama. Hakkas küll. Tundsin, et reied jäävad hästi-hästi kergelt kangeks. Kuid ka selle vastu olin valmistunud. Olin ostnud magneesiumi ampulli ning Nõuni kandis kallasin selle sisu kurgust alla. Mõne kilomeetri pärast reied endast enam märku ei andnud. (Lisaks magneesiumiampullile võtsin võistluse vältel kaks lonksu veega lahjendatud Dexali geeli ja jõin liitri jõujooki; teise pudeli tõin kordagi sealt rüüpamata finišisse.)

Rajal oli veel üks otsustav, uus koht: pärast pikka nn karjalauda laskumist terav pööre paremale Kambja suunas. Sealkandis võis oletada, et eesmised püüavad kiirendada. Järeldus: tuleb ette saada. Enne Pangodit haarasingi juhtrauast madalalt kinni, tõmbasin küüru selga ja kihutasin kogu grupist vasakult mööda, vaat et viiendale-kuuendale positsioonile. Seal ees oli hea järgnevatele tõusudele minna.

Ent muret tegi see, et tagumine kassett oli iga kord, kui käiguvahetajat puutusin, andnud märku, et see on korrast ära. Pidin meeleheitlikult käike üles-alla nihutama, et leida hammasratas, mis keti n-ö peale haagiks ja vedama hakkaks. Paaril korral viskas iseenesest keti ka esimesele väiksemalt hammasrattale. Mitmed mehed, kes mu probleeme nägid ja mööda sõitsid, soovitasid, et proovi veel, proovi veel. Aitäh neile julgustamast ja toetamast!

Parempoolse pöörde järel Kambja suunas, kui tempo oli pärast kurvi langenud ja järgnes tõus, tuli käiku paratamatult kergemaks vahetada, ja siis tekkis küll hull olukord: ükski hammasratas ei haakinud, kett käis ragisedes tühjalt ringi. Tundus, et kogu grupp läheb mööda. Viimasel hetkel sain keti siiski ühe töötava hammasratta peale, kuid see oli liiga kerge käik, mis tähendab, et pidin meeletult väntama. Nägin, kuidas grupi pea on liikunud umbes 150-200 meetrit ettepoole. Aga miskit polnud teha, tuli sõita selle käiguga, mis töötas. Ehkki ettepoole oli sellega äärmiselt raske saada.

Kambjast läbi sõites järgnes uus tõus, ja kuna teised seal jõuga kiirendasid, aga ma pidin rahulduma oma liiga kerge käiguga, tekkis reaalne oht, et võin grupist mahagi jääda. Kuid õnneks oli tõusu lõpp järsem ning seal sain oma kerge käiguga grupi sabast taas kinni. Hakkasin leppima tõsiasjaga, et igasugused lootused grupis hea koht välja võidelda tuleb tagakasseti tehnilise rikke tõttu ilmselt maha matta ning rahulduda sellega, kui õnnestub koos grupiga üle lõpujoone jõuda.

Ometi ei kavatsenud ma nii kergelt ka alla anda. Otsisin grupi tagant vasakult kohti, kust ettepoole saab, ja tasahilju õnnestuski kohta parandada. Kuid mass oli endiselt meeletult suur – eriti hästi tuli see ilmsiks pärast Põlva maanteele keeramist, kui tee oli servast servani paksult rattureid täis. Edasist rada Tartu Velo Klubi trennidest hästi tundes sepistasin plaani, kus ja kuidas teha viimane rünnak, mis võiks positsiooni oluliselt parandada.

Selleks ründekohaks oli viimane tõus, umbes 2 km enne ristumist Tartu-Võru maanteega. Kuna rada keerab seal tasapisi paremale, oli lootust, et vasakul tiival tekib rünnakuruumi. Ja tekkiski, just ühe ratta jagu. Ajasin end sadulast püsti ning väntasin hooga üles, arvestades, et selle tõusu lõpuks pannakse jõuvahekorrad üldjoontes paika. Üllataval kombel ei tulnud mitte keegi sama vaba ruumi rünnakuks kasutama. Ja üllataval kombel ei püüdnud mitte keegi teine sel tõusul rünnata.

Nii jõudsin tõusu lõpuks taas grupi peasse, umbes 15.-20. kohale, nagu olin planeerinudki.

Aga siis tegin vea. Hakkasin käiku allapoole vahetama, sest tulemas olid ju lauged osad, ja kohe hakks kett taas tühjalt ringi käima. «Tirr on maas!» hüüdis keegi. Mis iganes see tähendab, teha polnud midagi. Tuli otsida käiguvahetajaga hammasratas, mis lõpuks keti peale haagiks. Selle ajaga jõudsin aga taas grupi keskele vajuda.

Sellises olukorras, kui raskemaid ülekandeid ei saa kasutada, oli keeruline taas paremate positsioonide eest võitlema hakata. Seda enam, et grupp oli tihedalt koos ja istusin grupi keskel. Grupi äärtesse sealt ei pääsenud. Üldine olukord oli niigi närviline, mitmed mehed kutsusid kaassõitjaid valjuhäälselt korrale. Ikkagi, nagu kuulda võis, juhtus Tartu piiril vasakus servas kukkumine. Nüüd oli selge, et siit enam ettepoole ei pääse.

Aga tahapoole saab ikka langeda! Pärast Turu tänavale keeramist, kui tuleb pikk laskumine vangla suunas, keriti tempo mõistagi üles, ja nii ei jäänud seal muud üle, kui püüda samuti raskem käik sisse lükata. Loomulikult lõppes see fiaskoga: taas hakkas kett tühjalt ringi käima. Viimaks, kui Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma minust möödus ja hõikas, et nüüd tuleb panna, leidsin altpoolt neljanda käigu, mis töötas, ja otsustasin, et mis ka ei juhtuks, sellega tuleb kuidagi lõpuni sõita. Nii me siis Kiudmaga seal grupi teises pooles kõrvuti kulgesimegi, mul jalad selle kerge käiguga töötamas nagu õmblusmasina nõelad, tagantpoolt võistlejad muudkui minust mööda tuiskamas.

Aeg 3:20.19, mis teeb keskmiseks kiiruseks 41 km/h, andis 346. koha. Protokolli vaadates näeb, et omas grupis olin selle ajaga 146., ligi sada sõitjat jäi veel tahapoole.

Midagi pole parata, kassetti purunemine rikkus mu võistluse. Kodus vaatasin, et kolm väiksemat hammasratast olid täiesti lahti pudenenud, käisid niisama ringi. Küllap need, kes minuga samas grupis sõitsid, võivad kinnitada, et olin hoolimata 327 treeningkilomeetrist heas vormis, suutsin teha rajal korduvalt otsustavaid kiirendusi ja võtta tõuse jõuliselt, samuti sõitsin mõistlikke otsuseid tehes. Aga rattasport on tehniline ala, ja kui tehnika alt veab, siis minusugusel, kel pole tehnilise abi meeskonda, kes teisi võistlejaid asfaldile maha kukutades mulle appi tõttaks, tuleb oma võimaluste piires kuidagi hakkama saada. Olen nõus, et spordis oleksid ei loe, aga kindlasti oleksin suutnud võidelda tunduvalt parema koha eest.

Vähemasti ei läinud mul nii sandisti nagu Soonetsil, kellel tuli Otepää kandis rattal kett maha nii, et ta pidi selle peale aitamiseks sadust ronima, misjärel ta jäi grupist maha, sõitis 25 km ihuüksinda, kuni tagant jõudis järele seitsmeliikmeline punt, kellega ta jõudis üle lõpujoone minust 11 minutit hiljem.

Talvel soovitasid mõned mehed, et mingu ma Vasaloppettile, sest sinna on lubanud tulla ka Petter Northug, ja kui peaks juhtuma, et Northug katkestab, siis saan öelda, et olen teda edestanud. Milleks minna selliste võitude saamiseks nii kaugele? Eile nägin pärast lõpetamist külaliste alas Rein Taaramäed, kel põlv oli kinni seotud. Kuna kedagi teist tal ligi polnud, siis söandasin juurde astuda ja end tutvustada, ning laususin, et olen Eestis ilmselt üks väheseid ajakirjanikke, kes pole teda veel intervjueerinud – kohe lisades, et ei-ei, ma ei tule intervjuud küsima (aga ajakirjaniku kutseülesanne on end võimalikult paljudele inimestele tuttavaks teha, sest siis on teinekord kergem neile läheneda, kui vaja midagi küsida) –, ja soovisin talle edu.

Taaramäe oli Pangodi kandis kukkunud ja rattaralli katkestanud. Niisiis, Priit Pullerits – Rein Taaramäe 1:0.

San Diego Museum of Man, Balboa Park, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Eliitgrupp Tartu rattaralli stardi ootel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil osalejad lähenemas Lõunakeskuse ringteele. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Teine grupp Tartu rattarallil. Grupis paremal siniste pükste, valgete rattakingade ja valge särgiga Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Teine grupp Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 5: Rattaralli teise grupi saba. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 6: Ratturid on jõudnud teist korda Otepääle. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 7: Ratturid Kambjas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Fotod 8 ja 9: Tartu rattaralli liidrid kihutamas finiši poole. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Janek Tombak ajab Tartu rattaralli finišis käe püsti, arvates, et on võitnud. Tegelikult jäi ta napilt teiseks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 11: Tartu rattaralli finiš. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Karm ja valus hoiatus enne rattarallit!

Ma ei tea isegi, miks, aga millegipärast hoidsin end eile Tartu Velo Klubi ühistreeningul tagaplaanile. Jätsin end kohe algul grupi sappa. Eks grupp oli ka hiigelsuur, vähemalt 40 ratturit, ja arvestades mu parema põlve jätkuvat valulikkust, ei tahtnud ettepoole teiste vahele trügima minna, vaid end sabas lahedalt ja mõnusalt tunda.

Aga taha jäädes satud igasugustesse ootamatutesse olukordadesse. Kui grupp 16 km pikkuse lahtisõidu järel ees karussellitama hakkas, jätsid minu ees kulgenud ratturid südamerahuga vahe sisse ega kavatsenudki kiirema tempoga kaasa minna. Ent mulle kiire sõit meeldib ja asusin üksinda gruppi püüdma. Aga kui tuleb vändata vastutuult, siis tunnistan, et ega üksinda 43 km/h kuigi kaua hoida ei jaksa. Otsustasin oma endisi kaaslasi järele oodata.

Nood olidki kolmekesi haneritta võtnud ning pedaalisid ühtlaselt üle 40 km/h. Haakisin neile järele, jõudsin kergel vastumägelõigul ees vedamaski käia, aga kui tuli vahetus, siis tekkis hetkeline segadus, sest parajasti olime järele jõudnud suurest pundist maha jäänud umbes kaheksa sõitjaga grupile – igatahes jäi mul oma kolmikuga väike vahe sisse ja sellest piisas, et nad läksid oma teed. Liitusin kinnipüütud grupiga.

Nagu aru saate, valitses rajal paras kaootika. Ja küllap see kokkuvõttes saatuslikuks saigi.

Järgmistel kilomeetritel tikkus mu uus grupp omakorda lagunema, sest üks mees oli ilmselgelt teistest kõvem, läks üksinda ees kilomeetrite pikkuselt vastutuult kiirusega 38 km/h. Hoidsin talle tuulde, vahepeal käisin ka ise ees, ja paistis, et ülejäänud kippusid maha jääma. Lõpuks tuli meile appi veel üks pikemat kasvu noormees ja niiviisi kolmekesi tööd tehes saimegi suure grupi, mis liikus kiirusega 31-33 km/h, viimaks kätte.

Kuid ka grupis oli tunda, et õiget korda ei ole, vähemalt tagapool. Paarilised vahetusid, liiguti ette-taha. Kui jõudsime Jõhvi-Tartu maanteel pärast Aovere tanklat Inglimäe tõusule – see on ainus mägi Tartu rulluisumaratonil –, läksid ees sõitnud mehed ilmselt mäge ründama. Olin parajasti endise suusasprinteri, tänavuse Filtri karikasarja esimesel etapil 4. koha saanud Kristjan Oologa rahulikult grupi sabas, kui ees käis järsku kohutav ragin.

Ühtäkki oli vähemasti neli, kui mitte viis meest asfaldil siruli ja rattad laiali. Õnneks ei olnud kiirus suur, nii et tagant tulnud rekka sai pidama. Keegi kukkunuist karjus retooriliselt, et kurat, kes selle olukorra tekitas. Sõitsin maaslamajaist mööda, võtsin tee äärde ja pidasin kinni, et vaadata, ega keegi katastroofiliselt viga saanud. Enamik teisi, mis mind üllatas, sõitis justkui südamerahus edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Paar kukkunut olid end püsti ajanud. Kuid kaks meest toetusid tagapool endiselt teepiirdele. Küsisin järele jõudnuilt, ega keegi tõsiselt viga saanud. Kuulsin vastuseks, et pole hullu. Alles siis lubas südametunnistus endal ka taas ratta selga istuda. Siis tuli jälle kahe kaaslasega üle 40 km/h pressida, et peagrupile järele jõuda.

Miks ma sellest intsidendist räägin? Aga seepärast, et enne pühapäevast Tartu rattarallit kirgi jahutada. Too eilne kukkumine on loodetavasti hea meeldetuletus kõigile, et tuleb olla ettevaatlik, teistega arvestada, mitte minna hullu panema, sest sedasi ei seata ohtu ainult ennast, vaid ka teisi.

Ent kokkuvõttes, kui laiemalt mõtlen, tulenes too kukkumine küllap osalt sellest, et grupis puudus kord ja valitses kaootika – ning seesugune sõidumaneer, nagu eile juhtunu tõestas, võib varem või hiljem viia grupis õnnetuseni.

Kõige lõpuks viimane küsimus Postimehe kolleegi Vahur Kalmre äsja ilmunud raamatu «Kolm Kirsipuud» põhjal. Vaadake parempoolset fotot – võtke teadmiseks, et Jaan Kirsipuu peab seda võitu üheks võimsamaks oma karjääris. Mis võistlusega on tegu ja millal see toimus?

San Diego Marriott Marquis ja Marina Hotel, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Kukkumine mulluse Tour de France'i üheksandal etapil. Belgia rattur Jurgen Van Der Broeck lükkab end taas asfaldile. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jalgratturid USAs Vermonti osariigis. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Hispaania rattur Juan Antonio Flecha korjab pärast kukkumist Tour de France'i üheksandal etapil raja äärest üles oma ratta. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas sportlastel tasub usaldada arst-korüfeesid?

Eile õnnestus kohata tohtrihärrat, Leho Ripsi. Tema, nagu küllap teate, on see Eesti harrastussportlaste elupäästja, kelle töisest elust kirjutasin möödunud sügisel n-ö kangelasportree, mis pääses mulle üllatuseks Eesti mulluste parimate olemuslugude konkurentsis koguni kolme parema sekka. Mul oli eile Tartu Velo Klubi rohkem kui 60-kilomeetrise grupisõidu ajal dr Ripsiga tõsine jutuajamine.

Parem põlv teeb endiselt vähimalgi määral jalale toetudes valu. See ei taha sugugi taanduda. Tegelikult, nagu selgus, on valu kõrvaldamiseks kiire meetod, ja seejuures odav meetod. Maksab umbes kolm eurot. Selleks tehakse põlve hormoonsüst ning peagi saabub valutum ja muretum tunne. Nii aidatakse paljud Eesti tippsportlased jalule.

Aga mis hinnaga?

Dr Rips seletas, mis on tagajärg. Nimelt see, et hormoonsüsti mõjul läheb kõhrest vedelikku välja, ja nagu ta märkis, valitseb looduses reegel, et mis läinud, see läinud. Aga kui vedelik läheb välja, siis, nagu isegi aru saate, muutub kõhr hapramaks. Ja see seletab ka selle, miks justkui kiirele probleemi kadumisele järgneb probleemi peatne tagasitulek.

Seepärast mõned arstid hormoonsüsti ei teegi.

Grupisõit pole ainult seetõttu hea sõit, et saad kihutada kergelt üle 40 km/h – kiirus, millest alates minu arvates üldse algab rattasõit –, vaid saad ka üksjagu targemaks. Saad isegi saladuste jälile. Seal liigub ju igasuguse taustaga meeste vahel igasugust infot, mida muidu kõva häälega ei räägita. Nii sain teada, milles seisneb Eesti kuulsate tipparstide tegelik fenomen (allika jätan konfidentsiaalseks, muidu ei võeta äkki järgmine kord kampa).

Juhtub näiteks harrastussportlasel mingi trauma. Läheb perearsti juurde. Perearst vaatab, soovitab kas rahu ja puhkust või kirjutab mõne salvikese, ja kui see ei aita, siis saadab eriarsti juurde. Käib sportlane siis eriarsti vastuvõtul, võib-olla küsib arvamust veel teiseltki spetsialistilt, teeb seda, mida nood soovitavad, proovib järele, aga häda ikka ei parane. Nii ei jäägi tal muud üle, kui püüda lõpuks pääseda mõne korüfee vastuvõtule. Korüfee, saanud teada, et kõik konservatiivsed meetodid on läbi proovitud, laseb käiku midagi radikaalset – ja pauhti, hädad kaovadki, ning harrastussportlane mõtleb, et pagana pihta, miks ma kohe korüfee juurde ei tulnud. Ja nii levibki arvamus, et on staararstid, kes suudavad imet teha, kuigi tegelikult võis vigastus hakata osalt tänu koormuste vähendamisele ja samuti tänu vahepealsetele konservatiivsetele ravimeetoditele ise taanduma ning korüfeel jäi üle lüüa vaid võimas, radikaalne lõppakord, mis, nagu eelpool märkisin, ei pruugi pikas perspektiivis üldse kasulik olla.

Ma ei poolda endast rääkides kiireid ja radikaalseid lahendusi, sest need ei anna vastupidavaid tulemusi, mistõttu minu võistlussuutlikkus valutava põlvega on Tartu rattarallil suure-suure küsimärgi all. (Eile loobusin grupisõidutrennis isegi lõpuspurdis osalemast.)

Mõned teist – aga ainult üksikud – on suutnud mind ja ilmselt ka Vahur Kalmret, äsja müüki ilmunud elulooraamatu «Kolm Kirsipuud» (foto ülal paremal) autorit, jahmatada kiirete ja täpsete vastustega rattaspordi fotoküsimustele. Seekord tuleb mõistatamiseks varasematest aga tunduvalt raskemini «dešifreeritav» pilt. Niisiis, kes on vasakpoolsel fotol ja kus on foto tehtud?

«Kolm Kirsipuud» tuleb laupäevase Tartu rattavõistluse ajal müüki stardi- ja finišialas Aura veekeskuse kõrval. Aga raamatu võib saada ka kiire rattasõidu eest pühapeval: Ajakirjade Kirjastus paneb «Kolm Kirsipuud» välja kõikidele 137 km distantsi vanusegrupi võitjatele.


Foto 1: Jalgratta grupisõit Pekingi olümpial, vasakult kolmas Rein Taaramäe. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Leho Rips oma eelmisel tööpostil Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kus on rattaspordi neegrid?

Rattaralli läheneb kohutava kiirusega – ja see teeb murelikuks. Eelmine nädal käisin Tartu Velo Klubi meestega grupisõidutrennis, ja seal sain teada, et pealtnäha täiesti tavalisel, s.t klubitul sõitjal nagu mina, oli selleks ajaks pedaalitud juba 900 km. Sain eelmisel nädalal 176 km kokku. Möödunud nädala teine grupisõidutrenn jäi suure vihmasaju tõttu tegemata, ja karta on, et grupisõit jääb ka täna ära, sest prognoos ähvardab kõva sajuga. Ehk teisisõnu: ettevalmistus rattaralliks on enam kui puudulik.

Püüdsin seda eile kompenseerida stardijärgsete ja finišieelsete kilomeetritega tutvudes. Eks see enesepettus ole. Aga kas teate, mis ma nägin Riia mäe tõusu alguses, kaubamaja ülekäiguraja ääres?

Eile nägin ma Eestimaad.

Nägin, et rohelist jalakäijate tuld ootas heledapäine, mitte just kõige saledam, aga mitte ka paks, mitte liiga pikk, aga mitte ka liiga lühike eesti neiu, kes hoidis soojalt käest kinni neegernoormehel. Too ei olnud kindlasti korvpallur, sest ta oli neiuga ühepikkune.

Poleks ees oodanud Riia mäe tõus (fotol vasakul), millest üles rühkida, oleks mõtlemisainet jätkunud väga kauaks. Eks ka kestev põlvevalu, mis süvenes Tartu nn jooksumaratonil, aitas mõtteid rattasõidul hoida, et kuidas leida sadulast tõustes selline asend, mis põlve kõige vähem koormaks. Eile isegi meenus, kust too valu alguse võis saada. Lõin Moabi radadel parema põlve sisekülge paar korda valusalt vastu rattaraami. Nüüd ei saagi aru, mis seal häda on. Isegi kogenud traumatoloog-ortopeed Leho Rips ei leidnud röntgenipildilt midagi erilist.

Aga eileõhtuse Riia mäe vaatepildi kohta, enne kui sõna hakkate võtma, küsin teilt: kas teile meeldiks, kui tolle blondi tüdruku asemel oleks olnud teie tütar?

Ja teine küsimus: kas isa või ema, kes ütleb, et talle ei meeldiks, on sellepärast rassist?

Ja kolmas küsimus: kes väidab, et on, siis mis õigusega sildistada inimeste isiklikke arvamusi äärmiselt isiklikes küsimustes?

Nüüd küsite, miks ma sellest kõigest siin räägin. Aga sellepärast, et testida üldsuse tolerantsust ehk sallivust.

Mõelgem nüüd korraks loogiliselt, ja rahulikult: me ei saa rääkida tolerantsusest ega sallivusest, kui mõistetakse hukka imestus või jahmatus või üllatus, rääkimata seisukohavõtust, valge tüdruku ja musta mehe läbikäimise osas. Kas pole nii?

Aga lisan veel ühe mõtlemapaneva aspekti: iga suhet tuleb vaadata selle perspektiivis. Lubage meenutada ühte kirjutist paari aasta taguses Eesti Naises, kus eesti naine kirjutas loo oma tütrest, kes läks, kui mu mälu ei peta, Hispaaniasse ja abiellus seal neegriga ehk musta mehega ning tõi sündinud lapse Eestisse oma emale näha. Ja too ema kirjutas, seda mäletan ülihästi, et kui ta lapselapse sülle võttis, siis – just nii ta kirjutas – ei tundnud ta absoluutselt mitte midagi.

Ent lisagem veel üks perspektiiv. Üks Eesti endisi tuntud modelle on rääkinud, kuidas ta alles väga võõra ja kauge päritoluga mehest lahku minnes sai aru, mida tähendab kultuuride erinevus.

Aga kui juba jutt mustanahalistele läks, siis üks huvitav küsimus veel, mida arutasime ajakirjanik Jaan Martinsoni ja rattatreener Rein Kirsipuuga paar aastat tagasi Saku suverulli külaliste telgis: neegrid on kiired jooksjad, aga miks on nad maailma tippjalgratturite seas sama hästi kui esindamata? (Vihje: küsimus ei saa siin olla lume puudumises, nagu murdmaasuusatamise puhul.) Alles mullu startis Tour de France'il ajaloo esimene mustanahaline, Europcari meeskonna särgis sõitev Guadeloupelt pärit Yohann Gène.

Kui eelmine küsimus on liiga raske, siis lõpupuremiseks midagi kergemat. Küsib Vahur Kalmre, võib-olla juba homme ilmuva elulooraamatu «Kolm Kirsipuud» autor: kes on mehed üleval parempoolsel pildil, mis võistlusega on tegu ja mis medalid on nad võitnud?

Foto 1: Mulluse rattaralli osalejad Kanepi teeninduspunktis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Riia mäe tõusu algus mulluse rattaralli ajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas mul õnnestus saada võidukarikas?

Üks on päevselge: ei mina ega enamik minusuguseid, isegi minust paremad, ei võida spordis kunagi mitte midagi, vähemasti individuaalalal. Seetõttu on mõistlik panustada sinna, kus võitu on võimalik loota. Sest iga inimene vajab elus tunnustust ja heameelt kordaminekute üle - ka need, kes seda vajadust eitavad. (Küllap suurem jagu eitab seda seepärast, kuna annab aru, et võitu pole kusagilt loota.)

Möödunud reedel, pärast hommikust intervjuud Tallinnas ühe multimiljonärist ärimehega ja sellele järgnenud ettekannet maailma ajakirjanduse suundumustest Eesti ajakirjanike seminaril, sõitsin ruttu tagasi Tartusse, et jõuda Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi kevadisele õppeaasta lõpu eelsele suurüritusele. Seal oli muude asjade seas kavas õppejõudude poolt tublimateks tudengiteks hinnatute ja samuti üliõpilaste poolt parimateks õppejõududeks hinnatute autasustamine.

Sain teist aastat järjest bakalaureusetudengite hääletusel parima õppejõu tiitli, millega kaasnes karikas (foto ülal) ja samuti aukiri (foto paremal), sest karikas on rändkarikas ja kui seda järgmisel õppeaastal ei saa, siis ei jääkski aukirjata tõendit, et oled tolle karika saanud. Sain teada, et hindamisel lõi kaasa üle saja tudengi. (Magistritudengid [neid ma ei õpeta] hindasid parimaks Marju Lauristini.)

Jah, sel võidul pole spordiga mingit pistmist, aga mulle pole see sugugi vähem väärtuslik võit, kui oleks võit spordiradadel. See ei ole saavutatud nii, et olen tudengite vastu leebe sõbramees ja panen kõigile ainuüksi kohale ilmumise eest A või B välja. See on saavutatud pigem põhimõttel, kui palju võib tudengitele anda iseseisvat tööd, nii et nende tööde hindamise ja kommenteerimisega ise veel toime suudad tulla. Ütlen ausalt, et ega ma vähe pingutanud - kuigi ma ei pingutanud sellepärast, et võita, vaid ennekõike sellepärast, et anda noortele inimestele maksimum, mida mul on anda. Eesti ajakirjanduse tööandjad hindavad ju mu tööd selle järgi, kui hästi suudan noori ajakirjanikke ette valmistada. (Kuigi Lauristin on elutarga inimesena mulle öelnud, et tuleb leppida paratamatusega: enamik sellest, mis noortel puudu jääb, kirjutatakse nende õpetajate kraesse, isegi kui õpetajatel nende puudujääkidega midagi pistmist pole.)

Aga räägime spordist ka! Mul algab iga loeng kontrolltööga, kus esitan koduseks lugemiseks antud materjalide põhjal viis küsimust. Teile esitan ainult ühe küsimuse - ja kuigi viitematerjali kaasa ei anna, siis on kõigil võimalik teha piiramatul määral taustatööd, et järgnevale küsimusele vastata. Kõrvalolev pilt pärineb Vahur Kalmre peagi ilmuvast raamatust "Kolm Kirsipuud", ja küsimus kõlab: mõistagi tunnete ära, kes on pildil, nii et nimesid ei hakka siin küsima, kuigi vastusesse pange need kirja - kuid peamine on vastata, mille traagilisega lõppes pildil nähtav kohtumine ühele osalejaist? Ja täpsustav lisaküsimus, juhul kui õigesti vastajaid on mitu: mis aastal on see pilt tehtud?

Kahe ülemise foto autor on Priit Pullerits; alumine foto pärineb Vahur Kalmre raamatust "Kolm Kirsipuud".

Pullerits: Kes tipprattureist raiuti äsja raamatusse?

Taas kord konfidentsiaalseid allikaid kasutades õnnestus mul saada jälile infole, et just Tartu rattaralli ajaks peaks ilmuma Eesti rattaspordi kolme suurkuju käsitlev monumentaalteos. Kui mõni arvab siin, et liialdan, siis juhul, kui raamatus on 328 tekstilehekülge ja lisaks 48 lehekülge fotosid, rääkimata kõvadest kaantest ja koguni kaante ümbrispaberist, tähendaks vähema kui monumentaalteose mõiste kasutamine teose ilmselget alahindamist. Ja selleks ei ole põhjust, seda enam, kui te vaid teaksite, kellest see raamat räägib.

Raamat räägib kolmest Kirsipuust – Reinust, Toomast ja Jaanist. Ja just nii raamatu pealkiri kõlabki: «Kolm Kirsipuud».

Mõni kriitiline lugeja proovib ehk pareerida, et mis mul viga sellise infoga siin laiutada, kui see pärineb otse töökohalt. Tõsi see on, et raamatu autor on Postimehe Tartu toimetuse juhataja Vahur Kalmre. Aga ei ole Kalmre mulle kordagi rääkimas käinud, et kuule, kirjutan suurt raamatut, räägi teistele ka. Jah, ma olin kuulnud, et ta selle raamatu kallal tööd teeb, aga see oli nii ammu, aastaid tagasi, et vahepealse ajaga jõudsin selle mitu korda unustada. Kui nüüd juhulikult peale sattusin, et raamat valmima hakkab, siis, nagu halastamatus meediakonkurentsis kombeks, tuli see info, olgugi inside-info, kohe rahva ette laotada. Information wants to be free – või kuidas see ütlemine kõlaski.

Võtsin Kalmre kohe pihtide vahele. Selgus, et ta on Kirsipuude raamatu kallal töötanud alates 2000. aastast. Raamatus on kolmest mehest igaühele pühendatud oma osa. Lisaks on vahepalad Kalle Kirsiaialt, Riho Suunalt ja Vello Ainsalult. Statistika osa lõpus paraku pole, sest Reinu kohta oleks see napp, Tooma kohta on enamik kadunud nõukogude aega ja Jaani kohta tuleks see jällegi liiga hiiglaslik. See-eest on lõpus nimede register. Ja nüüd tuleb küsimus number üks: registris leidub ka minu nimi, esinen raamatus lk 154 – arvake ära, millega seoses!

Kalmre (fotol paremal) tunnistas mulle, et ei mäleta, kust ja kuidas tal tekkis mõte Kirsipuudest raamat kirjutada. Aga ta meenutas, et omal ajal spordiajakirjanikuna jälgis ta rattasporti ning on seetõttu Kirsipuudest lehes palju kirjutanud, nii et ühel hetkel hakkas ta materjali koguma, kolme meest intervjueerima ja nii see raamat ajapikku valmiski. Helikassette intervjuudega sai kokku nõnda palju, et nende arvu ei osanud ta mulle öeldagi.

Uurisin, mis oli raamatut tehes kõige keerulisem. Kalmre tunnistas, et kõige raskem oli mehi rääkima saada. «Väga jutukad nad pole,» lausus ta. «Esimese ehmatusega nad suurt ei mäletanud, sest võistlusi oli väga palju, ja detailid ei tulnud meelde. Aga kui nad rääkima hakkasid, siis tuli ja tuli...» Samuti tegi raamatu koostamise keeruliseks see, et ükski kolmest pole enda kohta avaldatud materjale kogunud, mistõttu Kalmre pidi ise kõik üles otsima. Tõsi, eks üht-teist tuli tal ka oma ajakirjanikuajast meelde. Teisalt leidus Jaani kohta Kalmre sõnul materjali lõpuks jällegi üle mõistuse palju.

Kui küsisin, millest see raamat ikkagi täpsemalt räägib, andis Kalmre sellise vastuse:

«Kolm Kirsipuud ehk isa Rein ning pojad Toomas ja Jaan on kokku suur tükk Eesti jalgrattalugu. Sellest raamatust saab teada:
kuidas noorem vend Jaan Kirsipuu sõitis 1999. aastal kuus etappi Tour de France’il liidrisärgis ning kuidas täpselt võidetakse Tour de France’i etapp;
kuidas vanem vend Toomas Kirsipuu võitis 1985. aastal etappe Inglismaal Piimatuuril ning sai esimesena NSV Liidus koos Riho Suuna ja Arvi Tammesaluga minna profiks;
kuidas Jaani ja Toomase isa Rein Kirsipuu kavaldas 1980. aasta Rahutuuril NSV Liidu koondise treenerina üle sakslased ning kuidas tuli Eesti jalgratturite edu 100 km meeskonnasõidus.
Veel räägib see raamat finišispurdist, treeneritööst, Aavo Pikkuusist ja Riho Suunast, Sotši mitmepäevasõidust, kukkumistest, villastest rattapükstest, Rahutuurist, pähepanemise rõõmust (sellest saan ma vist eriti hästi aru – P.P.), amatööridest ja proffidest, Tartu Kingissepa mäest, kannatamisest, Tour de France’ist, KGBst, sprinteritest, valust, Ai-Petrist, maillot jaune’ist (arvake ära, mis see on! – P.P.), venelastest ja NSV Liidu koondisest, end ribadeks tõmbamisest, võidusõitjatest ja sõiduvõitjatest, küljetuulest, osavusest ning tööst, tööst ja veel kord tööst.
See on pikk lugu jalgrattaspordist.»

Ja lõpuks teine küsimus ka, kus saate testida oma teadmisi jalgrattaspordist: mis võistluse esikolmik on vasakpoolsel Toomas Kalve pildil ning kes on need jalgratturid?

Foto 1: Roberto Ferrari võidab Itaalia velotuuri 11. etapi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Raamatu «Kolm Kirsipuud» esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 3: Vahur Kalmre uuendamas 2005. aastal Virumaa Teataja kujundust. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja/ Scanpix
Foto 4: Jaan Kirsipuu võidutseb 1998. aastal Vueltal. Foto: ÕL/Scanpix

Pullerits: Kuidas saavutada kiire arenguhüpe?

Pühapäevase Tartu nn jooksumaratoni tulemus on tekitanud kogu Eestis palju küsimusi. Kuidas oli võimalik parandada mullust aega 1:39.42 ligi kuus minutit, 1:33.56ni, ning kärpida neli aastat tagasi joostud raja isiklikust tippmargist 1:37.13 üle kolme minuti? Seda enam, et ma ei teinud selle heaks mitte midagi sihipärast ega eriotstarbelist.

Samas ei saa mu pühapäevast tulemust pidada ka pelgalt isiklikuks sähvatuseks. Mu reisikaaslane Utah's Moabis, Jaanus Laidvee, parandas samuti oma jooksumaratoni tippaega kuue minutiga. Järelikult tegime midagi universaalset, mida võib pidada Tartu nn jooksumaratoniks kiire arenguhüppe saavutamise retseptiks. Seda retsepti, usun, oleks huvitav paljudel teada. Seepärast saab see retsept siin laiali laotatud.

Nagu varem olen kirjutanud, tegin enne 14. aprillil Ameerikasse sõitu 26 päevaga 25 jooksutrenni, läbides kokku 248 km. Need olid valdavalt rahulikud jooksud, ütleksin, et mugavustsooni ääre peal, ja mitte pikad, 9-12 km. Edasi läks sedasi:

14.4. - lennureis Tallinn-Amsterdam-Minneapolis-Salt Lake City (tekkis meeletu unevõlg, sest startisin Tartust öösel bussiga kell 2, USAga on ajavahe üheksa tundi Eesti kasuks, ja esimese päeva sihtpunkti Wendoveris jõudsime USA aja järgi keskööl).
15.4. - autosõit üle 600 km, ei mingit sporti.

16.4. - 11 km jooks Moabis (1:00).

17.4. - ca 27 km rattaga, sh 16 km maastikul (Tusher Tunnel - Bartlett Wash ja Mill Canyon Mesa, foto paremal) ja 11 km laskumist asfaldil (Old Moab Highway); ajaline kestus fikseerimata; rattal esimestel päevadel kompuuter streikis.
Õhtul 8 km jooks Moabis 0:37, sh fartlek.

18.4. - hommikul rattaga ca 9 km Bull Canyonis.
Õhtul rattaga ca 13 km Klondike Bluffs Trailil.
Mõlema sõidu ajaline kestus fikseerimata, kuid kokku umbes 5-6 tundi (mitte puhas sõiduaeg, vaid sõitude üldine kestus).

19.4. - rattaga Slickrock Bike Trailil (main loop ja practice loop) ca 19 km. Kokku veetsime rajal 4-5 tundi.

20.4. - rattaga Hurrah Passilt Kane Creeki, seejärel Amasa Back Trailil, kokku 29 km, aega kulus 5-6 tundi.

21.4. - rattaga Bartlett Slickrock Trailil 9 km, aega kulus umbes 2 tundi.
Õhtul 8,4 km jooks Moabis 39.55.

22.4. - rattaga Poison Spider Mesal (foto vasakul, pildil Jaanus Laidvee - ja see on maasturitee!) ja Bar M Tracks radadel kokku 35 km, puhast sõiduaega 4:15 (siin ja edaspidi: puhas sõiduaeg on see aeg, mil ratas liigub ehk kus ei ole arves peatusi; tegelik rattasõitude kestus võib puhtast sõiduajast olla 20-40 protsenti pikem).
Õhtul 8,4 km jooks Moabis 38.13.

23.4. - hommikul kiirkõnnil tõus Moab Rimi järsul serval Hidden Valleysse, seal jooks, pärast laskumine, kokku aeg 0:48.
Õhtul rattaga 4 km Mills Canyoni liivases põhjas umbes 45 minutit.

24.4. - hommikul rattaga 23 km Fins & Things Trailil (foto paremal) 23 km, puhast sõiduaega 2:23.
Õhtupoolikul 3,2 km jooksu Castleton Roadil 2600 meetri kõrgusel 16 minutiga (allamäge).
Õhtul 10,4 km jooks Moabis 0:51.

25.4. - rattaga 14 km Hell's Revenge'i maasturirajal, puhast sõiduaega 1:59.

26.4. - hommikul kokku ca 6 km kiirkõnnil järsk ja pidev tõus mööda Moab Rimi, siis jooks ülal platool ja laskumine; retke üldkestus umbes 2,5 tundi.
Õhtupoolikul rattaga 7 km mööda liivast ja kivist Flat Pass Traili, ajaline kestus fikseerimata.
Õhtul 4x1 miilised lõigud maanteel (ülesmäge ja vastutuult ning allamäge ja pärituult): 7.31 - 5.40 - 7.45 - 5.39; pausid alla minuti.

27.4. - rattaga 42 km Colorado River Overlook Trailil ning Elephant Hill - Devils Kitchen - Confluence Overlook ringil, puhast sõiduaega 3:21.

28.4. - rattaga 25 km üle Elephant Hilli (foto vasakul, pildil Jaanus Laidvee - see on taas maasturitee) Chesler Parki ja tagasi, puhast sõiduaega umbes kaks tundi, lisaks 4 km matk mööda Joint Traili.

29.4. - rattaga 49 km The Maze'is, sh 2x23,5 km Maze Overlookile ja tagasi; puhast sõiduaega kokku 3:19.

30.4. - 11 km matk Horseshoe Canyonis Great Galleryni (vt laupäevase Postimehe Arter) ja tagasi (joostes ja kiirkõnnil), aeg 2:37.

1.5. - hommikul 13 km matk Little Wild Horse Canyonis ja Bell Canyonis (foto paremal), aeg 3:30.
Õhtul 6 km jooks Green Riveris 31.15.

2.5. - 6 km tempojooks Green Riveris 27.06.

3.5. - ca 17 km jooks Green Riverist piki Desolation Canyoni teed ja tagasi (1:28.39), ääretult raske ja kurnav, ilmselt elu raskeim jooksutrenn.

4.5. - sõit autoga Green Riverist (foto vasakul) Salt Lake Citysse.

5.5.-6.5. - lennusõit Salt Lake City - Atlanta - Amsterdam - Tallinn, suure unevõla teke, sest ma ei saa istuvas asendis lennukis magada, liiati jõudsin Tartusse esmaspäeva hommikupoolsel ööl enne kella kolme, kell 9 läksin juba tööle.

7.5. - 9 km rahulik jooks 46.29 Tartus Tiksoja ringil.

8.5. - 5 km tempojooks Tähtvere pargi 1,25 km pikkusel ringil (kokku neli ringi), ringide ajad 5.21 - 5.17 - 5.20 - 5.09; kokku 21.07.

9.5. - 4,8 km jooks (24.33) Tähtvere pargis, sh 3x500 meetrit: 1.48 - 1.44 - 1.46.

10.5. - 3x850 meetrit Tähtvere spordipargi saepuruovaalil: 3.14 - 3.09 - 3.05; pausid kolm minutit.

11.5. - puhkus

12.5. - 2,5 km soojendusjooks 13.35.

13.5. - Tartu jooksumaraton: 23 km 1:33.56, 70. koht, M45 vanuseklassis 5. koht.

Nüüd paluks analüüsi!


Foto 1: Priit Pullerits rõõmustamas Tartu jooksumaratoni hea tulemuse üle vahetult pärast finišeerimist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits alustamas lõpukiirendust. Foto autor: Enn Säre
Kõigi järgnevate fotode autor: Priit Pullerits. Fotode allkirjad nende juures olevas tekstis.

Pullerits: Kust tuli ootamatu jooksutulemus?

Tartu nn jooksumaratoni stardis oli mul ainult üks küsimus: kust leida tempomeister, kes jälgib kiirust 4.00-4.05/km. Küsisin seda isegi kõva häälega, aga keegi ei pakkunud ennast välja. Otsustasin siis targu, et alustan hästi-hästi rahulikult. Sest mullune algus, kui endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson lubas nelja minuti tempos alustada, kuid jooksis tegelikult esimesed kilomeetrid 3.45ga, oli liiga selgelt ja valusalt meeles: niipea kui asfaldilt põllule keerasime, läks raskeks, ja pärast esimest toitlustuspunkti järgnes üks suur-suur kannatamine.

Omast arust jooksin hästi lõdvalt ja rahulikult. Ümberringi kuulsin, et mõned mehed hingeldasid juba päris kõvasti. Andrus Veerpalu maja teeristi järel sattusin kõrvuti Priit Jaagantiga, kes, nagu selgus, valmistub triatloniks, ja küsisin, kui kiire tempo on. Ta ütles, et esimene kilomeeter sai läbitud 3.50ga ja teine, osalt allamäge, 3.35ga. No see oli küll kiire! Kas jälle astusin vana reha otsa? Jaagantil, ilmnes, oli sama mure mis mulgi: et tempot alla tõmmata. Aga kolmas kilomeeter tuli ikkagi 3.46ga ja neljas ka alla nelja minuti. Samas tundsin, et enam aeglasemaks ei saa kiirust võtta, sest ega päris sörgile ka saa üle minna. Asfaldilt ära keeramise järel teatati raja kõrvalt, et koht on umbes 60. kandis. Kuidas ma küll nii ette olin saanud?

Kuid mida ei tulnud ega tulnud - see oli esmase hoo kustumine pärast põllule keeramist. Hoidsin Jaaganti kannule ja tundsin esimesele TP-le liginedes, et pole mingeid märke väsimusest ega kurnatusest. Jõudsin isegi teretada vastu jalutanud ETV reporterit Priit Rajalod, pahandada TP teadustajaga, kes nimetas mind kirjatsuraks, ja küsida raja veeres peatunud endiselt Eesti tipptasemel jooksjalt Henno Haavalt, mis lahti, rääkimata vestlusest Jaagantiga - üllatavalt kerge oli joosta. Siis hakkasin esimest korda aduma, et midagi on teisiti kui varasematel aastatel, ja mis seal salata - esimest korda tekkis mõte, et kui tõesti nii kiire alguse järel pole äravajumist toimunud, ju siis võib rünnata kohta esisajas.

Need esimesed viis-kuus kilomeetrit olidki mõneti otsustavad - süstisid enesekindlust ja andsid jooksule õige hoo. Edasine oli vaid tempo hoidmine, ühtlane mõõdukas kulgemine. Jaagantil lasin 7. kilomeetril metsa vahel eest minna, tundsin, et ei ole mõtet tema tempost kinni hoida. Säilitasin kainelt kaalutledes oma kiiruse ja rütmi. Ja muudkui jooksin ja jooksin. Ja imestasin, et küll on kerge. Keegi luges poole distantsi kandis kohaks 64.

Siiski ilmnes poolel maal üks väike probleem: tundsin, et sääremarjalihased jäävad valusaks ja kangeks. Mida kilomeeter edasi, seda valusamaks ja kangemaks. Tekkis kartus, et äkki tõmbuvad sääremarjad krampi. Seetõttu, kuigi jaksu jagus, ei söandanud kiirust tõsta, vaid hoidsin pigem tagasi. Umbes 9 km enne lõppu möödus minust üks kolmene rong ja 7 km enne lõppu kaks kahest rakendit. Lasin neil minna, sest ei tahtnud riskida oma lihastega.

6 km enne lõppu kruusateel jõudsin järele suusataja Andres Juursalule (oletan, et see oli tema - mustad püksid ja kollane särk). Otsustasin, et võtan talle sappa. Kuid järgnenud laskumistel läks ta eest. Asi oli selles, et kangete sääremarjalihastega oli väga raske mäest alla joosta - just lõdvestusfaasis andsid need valusalt tunda. Võtsin asja kaine mõistusega, sest nüüd oli küsimus selles, kuidas ilma krampideta lõpuni jõuda, mitte selles, kas lõpetada paar-kolm kohta ees- või tagapool.

Tegelikult oli mul veel üks probleem. Mu parema jala põlv oli terve nädala valutanud. Kaks päeva enne jooksu andsin sellele puhkust. Aga enne starti soojendust tehes oli valu taas tunda. Tõesõna, kogu pühapäevase distantsi algusest lõpuni läbisin nii, et iga parema jala sammuga käis valu läbi - nii et sain vahetpidamata kokku tuhandeid valuaistinguid. Ent püüdsin neist mitte välja teha.

Viimased kolm kilomeetrit jooksin eriti kaalutlevalt. Kuigi enamiku distantsist tundsin, et vastupidavust ehk jaksu jagub üleliia, ei saanud alguses seda varu realiseerida, sest arvestasin, et võistluse teine pool võib kujuneda raskeks, ja teisel poolel ei saanud varu käiku lasta, sest sääremarjalihased olid kriitilises seisus. Nõnda jälgisin viimasel kolmel kilomeetril tähelepanelikult jalgade seisundit ja ühtlasi kiirust, et sellega üle ei pakuks ja krampe ei tekitaks. Vastusõitnud rattur teatas, et olen 70. Poolteist kilomeetrit enne lõppu läks üks rohelises särgis noormees lennukal sammul mööda - lasin tal minna. Viimasel kilomeetril kuulsin selja tagant, et keegi vist üritab mind veel kinni püüda, aga kui lõpuni jäi 400 meetrit, otsustasin samuti kiirust tõsta, püüdsin ühe eesjooksja kinni ja läksin mööda, sisenesin s-kurvi midagi tagasi hoidmata ja kui viimasest mäest üles sain, siis keegi hüüdis, et "Priit, näita oma kuulsat lõpuspurti!", mille peale ei jäänud tõesti muud üle, kui gaas põhja vajutada - ehkki lõpp ei tulnud sedapuhku kaugeltki nii äge kui mullu (kiirustrennid olid tegemata). Ei jõudnud keegi mulle enam järele.

Finišis, mis seal varjata, oli meeletult hea tunne. Ajasin lõpujoont ületades käed taeva poole - uskumatu, saingi hakkama! Ilma igasuguse spetsiaalettevalmistuseta. Ni kui olin finišeerinud, ei tundnud mingit tarvidust käsi põlvedele toetada ja hinge tõmmata, vaid instinktiivselt kopeerisin seda, mida Sebastian Coe tegi Los Angelese olümpial, kui oli võitnud 1500 meetri jooksu. Tjah, ma oleks nagu midagi võitnud, kuigi kaugel sellest - sain 70. koha. Aeg 1:33.56 oli ligi kuus minutit parem kui mullu ja üle kolme minuti parem mu selle raja isiklikust rekordist. Aga kui kerge oli olla! Nii kerget Tartu jooksumaratoni ei olnud ma veel kunagi tunda saanud.

Olin rahul, ülimalt rahul. Nägin teisel pool piirdetara Postimehe autojuhti, kes surus mulle tervituseks käe pihku, ja ütlesin talle: "Kurat, nüüd tõmbasin küll paljudele meestele mütsi pähe - ja sidusin paelad alt kinni kah."

Mis oli sellise ootamatu tulemuse põhjus?

1. Kolm nädalat pikki, valdavalt aeglaseid mahutreeninguid Moabis, mis arendasid põhivastupidavust. Maastikurattasõidud kestsid sageli 3-5 tundi, lisaks tegin mitmel õhtul veel jooksu.
2. Maastikurattasõidud Moabis tugevdasid jalalihaseid. Läbisin seal vähem kui 300 km, mis näitab, kui rasked ja kui palju jõudu nõudvad sealsed rajad on.
3. Moabi kõrgus merepinnast on 1300 meetrit, liiati toimusid mitmed rattasõidud veelgi kõrgemal.
4. Jooksumaraton toimus üheksandal päeval pärast Colorado platoolt allatulekut.
5. Kehakaalu vähenemine. Kilode arvu ei tea, ent paljud ütlesid pärast Utah'st naasmist, et olen kõhnemaks jäänud.
6. Uued New Balance'i tossud, mis on tunduvalt pehmema ja vetruvama tallaga kui mu neli aastat vanad Asicsid.
7. Nädala keskel tehtud kolm kiiremat treeningut (5 km tempokross 21 minutiga, 3x500 meetrit ca 1.46ga ja 3x850 meetrit ca 3.10ga) ning neile järgnenud kaks puhkepäeva enne starti.
8. Compressport sukad, mida kasutasin kolmel ööl enne starti lihashoolduseks ja taastumiseks. 
9. Kahel päeval enne võistlust joodud kaks süsivesikuterikast Aura mahla ning Itaalia käsitööna söödud pasta stardieelsel õhtul.
10. Korralik uni enne võistluspäeva.
11. Vähesed ootused, mis hoidsid ära võimaliku läbipõlemise.
12. Sobivad ilmastikutingimused - ei olnud liiga külm, mis minusugusel oleks nõudnud lisaenergiakulu, ega liiga palav.
13. Heas seisukorras üksjagu sile rada, mis sobib minusugusele endisele staadioni- ja nüüdsele maanteejooksjale.

Foto 1: Priit Pullerits ja Jaanus Laidvee kaks ja pool minutit enne Tartu jooksumaratoni starti Salt lake City rattapoe särkides. Foto autor: Nele Laidvee
Foto 2: Tartu jooksumaratoni esimesed meetrid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Viljar Vallimäe võitmas tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits on jõudnud Tartu jooksumaratoni lõpusirgele. Foto autor: Enn Säre
Foto 5: Hanno Kindel on lõpetanud Tartu jooksumaratoni 26 sekundit ja neli kohta enne Priit Pulleritsu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits lõpetamas Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas rattaseiklused minust elumahlad välja imesid?

Juba öö algul tundus olukord kahtlane. Me ei leidnud reisikaaslase Jaanus Laidveega sobivat ööbimiskohta, ei minu hinnangul taskukohast motelli ega telklates vaba telkimiskohta. Nii ei jäänud viimases hädas muud üle, kui hakata sõitma San Rafael Swellis läbi kaljulõhe vanade uraanikaevanduste juurde viivat teed pidi ja otsida selle ääres heledate seinte varjus paik, kus telk püsti panna (foto vasakul). Leitud ööbimiskoht osutus iseenesest maaliliseks, aga järgnevad tunnid väga vaevaliseks.

Ma ei tea, kas põhjus oli Horseshoe Canyoni matkal tekkinud probleemides (sellest lugege laupäevases Postimehe Arteris) – sest vaevalt on usutav, et olime püstitanud telgi hüljatud uraanimaardlasse –, aga mis pidi ma end öösel täispuhutaval madratsil ka ei keeranud, kõik kondid ja liigesed muudkui valutasid. Nii kuni hommikuni välja. Kui nina telgist kella kaheksa ajal välja pistsin, käis isegi kümnesammuline kõnnak üle jõu ja ajas pea ringi käima (foto paremal). Jaksu polnud kübetki. Aga järjekordne päev ootas ees ja teod tegemist.

Avaürituseks oli tungimine Little Wild Horse Canyonisse (sinna juhatava silt fotol vasakul), mis on San Rafael Swelli üks põnevamaid ja maalilisemaid kanjoneid. Päike küttis õhu juba varakult taas soojaks, nii et Laidvee võttis end matkaks lausa ujukate väele, mille peale hoiatasin teda, et sellises riietuses võidakse ta Ameerikas public nudity pärast arreteerida. Aga minu rikkalikust Ameerika-teadmiste varasalvest kougitud hoiatused ja õpetused on talle seni olnud nagu hane selga vesi – ja õnneks meil seni probleeme pole tekkinud.

Little Wild Horse Canyonisse jõudmiseks tuleb ligi kilomeeter kõndida mööda liivast-kivist washi ehk vadi (pildil paremal), siis ronida kanjoni suudmes üle chokestone’ide (need on kanjonisse kukkunud suured kivilahmakad, mis takistavad edasipääsu) ning seejärel mitte magada maha pöörakut õige nurga taha, sest otsetee viib Bell Canyonisse. Ainult kaarti vaadates võib tunduda, et kanjonisüsteemis ei ole võimalik eksida, kuid tegelikkus on hoopis teine: kanjonid on oma soppidega väga petlikud ning ajavad sageli hooletuid ja algajaid segadusse.

Parim osa algab umbes kahe kilomeetri järel, kui Little Wild Horse Canyon muutub kitsaks ja käänuliseks. Selliseid kohti, kust vaevu läbi mahub, nimetatakse narrowsiteks ja slotideks, eesti keeles kitsusteks ja piludeks (foto vasakul; pilus ujukates Laidvee). Klaustrofoobilistel inimestel ei ole soovitav sellistesse kanjonitesse siseneda. Kitsad kohad Little Wild Horse Canyonis kestavad vähemalt poolteist kilomeetrit. Eriti tasub jälgida kanjoniseinte imelist tekstuuri – kuidas vesi on need aegade jooksul laineliseks uhtnud.

Plaan oli alguses Little Wild Horse Canyoniga vaid paari kilomeetri jagu tutvust teha, aga kanjon osutus niivõrd n-ö endasseimevaks (foto paremal), et ununesid valutavad luud-liikmed ja hommikul isutusest täitmata jäänud kõht ning matkasime lõpuni. Sealt polnud aga mõtet enam sama teed tagasi tulla. Keerasime vasakule, sammusime vanal mahajäetud kaevandusteel kolm-neli kilomeetrit üle mäe ning keerasime sisse Belli kanjonisse, et seda kaudu auto juurde naasta. Kogu ringi pikkuseks on 13 km – enamik sellest kulgeb kanjonites liivasel pinnasel – ning selle läbimiseks pakutakse 4-6 tundi.

Hoolimata sellest, et me ei tormanud, vaid võtsime aega looduse nautimiseks ja pildistamiseks (foto vasakul), saime ringi tehtud kolme ja poole tunniga. Mis näitab, et oleme järelikult palju paremas vormis kui korraliku matkaettevalmistusega ameeriklased. (Igasugu nn topskitel on soovitav Little Wild Horse Canyonisse üldse mitte siseneda, sest seal kulub palju energiat, tuleb ronida üle kõrgete takistuste ja laskuda järskudelt astangutelt, vedada kaasa suur vee- ja  söögivaru, ning tagatipuks olla valmis, et kui miilide kaugusel peaks tulema vihmahoog, siis söösta tapva flash floodi ehk kiirüleujutuse eest pääsemiseks mööda kaljuseinu kõrgemale kohale [olen lugenud, et mõned flash floodi ohu kätte sattunud on üritanud selle eest autoga ära sõita, kuid fataalselt kaotajaks jäänud; tegelikult, kui ma nüüd ei eksi, pidigi flash floodis hukkumise peapõhjuseks olema see, et inimesed püüavad selle eest masinaga põgeneda). Laidvee ütles, et see matk läheb rahuliku taastava trenni alla. Kuigi ma ei saanud päris hästi aru, millest mul taastuda oli, sest tervis oli üksjagu laastatud.

Lõuna ajaks sõitsime kummalisse Goblin Valleysse, mille põhjas seisavad tuhanded tumedast liivakivist eriskummalised kujukesed (foto paremal). See on pöörane, mida loodusjõud on aegade jooksul võtnud nõuks siinkandis luua! Kui teil avaneb kunagi võimalus, siis viige oma lapsed tingimata sinna orgu – uskuge, neile meeldib see muinasjutuline maailm.

Õhtupoolikul käisin Laidveele peale, et sõidame ratastega ümber Templi mäe (Temple Mountain, foto vasakul), kus külma sõja ajal käis äge uraani kaevandamine, aga ta ei võtnud kuidagi vedu. Üritas ringi autoga ära teha. Proovis siit- ja proovis sealtpoolt, aga mõlemal puhul käis tee peagi üle meie masina võimete. Rattaga oleks umbes tunni-pooleteisega ring tehtud olnud. Ent jäime sõpradeks.

Järgmisel päeval oli meil 70. maantee äärde jääva Green Riveri väikelinnast plaan tungida ratastega veelgi sügavamale San Rafael Swelli südamesse (foto paremal). See on kanjonite ja mägedega inimtühi kant Rohelisest jõest läänes, mida minu teada mõned on püüdnud isegi rahvuspargi staatutesse upitada, aga paik on siiski sedavõrd metsik, et sinna rahvuspargi jaoks vajaliku infrastruktuuri (milline vastik mitte midagi tähendav sõna; ega taristu kõnekam ole...) loomine neelaks ilmselt meeletuid summasid.

Kuigi mul on Utah’ kohta kaasas mitu üksikasjalikku raamatut, mis kõik on põhjalikult läbi loetud ja ka konspekteeritud, ei olnud neist sedapuhku suurt abi. Näiteks maantee miilipostid, mille järgi õigeid teeotsi leida, on vahepealsete aastatega ümber tõstetud, samuti on mitmesse kohta tara ette ehitatud (foto vasakul). Lõpuks saime siiski kätte teeotsa, mis viis Jackass Benchi piirkonda, kus oli plaanis sõita autoga nii kaugele, kui teeolud lubavad, ja istuda siis ratta selga ning sõita San Rafaeli jõe tumedate kanjonite ehk Black Boxi äärde.

Kuid taevas tõmbus seal, kust puhus meie suunas tuul, ähvardavalt halliks (foto paremal). Vihmasajud ei ole siinkandis naljaasi. Mu vend käis eelmisel aastal päev pärast sadu San Rafael Swellis ning tema Kia Sorento ei suutnud sealseid teid läbida. (Miks blondiin ei sõida Kiaga? Sest ta telefonile on kirjutatud: Nokia.) Plögasse sattunud rattad vedasid masina teelt kõrvale. Asi on selles, et siinne pinnas muutub juba õrna saju järel kleepuvaks mülkaks. Seetõttu võib igal pool maasturiteede alguses kohata silte «Roads become impassable when wet» ehk teed muutuvad vihma järel läbimatuks.

Kui esimesed piisad langesid (foto vasakul) – ja kui olime turvaliselt maanteelt juba ligi 20 km kaugusel –, veensin Laidveed viimaks, et aitab riskimisest, tuleb ots ringi keerata ja siit kiiresti kaduda, kui me ei taha pärast vihmasadu oodata tunde teepinnase tahenemist. Pidime paaris kohas pisut teed ehitama ning siis nägime, kuidas Salomoni tossude alla tekkisid juba üürikese saju järel paksud punased saviplatvormid. Ka auto rehvide ümber moodustus punane paks savimantel. Õnneks ei jõudnud tee muutuda nii nätskeks, et oleksime kinni jäänud.

Ent vihmasajud on Utah’s imelikud. Vihmahood on lühikesed ja lokaalsed. Vaevalt 10-15 km kaugemal ei olnud sadanud piiskagi ja päike küttis õhutemperatuuri tugevasti üle 20 kraadi. Peatasime auto San Rafaeli jõe ääres vana silla kõrval telkla juures, kus Laidvee leidis punaste kaljuseinte all ja rohekal kaldapealsel romantilise koha kõhu kinnitamiseks (foto paremal). Jõudsime priimusega isegi vee valmis keeta, kui avastasime, et olime hommikul moonakoti motelli unustanud. Mind see ei häirinud, sest üldiselt toitun ka kaunitest loodusvaadetest, ja pealegi oli eelmisel õhtul söödud hiiglaslik navajo taco kõhul kaane alt ära löönud, nii et öösel jooksin kuus korda kempsu vahet ja päeval ajas juba igasugune mõte söögile iiveldama.

Päeva finaaliks kujunes autosõit piki käänulist, kõrgete mitmevärviliste liivakiviseintega Buckhorn Washi (foto vasakul), mis on San Rafael Swelli raudselt kauneim tee, ning sealt edasi umbes 15 km pikkune põige Wedge Overlookile, kust avanevat vaadet San Rafaeli jõele on võrreldud väikse vaatega Arizona maailmakuulsale Grand Canyonile.

Selliste seiklustega jõudis kell märkamatult juba seitsme ligi, ja et tagasiteel mitte samu paiku läbida, võtsime rataste alla 30 miili pikkuse kruusakattega Green River Cutoff Roadi, mis algul kulges mööda üksjagu üksluist tasandikku, aga siis hakkas muutuma üha mitmekesisemaks ja värvikamaks (foto paremal). Hämmastav on see, et nende 30 miili jooksul ei silmanud me tee ääres ainsatki püsivat märki tsivilisatsioonist, ja vastu sõitis kõigest üks auto. Uskumatu, kui palju leidub Ameerika ühe pealtnäha tavalise osariigi ühes suvalises nurgas maad, kuhu inimesel ei ole asja. Aga just selline avarus ja vaikus ja üksildus ongi need, mis teevad Utah’ ja Metsiku Lääne nii kutsuvaks, vähemalt mulle.

Kuna rattad olid juba kaks päeva auto pakiruumis jõude seisnud, otsustasime, et viimane aeg on neile taas vatti anda. Kahe pilvisema päeva järel tõotas kolmas San Rafael Swellis viimaks rohkem päikest, mis tähendas omakorda kirkamaid värve, ning nende nautimiseks alustasime Black Dragon Canyoni uurimisega (foto vasakul). See on 70. kiirteelt autoga kergesti ligipääsetav kanjon Swelli serval, kus leidub mitmeid huvitavaid vanade indiaanlaste kaljujooniseid. Need üle vaadatud, võtsin koos Laidveega Swelli jalamilt piki kanjoni serva ette tõusu Swelli harjale.

Meile tuli vastu kaks Coloradost pärit noormeest, kellelt küsisin, kui kaua tippu jõudmine aega võtab. Nad vastasid, et 10-15 minutit. Ja teate, millega nad tegelevad? Selgus, et nad ei käinud Swelli harjal niisama, vaid tahtsid sealt langevarjuga kanjonisse hüpata. Tõepoolest, siinkandis leidub igasuguste hullude huvide ja hobidega tegelasi. Aga tuul on liiga kõva, lisasid nad, ja hüppamine jääb ära.

Tuul, mis päikse käes hästi jahutas, oli tõesti maru. Koguni nii maru, et kanjoni serval pisut pelgasin, mis saab siis, kui peaks tulema tuulekeeris, mis mind endaga kaasa rebib (foto vasakul). Siis saan ka äkki hüppe kanjonisse – kahjuks ilma langevarjuta. Mõtlesin, et Laidvee võib tänu minust rohkemale 15 kilole end ilmselt palju kindlamini tunda.

Võrreldes eelmise päevaga olin uurinud veelgi põhjalikumalt kohalikke kaarte, et leida kiirteelt õiged teeotsad pääsemaks Head of Sinbadi nimelist orgu ümbritsevate vaatamisväärsusteni (foto paremal). Sellest hoolimata suutsime ikkagi valesti sõita, kuigi pealtnäha kõik klappis, isegi kaardil näidatud kiirtee alt läbi minev tunnel jäi meie tee peale. Aga mida rohkem me mööda liivatolmust kitsast teekest edasi siirdusime, seda kahtlasemaks asi muutus, kuni lõpuks ültesin: «Stopp!» Ja keerasime tagasi.

Kui veidi suuremale kruusateele naasime, sain aru, et olime ilmselt liiga vara sellelt kõrvale keeranud (foto vasakul). Huvitav, et mu raamatutes esitatud skeemidel paistavad kõik kohad nii lähestikku, isegi mõõtkavasid arvestades, aga tegelikkuses, nagu ilmneb, on vahemaad meeletud, eriti just silmaga kaedes. Ent taas polnud halba heata.

Nimelt sattusime tunnistama cattle drive’i ehk karjaajamist – sellist, millist Eestis juba ei näe. Keset tühermaad seisis hiiglaslik truck ehk veoauto, selle kõrval metalltaraga piiratud koppel, kuhu oli kokku aetud sadakond vasikat ja mullikat ja lehma (foto paremal). Kaks karjameest ehk moodsat kauboid ning üks neiu eraldasid kõigepealt vasikad ülejäänud loomadest ning ajasid nad siis veoki furgooni ülakorrusele. Seejärel eraldasid nad mullikad sarvedega lehmadest ning ajasid nad samuti furgooni. Küll need mullikad ammusid ja trügisid ja tolmutasid ja kolistasid furgooni treppidel. Viimases järjekorras ajasid nad furgooni lehmad.

Küsisin, mida nad täpselt teevad. Ja kuulsin vastuseks, et nad on ajanud jahedaks talveajaks kõrbealale toodud loomad kokku (foto vasakul), et viia nad suveks mägedesse, kus siis on rohkem süüa. Pärisin, kui kaua neil avatud karjamaalt oma sajapealise karja kokkuajamine aega võttis, ja sain teada, et terve nädala. Kusjuures selgus, et neil on kokku kolm sajapealist karja. Meeldiv on tõdeda, et Ameerikas iidsed karjaajamise traditsioonid veel jõus püsivad, olgugi et monstertruckid selle kergemaks teevad.

Lõpuks, pärast väikest seiklemist, leidsime murdunud risti kujulise kivi lähedal üles vana ühetoalise Swasey cabini ehk tare (foto paremal), kus elas omal ajal kohalik kuulsaim kauboide pere. Sealt siirdusime läbi maanteealuse tunneli ning leidsime kiiresti üles ka Dutchmens Archi (foto all vasakul), kuhu saabus peagi mürinal tosin ATVdega seiklejat.

Paraku oli hommikune päike vahepeal pilvede taha mattunud, nii et tuul muutus üksjagu jahedaks. Ees paistvad teed tundusid üksjagu liivased, sedasi sugugi mitte MTB-sõbralikud. Ja eks aega oli ka küllaga kulunud. Ning õhtul ootas ees mitu edasilükkamatut asjatoimetamist, sest järgmise päeva hommikul pidime asuma tagasiteele Salt Lake City suunas. Seega leidsime kokkuvõttes piisavalt ettekäändeid, et rattad pakiruumi edasi jätta. Ega kõiki nurgataguseid ka läbi jõua uurida, ja ega peagi. Ehkki Devil’s Racetracki nimeline kitsus tundus vähemalt nime poolest kutsuv.

Õhtupoolikul tegime lähenevat Tartu nn jooksumaratoni silmas pidades viimase pika jooksutreeningu. Siirdusime Green Riverist (foto paremal) piki samanimelise jõe idakallast põhjapoole. Eespool terendavad vaated olid võimsad ja inspireerivad. Õhtupäike paistis vasakult, nii et võtsin särgi seljast ja jooksin palja ülakehaga. Jõe ja tee vahele jäävad põllumaad ning väiksed talud-farmid, paremal on mitmevärvilised savimudamäed. Ees kõrguvad ja laiuvad tumedate pilvede all madala päikese valguses Desolation Canyoni servad.

Ent joosta oli raske, neetult raske. Eelmiste nädalate pikad rattasõidud olid ilmselt jalgu kurnanud, need tuimaks ja töntsiks muutnud. Ei usu, et liikusime Laidveega kiiremini kui 5.20/km tempos. Ja see tundus maksimum, rohkem polnud kusagilt võtta. Kaks õhtut varem olin jooksnud läbi Green Riveri linna teise servani (foto vasakul) ja tagasi veidi üle 6 km 31 minutiga – oi, kui vaevaliselt ja raskelt need tulid (tõsi, see oli otsekohe pärast eelnimetatud navaja taco söömist). Eelmisel õhtul olin proovinud sama maad veidi kiiremal sammul läbida, aga kiiremini kui 27 minutiga ei suutnud.

Nüüd jaksasin kuidagiviisi 45 minutit Desolation Canyoni suunas ära joosta, misjärel keerasime ringi. See tähendas, et ka tugev tuul pöördus vastu, ning rada kulges samuti valdavalt vastumäge. Ai-ai-ai, see oli hirmus! Esimesed 15 minutit tagasiteel püüdsin hoida kergust, läksin Laidveest paarkümmend meetrit ettegi, aga edasine oli põrgu. Lasin Laidvee endast mööda ning otsisin tema laia turja taga muudkui tuulevarju. Vaevu-vaevu jõudsin edasi liikuda. Tõsi, tempo oli trenni esimesest poolest pisut kiirem, kuid ei usu, et see oli kiirem kui 5 km/km. Läbi häda suutsin lõpuni vastu pidada. Ausõna, see oli minu viimaste aaatate kõige-kõige raskem jooksutrenn.

Resümee: Tartu nn jooksumaratoniks pole jooksuvormi ollagi, mis tähendab, et sel aastal ma seal mingisugust tulemust üritama ei asugi. Jooksen raja lihtsalt läbi ja püüan säilitada inimväärse tunde, nii palju kui see pärast kurnavaid Ameerika seiklusnädalaid vähegi võimalik on.

Fotode autor Priit Pullerits

Veel fotosid leiate sellelt Picasa lingilt (autor Jaanus Laidvee).