Pullerits: Kuidas ma püüdsin anda oma panuse Vene sportlaste tõrjumiseks Eestist

Pärast võidupüha, jaanipäeval, läksin jälle meie kagupiiri valvama – oli taas minu vahetuse kord – ja mõtlesin rattaga inspekteerides (fotol paremal ja all vasakul) seal, kus teede poolest võiks korraldada Rally Estonia mõne kiiruskatse, mida saaksin veel teha, et Venemaa parim rallipaar Nikolai Grjazin ja Konstantin Aleksandrov ei pääseks järgmise kuu keskel meite maile MM-sarja seitsmendale etapile.

Omast arust olin senimaani andnud maksimumi, mis mul võimalik. Olin päev enne võidupüha saanud valmis loo, mille tagamõte – ma ei varjagi seda – oli avaldada neutraalse fassaadi foonil riigiametitele survet, et Vene rallimeestele kehtestataks Eestisse sissesõidu keeld. Olin rääkinud kõigi asjasse puutuvate instantsidega, alates Rally Estonia direktorist ja Eesti Autospordi Liidu spordidivisjoni juhist kuni kultuuri- ja siseministeeriumi esindajateni. Kultuuriministeerium oli nimelt see, kes esitas siseministeeriumile sissesõidukeelu kehtestamise taotluse ning pidi selleks leidma ka piisavalt tummise põhjenduse. Siseministeeriumi asi on sissesõidukeeld kehtestada või kehtestamata jätta.

Häda on selles, et siseministeerium ei jaga selle kohta, kellele ja kas ning mis asjaoludel ta sissesõidukeelu kehtestab, mitte mingisugust infot.

Nii ma siis pedaalisin nädalalõpul (fotol paremal ja kahel alumisel fotol) ligi 30-kraadises õhtuleitsakus üksildastel tolmuteedel ja mõtlesin, ega ometi juhtu see, et õigus infot salajas hoida annab siseministeeriumile võimaluse otsustamisest kõrvale hoiduda. Kõrvale hoidmise all pidasin silmas seda, et keeld jääb kehtestamata. Sel juhul ei ole ju vaja rahvusvahelist kõlapinda pälvivat otsust vastu võtta.

Eile, seitsmemagajapäeva pärastlõunal küsisin siseministeeriumist, kas nad on otsuse langetanud. Vastuseks tuli: «Siseministeerium kohaldab sissesõidukeelde väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel. Info sissesõidukeelu saanud inimeste kohta on aga ametkondlikuks kasutamiseks ja seda me paraku kommenteerida ei saa.»

Selle peale teatasin ministeeriumile, et «ega ma kommentaari vajagi. Küsin vaid fakti: kas siseministeerium seadis Eestisse sissesõidukeelu Venemaa rallisportlastele?».

Täna hommikul, üks minut pärast kella üheksat, tuli ministeeriumilt selline vastus: «Tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega ja seetõttu me seda infot välja anda ei saa.»

Aga ma ei jätnud jonni. Lõpuks sain vajaliku info ikkagi kätte ja kinnitatud. See on kõigile nähtav siin. Erinevalt siseministeeriumist on igaühel õigus ja vabadus seda otsust kommenteerida.

*

Kes tahab saada asjatundlikku seletust Venemaa ja Ukraina suurtükisõja kohta, neil soovitan lugeda seda intervjuud, mille tegin Eesti kaitseväe peastaabi suurtükiväe inspektori kolonelleitnant Arbo Probaliga.

Fotod 1 ja 4: Hino järv. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pedetsi jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Raiesmik kõigest paarsada meetrit Eesti piirist Venemaaga. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas panustada vene sportlaste Eestist eemale tõrjumisse ja venelaste tõelise olemuse paljastamisse?

Meie riigil tikub minema liiga kaua aega, et nullida Venemaa sportlaste tahtmine Eestisse võistlema tulla. Seepärast siis kirjutasingi vabast tahtest ja omal initsiatiivil vastu jaanipäeva loo, et survestada sedasi siseministeeriumi määrama kiiremini sissesõidukeeld Venemaa rallipaarile, kes on siiamaani Rally Estonia stardinimekirjas. Loodetavasti leiab ministeerium on selgroo üles ega hakka põlvi nõtkutama, ehkki FIA, rahvusvaheline autospordiliit, ei ole seadnud venelaste osalusele stopp-märki ette.

Kuid jaanieelne hittlugu on kahtlemata minu intervjuu Ukraina ajakirjaniku Volodõmõr Zolkiniga, kes on intervjueerinud üle 220 vangi langenud Vene sõjaväelase. Lehte ei mahtunud paljutki, seetõttu soovitan seda lugeda veebis, kus on selline absurdsuse piiri ületav lugu:

Käisin haiglas, kus on Vene sõjavangid. Üks neist oli ilma jalata, teisel olid käed täiesti ära põlenud, nii et ta ei saanud nendega midagi teha, ja kolmas oli hädavaevu kokku lapitud. Vestlustest emadega selgus, et kahe noormehe matused olid juba peetud. Neile oli öeldud, et nende pojad ei ole enam elavate kirjas. Ma rääkisin nendega ning emad väljendasid normaalseid inimlikke tundeid: olid väga rõõmsad, tänasid mind. Poisid, 19-aastased, nutsid.

Aga ühe noormehe ema väitis mulle, et Venemaa pole oma ajaloos kunagi kellelegi kallale tunginud. Ütlesin, et teate, ma ei ole ajaloolane ja ei ole vaja siia ajalugu segada, muidu läheb jutt väga pikale, aga räägime sellest, mis praegu on juhtunud – kuidas ei ole Venemaa kellelegi kallale tunginud? Näitasin telefoni videopildis talle tema poega. Küsisin, kas see on tema poeg. «Jah, minu poeg.» Mina: «Poeg, ütle, kus sa olid ja mida sa tegid.» «Ma olin seal ja seal automaadiga tanki peal.» Ütlesin, et näete, ema, ta on automaadiga tanki peal Ukrainasse tulnud, kas pole nii? Ema vastus: «Ma ei tea.» Kuidas sellisega rääkida?!

Ütlesin veel kord: «Siin on teie poeg, kes oli Ukraina territooriumil tanki ja automaadiga. Kas ta tungis siia või mis ta tegi?» Ja seal tulid sellised vastused: me ei tea kogu tõde; poliitika mind ei huvita; televiisorist räägitakse meile teisiti.

Ütlesin, et mis iganes teile televiisorist räägitakse, aga see on siin teie poeg minu kõrval Ukrainas vangis, ta tuli siia automaadi ja tankiga – mida ta tuli siia tegema? «Tuli kaitsma venekeelseid inimesi.» Küsisin: «Kes palus tal siia tulla neid kaitsma?» «Meile öeldi, et Donbassi elanikud palusid kaitsta venekeelseid inimesi.»

Ütlesin, et hästi, oletame, et ta tuli kaitsma Donbassi elanikke – aga mida tegi ta sel juhul Harkivi oblastis? Sest poeg oli öelnud, et ta oli Izjumis, ja Izjum asub Harkivi oblastis. Ta vastas, et tal on kooli lõpetamisest palju aega möödas, ta ei mäleta geograafiat hästi.

Ütlesin, et hästi, mu kolleeg võtab Ukraina kaardi ja näitab nooltega, kus on Harkiv, kus Donetsk, kus Luhansk ja kust teie poeg siia tuli. Isegi 5-aastasele on seda asja kergem seletada. Ema vaatas, vaatas ja ütles: «Need teie faktid ei ütle mulle midagi, mul on teistsugused faktid.» Nii vestlesime temaga 25 minutit.

«Mõttetu ju!» ütlesin seepeale.

Zolkin vastas: «Võimalik. Aga seda näevad ka teised venemaalased, kes saavad aru, milline lollpea ta tegelikult on. Kõik seal pole nii lollid. Ja kõigile, kes pole päris lollid, jõuab tükihaaval midagi kohale.»

Ei tea, kas Aare Tammele ka asjalood kunagi kohale jõuavad?

Foto 1: Ott Tänak tänavu mais Portugali rallil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Kalle Rovanperä tänavu aprillis Horvaatia rallil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Vene sõdur 13. juunil Mariupolis Azovstali tehase territooriumil. Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Sõjakuritegudes süüdistatud Vene sõjaväelased Aleksander Vladimirovitš Bobõkin (vasakul) ja Aleksander Aleksejevitš Ivanov 26. mail kohtus Ukrainas. Prokurör nõudis neile 12 aasta pikkust vangistust. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Miks venemaa sportlastele tuleb kehtestada üleüldine võistluskeeld

Vaat nüüd on küll Venemaa, kes lääne õigusruumi ja -struktuure põlgab, jooksmas läände kitule, miks enamik spordialaliite – v.a näiteks reeturlikud tennise- ja autospordiliit – nende sportlasi enam rahvusvahelisel areenil võistlema ei luba. Juba märtsi lõpus, veidi rohkem kui kuu pärast sõja algust Ukrainas, teatas Venemaa spordiminister Oleg Matõtsin, et poolsada nende spordialaliitu kavatseb esitada spordiarbitraažile CAS venelastele kehtestatud võistluskeelu tühistamiseks kaebuse. Seniseks on apellatsiooni sisse andnud näiteks Venemaa jalgpalli, uisutamise, võimlemise, sõudmise ja laskesuusatamise liit.

Tänases Postimehes kirjutan sel teemal pikemalt ja põhjalikumalt, lisaks aitan heita pilgu kuluaaridesse, mis mõtted ja meeleolud seal venelaste tõrjumise või kaasamise teemal valitsevad. Sinna aitas piiluda n-ö meie mees Lausanne’is, Eesti Antidopingu juht Henn Vallimäe.

Ei maksa arvata, et venelaste tõrjumine suurest spordist on tühine samm. Ei ole! Sest esiteks, miks muidu on nad läinud selle tõrjetöö vastu juriidilisse lahingusse. Teiseks, lugege Šura Burtini pikka ja põhjalikku lugu «Sisenege pimedusse ja leidke sealt inimesi. Miks venelased sõda toetavad?», mis ilmus täpselt kaks kuud pärast Venemaa käivitatud sõja algust portaalis Meduza. Seal on selline stseen.

Käime ühes Kaluga piirkonna väikelinna kohvikus. Kaugemas lauas istuvad kaks kena noort naist linnaosavalitsusest. Nad pole ajakirjanikuga rääkimise vastu, sest see teeb lõunasöögi huvitavamaks.

«Kas sõda hirmutab teid?»

«Ei, ma olen patrioot,» ütleb hoolitsetud neiu rõõmsalt. «Ainus, mille vastu ma olen – see on maailma poliitika Venemaa sportlaste suhtes. Mul ei ole kahju ajateenijatest, ukrainlastest, venelastest, sõjaväelastest ega tsiviilisikutest – mul on kahju sportlastest! Neid ei lubata kuhugi! Sportlane on ohverdanud oma elu, et kaitsta oma riigi au, treeninud 14 tundi ööpäevas...»

«Ja see häirib teid rohkem kui tsiviilisikute surm?»

«Jah!»

Tüdruk räägib valjult, vaadates ümberringi, justkui teeks avalduse. Ta uhkeldab oma küünilisusega ja tema sõbranna vaatab mind uudishimulikult.

Olümpia kohta kuulsin hädaldamist korduvalt. See on suurepärane põhjus nördimuse väljendamiseks. Pole vaja mõelda, mida sa tunned seoses linnade pommitamisega. Mõtled vaid sellele, kuidas on solvatud sinu maa sportlasi või Valeri Gergijevit – ta on ju suurepärane dirigent! – ja sõda vajub tagaplaanile.

See väike, ent kõnekas stseen Meduzas ilmunud reportaažist on ilmekas tõestus, miks Venemaa sportlaste tõrjumine peab jätkuma, jätkuma, jätkuma. Sellepärast, nagu on inglise keeles ilus väljend – it hurts. Teeb haiget. See valu on küll tühine võrreldes sellega, mida teevad Ukrainale ja ukrainlastele vene värdjad, aga vähemasti saavad venelased tunda midagigi, et nende teistele tekitatud tohutul valul on tagajärjed ka neile endile. 

Seepärast peab Eesti valitsus otsustama, et ei oleks enam mingit üksikute kaasuste üle arutamist, nagu on nüüd vene rallisõitjate Rally Estoniale lubamise või mittelubamise teemal, et ükski venemaa (sic!) sportlane ega treener ei pääse Eestisse võistlema ega treenima enne, kui venemaa (sic!) on Ukrainast väljalöödud või taandunud, aidanud Ukraina üles ehitada ning hüvitanud kõik muud kahjud, mis ta on Ukrainale tekitanud. Seni, vene sportlased, käib teie kohta see sama lause, mille ütles Ussisaare kaitsja vene sõjalaevale.

Foto 1. Ukraina kujundujujad rahuteemalises võistlustrikoos veespordialade MMil Budapestis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: See on putinit (sic!) toetav vene iluvõimleja Dina Averina esinemas 17. juunil Peterburi majandusfoorumi arutelul "Sport ilma piirideta: uued stsenaariumid ja formaadid". Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Vene tennisist Daria Kasatkina, Adidase logo rinnal, võistlemas 17. juunil WTA turniiril Berliinis, samal ajal kui tema kaasmaalased tapavad Ukrainas inimesi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Saavad küll venelased isekeskis ka võisteldud. Pekingi olümpia iluuisutamise hõbemedalivõitja Aleksandra Trussova 9. juunil Moskvas Lužnikis sportlaste päeval võistlemas kaugushüppes. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Huvitav, kas 5. juunil Moskvas peetud 5 km nn värvijooksul tuleb osalejaile ka pähe, et nende ebameeldivustunne suus, ninas ja silmades on tühiasi võrreldes sellega, mida tunnevad nende kaasmaalaste tule all ukrainlased? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Ei maksa end lasta võrgutada Peterburi Zeniidi korvpallimeeskonna tantsutüdrukutest. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix

Pullerits: Kas rattaga on ohtlikum metsas või asfaltteel?

Veidi on ka kilomeetreid kogunenud.

L, 4. mai – 1:00.05 – 24,6 km (mnt)
P, 5. mai – 1:20.20 – 35,1 km (mnt)
E, 6. mai – 1:05.45 – 32,0 km (mnt)
T, 7.mai – 1:09.20 – 32,9 km (mnt)

K – sõiduta
N, 9. mai – 52.45 – 24,3 km (mnt)
R, 10. mai – 56.45 – 22,9 km (mtb)
L, 11. mai – 1:18.55 – 27,8 km (mtb)
P, 12. mai – 56.20 – 27,1 km (mnt)
E, 13. mai – 41.25 – 19,8 km (mnt)

Eelmise nädala lõpus sõitsin maastikul. Laupäeval käisin Cube’iga kõigepealt Kagu-Eestis (fotol vasakul ja kõige ülal paremal) üle Läti piiri. Keegi huvi ei tundnud. Sõitsin ligi kaks kilomeetrit Läti sügavusse – ikka ei mingit reaktsiooni. Ronisin väikse künka otsa (ülemisel fotol, veoautoga), mille ümbert oli mets ära raiutud, et vaadata, kas kaitsjaid kuskilt läheneb. Ei lähenenud.

Sõitsin tuldud teed ja ülesmäge Eestisse tagasi. (Kes arvab kirjelduse järgi ära, kus piiri ületasin?)

Siis keerasin metsateele. Strava näitas, et väikseid teid pidi saab teha ringi ümber Hino järve (kõige alumisel fotol vasakul). Aga see, mis Stravas paistab selge, ei ole seda metsa all mitte. Tee, mis algul oli üherealine kruusane, muutus peagi põllurajaks ja siis metsarajaks ning ähvardas haihtuda sootuks. Pidin korduvalt mobiilil Strava kaarti vaatama, et ära ei eksiks. Kahes kohas keerasingi valesti. Aga tulin siiski eluga metsast välja (fotol paremal).

Pärast sain mõtlemapaneva kommentaari, et mis siis saab, kui midagi juhtub – et kes teab mind kuhu otsima tulla?

Mõtlesin, et Moabi kandis olen olnud ju tsivilisatsioonist veelgi kaugemal, mitmete tundide kaugusel, mitmeid tunde ühtegi hingelist nägemata. Sellega võrreldes pole Eesti metsad midagi hullu, millalgi jääb ikka mingi tee või talu ette. Kui just ei juhtu nii, et ette jääb raba (fotol vasakul), kust vaatab vastu pehme endasse imev märg pinnas.

Linnasõitudel on jälle muud ohud. Rahinge-Ringtee kergliikluse lõigul (fotol paremal), mis pikk 3,18 km, saavutasin pühapäeva varasel õhtupoolikul aja 4.55, mis teeb keskmiseks kiiruseks 38,9 km/h. (Ärge seda mu arstile öelge; või kui ütlete, siis kinnitan, et tempo oli kontrollitud, ausõna.) Strava esikümnesse murdmiseks jäi 470 osaleja konkurentsis siiski 24 sekundit puudu. Mitte et ma seda taga oleks ajanud. Sest rohkem erutas meeli roheline tõukeratas, mis oli jäetud seisma keset kergliiklusteed. No mis sa sellisega teed?

Kas võib teinekord võtta hoolimatult teiste liiklejate, sh jalakäijate teele jäetud tõuksi sarvedest ning visata see laia kaarega kusagile põllule või kraavi või hoovi? Sest kes siis vastutaks, kui parkimisreegleid eirates maha jäetud tõuksile mõned, kes võitlevad ikkagi esikümne kohtade nimel, pea leistangi all täiega sisse sõidavad? Esiviisik on sel lõigul saavutanud ikkagi keskmise kiiruse rohkem kui 45 km/h. Sellise hoogha millelegi sisse sõites ei saa loota, et arstid sellest teada ei saa.

Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas mu häirekella löömine Eesti ohtlikema spordivõistluse üle viimaks vilja kandis

Huvitav on mõnikord pöörata pilk läbiminevikku, sest sealt vaatab otsa tõdemus, et ei või eales näha ette tulevikku. Kes oleks osanud arvata, kui lugeda ajakirjast Ma Olen Jalgrattur mu väitlust Tartu rattaralli peakorraldaja Indrek Kelguga kuus aastat tagasi, et rattaralli ohutumaks tegemise teema, millest olin tolleks ajaks juba aastaid rääkinud, jõuab alles pika vinnaga, tänavu selleni, et see tehakse ohutumaks. Ehk teisisõnu: mul oli õigus, kui teema üles tõstsin ja seda ajasin.

Rattaajakirja peatoimetaja Vahur Kalmre juhitud väitluses ütles Kelk, et kui rattasõidul on 4000 osalejat, siis 7-8 rangluumurdu on «normaalne tulemus. Isegi hea tulemus».

Mina väitsin, et tõenäoliselt on Tartu rattaralli Eesti kõige mõrvarlikum spordiüritus. Mitte küll selle sõna otseses mõttes, täpsustasin, vaid tervist ohustavas, kahjustavas ja lõhkuvas mõttes. Sest pole ühtki teist üritust, kus juhtub nii palju luumurde, lisaks pöördumisi meditsiiniteemistuse poole marrastuste ja sinikate pärast.

Kelk ütles mulle vastu, et olen aastaid tegelenud tõhusa hirmutamistaktikaga ja tulemuslikult. 

Seal väitluses tuli juttu ka sellest, mida ette võtta. Kelk mainis grupistarti, aga ütles, et see ei anna midagi muud, kui vaid veidike ohutumad esimesed kilomeetrid. «Ja see oleks ka kõik,» sõnas ta. Samuti väitis Kelk, et kui ta paneks osalejad startima grupiviisi, siis tegelikult see suurendaks liiklusõnnetuse ohtu, sest kümme kahesajalist gruppi ei suuda keegi liiklujses turvata.

Ja nägite nüüd: tänavu olid meil grupistardid ja paljud-paljud grupid. Sellepärast, et 7-8 rangluumurdu ei ole ju tegelikult normaalne. Sest ega muidu oleks Klubi Tartu Maraton väljastanud pärast rattarallit pressiteadet pealkirjaga «Lainestardid aitasid muuta Tartu Rattaralli ohutumaks», kus nentis, et väiksemates gruppides startimine vähendas oluliselt kukkumiste ja vigastuste arvu.

Rattaralli meditsiiniteenistuse juht Tiit Piiskoppel ütles, et «kukkumisi oli, kuid vaid üks inimene viidi haiglasse eliitratturite grupikukkumisest. Ülejäänud pöördumised polnud midagi hullu: marrastused, väiksemad haavad, põrutused jms, millele esmaabi anti kohapeal».

Ka Kelk, kes minuga kuus aastat tagasi väideldes ei väljendanud gruppides startimisele poolehoidu ega näinud selles erilist mõtet, tõdes nüüd, et lainestartide kasutamine tasus end ära. «Lainestartidega rattaralli oli igati õige otsus,» ütles ta. «Rahvasport peaks olema võimalikult ohutu ning /--/ väiksemates gruppides startimine maandab oluliselt kukkumiste riski.»

Nii et 7-8 rangluumurdu, mis tema sõnul oli veel kuus aastat tagasi igati normaalne, ei ole nüüd enam asi, millega rahule jääda? Et peab saavutama palju väiksema vigastuste arvu, mille eest oma ammustes sõnavõttudes pidevalt võitlesin ja rattaralli korraldajaid nende leige suhtumise tõttu kukumistesse ja traumadesse ka kritiseerisin?

Hea, et Tartu rattaralli korraldajad mu häirekella löömist viimaks kuulda võtsid ja midagi ette võtsid. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Foto 1: Tänavune Tartu rattaralli. Foto autor: Mikk Otsar / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tänavuse Tartu rattaralli stardi ootel. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Tänavuse Tartu rattaralli järjekordse laine start. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Romet Pajur võidab Turu tänaval tänavuse Tartu rattaralli. Foto autor: Aldis Toome / Klubi Tartu Maraton
Foto 5: Naiste esikuuik tänavusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldis Toome / Klubi Tartu Maraton

Pullerits: Mis oli Tartu rattaralli meeldejäävaim mälestus?

Tartu rattaralli kõige mälestusväärsem seik juhtus siis, kui võistlus oli läbi, kõht täis söödud – kas supiportsjon polnud seekord eriti suur? –, nõud abiliste abiga tagastatud just nii ja sinna, nagu ette nähtud, ratas rattahoiust ühes tükis kätte saadud ning peatusin McDonald’si ja medalite kaela riputamise ala tagusel ristmikul, kui vastu tuli kolm nooremat meest, kes ilmselgelt ei olnud eesti päritolu.

Mul oli seljas särk (fotol paremal), mille olin alles paar päeva tagasi saanud Viljandi maantee alguses Pinarello rattapoest – mitte, et seda sealt osta saaks –, kus märkasin samasugust sinikollast särki sinna enne sulgemist sisse astunud mehe seljas ja küsisin, kust ta selle sai.

Ta ütles, kust ta sai, aga ei lubanud mul teistele öelda. Ja ega seda niisama kindlaks tee, kes sellised särgid on teinud, sest siseõmblustes mingit silti ei ole.

Särgile on kirjutatud suurte tähtedega – kui viisakalt tõlkida –, et vene sõjalaev, käi persse. Sain ka sellise särgi.

Särgikandja rääkis, et kandis seda särki Hispaanias rattalaagris. Seal oli ühes kaupluses mingi venelane ligi astunud ja kukkunud ülbitsedes küsima, kas särgikandja provotseerib teda. See oli küsijalt muidugi suur viga. Sest esiteks ilmus kohe välja veel üks Venemaad persse saatva särgi kandja, nii et jõudude vahekord oli venelase kahjuks. Ja teiseks, arvestades särgikandja füsionoomiat, suurepärast vaenlase keele valdamist, jõulist ja konkreetset verbaalset väljendusvõimet ning teatavat erialast väljaõpet, ei teadnud venelane, kellega ta vastakuti satub. Mina tema asemel oleks sellises olukorras enda säästmiseks juba viie sekundiga kauplusest kadunud nagu soe sitt lehmaihust – nagu särgikandja armastab teinekord öelda.

Ülbe küsija sai aru, milline on seis, ja võttis vaikseks.

Teine intsident juhtus ühes Hispaania söögikohas, kus baarimees hoiatas, kui nägi Venemaad persse saatvat särki, et nende juures käib palju venelasi. «Kus nad on?» küsis särgikandja. Baarimees osutas laudadele, mille ääres venelased istusid. Särgikandja seadis sammud nende juurde, et näha, kellel on ütlemist. Kellelgi ei olnud. Ja õigesti tegid, et moka maas pidasid. Nad olid ka pilgud maha löönud.

Nüüd siis köitsin Tartu kesklinnas Venemaad persse saatva särgiga samuti kolme mitte-eestlase tähelepanu. Tegelikult oli neid neli – üks naine ka. Ja ausalt öeldes viis, nagu selgus – naise umbes kümnene laps samuti.

Üks meestest küsis mult, kas võib minuga pilti teha. Küsisin, kust nad pärit on. Nad vastasid, et Ukrainast. Täpsemalt kust, soovisin teada. Luganski oblastist, vastasid nad.

Loomulikult lasin neil pilti teha. Endast selles särgis. Ühekaupa nendest koos minuga.

Rääkisime umbes kümmekond minutit. Siin on ehk olulisim see, et nad olid väga tänulikud, et Eesti on ukrainlasi nii hästi vastu võtnud. Omakorda rääkisin neile, et kõik mõistlikud ja südametunnistusega eestlased toetavad ukrainlasi ja hoiavad neile pöialt ning paljud proovivad ka ise nende aitamiseks teha, mida oskavad ja suudavad. Ütlesin, et olen alates sõja algusest hoolitsenud selle eest, et Ukraina teema Eesti suurima väljaande veergudelt ei taanduks ega ununeks, ja et viimased kolm kuud on enamik minu lugusid olnud seotud ühel või teisel viisil Ukrainaga.

Igaüks meist peab panustama võimaluste piires sellesse, et ukrainlased tunneksid, et nende võitlused lähevad meile korda ja me oleme jäägitult nende poolt. Kellele ei lähe ja kes ei ole poolt – need ei ole ainult Ukraina, vaid on ka Eesti vaenlased.

Foto 1: Priit Pullerits Ukrainat toetavas särgis. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Fotod 2 ja 3: Tartu rattaralli lõpetajad McDonald'si kõrval hoogu maha võtmas. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu rattaralli osalejad valmistumas Eesti rahva muuseumi taga parklas stardiks. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Tartu GP on ägedam sõit kui Giro d'Italia või Tour de France?

Paljud tegid üllatusest suured silmad, kui Tanel Kangert tõi oma eestkostega äsjasele Tour of Estoniale UCI WorldTeami meeskonna BikeExchange-Jayco. Nii kõva punti ei olnud sel võistlusel veel nähtud, mistõttu võis arvata, et profitiim tuleb ja paneb kõik teised mängeldes paika. Ja seda, et nad ei tule Eestisse lihtsalt lõbu või trenni tegema, kinnitas võistluseelsetes intervjuudes ka Kangert, kui rääkis, et võistkonnal on punkte vaja.

Aga BikeExchange-Jayco meeskond ei võitnud sisuliselt mitte midagi. Ei ühtegi etappi, ei koondarvestust individuaalselt ega meeskondlikult. (Ainus lohutus: Kaden Grovesi esikoht punktide arvestuses.) Kuidas siis nii?

Altmineku seletas ära keegi, kes ütles, et UCI WorldTeami meeskond ei ole harjunud nii kaootilise võistlusega, nagu toimus teisel etapil Tartu linnaringil. Minu meelest tabas see ütleja kümnesse.

Tartu GP on tõepoolest olnud peaaegu alati kaootiline ja ettearvamatu võistlus. Ka tänavu, kui «varjusurmast» ilmus viimasel ringil Norman Vahtra, kes kaks kevadet tagasi mind Rene Mandri organiseeritud Tartu rattaralli treeningsõidul poolel distantsil enda tuules suurde gruppi tagasi vedas. (Video tollest sõidust on siin.) Tänavuse GP ajal ta enne otsustavaid sündmusi ju suurt välja ei paistnud ja tooni ei andnud. Küll paugutasid seal teised, näiteks Hugo Forssell ja Peeter Pruus. 

Tartu GP võlu selles ongi, et seal võib olla kaks-kolm ringi enne lõppu rohkem kui minutiline, vaat et kaheminutiline edumaa, aga see sulab ometi kiiresti kokku, nagu juhtus näiteks mullu. Tartu GP-l on alati olnud palju atrõõve ja jooksikuid, aga eales ei tea, mis neist saab, ja võitja võib ilmuda kaardipakist nagu jokker. Ütleksin, et see ei ole mitte ainult kaootiline, vaid loogikavaba võistlus – ja sellepärast ongi see huvitav.

Võrrelge Tartu GP-d näiteks Giro d’Italia (fotol paremal) või Tour de France’i mõne keskmise, mitte ultramägise etapiga – kui igavad nood enamasti on. Asi käib laias laastus ühe tüüpmalli järgi. Mingil hetkel saab punt jooksikuid eest ära, siis liigub liidrisärki kaitsev meeskond peagrupis ette ning hakkab raadio teel saadud juhiste järgi tempot kontrollima, et vahe püsiks selline, et jooksikud liiga kaugele eest ära ei saaks ja et neid liiga vara kinni ei püütaks, sest siis järgneks ilmselt peagi mõni uus rünnak. Tavaliselt hakatakse suurtuuridel korralikumalt võidu sõitma 25-30 km enne lõppu, misjärel hakkavad ka sprinterite meeskonnad üles rivistuma. Ja nii käib see tavaliselt etapist etappi, kõik on paigas nagu kellavärk. 

Võrreldes Tartu GP kaootikaga – igav! Spordi teevad huvitavaks ettearvamatus, üllatused, ootamatused. Suurtuuridel on neid võrreldes üheainsa Tartu GP-ga minimaalselt.

Mul oleks Tartu GP-d korraldavale Klubile Tartu Maraton vaid üks soovitus: kui Toomel saavad teetööd ükskord tehtud, palun lisage rajale ka Kroonuaia ja Jakobi mäe tõus. Vaat sellest tuleks alles võistlus, kui ringil oleks kolm tõusu: Jakobi, Lossi ja Vanemuise. Kui tänavune kahe tõusuga võistlus oli mõne arvates – ja õigustatult arvates – kaootiline, siis kolme tõusuga ring muudaks selle võistluse heas mõttes Browni liikumiseks.

Huvitav oleks näha, mida UCI WorldTeami meeskonnad sellise raja kohta ütleksid ja millised oleksid siis tulemused. Mis te arvate?

Fotod 1-4 ja 6: Tänavuse Tour of Estonia Tartu GP sõit. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Korrektne ja korrapärane võistlejate rivi 2020. aasta Giro d'Italial. Foto autor. AFP/Scanpix