Pullerits: Kas mõne sportlase ümmardamisega on liiale mindud?

Lubage esitada üks tagasihoidlik küsimus: milline maailma tippsuusataja jäi Vancouveri olümpial eemale naiste 4x5 km teatesõidust? See on nii lihtne küsimus, et vastust ei pea siin isegi kirja panema. See vastus on seda kummastavam, et näiteks poolatar Justyna Kowalczyk, kel polnud samuti võrdväärseid naiskonnakaaslasi, otsustas ikkagi teatesõidus kaasa teha. Ja mitte lihtsalt kaasa teha. Tema etapiaeg oli teise vahetuse parim. Ta lõi oma kodumaa eest kaasa sellest hoolimata, et oli seni teinud Vancouveris juba kaasa täisprogrammi. Tegi kaasa hoolimata sellest, et tal pole veel kuldmedalit, mille võitmiseks on tal jäänud vaid üksainus võimalus - 30 km distants.

Te ju saate aru, mida ma selle võrdlusega öelda tahan? Aga võrdlusmomente on teisigi. Tänasesse Tartu Postimehesse sai need kirja pandud ning reaktsioon puhkes tormiline. Alljärgnev on mõõdiku andmeil tänase Postimehe veebiküljel loetuim lugu.

Vancouveri olümpia toob meelde seitsme aasta taguse tekstiilinäituse Tallinnas. Tolle pealkiri kõlas: «Hallo, kosmos, siin Maa!» Just samade sõnadega saab iseloomustada Eesti sportlaste esinemist Vancouveris.

Nemad on maised lihtsurelikud, kellest maailma tipptase jääb kosmilisse kaugusse.

Meenutage meeste sprinditeadet. Otepää MK-etapi järel võis ju korra pilvedesse kerkida, kui Kein Einastel ja Peeter Kümmelil ei jäänud finaali pääsust palju puudu. Aga olümpia tõi pilvedelt valusalt maa peale tagasi. Kümmel ja Anti Saarepuu tunnistasid, et eelsõidus sai neil juba kahe etapi järel toss otsa. Kuid tugevamatel läks õigeks sõiduks alles finaalis, kus kolmandas vahetuses lükati käik ekstratugevalt põhja.

Kuid pole mõtet sportlasi süüdistada. Kahtlemata on nad rüganud kõvemini kui nende ridade lugejad. Ent mis parata, kui võimed kõrgemale ei küüni.

Õnneks leidub üks sportlane, kes aitab rahvuslikust masendusest pääseda – Kristina Šmigun-Vähi. Aga kas seetõttu maksab tal prima­­don­­natseda?

Asi on suusavahetusega sõidus, mille Šmigun-Vähi väidetavalt viletsa enesetunde ja kehvade suuskade tõttu katki jättis. Ta ütles, et ei näinud mõtet kümnenda koha nimel pingutada. Et pigem hoida jõudu 30 km distantsiks.

Mida tegi samasuguses olukorras sakslane Axel Teichmann, kes 15 km vabatehnikasõidus oli 4,9 km märgis 55. kohal, liidrist maas 50 sekundit? Ta sõitis lõpuni. Mis siis, et sai alles 44. koha, kaotus võitjale 2.11. Tema ei pidanud seda mõttetuks. Olgugi et teda ootas ees Eesti mehi kurnanud sprinditeade ja Eesti mehi kustutanud 4 x 10 km teatesõit. Sprinditeates teenis ta hõbeda.

Või mida tegi samasuguses olukorras alistamatuks peetav norralane Petter Northug, kes 15 km vabatehnikasõidus oli poolel maal 18., kaotus liidrile 35 sekundit? Ja see kaotus muudkui rebenes, küündides 12,4 km märgis 1.42ni. Sellest hoolimata sõitis ta lõpuni. Mis siis, et sai 41. koha, kaotus võitjale 2.03. Tema ei pidanud seda samuti mõttetuks. Olgugi et teda ootas ees suusavõistluste täisprogramm, kokku kuus ala. Ta on teeninud juba kulla, hõbeda ja pronksi.

Šmigun-Vähi käitus nagu tõeline primadonna: mulle ei meeldi teie seltsis, sest ma ei saa olla esimene viiul – ja head aega! Einaste ja Saarepuu oleks ka võinud pärast sprindi eelsõidus kukkumist suusad alt võtta. Arusaamatu, miks nad lõpuni tulid, ja seda pingutades.

Kolleegid võivad nüüd kurjustada, kuid ega Eesti ajakirjandus ka päris süüta ole, et Šmigun-Vähi on õppinud prima­don­nat­sema. Kui tema teatab meediale, et kuu aega ta intervjuud ei anna, siis nii ka jääb. Aga piisas Northugil Vancouveris pärast suusavahetusega sõidus 11. koha saamist end pettunult reporterite eest peita, kui teda ei tabanud kriitika üksnes ajakirjanikelt, vaid ka Norra Suusaliidult. Northug kutsus seepeale kokku pressikonverentsi ja vabandas.

Kuid Šmigun-Vähi paistab seda võtvat nagu võõrandamatut inimõigust, et tema primadonna-reeglitega tuleb kõigil alandlikult leppida. Kummaline, et alandatud meedia teda sellegipoolest taevani kiidab. Meie Kiku on saanud hakkama uskumatuga – tulnud pärast lapse sündi tippsporti tagasi! Ainult Kiku teab, kui paljust on ta pidanud spordi nimel loobuma!

Milleks selline ülespuhutud retoorika? Kikule on emana sporti tagasitulek sama, mis teistele emana tööle naasmine. Suusatajate hulgas on olnud eriti palju emasid, alates Marja-Liisa Kirvesniemist ja lõpetades Katerina Neumannovaga. Ainuüksi USA Vancouveri-koondisest leiab kuus ema. Lasketeatesuusatamises kulla võitnud venelanna Olga Medvedtseval on koguni kaks last. Nagu ka USA hokimängijal Jenny Potteril, Šveitsi skeletonisõitjal Maya Pedersenil, samuti kahel USA ning ühel Rootsi ja ühel Inglismaa jääkeeglimängijal.

Jutud sellest, et Šmigun-Vähi on olümpiamedalite nimel hirmus paljust loobunud, kuuluvad belletristikasse. Ta on aastaid korrutanud, kuidas ta suusatamist armastab. Loobumine oleks see, kui suusatamine tulnuks muule elule ohvriks tuua. Šmigun-Vähi on ilmselt väga õnnelik inimene, sest on saanud teha täpselt seda, mida on tahtnud, ja pealekauba edukalt.

Suurelt sportlaselt, kes oma ala armastab, ootaks siiski, et ta ka kõige raskemail hetkil oma armastusele primadonnatsevalt selga ei pööraks.
******Excalibur Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Poolatar Justyna Kowalczyk (keskel) Vancouveri olümpial naiste sprindi finaalis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial suusavahetusega sõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3-5: Kristina Šmigun-Vähi on Vancouveri olümpial katkestanud suusavahetusega sõidu. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks peatreener vassib ja vusserdab?

Kas mäletate, kuidas Eesti murdmaasuusatamise koondise peatreener Mati Alaver ütles pärast meeste 4x10 km teatesõitu intervjuus ETV-le, et Jaak Mae esitus sisendas talle optimismi.

«Täna me olime väga tagasihoidlikud ja ilma Andruseta see koht tuligi 14. Me ei olnud konkurentsivõimelised,» vahendas ERR Sport Alaveri sõnu. «Jaagu sõit on mõõdukat optimismi sisendav ja tal on kõik eeldused teha pühapäeval hea sõit.»

Vaataks õige, millele optimism tugineb. Ja kas peatreener püüab taas musta valgeks rääkida, arvates, et lugejaid võib süüdimatult lollitada.

Tjah, tuleb välja, et Alaver on vist unustanud, et elame totaalse infouputuse ajastul. Vancouveri olümpia koduleheküljelt leiame kerge vaevaga meeste teatesõidu protokolli, kus on välja toodud, et Mae, kelle sõit sisendas Alaverile mõõdukat optimismi, sai oma etapil 14 võistleja seas 13. tulemuse. Temast aeglasem oli vaid Ameerika sprinter Torin Koos.

Ise suusatanuna, kes kaotaks vabatehnikas Eesti koondislastele ilmselt isegi siis, kui nood sõidaksid ilma keppideta, ei ütle ma Eesti sportlaste alla oma võimete esinemisest hoolimata nende kohta ühtki halba sõna. Aga mis mul harja punaseks ajavad - need on peatreener Alaveri katsed halva mängu juures süüdimatult head nägu teha, katsed must kui mitte valgeks, siis helehalliks rääkida, ning tema läbipaistev veendumus, et kaasaelajaid saab oma autoriteedi positsioonilt silmagi pilgutamata lollitada.

Eesti suusatamise suur ja valus küsimus, mida keegi ei ole julgenud seni valjult välja öelda, on paraku järgmine: kuidas on peatreener Alaver suutnud paari aastaga Eesti suusatamise totaalselt põhja lasta?

Kolleeg Peep Pahv ei suuna oma kriitikat õiges suunas, kui nõuab kaugelt Kanadast, et kultuuriminister Laine Jänes peab Tallinnas tagasi astuma. Ei ole õiglane teiselt poolt maakera ohutust kaugusest naisterahvast nahutada. Kui kolleegid ajakirjanikud tahavad julged ja õiglased olla, peaks nad Kanadas astuma Alaveri silme ette ja nõudma Alaveri tagasiastumist.

Nii, nüüd on teie kord öelda, milles ma oma loogikas eksin. Palun ärge hakake ainult ajama seda juttu, et Alaver on viinud Mae ja Andrus Veerpalu medaliteni. Seda au ja sära ei kavatse ma temalt ära võta ja selle eest võtan tema ees mütsi maha. Küsimus on kogu Eesti tippsuusatamise käekäigus, mille eest Alaver on peatreeneri ja alaliidu võtmeliikmena pidanud vastutust kandma.
******Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae ootab Vancouveri olümpia meeste 4x10 km teatesõidus oma vahetust. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver Vancouveri olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Pullerits: Milline saatus ootab Eesti olümpialasi?

Värskendagem esmalt mälu. Niisiis, kes oli see sportlane, kes läks taasiseseisvunud Eesti eest esimesena olümpiastarti? Te ei mäleta? Arusaadav, sest möödas on juba 18 aastat.

Ometi sõidab üks tollastest Eesti koondislastest võistlejana ka Vancouveri olümpiale. Kas teate, kes?

Õige vastus: Andrus Veerpalu.

Albertville’i olümpia, kus endine kiiruisutaja Ants Antson tõi taas olümpiaareenile sinimustvalge, jääb juba piisavalt kaugesse minevikku, et paljud ei mäletagi, kes seal Eesti au kaitsesid. Mitmed tollased tipud on suurelt pildilt taandunud, nii et nende üles leidmine nõuab koguni väikest detektiivitööd.

Piret Niglas oli see, kes esimesena taas vabaks saanud Eesti eest olümpial starti asus. Nüüd töötab ta Ida-Virumaal Kohtla põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana ja juhendab mitut suusalaste treeningrühma. Tütre (13) ja poja (6) kõrvalt leiab ta nii palju aega, et ka ise pisut harjutamas käia. Tartu maratonil sai ta 4:47.49ga 1204. koha.

Tallinlanna Olga Vassiljeva, Albertville’i koondise 14-aastane pesamuna, töötas pärast karjääri lõpetamist kolm aastat iluuisutreenerina. Aga pärast poja sündi aasta ja kaheksa kuud tagasi asus ta ametisse abikaasa eraäris, mis tegeleb laevade agenteerimisega. Jääle minna pole tal enam aega.

Viljandis elav Eveli Peterson on praegu kodune, kasvatab poega (13) ja tütart (7). Tihtipeale käib ta lastega Otepääl lumelauaga sõitmas ja suusatamas. Aga veteranide võistlustele ei tiku. «Las jääda head mälestused sellest ajast, kui ma veel sõita jõudsin,» lausub ta.

Seevastu Narvas elav Jelena Všivtseva (end. Poljakova), politsei- ja piirivalveameti sisekontrolli büroo vanemkomissar, on asunud taas tasapisi aktiivsemalt sportima, sest poisid on juba piisavalt suured (5 ja 10). Tema nime leiab nii Elioni ratta- kui Estoloppeti suusamaratonide sarja protokollidest. Tartu maratoni lõpetas ta 4:38.38ga ja sai 995. koha.

Tamsalu spordihoone juhataja Krista Lepik on viimastel aastatel pühendunud vabal ajal saalihokile. Ja edukalt. Eesti koondise kaitsemängijana sai ta MM-võistlustel B-divisjonis viienda koha. Maailma reitingus seisab Eesti 15. pulgal.

Albertville’is osalenud meessportlastest on paljud jäänud spordiga tänaseni seotuks. Hillar Zahkna on Eesti laskesuusatamise koondise peatreener. Kristjan Ojal läheb juba kümnes aasta laskesuusatajate alaliidu peasekretärina. Kalju Ojaste juhendab Eesti juunioride suusakoondist ning on treenerina ametis ka Oti spordiklubis ja Audentese spordikoolis. Jaanus Teppan, kes juhendas mulluse kevadeni kolm hooaega Türgi suusakoondist, tegutseb nüüd spordiseltsi Sparta treenerina. Urmas Välbe on ametis Eesti murdmaakoondise hooldemehena ning Jaak Mae isikliku määrdemeistrina.

Mitu eksolümpialast tegutseb spordiäris. Allar Levandi on Tallinna ja Tartu kaupluste A&T Sport üks osanikke. Ago Markvardtile kuuluvad kompanjoniga kahe peale kauplused Exit Sport Tallinnas ja Pärnus ning nn alternatiivspordi varustust müüvad DC Plussi kauplused pealinnas. Saku vallas Tänassilmas elav Peter Heli esindab koos äripartneriga Eestis ujumis- ja rannavarustuse brändi Arena. Nelja lapse isa Aare Tamme müttab lumetraktorite ja -kahuritega nii kodukandi Otepää külje all Väiksel Munamäel kui Ukraina suusakeskustes Kiievis ja Tsernovtsõs. «Kõik ei saa pankuriteks hakata,» ütleb ta, «keegi peab lund ka tegema.»

Mitmed endised olümpialased tegutsevad muudel ärialadel. Taivo Kuus on Võrumaal platside ja teede ehitust ning kaevetöid teostava OÜ Aigren projektijuht. Urmas Kaldvee töötas mitu aastat Saksamaal, Soomes ja Rootsis ehitustel, aga sealse majanduselu seiskumise sunnil naases Eestisse ning veedab nüüd päevi Võrumaal Vastseliinas oma metsa harvendades. «Töödega on kitsas,» tunnistab ta. Ent n-ö vana rasva pealt kuulub ta omaealiste hulgas Eesti laskesuusatajate tippu.

Aivo Udras peab koos endisest tippsuusatajast naise Silja Suijaga Võru külje all Tamula järve kaldal mitmest hoonest koosnevat Kuninga turismitalu. Lisaks on nad korda teinud Haanja puhkekeskuse, mis seisis kümme aastat tühjana. Samuti kuuluvad neile Silja Spordi kauplused Tartus ja Võrus. Tagatipuks kasvatavad nad nelja last, kellest väikseim sündis alles mullu juulis.

Tallinlane Toomas Tiru tegutses varem transpordi- ja logistikaäris, aga praegu on töötu. Kuigi ta ei näe, et töölootused sel aastal paraneda võiksid, tunneb ta rõõmu pojast (1,5) ja tütrest (8), kellega saab nüüd rohkem koos olla. «Nii on elu läinud, ei ole mõtet taga nutta,» lausub ta. Vaba aega sisustab Tiru kalapüügiga. Sel aastal on ta jõudnud käia juba viis korda Peipsil.

Ainsana on Albertville’i olümpialastest silmapiirilt kadunud Elmo Kassin, kes Postimehe ajakirjaniku Nils Niitra seitsme aasta taguse uurimistöö andmeil pages pärast siinsete äride nurjumist Ameerikasse. Minu e-kirjale Kassin ei vastanud.
******
Paris Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Piret Niglas 2002. aastal Salt Lake City taliolümpial. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Endine iluuisutaja Olga Vassiljeva. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Endine laskesuusataja Krista Lepik. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Endine kahevõistleja Ago Markvardt neli aastat tagasi Tallinnas Vabaduse väljakul Rootsi päeval. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Vaade osale Aivo Udrase ja Silja Suija Kuninga turismitalust Võru lähistel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis Tartu maratonil viltu läks?

Võiks ju koostada Tartu maratoni top-n+1 listi (kusjuures n<8). Et mis pakkus kõige suurema elamuse. Aga olgu see ainult soojenduseks.

Number 1 - 146. koht, mis oli parem kui mullune 155., mille kordamine sai maksimumeesmärgiks seatud.
Number 2 - Suusavend Jaanus Kuntsi väga hästi ettevalmistatud suusad, mis võimaldasid võistluse ajal laskumistel piisavalt ökonoomitada.
Number 3 - kuulsa Suusapäeviku pidaja ja elektroonilise meedia mõjuvõimu rakendava Veikko Tääri edestamine - seda ei olnud Tartu maratonil veel juhtunud.
Number 4 - naiste viienda Laura Rohtla edestamine Palu TP-le järgnenud valdavalt paaristõukelõigul.
Number 5 - pärast finišeerimist lähed riidekotti otsima ja see ulatatakse sulle juba kaugelt kätte - vaat see on vastutulelikkuse kõrgtase.
Number 6 - Andrus Veerpalu ja Priit Naruski autasustamine - lõpuks õnnestus pääseda Tartu maratoni suurele poodiumile, ja kohe mitu korda.
Number 7 - kogenud maratonihundi Tiit Tali edestamine - selle peale ei oleks osanud isegi mõelda, kui Tali poleks ise tulnud kohe pärast lõpetamist kätt suruma.
Number 8 - igipõliste Tartu rivaalide Rein Kullamaa ja Janek Truu alistamine - neile olen viimasel ajal kodulinna mõõduvõtmistel muudkui selgelt kaotanud.

Rõõm on elus paraku üürike. Probleemid on seevastu jäävamad. Et nad ei muutuks igikestvaks, vaid et järgmine kord oleks Tartu maraton veelgi parem, kui ta sedapuhku oli - ja see oli väga hea (aga väga hea ei ole veel väga-väga hea) -, siis siin on nimekiri sellest, mille kallal peaks korraldajad tööd tegema.

1. Toitlustamine ja jootmine võiks masside hajutamiseks toimuda raja mõlemast servast, nagu see pidi toimuma Vasaloppetil (väitis mu Rootsis arstina töötav vend, kes sõitis neli minutit üle kuue tunni ja sai 3130. koha).
2. Meeste riietumistelke võiks olla vähemalt kaks. Saabusin finišisse teise saja keskel ning kui pärast kahe kohvitassi kummutamist telki läksin, oli see paksult juba rahvast täis. Siiski leidsin nurgas piisavalt suure vaba platsi. Aga vend ütles, et tema saabumise aegu oli telk metsikult ülerahvastatud.
3. Finišisirge ülekäiguraja asemele peaks püstitama ajutise silla. Vend märkis, et kui pooled osalejaist lõpetanud olid, tekkisid parklasse viiva ülekäiguraja juurde hiiglaslikud tropid.
4. Põllupealsed parklad võiks olla veelgi suuremad ja rohkemate väljasõitudega. Kella nelja ajal kulus mu autojuht-varustajal Art Soonetsil täpselt pool tundi, et Elva ületeeparklast välja pääseda. Peaaegu oleks seetõttu Tartu Postimehesse maratonilugu kirjutamata jäänud.
5. Tasuta õlu - ja tasuline ka, muidugi -, olgu meega või ilma, soe või külm, võiks spordivõistluselt minu arvates siiski puududa. Kui tingimata peab kuuma taastavat jooki andma, siis miks mitte jagada meega teed. Liiati on teesid tänapäeval sadu sorte, toniseerivaid ja rahustavaid - valik on piiritu.

Aga, palun, ärme muudame õlu taas peamiseks arutlusaineks - see teema sai eelmise postituse kommentaariumis juba piisavalt läbi hekseldatud. Pigem lisage siis oma tähelepanekud, milles korralduses vajaka jäi ja kust korraldajail mida parandada tasuks. Ikka selleks, et järgmine aasta toimuks veelgi parem Tartu maraton.
******Paris Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu maratoni kaks esimest stardigruppi on seadnud end stardipaugu ootele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits autasustab Tartu maratonil 9. koha saanud Andrus Veerpalu ning soovib talle edukat esinemist Vancouveri olümpial. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu maratonil on stardipauk kõlanud, aga mass seisab endiselt paigal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees Indrek Kelk andmas televisioonile oma tegemistest aru. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas jõuda Tartu maratonil esisaja sisse (eestlastest)?

Eilsel Tartu maratonil sain autasustada Andrus Veerpalu. Kuidas see võimalikuks osutus? Selleks tuli muidugi õigeaegselt finišisse jõuda.

Ja selleks, et Tartu maratonil õigeaegselt lõpetada, tuleb hakata tulemusse varakult panustama. Nagu Eesti koondise suusatreener Mati Alaver on korduvalt rõhutanud, siis taustajõudude tähtsus on määrav. Kolm nädalat enne maratoni jagas mulle näpunäiteid Tartu maratoni kolmekordne võitja Raul Olle. Kõvalt harrastajalt Alar Savastverilt sain oma traditsiooniliste kombisaabaste asemele Salomoni hallid klassikasaapad. Jaanus Kunts Suusavendade hooldetiimist oli talv läbi mu suuski uurinud ning mu sõidutehnikat jälginud, et leida alla parim määrdekombinatsioon. Margus Mustimets, Tartu hinnatuim massöör ja füsioterapeut, aitas pärast Alutaguse maratoni, mis organismi väga kangeks tegi, lihased taas töökorda viia. Igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik, hankis mulle tuttavad Dexali geelid ning sõidutas hommikul stardipaika, sest nagu veel üks kõva harrastaja Pait Hirv on väitnud: pikk varahommikune autosõit võib kulutada kuni 20 protsenti sooritusvõimest. Reedel külastasin võistluskeskuses Borni spordijooke ja toidulisandeid müüvat Aivo Nadelit, kes pani valmis täispaketi võistluseelseks ajaks. Jootjaks lubas tulla Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre isiklikult, kellele vastutasuks lubasin lehte kirjutada maratonimuljed.

Ega mu taustatiim Veerpalu omale vist väga palju alla jäägi?

Mille nimel see kõik, küsivad paljud. Vastan: maksimumeesmärk, arvestades stardiprotokollist vastu vaadanud litsenseeritud sõitjate hiigelarmeed, oli säilitada mulluse maratoni 155. koht. Minimaalne eesmärk, millega rahule jääda, oli esimese kahesaja sekka jõuda. Seda, et kahesaja hulka pääsemine tähendab kõva tulemust, möönis mulle isegi Jaak Teppan Suusavendade tiimist.

Ilmselt ajas eilne maraton paljudele hirmu nahka. Kui 159. numbri all oma stardigrupi 101-200 keskel koha sisse võtsin, hämmastas, et peaaegu kõik kandsid mütsi all maski või buffi või rätikut. Aru ma sellest ei saanud, miks. Sest tuult ju peaaegu polnud, külma oli napp tosin kraadi ja lund ka ei sadanud. Pealegi on tähtis juba stardis pea jahe hoida, mitte kuuma peaga kiirematele järelemõtlematult järele söösta.

Sõitsin algul n-ö piiri peal. Suurt tagasi ei hoidnud, aga üle ka ei tikkunud pingutama. Positsioon seega ei paranenud, pigem isegi halvenes, aga otsustasin tagant tulijatega koos tõmblema mitte hakata. Kiigemäele tõustes võtsin rivis rahulikult koha sisse ning hoidsin seda ka rollerirajale jõudes - peaasi, et tõusudel mitte lahmida. Sest olen nõus Kunsti väitega, mis veidi modifitseerituna kõlab: maratonid võidetakse laskumistel ja siledatel ning kaotatakse tõusudel.

Kunts oli mind enne starti pisut ärevaks teinud. Ta ütles, et algul ei pruugi libisemine kõige parem olla, sest ta on suusad ette valmistanud lootuses, et päeva peale läheb ilm niiskemaks ja pehmemaks. Aga juba Poslavitsa laskumisel nägin, et vahetute konkurentidega võrreldes olid mul suusad märksa paremad. Tikkusin neile tagant sisse sõitma.

Rollerirajalt metsa vahele keerates ja sellele järgnenud võsa-äärsel lagendikul jätkus kahes hanereas kulgemine. Rivid olid tihedad, kusagile tormata polnud mõtet. Matu vaheajapunkti (12. km) jõudsin 39.07ga, 5.40 Veerpalust hiljem. Kahest topsist juues - selline oli mul enda seatud norm igas TPs, sest nagu Savastver ja Hirv, ei kanna ka mina joogivööd lisaraskusena rajal kaasas - kaotasin üksjagu kohti, aga vedelikuvarude täiendamata jätmine oleks ju mõrvarlik.

Pärast laskumist Karukaussi jõudsin järele Markko Abelile - kellega mullusel maratonil sõitsime pikka aega koos, kuni ta viimaks eest sööstis -, kes avaldas arvamust, et algus on vist pisut kiire olnud. Sel ajal tundsin ka ise juba, et raske oleks talle vastu vaielda. Liiati ootas vallutamist Harimäe tõus. Aga varasemal kolmel korral ei olnud see mingeid probleeme valmistanud.

Sedapuhku oli lugu mõneti teine. Harimäest üles rühkimine nõudis pingutust. Ees liikuv rong hakkas aegamööda vahet käristama. Aga järele ponnistada ma endal ei lubanud. Pelgasin organismi kättemaksu.

Panustasin hoopis Harimäe laskumisele. (Veel kord: maratonid võidetakse libisemise, mitte pidamisega). Ja selgus, et õigesti tegin. Sest laskumise lõpuks olin ilusasti rongi sappa haakinud. Et mitte päris punase laterna rolli jääda - eelmine aasta jõudsin rongile samuti järele, aga pudenesin kohe maha -, tõukasin end tasahilju ettepoole. (Harimäe tippu jõudsin 59.06ga, kaotust Veerpalule kaks sekundit üle kümne minuti.)

Mullusest mäletasin, et jõudsin Kuutsemäele seesuguse üllatusega, et ei saanud arugi, nagu rada oleks tõusnud. Sedapuhku seesugust pettetunnet ei tekkinud. Ju siis oli rada ikkagi nii palju pehmem ja libisemine nii palju viletsam, et tõusudel tuli ikkagi märgatavalt tööd teha. Sõitsin taas ühe umbes kümneliikmelise rongi sabas, aga veerpalulikel tõusudel hakkasin ettepoole nihkuma. Enne Kuutse TPd sain mööda ka naiste arvestuses neljandal-viiendal kohal heidelnud soomlanna Anu Tähtinenist ja Laura Rohtlast ning jõudsin TPsse juba oma rongi liidrina. Vahe Veerpaluga oli selleks ajaks, kui napilt üle poole distantsist sai läbitud, kärisenud 18.12-ni (1:31.15 versus 1:49.27).

Kuutse TPs ootas käsi pikas Postimehe kolleeg Kalmre, kes ulatas pudeli Borni jõujoogiga. Jõin sealt nii kaua, kui joogiala märk lubas, siis viskasin pudeli minema. Ilmselt jõin liiga palju, sest vedelik jäi kõhtu kergelt loksuma ja tekitas mõnda aega valugi. Aga kui lõpuks röhitsused tulid, sai ka valust paugupealt lahti.

Järgmisest lõigust Peebu TPni ei mäleta ausalt öeldes suurt midagi peale selle, et minu grupis käis üpris tihe kohtade vahetamine. Hoidsin pingsalt kinni rattaprofi Allan Orase õpetusest, kes rattasõidu saladusi paljastades oli mulle rääkinud, kuidas edu nimel on oluline ökonoomitada. Seetõttu katsusin laskumistel maksimaalselt puhata ja võimalikult vähe keppidega lahmida. (Kolmandat korda: maratone võidetakse libisemisega ja kaotatakse tõusudega.)

Eelmisel Tartu maratonil hakkas paaristõuketööst vasak ranne sedavõrd valutama, et tuli jõus koguni järel anda. Too valu vajus aga unustusse, kuni end nädalatagusel Alutaguse maratonil taas meelde tuletas. Seetõttu läksin reedel apteeki ja ostsin ligi 250 krooni maksva elastse randmetoe. Sellest oli kasu. Kuigi side tikkus pöialt ja sõrmi randme lähedalt pitsimata, ei hakanud randmel endal kordagi valus.

Andes olin söönud ühe Dexali geeli, Peebu TPs sõin teise. Mõlemas sain geelid rinnanumbri alt, kuhu olin need kleepsuga kinnitanud, hõlpsasti kätte. Aga numbri seljapoolse külje alla pandud kahte geeli ei saanud kuidagi kätte. Sinna need paraku jäidki. Tuli piirduda traditsioonilisest kahest joogitopsist ammutatava energiaga. Peebu TPs (39. km) fikseeris ajavõtt kaotust Veerpalule 24.34 (1:51.49 versus 2:16.23).

Vähemasti hakkas raja kõrvalt saabuma esimest infot. Enne Peebu TPd loeti mulle kohaks 147.-148. See tundus üle ootuste hea, sest oma arust oli pärast starti üksjagu mehi - ka võrdlemisi suurte numbritega mehi - minust mööda sõitnud, ise polnud ma enda meelest just teab kui palju rivaale alla neelanud.

Palu TP suunas kulgesin edasi kuue-seitsmeliikmelises grupis. Lasin esimestel rahulikult tööd teha, ei läinud ise initsiatiivi üles näitama ja ennast kulutama. Ega olnud ka kuskile minna, sest tempo rahuldas. Kuni pika, Palu TPni viiva laskumiseni. Siis avastasin Tartu maratoni hästi varjatud saladuse.

Kuna mu suusad lippasid enamiku lähirivaalide omadest paremini, pidin astuma otsasõidu vältimiseks parempoolsele rajale, mida oli varem heal juhul kasutanud vaid mõni üksik sõitja. Seal avastasin, et libisemine on veelgi parem kui sissesõidetud nn meinstriimrajas. Ilma eriliselt pingutamata tõmbasin oma grupiga umbes 50-meetrise vahe sisse. Aga kuna Palu TPs jäin geeli koukimisega jänni, sain mõned taas mööda. Vahe Veerpaluga oli kärisenud juba ligi pooletunniseks (2:12.05 versus 2:41.59).

Eelmine aasta jäin pärast Palu TPd maha kolmikust, kelle hulgas kulges ka näitleja Veikko Täär. Ja kuna ranne hakkas samuti valu tegema ning ridamisi tuli tagantpoolt teisigi möödujaid, siis ei olnud mul paaristõukelõigust just meeldivamad mälestused. Liiati ei tundunud libisemine seekord samuti eriliselt lennukas nagu mullugi.

Otsustasin taas otsida äratallamata radu. Sellest oli tolku. Rohtla, kes oli TP järel mööda saanud, püüdsin peagi taas kinni ja läksin mööda. Samas liikus ligi sada meetrit eespool kolmik, kellele ei õnnestunud paraku sugugi lähemale saada. Ühtäkki tundsin end rajal võrdlemisi üksi.

Siis ilmus selja tagant valges kombinesoonis Ivo Muru (nr 103), kellega olime juba alates Kuutse TPst sõitnud, kord üks, siis jälle teine rohkem-vähem ees. Tõusudel oli ta selgelt tehnilisem ja kiirem, aga laskumistel - kui kasutasin sissekäimata radu - sain talle probleemitult kõrvale. Enne Hellenurme TPd, kuhu jõudsin Veerpalust 35.31 hiljem (2:31.20 versus 3:06.51), jäi Muru laskumisel vist geeli kallal kohmitsema ning pääsesin ette.

Edasi sõitsin mõnda ega Muru tuules või kõrval. Siis, umbes 7 km enne finišit, märkas mind rajal endine tippsuusataja Jaanus Teppan, kes hüüdis: "Oi, Priit, kas sa juua tahad?!" Loomulikult ei saanud nii lahket abi kasutamata jätta. Teppan sööstis mulle järele ja ulatas pudeli pihku. Muru pääses sellal küll paarikümne meetriga eest, kuid pidasin energiavarude täiendamist olulisemaks kui ajutist kaotust.

Viimasel arvestataval tõusul umbes 5 km enne lõppu sain selgeks, et Murule ma enam järele ei jõua. Ma lihtsalt ei oska pika libistava sammuga tõuse sõita. Kunts küll väidab, et mu pehmete klassika-Fischerite kulp pole kõige parem painduvusega, mistõttu pidamisala läheks liiga pikaks ja hakkaks libisemist segama, kui ta paneks määret alla nii, nagu painde järgi peaks. Et libisemist mitte häirida, on Kunts sunnitud enda sõnul määrima pisut lühemalt, mis teeb tõusudel suusad tema väitel pisut hellaks. Kuid ma ei taha oma saamatust siiski suuskade süüks ajada, sest näen väga hästi, kuidas rivaalid mäest kaunilt üles sõidavad, sellal kui mina pean juba tippima, et suusk tagasi ei lipsaks.

Kohvipunktis võtsin mõistagi kohviergutuse ning panin vaimu valmis, et viimased kolm kilomeetrit võivad kujuneda oodatust pikemaks. Üle õla tagasi ei olnud ma nimme juba Hellenurme TPst alates kiiganud ega ka ergutajailt küsinud, milline olukord tagapool valitseb. Kujutage ette, kui saate teada, et taga kedagi ei ole. Äkki tekib tahtmine tempos järele anda? Või saate teada, et tagantpoolt on kuuemeheline punt tulemas. Äkki panete suurest hirmust tempot nii palju juurde, et küpsetate end juba kilomeetriga läbi.

Umbes kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin tagant kedagi lähenemas. Kui läheneja kõrvale jõudis, nägin sügavat isteasendit, aga väga võimsaid paaristõukeid. Kuna selja pealt vaatas mulle vastu number 4478, siis arvasin, et ju see on lühikese maa mees. Sealgi võib ju olla kõvasid sõidumehi. Alles hiljem sain teada, et see oli sõudja Vladimir Latin.

Eriti pikaks venis eelviimane kilomeeter. Viimase kilomeetri märk ei tahtnud ega tahtnud tulla. Kui üle kaarsilla sõitsin, hüüti mulle, et järgmine on 40 meetrit maas. Samas olid minu ees kulgejad piisavalt kaugel, et võimatu näis noid püüda. Nõnda kuulsingi s-kurvi laskudes, et keegi on jõudnud kandadele. (Hiljem sain teada, et see oli üks pika nimega norralane.) Blokeerisin kohe siseraja ning sundisin teda suuremat kaart võtma. Viimasele laskumisnukile tulime kõrvuti. Aga seejärel tegi ta mulle kavalalt tagasi. Ta pääses paari tõukega pisut ette ning hüppas siis minu rajale, otse mulle ette. Norrakas oli enda sabas mulle järele vedanud Jaan Jõgi, kes hakkas finiši poole lükkama minu kõrval. Olin karbis. Nii palju siiski suutsin, et sain Jõgi suusast oma jala paar sentimeetrit varem üle lõpujoone lükata.

Protokoll näitas: aeg 3.44.06, koht 146. Mullusega võrreldes 9.58 aeglasemalt, kuid koht tuli üheksa võrra parem. Naiste arvestuses olin viies, Eesti naistest Kaili Sirge järel ja Rohtla ees teine. Kaotust Veerpalule kogunes 44.25. Eesti meestest jõudsin esisaja sisse, 96ndaks.

Kõige tähtsam on see, et püstitatud maksimumeesmärk sai täidetud.

Nüüd on aeg ka selja taha vaadata. Sinna jäid Kunnar Vahi, kes eelmise maratoni lõpetas otse minu ees (150., kaotust 0.53), Tiit Tali, kellele mullu olin kaotanud hea mitu minutit (152., kaotust 1.13), kunagine koolivend Aivar Veri, kes eelmine aasta küündis esisaja sekka (156., kaotust 2.08), hiljutine kõva suusataja Veljo Kärbo (nr 74, 175., kaotust 4.32), Alutagusel mind kindlalt edestanud Jevgeni Vološin (182., kaotust 5.08), mind Tartu suusavõistlustel pidevalt võitnud Rein Kullamaa (183., kaotust 5.21) ja Kaupo Kattai (190., kaotust 5.47), mind mullu Tartu maratonil edestanud Markko Abel (212., kaotust 8.07) ja Veikko Täär (213., kaotust 8.10), rattamees Sigvard Kukk (220., kaotust 8.44), mind Alutagusel lõpuga löönud Aigar Mäesepp (234., kaotust 10.04), öise kundede suuskade määrimisega end kurnanud Jaak Teppan (239., kaotust 10.28), endine profirattur Raido Kodanipork (250., kaotust 11.27), mulle Tartu maratonile lahingut andma tulnud pisut tõbine Paul Vaard, kunagine Tartu maratoni kolmas (253., kaotust 11.32), mind Tartu linna jõuproovidel muudkui kindlalt alistanud Janek Truu (258., kaotust 12.21), jpt.

Tartu maratonil üheksandaks tulnud Veerpalu sain aga pjedestaalil õnnitleda seetõttu, et pidin talle Postimehe esindajana andma üle Postimehe tellimuse. Kasutasin võimalust ja soovisin Veerpalule edu Vancouveris.

Foto 1: Andrus Veerpalu (keskel nr 100) stardib Tartu maratonile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits näitab Tartu maratoni algust tarvitatud energialaadungit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits enne Tartu maratoni starti jõujooki ammutamas, Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits Tartu maratoni stardis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu maratoni start on antud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Suusatajad lähenemas Matu toitlustuspunktile. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Angela Veerpalu (vasakul) on ulatanud Andrus Veerpalule joogipudeli. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Suusatajd Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Anders Auckland Norrast (nr 1 vasakul) võidab Tartu maratoni rootslase Jörgen Brinki (nr 21) ees. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 11: Priit Pullerits on jõudnud 3:44.06ga tartu maratoni finišisse 146. kohal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Tartu maratoni finišiala Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 13: Andrus Veerpalu lahkub Tartu maratoni autasustamiselt, et sõita peagi Vancouveri olümpiale. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas maratoni vormilihv läikele lüüa?

Suusavendade hooldetiim Jaak Teppan (kunagi Tartu maratoni 16.), Jaanus Kunts (kunagine Eesti juunioride hõbe) ja Kristjan Oolo (FIS-võistlustel korralikult osalenud sprinter) ei arva, et lumine ja tuisune ilm Tartu maratonil mulle halvasti mõjuks, vaid pigem vastupidi. Kui küsisin meestelt nende väitele argumentatsiooni, vastasid nad järgmist.

Esiteks vaadaku ma oma kehakaalu - 70 kilo on pehmel rajal palju kergem edasi viia kui läbivajuvat 80-90 kilo, ja tõid võrdluse Jaak Maega, kes Andrus Veerpalust pisut raskemana lumes kohe kinni jääb. Teiseks ei pääse maksvusele härgsõitjate paaristõuke võimsus (rõhk sõnal võimsus). Ja kolmandaks saab otsustavaks treenitus, milles Suusavendade hinnangul ei tohiks mul esineda suuri puudujääke, sest Tartu maratoni kolm ja pool ning rohkemgi tundi on ikka hoopis midagi muud kui mõne mehe vana rasva pealt läbitud Alutaguse maratoni 40 km kahe tunniga.

Ja ärme unusta Suusavendi endid, kellele sai eile motivatsiooniks öeldud, et kui nad teevad kellele iganes halvad suusad, on tulemuseks valdavalt nonde omaette väljendatud pahameel. Aga kui teevad mulle ülihead suusad, nagu Kunts lubas, on preemiaks surematu kuulsus. Kui ei tule ülihead suusad, siis... on tulemuseks pehmelt öeldes surematu kuulsusetus. Või koguni kurikuulsus.

Lisaks ärme unusta Raul Ollet, Vasaloppeti võidumeest, ja tema nõuandeid. Pärast Alutaguse maratoni oli ta soovitanud pühapäeval suusatada tunni ja veerandi rahulikus tempos. See sai tehtud - 1:10ga pisut üle 14 km. Esmaspäev oli puhkepäev, nagu Olle ette nägi. Teisipäeval tegin tema soovituse järgi rahuliku trenni, 1:26ga pisut üle 20 km. Kolmapäeval olid kavas väiksed kiirendused: tegin Tähtvere sprindiringil kolm korda 3.15-3.30 võistlustempos üle 5-minutilise suusapausi. Kokku viibisin tol päeval suuskadel 58 minutit ja läbisin 13 km. Eile, neljapäeval, oli Olle mulle ette näinud väga rahuliku - ta toonitas koguni, et väga-väga rahuliku - kahetunnise trenni. Seda tundus pisut palju, eriti õhtusel ajal - ja arvestades hommikust loengut Tartu Ülikoolis, mille pidamine on, muide, parajalt vaimu ja isegi füüsist kurnav, sest tudengite töövõime ülalhoidmiseks tuleb üüratult palju endast anda -, nii et tegin mõnevõrra vähem, 1:10ga pisut üle 14 km. Olin dendropargis aeglasemaid mehi ja imestasin - kui need mehed ka ikka maratonile lähevad -, kuidas suvalised rahvasportlased treeningul viimast võttes minust mööda tuiskasid.

Täna, reedel, on puhkepäev. Maratonieelset rütmi ähvardab ainsana rikkuda Kristina Šmigun-Vähi hilisõhtune suusavahetusega sõit, mis võib adrenaliini kesköö paiku liiga pulbitsema panna. Laupäeval tuleb teha soojendustreening ja käia pärastlõunal perekondlikes asjus ära Lõuna-Eestis.

Pühapäeval püüame siis kõik ühiselt suusad joonele panna. Suusavend Jaak Teppan väitis, et tänavust strardinimekirja vaadates on see ääretult kõva sõidumees, kes esisaja sisse küünib. Ta arvas, et sinna ei pruugi mahtuda temagi. Mis siis veel lihtsurelikest tavaharrastajatest rääkida. Minu prognoos: enam kui pooled harrastajad, kes unistavad esisajasse jõuda, sinna seekord ei pääse. Mina, muide, ei unista.
******Treasure Island Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Venelane Aleksandr Panžinski Vancouveri olümpia sprindivõistlusel. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 2: Sel ajal kui Eesti parimad mehed valmistuvad pühapäevaseks võitluseks lume ja tuisuga, patseerib Pamela Anderson poolpaljalt ja muretult New Yorgi moelavadel. Foto autor: Mavrixonline.com/Scanpix
Foto 3: Venelane Mihhail Devjatjarov Vancouveri olümpia sprindivõistlusel. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix

Pullerits: Kust leida Tartu maratoniks kasutamata reserve?

Mäletate, eile esitasin lihtsa küsimuse, kas keegi näeb lisaks minu loetletud asjadele ja tegudele veel reserve, mille arvelt Tartu maratoni koha parandamisele kaasa aidata. Üllataval kombel ei suutnud mitte keegi mitte midagi välja pakkuda, kuigi üks ammendamata reserv - õigemini, selle nimetamata jätmine - paistis suurelt silma.

Selle nimi on Margus Mustimets. Tema on Tartu parim massaažitegija, kelle eripalgeliste oskuste ja teadmiste ja kogemuste pagas ületab ilmselt kogu Eestis enamiku tema kolleegide oma. (Lisaks ääretult meeldiv ja hariv suhtlus.)

Need, kes erinevalt minust on jätnud pärast seniseid maratone ja enne Tartu maratoni massaaži tegemata, lugege hoiatuseks järgmist õpetlikku lugu.

Jooksja Tiidrek Nurme tuli mullu aprilli lõpus Keenia laagrist. Võib-olla oli asi selles, et organism oli väsinud, või selles, et ta oli äsja vahetanud jooksususse, aga ühel õnnetul hetkel sai kannakõõlus põletiku. Kolm nädalat mais ei saanud ta jooksutrenni teha. Tagajärg: kogu hooaeg kannatas.

Nurme oletab, et trauma põhipõhjus peitus lihaspingetes, mida ta ei osanud õigel ajal märgata.
Selleks et pinged lihastesse ei koguneks, tuleb lihaseid regulaarselt hooldada. See tähendab, et tuleb massaažis käia. Nurme treener Harry Lemberg soovitab tõsistel harrastajatel massööri lauale heita vähemalt korra nädalas. «Tuima väsinud lihasega ei ole mõtet koormusi juurde panna,» hoiatab ta. «See toob pigem kahju.»

Paraku, nagu tunnistab Tartu hinnatumaid füsioterapeute Margus Mustimets, puudub enamikul vastupidavusalade harrastajail harjumus massaažis käia. Kui püstitada oletus, et Tartu suusamaratoni esisajast saab regulaarset lihashooldust ehk kõigest kümnendik, ei söanda ta oma praktikale tuginedes sellele vastu vaielda. Põhjus pole üksnes selles, et üks tunniajaline massaažikord on kallis, küündides Eestis laias laastus poole tuhande krooni ligi, vaid ka selles, et puudub harjumus oma lihaskonna eest hoolt kanda. Ja teadlikkus, et see on eluliselt vajalik.

«Inimesele on vaja näpuga lihasesse torgata, et ta aru saaks, kui valus tal sealt on, ja et see ei ole naljajutt, et tal on massaaži vaja,» seletab Mustimets. Möödunud suvel mu säärelihaseid masseerides puhkes ta esimesel seansil imestusest naerma, kui mu valukarjete peale küsis: «Kas niisuguste lihastega oledki trenni teinud?» Ta kinnitas tol korral, et ei masseeri, vaid sisuliselt ainult paitab mu lihaseid.

Eesti sitkemaid harrastussportlasi Virgo Karu tunnistab, et käib massöör Alar Krautmani juures suhteliselt harva, kord paari kuu tagant. Ta möönab, et kindlasti peaks seda tegema palju sagedamini, sest alati on kasu tuntav: lihased on palju rohkem «lahti». Vähemasti, lisab Karu, kevadise Tartu rattaralli 31. lõpetanu, pole tal seni tõsiseid terviseprobleeme tekkinud, mis füsioterapeudi põhjalikku päästetööd vajaks.

Aga transpordiärimees Sven Arial on risti vastupidine kogemus: pärast mõningast sportlikku pausi seitse aastat tagasi jooksma hakates tekkisid tal peagi seljavalud. Need paisusid koguni nii suureks, et ta ei saanud õieti autost välja ega voodist üles. Ootas iga kord pärast valu teravnemist umbes kuu, kuni see viimaks taandus, ja hakkas siis uuesti harjutama. Viimaks, tunamullu, mõistis: tuleb professionaali poole abi järele pöörduda. Aria läks Mustimetsa vastuvõtule.

Mustimets tegi kohe selgeks – erinevalt tavalisest massöörist, kelle juures Aria oli käinud lihtsalt lihaseid lõdvestamas –, milles häda: joostes oli üks jalg jäänud teisest lühemaks ning selja stabilisaatorlihased olid nõrgad, mistõttu selg tõmbuski kõveraks.

Aria käis Mustimetsa käe all kaks korda nädalas ning kolme nädala pärast sai selja korda.
Tema trauma on ilmekas näide sellest, milleni korraliku lihashoolduse puudumine viia võib.

Massaaž toimib Mustimetsa sõnul justkui pumbamehhanism, mis viib erinevate siluvate, suruvate ja pumpavate liigutustega lihastest ainevahetuse jääkprodukte välja. Eriti vanemate ja hooldamata lihaste puhul, nendib ta, tuleb masseerijal tihti mängida valu piiril – mis tähendab, et sportlik massaaž võib teinekord olla patsiendile võrdlemisi ebameeldiv.

Kui morfoloogia üksikasjadesse mitte laskuda, siis võib Mustimetsa tsiteerides öelda, et masseerides taastatakse lihaste ainevahetus koormuseelsele tasemele. «Ainevahetus on muidu takistatud ning jääkprodukte ja lihaspingeid on nii palju, et lihas ei funktsioneeri täie jõuga,» nendib ta.

Paljudele ilmselt ootamatult ei pruugi ainevahetuse raskused jalas lüüa välja sugugi jalgades. «Asi võib lõppeda sellega,» kirjeldab Mustimets, «et sportlane ei jõua jalgadega rohkem tööd teha ja asub kompensatoorselt kasutama seljalihaseid. Sealt tuleb vale motoorne mudel, nii et inimene on lõpuks seljaga hädas, kuigi ta jalad on puhta läbi.» Liiati ei pruugi ainevahetuse häirumine kajastuda tema sõnul ainult spordiliikumise probleemina, vaid ka radikulaarse-neuroloogilise leiuna. Nagu see kajastus ilmselt Aria seljas.

Nüüd käib Aria, kes sel suvel sõitis Elion Cupi rattamaratonidel 200.-300. koha kanti, Mustimetsa massaažilaual umbes korra nädalas («meeldima hakkas,» tunnistab ta), lisaks teeb ise regulaarselt venitusharjutusi. Eesmärk on läbida järgmisel hooajal Pühajärve poolpikk triatlon. Venitamine, nagu ka ujumine või saunas käimine, on hädavajalikud neile, kes nõnda sageli, nagu ideaalis soovitatav kord nädalas, massööri juures käia ei saa.

Eesti 1500 meetri jooksu rekordimees Tiidrek Nurme käib vähemalt korra nädalas Ergo Leibaku massöörikäte all, ehkki lisab, et temasugune sportlane peaks laskma professionaalil oma lihaste eest hoolt kanda veelgi sagedamini. «Kui lihaseid ei hoolda,» teab ta isiklikest kogemusest öelda, «teeb organism omad järeldused, muutes näiteks lihase pikkust või puusa kõrgust. Seejärel hakkab skeletisüsteem lagunema.»

Need on hoiatavad sõnad, mida tasub meeles pidada ka harrastussportlastel.
******
The Venetian Resort Hotel Casino, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1-3: Vancouveri olümpia meeste sprindi võidab venelane Nikita Krjukov (nr 4) kaasmaalase Aleksandr Panžinski (nr 1) ees. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Vancouveri olümpia naiste sprindi võitja Marit Björgen Norrast (paremal) ja teiseks tulnud Justyna Kowalczyk Poolast näitavad oma kurvitehnikat. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Meeste sprindi finaal Vancouveri olümpial. Vasakul võitjaks tulnuks Nikita Krjukov Venemaalt. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Kasahhi esindaja Aleksei Poltaranin ja Oeystein Pettersen Norrast kukuvad meeste sprindi finaalis. Nr 4 on võitjaks tulnud Nikita Krjukov Venemaalt. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mis annab Tartu maratoniks viimase lihvi?

Huvitav, et keegi pole küsinud, miks mul Alutaguse maratoni ajal selja peal rohelises kotikeses antenn oli.

Teoreetiliselt seepärast, et kui Alutaguse metsadesse ära eksin, siis signaali järgi suudetakse mind üles leida. Aga praktiliselt sellepärast, et olin testsõitja.

Lihtsam on teil asjast aimu saada siis, kui lähete netiküljele www.metrotec.ee. Seal valige ülal paremal teenus EKS, kasutajatunnus maraton ja parool suusk. Siis peaks avanema külg, kus on Eesti kaart ja ülal vasakul lahter Masinad. Seal näete minu nime Priit. Kõige peal õrrel näete sinist lahtrit Kaart, sealt alt valige Teekond. Siis lööge küljel vasakul sisse algusaeg 13.02.2010, kell 11:00, ja lõppaeg 13:09, ning jälgige, et nende all oleks ikka minu mini. Kui te nüüd annate käskluse "näita", siis vaadake, mida te kaardil ja selle all näete.

Näete sekundite kaupa ühtlast sõitu stabiilse keskmise kiirusega, kas pole nii?

See on osa Tartu maratoni eelsest võimete kontrollist.

Päev pärast Alutaguse maratoni küsis kunagine Tartu maratoni kolmas Paul Vaard, kuidas mul vorm on. Ei osanud siis suurt midagi kosta, sest polnud Metroteci graafikut ja kiiruste näitajaid veel uurinud. Sellegipoolest lubas Vaard, et tuleb mulle Tartu maratonil lahingut andma. Ja enamgi veel: ta teatas, et teab väga paljusid mehi, kes tulevad pühapäeval sõitma eesmärgiga minust jagu saada.

Huvitavam oleks, kui need mehed selle ka avalikult välja ütleksid, sest siis teaks mina ka, kes konkreetselt minuga võistleb, ning siis oleks võistlus ausam. Muidu on pärast nii, et need mehed, kes minuga ei võistlenud, tulevad kuulutama, et tegid mulle ära, aga need mehed, kes tegelikult konkureerima tulid, kuid alla jäid, on targu vait. Siis on ju tulemuseks totaalne kõverpilt. Niisiis, julgust konkurentidele, kes mind sihikule on võtnud!

Eks ma ise ole ka Tartu maratoniks tasapisi valmistunud. Viimastel nädalatel olen Vasaloppeti võitjalt Raul Ollelt nõu küsinud, mida nädala sees teha ja kuidas harjutada. Olle on hästi viisakalt tagasihoidlik, alati mainib, et kas tema ikka see kõige õigem mees nõustama on, aga vähemasti seni ei saa kurta, et ta oleks mu tulemustest lähtudes kehva nõu andnud. Pigem ikka vastupidi.

Samuti olen varustust veidi täiendanud. Kõik ju teavad, et seni olen sõitnud ka klassikat Madshusi kombisaapaga. Aga nüüd sain Alar Savastverilt, Alutaguse maratoni 24. mehelt, Salomoni klassikasaapad. Peab tunnistama, et jala liikuvus on pärast seda hoopis teine kui varem. Ma ei väida, et siit kohe kolm minutit ajavõitu tuleb, kuid kaotust igal juhul küll mitte.

Minu määrdemees Jaanus Kunts Suusavendade hooldetiimist, kes tegi Alutaguse maratoniks mulle sellised suusad, mis juba avakilomeetril ühe konkurendi tunnustuse pälvisid, lubas, et teeb Tartu maratoniks veelgi paremad. Et paneb siis maksimumi välja (õigemini, alla). Suusavendadel Kuntsil, Jaak Teppanil ja Kristjan Oolol on maratoni-eelsetel päevadel käed-jalad hirmsalt rabelemist täis, sest sõnum meeste heast tööst on hakanud levima. Õnneks õnnestus mul nende juurde kirja panna ka oma Rootsis arstina töötav vend, kes erinevalt minust on läbinud Vasaloppeti (mis siis, et avatud raja sõidul) ning kes teeb üle veerand sajandi comebacki Tartu maratonile. Tema stardinumber on 3733, nii et mulle (nr 159) ta vist seekord järele ei jõua.

Ja lõpuks on ka igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi pildiagentuuri pealik Baltimaades, Alpide mäestikulaagrist tagasi ning lubas varustada mind Dexali geelidega, millest kolmel viimasel maratonil teravat puudust olen tundnud.

Öelge nüüd teie, kus veel reservi näete!
******
Lied Discovery Children's Museum, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Naiste 10 km vabatehnikasõidu paremate autasustamine Vancouveri olümpial. Vasakul hõbemedali võitnud Kristina Šmigun-Vähi, keskel olümpiavõitjaks tulnud Charlotte Kalla Rootsist ja paremal kolmandaks jäänud Marit Björgen Norrast. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Suusataja poster Vancouveri olümpia pressikeskuses. Foto autor: Jamie Squire, Getty Images North America / Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni ajavõtukiibid ja stardinumbrid ootavad välja jagamist. Epp Paal (vasakul) ja Aet Nurk Klubi Tartu Maraton kontoris Tartu laululava all. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial pärast 10 km vabatehnikasõidu lõpetamist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Kristina Šmigun-Vähi on saanud Vancouveri olümpial kaela hõbemedali. Foto autor: AFP/Scanpix