Pullerits: Kuidas Eesti valis Ameerika?

Enne jaaniaega küsisin, kas peaks siin avaldama ajalooliselt äärmiselt kõneka kirjutise sellest, mida Eesti ajakirjandus omal ajal mulle teadmata põhjusel ei avaldanud, ja milles lahkasin küsimust, kas omaaegne peaminister Siim Kallas oli ookeanitaguse võõrvõimu teener või tulevikku vaatav patrioot. Blogi lugejate valdav vastus oli, et peaks avaldama küll. Siin tulebki lugu, mille kohta võib ühte filmipealkirja ümbersõnastades öelda: The Greatest Story Never Told. Aga ükskord sai see räägitud niikuinii!
*
Signaal selle kohta, et tulemas on tähtis kõne, jõudis keset üheteist aasta tagust talve tollase peaministri Siim Kallase kõrvu veebruari algul, tema ametliku visiidi aegu Iirimaale. Aga millal see täpselt tuleb, jäi lahtiseks.

Ja üleüldse, miks peaks too telefonikõne nii tähtis olema, mõtles Kallas endamisi, kui lubatud helistamine pikkamisi edasi lükkus.

Kuni veebruari keskel, järjekordse töönädala viimasel päeval, mil kellaosutid liginesid poole kahele, saabus hoiatus, et tunni aja pärast helistatakse Washingtonist Valgest Majast.

Helistatigi. Teisel pool liini ja teisel poole maakera istus Ovaalkabinetis oma tumepruuni töölaua taga Ühendriikide president George W. Bush. Mees, kes oli valmis minema sõtta.

Too kõne reedab paljutki, võisid järeldada sõja- ja Ameerika-vastased. Nüüd on siis selge, miks Kallas on viimasel ajal esinenud jõuliselt USA-meelsete seisukohtadega, sattudes vastakuti nii Euroopa suurriikide kui Eesti avaliku arvamusega. Ju on ta tõmmatud Bushi ja Ühendriikide lõa otsa. Seda enam, et NATO ittalaienemine ootas tol ajal ju veel USA Senati heakskiitu.

Ega Kallas, keda mõned päevad pärast tähtsat kõne tema kabinetis usutlesin, sugugi varjanud, et tal olid Bushiga kujunenud head isiklikud suhted, mistõttu tema suhtumine USA presidenti on küllap sama soe ja mõistev nagu tema Inglise ametivennal Tony Blairilgi. 2002. aasta sügisel, vahetult enne 9/11 terrorirünnaku aastapäeva, mil Saddam Hussein nihkus üha selgemalt USA märklaua keskmesse, oli Bush leidnud tervelt kolmveerand tundi, et Kallast oma Washingtoni residentsis vastu võtta.

«Jutuajamine oli meil väga vaba ja kuna meil pole mingisuguseid omavahelisi suuri probleeme, siis meie puhul näidati välja sellist ehtameerikalikku suurejoonelist sõbralikkust,» meenutas Kallas meie intervjuu käigus rõõmuga toda neljasilmakohtumist.

Üsna lahe, kui tsiteerida Kallase hinnangut, oli ka tema veebruarikuine telefonivestlus Bushiga. Talle oli see heade suhete märk. Tema oponentidele, alates intellektuaal Rein Rauast ja lõpetades Rahvaliiduga, aga tähistas Kallase Ameerika-sõbralikkus midagi kahtlast, koguni ohtlikku. Professor Raud tembeldas Ühendriike toetava Eesti valitsuse 2002. aasta sügisel Eesti Päevalehes ilmutatud artiklis võõrvõimu teenriks ja lakeiks. Rahvaliit hoiatas 2003. aasta hakul Kallasele saadetud avalikus kirjas, et Ameerika-meelse välispoliitilise joone tõttu võib Eestit tabada koguni terrorirünnak.

Kuid on ekslik arvata, et Kallas ilmutas USA-sõbralikkust Washingtonist lähtuvate telefonikõnede ja Valges Majas peetud kohtumiste survel. Tema Ameerika-meelsuse juured peituvad tegelikult Teise maailmasõja eelses ajas, mil ta veel ilmalegi polnud tulnud.

Erudeeritud mehena, kes nõukogude ajal sai tuntuks raadio «Mnemoturniiri» saatejuhina, on Kallas enda kinnitusel lugenud läbi kõik emakeelsed raamatud, mis kirjeldavad Eesti saatust ilmasõja künnisel. Nende toel jõudis ta arusaamiseni, et äraootav taktika, kus riigid ei söanda astuda maailma ohustajate vastu otsustavaid samme, kuni surmaoht neid ennast otseselt ei kummita, puhub agressorile üksnes tuult tiibadesse. Olgu selleks kallaletungijaks hitlerlik Saksmaa, stalinlik Nõukogude Liit või Saddam Husseini valitsetav Iraak.

Kui Kallas oli läbi lugenud ka USA endise riigisekretäri Henry Kissingeri 1088-leheküljelise suurteose «Diplomaatia», aitas see kinnistada tema veendumust, et pärast Teist maailmasõda saavad Eesti-sugused väikeriigid maailmas loota peamiselt vaid Ühendriikidele. Kissingeri kirjeldatud president Woodrow Wilsoni maailmapoliitika moraaliprintsiibid tõid Kallase silme ette selge tõdemuse, et ükski teine riik maailmas ei asu nii kindlalt demokraatlike väärtuste kaitsel ja ükski teine riik ei ole valmis nende väärtuste kaitseks jõudu rakendama – ka väljaspool oma riigipiire – kui Ameerika Ühendriigid.

«Kui mõelda sellele, et on olemas riik, kes ei kõhkle oma inimesi saata [sõtta] rahvaste enesemääramisõiguse kaitsele, riskeerides nende surma saamisega, siis see on Eestile hirmus suur julgeoleku garantii,» selgitab Kallas üheteist aasta taguses usutluses USAle viidates.

Tõestuseks, et Ühendriigid pole Eesti julgeoleku turvajad ainult sõnades, vaid ka tegudes, oli Kallasele 1990. aastal Kuveidiga juhtunu. Saddam Husseini väed vallutasid väikse emiiririigi. Mis oleks juhtunud, kui Ameerika poleks rusikaga lauale löönud ja seadnud Saddami valiku ette, kas ta lahkub Kuveidist ise või USA lööb ta sealt jõuga välja, küsis Kallas me vestluse ajal. Ja vastas ise: «Kui Ameerika poleks pannud oma sõjamasinat mängu, oleks Kuveit tänaseks unustatud. Tõenäoliselt poleks enam Kuveidi rahvastki, mitte ainult riiki.»

Samas lisas Kallas, et USA pole oma abi ja toetust jaganud üksnes naftarikkale Kuveidile, vaid ka eriliste maavaradeta ja strateegiliselt väheolulisele Eestile. Teisedki Eesti tollased tipp-poliitikud eesotsas Jüri Luigega olid korduvalt märkinud, et USA pakkus Eestile kõige järjekindlamat tuge väljamurdmiseks Nõukogude Liidu köidikuist. Washingtoni roll oli oluline, et NSV Liit tunnistas 6. septembril 1991 Eesti iseseisvust. Kuid mis veelgi tähtsam: Vene vägede väljaviimine Eestist 1994 sai teoks eeskätt Ühendriikide pealekäimisel. Rääkimata sellest, et USA oli võtmeotsustajaks küsimuses, kas kutsuda Eesti NATOsse või mitte.

Neist tõsiasjadest kasvaski välja Kallase tõdemus, et «vastutus kogu maailma arengu eest on praegu omane ainult Ameerika Ühendriikidele».

Ent Kallase Ameerika-meelsus ei tähendanud, et ta olnuks Euroopa vastane. Ei, kaugel sellest. Kuid nagu näitasid 1990. aastate brutaalsed sündmused Vana Maailma tagahoovis, Balkani poolsaarel, ei saanud Euroopa riikidest eks-Jugoslaavia verevalamise peatajat. Alles Ühendriikide pommituslennukite sekkumine tõmbas sealseile tapatalgudele piiri.

«Euroopa välispoliitikat sümboliseerib keeruline ja kaval kombinatoorika, mitte jõulised moraalsed väärtused,» nentis Kallas. «Läheb veel aega, enne kui Euroopa riikidel kujuneb ühine välispoliitika.»

Just seetõttu, et Vana Maailma suurriikide omavahelistele suhetele ja otsustamistele vajutavad pitseri nende ajaloost tulenevad liidud ja hõõrumised, ei maksagi Eestil loota, et ta neilt häda korral abi saaks, jäi Kallase jutust kõlama. «Oletame, et midagi juhtub,» arutles ta. «Mis siis ikkagi saab? Ma ei ole veendunud, et Euroopa riigid tulevad [meile] appi – ütleme otse. Ma olen veendunud, et Ameerika Ühendriigid tulevad appi, kui vaja. Ameerika on kindel partner, tema peale võib kõige rohkem loota.»

Tõsi, mitte sada protsenti, ei unustanud Kallas lisamata. Seda näitavad kas või Jalta lepped 1945. USA presidendi Franklin D. Roosevelti tervis olnud väidetavalt äärmiselt kehv, mistõttu ta soovis, et kõik nõupidamised kiiresti ühele poole saaksid. Nõnda olnudki ta valmis Staliniga kõiges ruttu kokku leppima. Ja niiviisi läksidki Balti riigid lõplikult Nõukogude Liidule.

Seega, nagu näha, polnud Kallase Ameerika-meelsus pime ja piiritu. Kui küsisin talt, kas kõike, mis Ameerika tänapäeval teeb, peab ta sajaprotsendiliselt õigeks, kuulsin vastuseks, et ei pea.

Kallas ei pigistanud silma kinni tõsiasjade ees, et Ameerika võimud toetavad kõikvõimalike poliitiliste vahenditega ja ilma tseremoonitsemata oma kompaniisid välismaal. Liberaalse majandusmehena teadis ta, et ettevõtluse riiklikus reguleerimises annavad ameeriklased mõneski asjas eurooplastele silmad ette. Samuti, kui vaadata elu-olu, tunnistas Kallas, ei meeldi talle ookeanitagune elamuehitus, mis jääb kvaliteedilt alla isegi Eestile, autod, mis on liiga suured, ja söömakultuur, mis on tagasihoidlikult öeldes kehvapoolne.

«Aga ma ei saa öelda seda,» märkis ta, «et kuna ameeriklased söövad väga kehva toitu, siis see sunnib mind julgeolekupoliitikas võtma hoopis teistsuguseid seisukohti.»

See oleks lapsik. Nagu oli toona lapsik Eestis pead tõstnud arvamus, et sama hästi kui peatse NATO liikmena võiks välja tulla seisukohaga, et kuna Ameerika hoiakud enam paljudele ei meeldi, tuleks Ameerikale selg keerata.

«Ameerika on alati olnud see, kes pole oma abistavat kätt kunagi keelanud ja kelle juurde on alati saanud minna oma hädasid kurtma,» lausus Kallas. «Kui me nüüd petaks Ameerika Ühendriike, ja homme tuleks kriis, siis kelle juurde minna?»

Miks mitte Brüsselisse minna? Või pöörduda Prantsusmaa poole? Või minna Saksamaa jutule?

Asjatu lootus. Kallase selgitus:

«Kui ma Ameerika poolt olen, siis kujutan väga selgelt ette, mis moodi asjad toimuma hakkavad. Kui ma valin poole, et olen koos Euroopa riikidega Ameerika vastu, siis ma ei tea, mida see täpselt tähendab.»

Jah, lisas Kallas pärast sekundilist järelemõtlemist. Selles ongi kogu asja essents. Ehk tuum.
******

Lion's Back (centre) seen from Sand Flats Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Siim Kallas, Priit Pullerits ja Mart Kadastik 2005. aasta veebruaris Tallinnas Radisson SAS hotellis nõu pidamas. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas pühade ajal taset hoida?

Õige ajastus on viimastel päevadel olnud määrava tähtsusega. Kui külma vihma selga saad, on kõike muud kui mõnus. Võib ju teoretiseerida, et see karastab, aga millise hinnaga? Reede õhtupoolikul jäin Tartu linna piiril laussaju kätte. Paari minutiga olin läbimärg. Taas võib teoretiseerida, et kui olin juba nagunii üleni vettinud, võinuks ju edasi sõita, sest ega enam halvemaks minna saanud. Aga kes kõva vihmaga sõitnud, see teab, kui kiiresti hakkavad külmetama jalad ja käed, ja kui külm poeb luudesse, võib selle eest hiljem valusat hinda maksta. Keerasin ringi ja täheldasin üles, et seekord 12,6 km linnatänavail 23.40ga.

Edasi olin pikal nädalavahetusel ilmaprognooside osas hoolikam. Siin kiirülevaade, millega saate enda tegemisi kõrvutada.

Laupäeval Tallinna-Jõgeva-Jõhvi mnt ring ehk 50,5 km 1:29.59ga, keskmine kiirus 33,65 km/h. Hinnang: võib igati rahule jääda.

Pühapäeval Jõhvi ja Jõgeva maanteed pidi maale 42,2 km 1:13.15ga. Keskmine kiirus 34,55 km/h. Eks tuli hommikupoolikul tempot teha, sest keskpäevast lubas suurt sadu.

Esmaspäeva hommikul maalt Kaareperre, seal Jõgeva rattaralli ring (ca 30 km) ja maale tagasi, kokku 46,6 km 1:32.21ga, keskmine kiirus 30,25 km/h. Seda sõitu võtsingi kergemini, Palamuse ümbruse kurikuulsatel tõusudel ei hakanud kangutama. Paar paarisajameetrist spurti tegin siiski sisse: ajasin end sadulast püsti, leidsin silmadega eespool mingi tähise (maanteepost, liiklusmärk, pragu või vari üle asfaldi) ja kiirendasin selleni – ning siis leidsin ruttu veel ühe tähise ning kiirendasin edasi tolleni. Seda nimetatakse spurdivõime pikendamiseks.

Esmaspäeva õhtul maalt tagasi Tartusse, 30,8 km 56.40ga. Läksin jõuga sõitma, sest küljetuul oli päris vastik ning tahtsin näha, kuidas õnnestub sellega toime tulla. Keskmine kiirus 32,6 km/h. Ausalt öeldes andis pressida.

Nädalavahetuse kolme päevaga kokku 170,1 km. Ei saa ju lippu alla lasta. Tuleb taset hoida. Mõni võistlus on ju veel ees.
*
Jalgpalli MMi vaatamise osas püsin jätkuvalt nulli peal. Hakkan juba äragi unustama, et selline võistlus üldse kusagil käib.
******

Jaanus Laidvee ascending on Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (kõige ees) Tartu rattarallil Riia mäe tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Alberto Contador Dauphine velotuuri viimasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Christopher Froome (ees) ja Alberto Contador Dauphine velotuuri viimasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Verdtarretav lugu finišijoonelt

Karksi-Nuias kostus hooaja algul kõva karboniraginat. See oli juhtunud sealse kevadise võistluse 15. kilomeetril, kui kaks meest olid hakanud kolmandal-neljandal kohal trügima, seejärel kukkunud ning kohe sõitis grupp neile tagant selga. Usaldusväärseist allikaist tean, et kolm karbonraami võis seejärel maha kanda. Aga pole kuulnud, et keegi kukkunuist seal endale tõsiselt viga tegi.

Ent karmide vigastustega lõppes kukkumine pühapäevase Tabasalu rattaralli lühema võistlusmaa lõpujoonel. Sellest kirjutan tänase Postimehe spordiküljel pika ja põhjaliku loo «Kiivrid päästsid surmasuust». Lugege, kui närvikava vastu peab.

Kuid tahan ka konkurente tunnustada. Eilse, kolmapäevase Õhtulehe spordikülgedel annab Anna Levandi hävitava hinnangu meile eeskujuks tikkunud ja võetud põhjamaisele noorte sportlaste ettevalmistamise süsteemile ja seal valitsevale suhtumisele noorte sporti («Soome ideoloogia on hukatuslik»). Levandi kriitika, et idast tuleb ainult halba ja kõik hea tuleb läänest ja Põhjamaadest, on igati veenev ja asjakohane.

Meil on, mille üle mõelda – kuidas rattavõistlustel osaleda – ja mille üle arutada: läänelik ninnu-nännu versus ida karm-sportlik hoiak.
*
Jälgime seisu ehk skoori ka! Jalgpalli MM-võistlustel püsin vaatajana endiselt edukalt nulli peal. Kas teie ka?
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Prantslane Jerome Cousin on kukkunud Dauphine velotuuri teisel etapil Tarare ja Col du Beali vahel 9. juunil 2014. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Uus suur eesmärk - püsida nulli peal!

Üksteist aastat tagasi eraldas Siim Kallas, tollane Eesti peaminister, mulle oma kabinetis tervelt kolmveerand tundi. Meie jutuajamise tulemusena sündis kirjutis, mis kuulub oma sõnumilt ja kaalukuselt ilmselt minu loomingu top-kümnesse, aga mida lehe tookordne peatoimetaja millegipärast ei avaldanud. (Olgu rõhutatud: toimetuse praegustel juhtidel ei ole sellega vähimatki pistmist, nii et minu arvates ei tohiks kellelgi olla põhjust pahane, et juhtumi, mis siiamaani valusalt hinge kriibib, seekordses sissejuhatuses korra jutuks võtan; teate ju küll, kuidas paljud asjad jäävad vaevama – närivad ja närivad ja närivad –, kuni ükskord viimaks selle kõik välja ütled ja kuidas see aitab lõpuks, viimaks ometi, hinges veidi rahu saada, tasakaalu taastada; seepärast sellest siin nüüd veidi räägingi – oma hingerahu nimel; mul on ju sellele õigus?; kas kellelgi oleks südant seda keelata?) Ma ei tea siiani, miks mu lugu ei avaldatud. Olen seda kummalist mitteavaldamist kahel korral hiljem ka Kallasele tunnistanud – sest piinlik on olnud: peaminister eraldas väärtuslikku aega, rääkis talle väga-väga tähtsatest asjadest, rääkis ülimalt avameelselt, ja siis seda lihtsalt ei avaldata... – ja vabandanud ning lisanud, et küllap tema erakonnakaaslane, kes siis lehte juhtis, oskab mitteavaldamise põhjuseid seletada, kui ta seda juhtumit üldse mäletab. Ja et kogu too juhtum veel pentsikum oleks, siis sain veebruari lõpus üksteist aastat tagasi, samal ajal, kui mu valmis kirjutis kuskil laual või sahtlis asjatult ootas, ülesande kirjutada hoopis lugu, miks vabariigi aastapäeva vastuvõtul ei jätkunud külalistele suupisteid.

Ma saan aru, et nii intrigeeriva teema juurest on teil lugejana väga raske siirduda nüüd spordilainele, kuid tol vestlusel tosin aastat tagasi ütles Kallas ühe mõtte, mis mul on siiamaani eredalt meeles, ja mis seostub praeguse aegruumiga, jalgpalli MMiga. Ta ütles toona, et on kerge ja populaarne olla Ameerika vastu, aga palju raskem ja keerulisem on olla Ameerika poolt. (Võinuks ju arvata, et kehtib siiski vastupidine aksioom.)

Et kuidas seostub see ütlemine jalgpalli MMiga?

Väga lihtsalt: hirmus lihtne on olla praegu koos paljude teiste jalgpallist sõgedatega jalgpallilainel, elada futbollile kaasa, istuda teleri ees ja targutada kaasa – kohe võite tunda end popi poisina. Aga palju keerulisem, eriti avalikult, on vastupidine käitumine: teatada, et ma ei vaata jalgpalli MMi ega ela sellele kaasa.

Veteranlugejad juba teavad, et ma ei ole nii kergesti mõjutatav, et jookseks odava populaarsuse nimel koos massiga amokki. Ei! Üks õige mees peab endale kindlaks jääma. Mihkel Uiboleht, Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja, kes on tore mees, mind mitut puhku aidanud ja konsulteerinud, püüdis küll mind esmaspäeval libedale teele ja õhukesele jääle meelitada, tuletades õhtu eel meelde, et peagi hakkab USA mängima Ghanaga – aga sellest polnud kasu. Mängu tulemuse sain teada eile, teisipäeva pärastlõunal, kui Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv ütles, et USA võitis 2:1. Ega rohkem teada vaja olegi, ja tegelikult on seegi teadmine liiast ja tarbetu.

Ent futbollisõpradele lohutuseks võin öelda, et käin ühte sammu Eesti jalgpallikoondisega. Nagu noil on sageli esmane eesmärk hoida vastast nulli peal, nii on minu eesmärk tänavuste MM-võistluste ajal hoida samuti oma jalgpalli vaatamise aega nulli peal. Ja seni on see edukalt õnnestunud. Ausõna, vähimagi kiusatuseta. Ma ei ole vaadanud ühtegi mängu. Mul on kirjas null minutit jalgpalli MMi. Suudaks Eesti koondis ka nii kindlameelselt oma vastaseid nulli peal hoida, võiks hakata mingeidki tulemusi lootma.

Siinkohal kutsun kõiki endaga konkureerima: kes suudab nende MM-võistluste ajal püsida mänge mitte vaadates kõige kauem nulli peal! Praegu kuulun kindlalt liidergruppi. Aga kui suur see grupp on? Kui paljud hakkavad sealt järgnevate päevade jooksul välja pudenema? (Atrõõvi pole kahjuks võimalik minna.)

Ja kui see küsimus ei eruta ega paku pinget, siis vaagige küsimust, mida teha tolle üheteist aasta taguse looga, mis heidab avameelset valgust Eesti välispoliitikale Euroopa-Ameerika teljel ja mis tõmbab kardinad eest igasuguselt diplomaatiliselt lävimiselt ning toob otsesemalt kui keegi või miski kunagi varem välja, millistest kalkulatsioonidest lähtub Eesti valitsus Eesti välispoliitika ajamisel?
******

Jaanus Laidvee descending on Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Venemaa koondise poolehoidjad vaatamas Moskvas spordibaaris Venemaa mängu Lõuna-Koreaga. Fotode autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 3: Ameeriklanna Georgeanna Chacon vaatamas Californias Pasadenas Lucky Baldwinsi baaris USA mängu Ghanaga. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Vägivaldne jalgpall: Ghana mängija John Boye (vasakul) näitab ameeriklasele Jermaine Jonesile oma hambaid ja virutab käega kaela pihta. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks me, mehed, sporti teeme?

Kas seda «Ringvaate» legendaarset videot ikka mäletate? Seal on juttu ka sellest, miks mehed sporti teevad. Et midagi kompenseerida. Küsimus on selles, mida.

Hiljuti jõudsin olulise tõe jälile, mida. Öelge, kas sõnade ritta seadmine on mehelik töö ja amet? Vanasti selles mõttes küll oli, et vaadake Eesti või vaadake Ameerika ajakirjandust, seda tegid algusaegadel ikka valdavalt mehed. Kuid ajaloolist konteksti arvestades ei tähenda see automaatselt, et kirjutamine, olgu kirjaniku või ajakirjanikuna, oleks mehelik ala. Asi oli lihtsalt selles, et naisi ei lastud peaaegu ühelegi ametile ligi (v.a ajaloo vanim amet). Nüüd, vähemalt Eestis – ja vaadates mul auditooriumis istujate soolist jaotumust –, on üha raskem leida ajakirjanikutööle mehi. Aga isegi siis, kui unustame ära tööturu muutused, on alust küsida: kas sõnade ritta seadmine on olemuslikult ikkagi mehelik amet?

Vastus on: ei ole. (Ja et keegi teine oma ametis liiga õhku täis ei läheks, siis olgu lisatud, et mehelikud ametid ei ole ka kõik need ülejäänud, kus valgete puhaste sõrmedega klahve toksitakse.) Niisiis, küllap see seletabki, miks paljud pealtnäha pehmetel kohtadel mehed on asunud aktiivselt sporti tegema. Ei, mitte peaasjalikult selleks, et saada füüsilist koormust, vaid selleks, et tõestada endale ja teistele meie feminiseeruvas, olemuslikult üha vähemmehelike ametitega läänemaailmas oma mehelikkust.

Selles ei ole absoluutselt midagi häbenemisväärset. Häbeneda võiks siis, kui muutuda maailma muutumisest ise ludriks ja lödiks (et mitte korrata üleekspluateeritud sõna – pehmoks). Ent seni, kuni mehed tulevad spordirajale, on, nagu me siin kõik oleme tõdenud, Eestil veel lootust.
*
Eelmisel nädalal lõpetasin tudengitega Tartu Ülikoolis kevadsemestri. Lõin kulutatud aja kokku: loengutele, kodu- ja kontrolltööde parandamisele, eksamite läbiviimisele ning eksamitööde parandamisele kulus 105 tundi ja 22 minutit. (Kahjuks ei tasusta TÜ loengute, kodu- ja kontrolltööde ning eksamitööde ettevalmistamist.) Vähe või palju? Võrdluseks lõin kokku, kui palju kulutasin samal ajal, kevadsemestri nädalatel, ratta sadulas. Sain 120 tundi ja 36 minutit. Viisteist tundi rohkem, kui kulus ülikoolitööle. On seda vähe või palju?
*
Laupäevasesse Postimehesse tegin hittloo, kuidas Eesti juristid on astunud võitlusse Tartu Ülikooli juhtkonna vastu.Aga peab au andma. Igor Gräzin on tänases Õhtulehes kirjutanud veelgi hitima loo, miks kooseluseadus on tegelikult homoabieluseadus. Lugege, väga hästi, lihtsalt ja veenvalt selgitatud ning põhjendatud!
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Dauphine velotuuri 8. etapp. Fotode autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix

Pullerits: Miks ma toetan puhast sporti?

Kui Eesti mängis Tadžikistaniga jalgpalli – ma pean ka ikka olema veidi aja- ja teemakajaline, aga ainult veidi ja ajutiselt –, jäi mulle teleekraanilt väljaku otsajoone juures silma hele plakat, millele oli suurte trükitähtedega maalitud NO TO RACISM.

Mind häiris see, mis ma nägin. Ja ma selgitan seda.

Minu nägemuses ja veendumuse kohaselt peab sport olema apoliitiline ja mitteideoloogiline. Jah, spordis võisteldakse rahvusvahelisel areenil riigi lipu all, aga see, mööngem, ei muuda sporti veel poliitiliseks. Sest ega see, kui Eesti maadleja võidab Rootsi maadlejat, nagu Londoni olümpial, anna alust kuulutada, et Eesti on kõvem ja võimsam ja parem riik kui Rootsi. Poliitiliseks muudab spordi see, kui spordile hakatakse juurde pookima igasuguseid muid, mittesportlikke funktsioone ja ülesandeid. Rõhutan: mina olen puhta spordi poolt. Ja mulle tähendab puhas sport seda, et seal ei kasutata dopingut, aga ka seda, et spordiga ei tehta poliitikat ega aeta mingit ideoloogilist joont, ükskõik kui üllas see ideoloogiline joon ka kellelegi ei tundu.

Ma saan aru, et sadade miljonite inimeste jumaldatud jalgpall on tegelikult rassismist läbi imbunud. Mitte ainult rassismist, vaid ka vihkamisest, verejanust, kättemaksuhimust, vandalismist, kurjusest, sõjakusest jne. Siin on kaks võimalust. Üks on see: võtta jalgpallis käibele ka loosungid NO TO HATE, NOT TO BLOODTHIRSTINESS, NO TO REVENGE, TO TO VANDALISM, NO TO EVIL, NO TO BELLIGERENCE jne. Sest miks eelistada ühe pahe vastu võitlemist kõigi teiste pahede vastu võitlemisele. Ja teine võimalus: leida muid, mitteloosunglikke võimalusi pahede väljajuurimiseks, minu pärast kas või üliranged karistused, olgu või vangistus.

Olen näinud, kuidas jalgpallureid on pandud staadionil valjult ette lugema pöördumisi, et nad on rassismi vastu, ja kandma käesidemeid, mis samuti seda kuulutavad. Ega ole aru saanud, mis väe, võimu ja õigusega kohustatakse sportlasi, kes võiks ju olla ideaalis vaadeldes kõige mittepoliitilise ja mitteideoloogilise kehastajad – sest poliitilisus ja ideoloogilisus ainult lõhestab –, tegema avalikke poliitilisi ja ideoloogilisi avaldusi. (Nojah, tugevama õigusega...)

Et seda pehmelt öeldes kentsakust lähemalt mõistetavaks teha, kujutagem ette järgmist olukorda. Algamas on Tartu suusamaraton või rattaralli või rattamaraton. Ja nagu enne rattaralli starti ütles tervitussõnad alaliidu juht Jaan Toots, kutsutakse sinna samma tribüünile näiteks mind ja öeldakse, et vaata, mees, me oleme sinu kui tuntud osaleja välja valinud, et näe, siin on tekst, loe nüüd ette, et meie, rattarallist osavõtjad, mõistame hukka igasugused rassismi/seksismi/šovinismi/natsionalismi/jne ilmingud ja lubame võidelda nende vastu kõigest hingest ja jõudu säästmata, nagu me võitleme rattarajal vms. Väga pentsik olukord, nii ettelugejale kui kõigile teistele. Sest mul peab olema õigus teha inimesena selliseid avaldusi, mida ma ise tahan, ja mitte teha selliseid avaldusi, mida ma ise teha ei taha, nagu teistel peab olema õigus mitte osaleda massiüritustel, kus tehakse avaldusi, mille tegemise juures nad olla ei taha – ükskõik millisel põhjusel. (Ja olgu lisatud, et ainult totaalsed idioodid loevad eelnevast välja, et ma toetan rassismi. Nii et olgu kindluse mõttes aegsasti öeldud ja korratud: see, kes seda kas või ainult väita üritab, on arusaamisvõimetu lollpea ehk totaalne idioot.)

Tegelikult käivitas mus vajaduse sel teemal sõna võtta minu lemmikajakirjas Vanity Fair ilmunud tilluke materjal rubriigis Hall of Fame, kus väljaanne jagas tunnustust New Yorgi Columbia ülikooli (õppisin seal kunagi semestri vahetustudengina) maadlustreenerile Hudson Taylorile (27) ja tema abikaasale Lia Parifaxile, kes on loonud MTÜ Athlete Ally, mis kuulutab, et võitleb seksuaalvähemuste diskrimineerimise vastu spordis. (I don’t know what they are talking about.) Ja arvestades, kuidas paljud ideoloogilised liikumised saavad tuule tiibadesse just Ameerikast, ja arvestades, kuidas nüüdisaja sporti on ideologiseeritud, siis pole võimatu, et varsti näeme spordivõistlustel ja sportlaste riietusel ka kirju ning loosungeid NO TO HOMOPHOBIA. Ja kuna rassism pole Eesti spordis probleem, aga Eesti spordimeeste seas on väga tugevasti levinud homopropagandavastane ja kooseluseaduse vastane hoiak, siis ei saa välistada, et ühel päeval suruvad väljamaalt indu saanud LGBT-õiguslased peale – nagu on meile juba surutud peale homofoobiavastane päev –, et Tartu suusa- või rattamaratoni või rattaralli stardis peab kõrvuti riigilippudega lehvima ka vikerkaarelipp ning keegi osalejaist, ja eriti hea, kui just Priit Pullerits, loeks enne starti kõigi osalejate nimel ette avalduse, et meie, kes me kohe rajale siirdume, toetame kõike seda, mille eest võitlevad LGBT aktivistid, ja mõistame hukka kõik, kes nendega ei nõustu jne.

See on päev, mil ma lõpetan spordiüritustel osalemise. Ja kutsun seda tegema ka teisi – kui te olete ikka puhta (sic!) spordi (sic!) poolt.
*
Muide, eelmise sissekande alguses esitatud küsimuse õige vastus: nii, nagu seal edastatud, kirjutas meediamagnaadi Rupert Murdochi naine Wendi Deng (nüüd juba lahutatud naine) Briti endise peaministri Tony Blairi kohta. Seda saab lugeda siit Vanity Fairi loo algusest. Ühtlasi annab see lugu reljeefse õppetunni, miks ei tasu abielluda hiinlannaga. Aastaid tagasi olin Washingtonis üüriline Valge Maja endise pressišefi Joseph Laitini juures (ta töötas USA viie presidendi alluvuses, mis on omamoodi rekord!), ja kord käis tal külas üks tuttav, kel oli hiinlannast naine, ja pärast ütles Uncle Joe, et ei meeldi talle need hiina naised. Kui küsisin, miks, vastas ta, et nad istuvad pähe. Vanity Fairi kirjutis kinnitab seda.
******

Jaanus Laidvee descending on Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Manchester City jalgpallur Yaya Toure esinemas pressikonverentsil 22. oktoobril 2013 Moskvas enne mängu Moskva CSKAga. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 2: Jalgpall Euroopas. Giorgos Katidis tähistab 16. märtsil 2013 värava löömist Kreeka tippliiga mängus Ateenas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Nii võitlevad Ukraina feministid ühendusest Femen mullu 9. märtsil Rio de Janeiros rassismi, seksismi ja homofoobia vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Tere tulemast Euroopasse! Nii tähistavad Aische Pervers ja Micaela Schäfer koos püütoniga Berliinis Brandenburgi väravate ees rahvusvahelist homofoobia vastast päeva 10. mail 2014. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Elagu euroopalikud väärtused! Foto autor: Unimedia/Sipa/Scanpix

Pullerits: Mida näitab mu eraldistardisõitude seeria?

Teeme algatuseks veidi ajugümnastikat ka, muidu on ainult kehakultuur. Kas teate, kes on see tuntud inimene, kes on teise kuulsa inimese kohta kirjutanud nii:

«Oi, pekki, oi, pekki. Miks ma küll temast nii-nii puudust tunnen. Sest ta on nii-nii hurmav ja tema riided on nii ilusad. Tal on nii hea keha ja tal on tõeliselt, tõeliselt ilusad jalad. Tagumik... ja ta on sale ja pikk ja tal on kaunis nahk. Läbitungivad sinised silmad, mida ma armastan. Ma armastan ta silmi. Ja mulle meeldib tema võim laval esinedes... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...»

Loomulikult ei ole see Chris Froome, meie meeste Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti ees praegu Prantsusmaal vägitegusid tegev briti rattur, kelle kohta need sõnad käivad. Juhtusin esmaspäeva õhtul vaatama telerist Dauphiné velotuuri etappi just sellest hetkest, kui Taaramäe grupis kukkudes kõige rohkem kannatas – ja Eurospordi kommentaatorid seejärel tema vahepealsetest haigustest rääkides pikalt eetriaega täitsid –, ning edasi vaatasin, kuidas Kangert veel 7 km enne lõppu pikal tõusul Froome’i ja Alberto Contadori selja taga püsis, kuni Froome kiirendas ja viie kaasajooksikuga eest läks ning lõpus oma võimsuse maksma pani – ja märkasin, et mehel võivad olla küll mägiseks rattasõiduks ideaalsed jalad, aga tegelikult on need koledad, kondised, lausa haiglaslikud jalad. (Vahemärkusena: kujutage ette, kui ma nendiks midagi naissportlaste jalgade kohta – milline kisa ja kära sellest paisuks.) Nii et jah, Froome’i ja teiste temasuguste kohta too ülal tsiteeritud naise jutt küll ei käinud.

Aga te mõelge veel.

Seni räägin teile teemast, mis paljusid vaevab: miks ma eraldistarti ehk Time Trialit ei sõida.

Esiteks, ja see on keskne, peamine: see väide on vale. Ma sõidan eraldistarti oi kui palju. Näiteks eelmisel nädalal – tervelt neli korda! Jah, tegin koguni neli Time Trialit, ja mitte mingit 10 või 17 km pikkust, mingeid laste- ja naistedistantse, vaid ikka poole pikemaid. Pärast tööd õhtupoolikul: kõht täis pargitud, siis ratta selga, ukse eest kell kohe käima, esimesed 5-10 km mõõduka tempoga n-ö lahtisõiduks ja seejärel edasi mõnusa, nauditava pingutusega, ikka ringil (v.a reedel), et keegi ei saaks süüdistada, et teen sohki ja otsin taganttuult, ja loomulikult liiklusele avatud teedel, ja loomulikult ilma eraldistardivarustuseta:

*kolmapäeval 35,7 km keskmisega 33,3 km/h (oma viga, et nii kesine aeg, sest alustasin mõttega, et lähen taastussõitu tegema ja matkama, aga alles 10 km järel häälestasin end ümber);
*neljapäeval 35,7 km keskmisega 34,9 km/h;
*reedel 29,9 km keskmisega 33,9 km/h (külgtuulega Jõgeva maanteel ühes suunas);
*pühapäeval 25,1 km keskmisega 35,0 km/h.

Jah, ma tean, et nende keskmistega ei saa Eesti eraldistardivõistlustel mingit märkimisväärset kohta. Aga pidage silmas, et ega ma võtnudki neid sõite kui võistlusi. Väntasin nii, et oleks sportlikult mõnus pingutus. Kuid ärge mitte mingil juhul rääkige, et ma ei tee Time Triali sõite. Teen – aga siis, kui tahan, ja seal, kus tahan. Ja lausa neli korda viie päeva jooksul, ja keskmiselt rohkem kui 30 km pikkuseid. Tehke järele!

Jõudu!
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) Leidke pildilt ratturid!

Foto 1: Inglise rattur Chris Froome võidusõidul Belgias mullu juuli viimasel päeval. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 2: Chris Froome (paremal) Dauphine velotuuri esmaspäevasel etapil, Alberto Contador Hispaaniast tema selja taga. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Chris Froome Dauphine'i velotuuri pühapäevasel proloogil. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Milleks sportlastele stipp? Meile ka!

Ma ei saa jätkuvalt aru spordiringkondade halast, et oi-oi-oi, mis küll saab, kui maksuamet ei luba sportlastele enam stippi maksta, vaid käsib maksta palka, millelt, oh õudust küll, tuleb ka makse tasuda. Nimetage üksainus ratsionaalne ja arukas põhjus, miks peaks sportlaste teenistus olema vabastatud maksustamisest! Sama hästi võiks nõuda, et stippi makstaks ka kõigi teiste elualade esindajaile, alates õpetajatest ja ettevõtjatest ning lõpetades ooperilauljate ja ajakirjanikega (või vastupidi – vahet pole). Nemad kõik ju tegelevad samuti enda pideva arendamisega, nagu sportlasedki, et saada omal alal üha paremaks. Selle arutluskäigu tõestamiseks võtsin laupäevasest Postimehest Jaan Martinsoni kirjutise «Stipisüsteemi lahendus: välismaalased profid, eestimaalased amatöörid» ja kirjutasin selle nii ümber, et asendasin seal sportlased ajakirjanikega. Vaadake, mis välja tuleb – täitsa loogiline arutluskäik ju! Või absurdne? Aga miks selline arutluskäik siis sportlaste puhul loogiline peaks tunduma? (Viidatud toimetustel ja asutustel ei ole midagi pistmist tegelikkusega.)
*

Segadus stipendiumidega kestab. Lehetoimetused ei tea senini, kes on proff kirjutaja, kes mitte, kellele tasub stippi maksta, kellele mitte. Välja on pakutud variant, et ülemused saaksid palka ja maksaks maksu, ajakirjanikud oleks stipendiaadid.

Kultuuriministeerium on palunud lehetoimetustelt eksperthinnangut, mida stipendiumide kaotamine tähendaks. Andmed koos, kavatsetakse esitada maksuametile oma seisukoht, mis kõlab ilmselt nõnda: Eesti ajakirjanikud töötavad selleks, et saada profiks ning siirduda piiri taha suurt raha teenima, ning neile võiks maksta stipendiumi; lehetoimetuste juhid on aga profid ning peavad töötasult maksma kõik maksud.

Ideel on jumet, sest raske on maailma mõistes penne teenivat kodumaist ajakirjanikku elukutseliseks pidada. Päevalehe peatoimetaja sõnul saavad nende ajakirjanikud – koolipoisid, üliõpilased ja põhitööd mujal tegevad mehed – stippi mõnisada eurot. «Kui see pisku, pigem toiduraha, kuulutatakse palgaks, millelt tuleb maksta maksud, siis ei saa ma meie riigist aru,» oli peatoimetaja tige. «Päevalehe aastase maksutulu eest ei saaks kesklinnas isegi väikest parklat ära asfalteerida, kuid ajakirjandusele annaks see hoobi. Kardan, et ajakirjanikud läheksid lainena Soome tööle. Päevaleht peaks jätkama koolipoiste ja paari vanema fanaatiku toel.»

Eesti Lehtede Liidu juht on Päevalehe juhiga ühel nõul: «Eestis profiajakirjanduse loogika ei toimi. Kui mujal maailmas toodab profiajakirjandus tulu, siis Eestis kulu.»

Kuna kultuuriministeerium on asja venitanud kui kummi, saabub selgus stipendiumide osas parimal juhul sügisel. Sestap ei oska lehetoimetused kuidagi käituda. Aga see selleks. Postinaine küsis ajakirjandustöötajailt, mida see muudaks, kui maksustataks vaid ülemuste palgad.

Päevalehes ei muutuks suurt midagi, arvas selle peatoimetaja: «Tegelikult peaks kõik Eesti soost ajakirjanikud olema stipendiumisaajad, siis suudaksime üksiku ülemuse maksutulu enda kanda võtta.»

Endine ERRi juht tõdeb, et kui hakkab kehtima nulltolerants – ei stipendiumi, ainult maksustatavad palgad –, võib asi minna pisut murelikuks, sest riik ajakirjanikke toetada ei soovi, erasektor ei jõua.

Ent kui palgal oleks vaid ülemused, poleks muret. «ERRis püütakse eetriajaga kindlustada eelkõige Eesti mehed-naised,» selgitas ERRi endine juht ja lisas, et ei saa aru ettevõtjatest, kes võõrtööjõudu kuhjavad. «Kohalikud ettevõtted pole võõramaalaste toel euroliidu turgudele edasi pääsenud. Kas nad poleks võinud oma ketukad kätte saada Eesti konkurentidelt, see ju arendaks meie ettevõtlust?»   

Lõpuks traditsiooniline meedia. Üks selle kõneisikuid tunnistas, et kui ülemuste töötasu maksustataks, palgataks neid vähem. «Üks on aga selge – tuleb maksuameti seisukoht milline tuleb, ajakirjanikud peaks ümmarguse laua taha istuma, nõu pidama ning otsustama, kuidas edasi minna.»

Kõneisik andis kultuuriministeeriumile ja valitsusele ka kindla tärmini, millal peaks stipendiumidega olema selgus majas: «5. juulil algab puhkuste hooaeg. Eestis kirjutamine pole odav lõbu, sestap peaksime teadma, milliste meestega saame arvestada.»
*
Seega: kui sportlased jäävad edaspidi stipendiaatideks, ei näe ma ainsatki põhjust, miks ei peaks stipendiumi makstama ka ajakirjanikele.
******

A view into canyons from Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Amatöörjalgpallurid Ipanema rannas Rio de Janeiros. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Katusha meeskonna proff Daniel Moreno Fernandez (Hispaania, paremal) võidab 64. Dauphine'i velotuuri etapi Morzine-Chatel Rabobanki ratturi Luis-Leon Sanchezi (Hispaania) ees 10. juunil 2012. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Itaalia proff Vincenzo Nibali Astana meeskonnast Dauphine'i velotuuri pühapäevasel proloogil. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Saksa rattaproff Tony Martin mullusel Dauphine'i velotuuril eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix

Pulleritus: Uskumatu lugu Eesti nüridemokraatiast (a la Venemaa)

Jätame nüüd korraks spordi ja omavahelised arvete õiendamised kõrvale. Las ma räägin teile tõeliselt skandaalse loo sellest, kuidas Eestis demokraatia tegelikult «toimib». See ei erine mu meelest suurt Venemaast. Ja kui küsite, miks kirjutan sellest siin, spordiblogis, siis seepärast, et mujal ei lasta löögile. Aga eks püüdke tänapäeval infot kinni hoida! Good luck! Nii et siit see tuleb. Sest mind häirib ja riivab valusalt, et Eesti ajakirjandus, kus ma töötan, on antud teemat käsitledes olnud tülgastavalt erapoolik ja kallutatud.

Esmaspäeval peab riigikogu õiguskomisjonis tulema arutlusele kooseluseaduse eelnõu. Õiguskomisjon peab näitama sellele nn rohelist tuld, et eelnõu saaks minna riigikogu suurde saali esimesele lugemisele. Selleks peab õiguskomisjoni enamik olema selle poolt. Aga kes kuulusid eilse, neljapäevase seisuga kümneliikmelisse õiguskomisjoni, ja milline on nende meelsus kooselu seaduse suhtes:

Marko Pomerants – vastu;
Igor Gräzin – vastu;
Ken-Marti Vaher – vastu;
Peeter Võsa – vastu;
Eldar Efendijev – vastu.

Nagu näete, oli lootusetu, et kooseluseaduse eelnõu oleks esmaspäeval õiguskomisjonist läbi läinud.

Aga pole lootusetuid olukordi, kui mängu astuvad Eesti poliitikud. Eile tegi Keskerakond vangerduse, viies Efendijev õiguskomisjonist kultuurikomisjoni ja tuues kultuurikomisjonist õiguskomisjoni Yana Toomi, kes on olnud kooseluseaduse poolt. Kuid vähe sellest. Tänase, reedese info kohaselt peaks esmaspäevasel istungil Gräzinit asendama Imre Sooäär, kelle seksuaalsest orientatsioonist tulenevalt pole kahtlust, millisel seisukohal tema antud küsimuses on.

Vaat nii tehakse Eestis poliitikat ja seadusi!

Aga see, head Eesti inimesed, pole veel kõik.

Tuhanded inimesed on saatnud riigikogu neljale suurele fraktsioonile protestikirju kooseluseaduse vastu, aga riigikogu käsitleb neid kodanike saadetud protestikirju rämpspostina. Suurem osa elektroonilisi protestikirju on suunatud otse prügikasti. Need on riigikogu hinnangul spämm. Braavo, nii suhtleb võim rahvaga! Braavo, nii palju hoolib võim rahva arvamusest!

Kuulsin, et Siim Valmar Kiisler, viie lapse isa, on üritanud juba tükk aega teada saada, kes ja miks riigikogus need protestikirjad blokeeris, aga isegi tema pole sellele jaole saanud. Samas olen kuulnud, et siin pidi oluliselt olema mängus riigikogu tähtsa tegelase käsi, aga kuna mul tõendeid EN vastu napib, siis ei saa ka nime avalikult välja käia.

Ometi, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei ole seegi veel kõik.

Kas te teate, et siseministeerium ja justiitsministeerium on andnud kooseluseadusele puhttehnilises mõttes ülikriitilise hinnangu? Seda näeb näiteks siin, E-Õiguse portaalist (tehke otsingus päring "kooseluseadus").

Muidugi te ei tea seda, sest Eesti ajakirjandus sellest ei kirjuta. Sest ega see teema ole ju mingi habemega naine!

Kas te teate, et ka Notarite Koda on kooseluseaduse osas ääretult kriitiline? Kui ei tea, siis lugege siit!

Ja kui teil on ikka veel raskusi teemas orienteerumisega, kuulake möödunud pühapäeva Kuku raadio saadet «Vanamehed kolmandalt» (Ülle Madise, Jüri Adams, Vootele Hansen), just alates 32:40-st, kus Jüri Adams, Eesti põhiseaduse projekti peamine autor (!), laseb kooseluseaduse sõelapõhjaks ja annab mõista, et seda ei ole tegelikult üldse vaja.

Aga see kõik ei loe absoluutselt midagi, sest Eestis teevad ikka mõned poliitikud seda, mida nad tahavad ja heaks arvavad.

Vaat see on teema – ma ütleksin, et Bonnieri preemia vääriline teema –, mitte see, kes Tartu rattarallil millise koha sai ja kes Jõgeval millises gruppettos lõpetas.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Kas rattaralli on liiga ohtlik?

Nüüdseks on juba tuhanded näinud Tartu rattaralli verdtarretavat kukkumist, kuidas sinises võistlusvormis Tiit Laaneots (nr 2538) ei suuda ratast kruusalt asfaldile tagasi juhtida, esijooks hakkab libisema ning ta vajub ette Norman Vahtrale (nr 66), kes lendab üle turja teepeenrale – ja oi kui uhkelt lendab takkapihta veel Vahtra ratas. Hea, et mõlemad mehed nii palju terveks ja võitlusvõimeliseks jäid, et suutsid rattaralli lõpuni sõita. Laaneots sai 34. koha, Vahtra pidi aga taanduma 150ndaks.

Kõigil õnnetustesse sattunuil pühapäeval nii hästi ei läinud. Tiit Piiskoppel, Tartu rattaralli meditsiiniteenistuse ülem, ütles mulle, et tänavu oli rattarallil siiski hea aasta: võistluskeskuses pöördus arstide telki 32 inimest, võistlusel väljas olnud kaheksa kiirabibrigaadi said kokku tööd üheksal korral, seitse inimest tuli toimetada haiglasse. (Lisaks oli neli meedikute poole pöördumist lastesõidul ja seitse Tartu GP ajal.)

32 medtelki pöördumist on Piiskoppeli andmeil ligi 50 protsenti vähem kui mullu – osalt tulenevalt sellest, et ilm ei olnud seekord palav, väitis ta –, ehkki osalejate arv oli laias laastus sama. «Ei saa öelda, et oleks väga jõhker võistlus olnud,» lausus ta mulle, viidates esmaspäeval Postimehes minu sulest ilmunud reportaažile, mis lõppes Pelotoni klubi liikme Peip Reedi avaldatud mõtetega, et rattaralli on hirmutav üritus, sest seal lööb palju kaasa sõitjaid, keda ei tea ega saa usaldada ning kes tekitavad ohtlikke olukordi. Piiskoppel nentis, et algajal rattapedel, kes luges minu kirjutist, võis sellest tekkida kartus, et rattaralli on jube karm üritus, kuhu on targem mitte minna, sest seal juhtub kohutavaid kukkumisi.

«Vaidleksin vastu,» sõnas Piiskoppel. Ja tõi võrdlevat statistikat.

Jah, loetles ta, sel aastal murti rattarallil kaks rangluud, üks sõitja murdis sõrmeluud ja üks sai peapõrutuse (huvitav, mida ütleks too peapõrutuse saanu - või Laaneots? või Vahtra? - Õhtulehele, mis annab täna, neljapäeval, pikalt sõna neile, kes ei pea kiivri kandmist rattasõidul vajalikuks?). Seitsmest haiglasse viidust jäi õhtul haiglasse üks, kelle rangluu vajas opereerimist; teine rangluu murdnu oli Piiskoppeli andmeil Narva mees ning tõenäoliselt viidi ta kodulinna haiglasse.

Nüüd võrdlev haiglastatistika. Niisiis, tänavu viidi sinna seitse inimest, mullu – 11, tunamullu – 16, 2011. aastal – 12 ja 2010. aastal – 10. «Ei ulge öelda, et ärge rattarallile tulge,» resümeeris Piiskoppel.

Siiski, et põhjalikumaid järeldusi teha, tuleks kõiki eelpool toodud arve põhjalikumalt lahata: mis stardinumbriga ja mis ajaga sõitnud võistlejad pöördusid medteenistuse telki, millise probleemidega, mis numbritega võistlejad sattusid haiglasse jne. Just sellise analüüsi tulemusena saaks välja sõeluda peamised riski- ja ohukohad.

Piiskoppel tunnistas, et lühikese maa sõitjad andsid meditsiinipersonalile natuke rohkem tööd kui pika maa sõitjad. Põhjus on selles, pakkus Piiskoppel, et lühikesel maal osalejate hulgas leidub rohkem neid, kes sõidavad külje pealt süüdimatult gruppi sisse ja teevad seal, mida heaks arvavad. «Kui inimene natukenegi mõtleb, siis ta ei tee ju selliseid asju, nagu ta ei tee selliseid asju liikluses,» ütles Piiskoppel. Seega, vältimaks ohtlike olukordade tekitamist, ei pea tema väitel olema enne rattarallit tingimata grupis sõitnud, vaid piisab arukast käitumisest.

Samas, resümeeris Piiskoppel, ei saa kunagi teha rattasõitu täiesti ohutuks. «Selge see, et rattasõit on ohtlik,» kinnitas ta. «Asfalt, liha ja kiirus ei tee head koostööd.»
******

Jaanus Laidvee on Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Mehed ründavad Tartu rattaralli lõpujoont. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattaralli algul Riia mäe tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rattureid Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Suur küsimus neile, kes rajalt lahkuvad

Rattamehed on ägedad värvilised mehed, mõnel on viimasel ajal suured prillid nagu hiiglaslikud kurja kärbse mustad silmad ees – eraldistardimeeste varustus, nagu mulle on seletatud –, Tartu rattaralli soojendusel nägin ühe tüübi maanteeratta esijooksul koguni ketaspidurit – ai-ai, millise skalpelliliku sirge lõike võib see teise mehe ihusse tekitada (no kujutage ette, kui selline teile kukkumise ajal tagant sisse laksab) –, aga kõige selle välise uuenduslikkuse taustal on üks küsimus, mis mind juba pikemat aega kummitama jäänud, kohati suisa painama.

Nimelt, hoolimata minu 188. kohast äsjasel rattarallil, mis iseenesest pole ju paha – jah, taguge see arv endale pea sisse, see jääb edasiseks verstapostiks sadadele –, annan endale selgelt aru, et on kümneid ja kümneid minust kõvemaid, sitkemaid ja kiiremaid sõitjaid. Kiitus neile! Kuid mitte kõik ei leia endas alati meelekindlust ega tahtejõudu lõpuni võidelda.

Vaat nüüd olgu põrutatud üks valus litter: olen märganud, et nii mitmedki mehed, kes põhimõtteliselt, vähemalt teoreetiliselt on tugevad sõitjad, annavad alla, löövad käega, lasevad jala sirgu, kaotavad motivatsiooni, minetavad tahtmise, vilistavad kõigele – ja kas ütleme selle nüüd otse välja (jah, ütleme küll!): muutuvad lödipüksiks! –, kui jäävad grupist, kuhu nad usuvad, et peavad tingimata kuuluma, nagu oleks see nende võõrandamatu inimõigus, mingil põhjusel maha.

Küsin, nagu küsiksid küllap paljud, kui vaid vaevuks nähtu üle juurdlema, nagu mina: miks?

Miks ilmutavad paljud sitked mehed, ilmselt lausa alfaisased, juba esimese tagasilöögi järel suurt, koguni ületamatut nõrkust? Miks nad arvavad, et lõpuni sõitmisel pole enam mõtet, kui ihaldatud grupist välja pudenevad? Muidu on kõik suured trennitegijad – tehku siis järelejäänud võistluse kestel järgnevate gruppidega koos trennigi, liiati arvestades, et nood on ju suutlikkuselt nõrgemad grupid kui see, millest nad maha jäid. Et hoiavad jõudu järgmiseks võistluseks? Aga miks nad siis üldse starti tulid, kui järgmiseks võistluseks energiat tahavad säästa? Liiati, kui nad oma ihaldatud grupiga lõpuni oleks sõitnud - ja ei maksa endale illusioone luua, et kõik nad oleks võidu peale vändanud -, oleks energiat kulunud igal juhul rohkem, kui järgmiste gruppidega koos pedaalides. (Ja ei, ma ei räägi sugugi ainult Tartu rattarallist, kus tulenevalt võistlusjuhendist võib rajalt lahkumisest veel kuidagi aru saada – sest paljud ei taha tulevaks aastaks kaotada head stardikohta; räägin ka teistest võistlustest, näiteks Jõgeva rattarallist.)

Oot-oot, las ma tuletan meelde, kui mitu võistlust olen ise katkestanud...

Terve õhtu mõtlesin. Siis üks juhtum viimaks meenus: see oli vist kõige esimesel rattarallil, aastal 1982, kui Põlva poole sõites minu ees keegi kukkus ja lendasin üle tema kraavi. Veidi olin verine, tahtsin edasi sõita, aga siis avastasin, et mu neljakäigulise Sputniku esijooks on täiesti kõver ja vist oli ka rehv puruks. Peagi tuli kiirabi ja pani mind katkestajate bussi. Aga järgmise rohkem kui kolme kümnendi jooksul - no ei meenu rohkem katkestamisi.
 
Milles on teie probleem, mure ja nõrkus, rattamehed?
*
PS: Nagu näete, oskan ka küsimärgita ja küsilauseta pealkirju koostada.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits liikumas pühapäeva hommikul Tartu rattaralli starti. Veel on dressipluus ja seljakott seljas. Poole tunni pärast läheb kihutamiseks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattaralli stardijoonel. Temast paremal Veiko Artel (nr 239) ja Rain Lond (nr 261). Vasakult siseneb stardialasse Virgo Karu (nr 19). Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli peagrupp, sh Priit Pullerits, Pangodis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin rattarallil elu sõidu?

Pühapäeva hommikul, vaevalt kaks tundi enne Tartu rattaralli starti, kui jalustasin maja ees kääbusšnautseriga, peatus minu ees Volvo maastur. Sellest väljusid kaks meest.

«Dopingukontroll,» ütles üks neist. Ja siis võtsid nad oma aparaadid välja.

«Palun väga, mul pole midagi karta,» vastasin.

Kell kolmveerand üheksa alustasin soojendussõitu. Kokku 32 minutiga ligi 15 km. Nii pikka soojendust polnud eales teinud. Aga ilma oli ka jahe. Eesti tippsõitjad Caspar Austa ja Allan Oras olid päev varem Tartu GP ajal mulle südamele pannud, et soojendus oleks korralik – Riia mäe tõusu ründamiseks ikka piisav.

Läksin, nagu ikka, esimeste seas stardialasse ja panin ratta oma grupi 201-300 esiritta. Pole mõtet ühtki meetrit lihtsalt ära anda. Siis vaagisin, mida selga jätta. Kompressioonsukad võtsin ära. Nägin soojenduse ajal, et enamik sõidab paljaste säärtega. Siiski jätsin rattasärgi alla Odlo pikkade käistega higisärgi.

Stardist paremalt kohe hooga minema. Paremalt seepärast, et saaks esimest pööret suurema trajektoori ja hooga võtta. Riia mäe tõusul ootan, kunas läheb raskeks. Saan seal vasakusse serva. Raskeks ei lähe. Ega lähegi. Ohoo! Egas muud kui üleval tempo üles. Esimesed, paistab, et ei ole põrmugi eest saanud. Kõik liiguvad ühtse suure massina, kiirus tiksub 50 km/h ligi.

Lõunakeskuse ringteelt maha – nonii, grupp hakkab pikemaks venima. Järsku märkan, et osad võtavad järgmist, Aardla ringteed vasakult. Mõtlen pool sekundit ja sööstan tollesse rivvi. Teine ringtee saab võetud täishooga ja küllap pääsen ettepoole. Variku viadukti tõusu alustades vaatan: spiomeeter näitab 52 km/h. Tõusu lõpus vaatan uuesti: 47 km/h.

Kui lõpeb hea, laudsile asfalt, ja tee aheneb, kostab eespoolt röökimist. «Kukkumine!» kaigub üle grupi. Kraban pidureid. Saan pool meetrit enne, kui maaslamajale sisse sõidaks, hoo kinni. Panen parema jala maha. Kardan, et kohe-kohe rammib keegi mulle tagant selga. Olen instinktiivselt pauguks valmis. Keegi sõidabki mulle oma esijooksuga säärde. Õnneks mitte valusalt. Manööverdan kukkunuist ruttu mööda, istun taas sadulasse ning võtan hoo üles. Peagrupp ju vaja kinni püüda. Ise mõtlen: pagan küll, kas sinna kukkumisse lõppeski mu nii üllatavalt hästi alanud sõit?

Tagant tuleb Haanja Rattaklubi mees Olavi Mõts (nr 96), kõva temposõitja. Ja veel paar hakkajat. Nii saame pärast Tõrvandi ristmikku peagrupi uuesti kätte. Läks õnneks!

Tatra oruni ei juhtu midagi. Paar korda vajutatakse eespool küll teravalt pidureile, nii et kärsahaisu on tunda, ent need on kerged ehmatused. Otepää suunda ära keerates mõtlen, kas nüüd läheb lõpuks tõusudel armutuks kihutamiseks ja esimesed vajutavad gaasi valusalt põhja. Ei, hoopis vastupidi. Nn karjalauda tõus saab võetud peaaegu vaevatult. Siis, viimasel tõusulõigul, kukub tempo sootuks alla. Vaatan: 27 km/h. Kiikan end sadulast kergitades ettepoole, mis toimub. Näen, et mäe otsas paistab mäefiniši märk. Selge, küllap passivad esimesed omavahel, kes mäefinišit läheb ründama.

Pärast Pangodit hakkab suur grupp taas kiirust koguma. Spidomeeter näitab pidevalt üle 50 km/h. Kuid raske ei ole. Tuleb olla vaid hoolas ja tähelepanelik. Pigem tunnen, et vajadusel võiksin juurdegi panna. Mahajäämise kartust küll ei ole. Kuid millalgi peavad esimesed tõsisema rünnaku ette võtma, sest peagrupp on ju hiiglaslik, vähemalt 200 meest (ja ehk ka kuskil mõni naine). Aga kus?

Oletan, et Otepääle viival tõusul. Seepärast sean end grupi servas vasakule, sest seal paistab rohkem ruumi. Ometi ei juhtu midagi fataalset. Võtan raske tõusu lausa istudes. Veidi ärevaks teevad Otepää pöörded, sest seal muutub rada kitsaks ning kiirus kukub hirmus aeglaseks. Aga niipea, kui kurvid selja taga, tõusen sadulast ja kiirendan ettepoole. Pärast Tehvandi staadionist möödumist olen jälle kindlalt peagrupis.

Otepää kõrgustikul hakkavad esimesed tuntavalt otsustavamalt vunkima ja littima. Paaril korral näen, et enam-vähem laugetel lõikudel tõuseb kiirus koguni üle 60 km/h. Olavi Mõts oli vaadanud pärast esimest sõidutundi oma rattakompuutrit: keskmine kiirus ligi 48 km/h.

Poole maani, Restuni, sinnani, kus on tagasipööre, on kõik kontrolli all. Aga nüüd algab pikk lauge tõus ja vastutuul ning grupp võtab tee paremasse serva ja venib pikaks-pikaks ketiks. See on ohtlik, sest kett võib kusagilt katkeda. Aga katkemine tuleb ootamatul põhjusel.

Ühtäkki kostab taas eestpoolt hõige: «Kukkumine!» Kõik krabavad pidureid ja valguvad teele laiali. Kuni jälle ketti ning tempo üles saame, on eesmised vahe sisse käristanud. Ikka korraliku vahe, sadakond meetrit vähemalt. Kilomeetri jagu püüan koos paari mehega päästa, mis päästa annab, ent peagi taipan, et päästa ei anna siiski midagi – sedapuhku on rong läinud. Ja peagi lõpeb ka mahajäänute jaks. Tuleb leppida saatusega. Ja hakata moodustama uut gruppi.

Kuna olin püüdnud ees kõvasti peagruppi püüda, lasen nüüd teistel tööd teha ja võtan rahulikult koha sisse tagapool. Sihvale jõuan uues grupis umbes kahekümnendana. Üritan aru saada, kui tugev me grupp on ning kes on seal võimalikud tegijad. Et hoida kõvemate ligi ja vältida veelkordset mahajäämist.

Pühajärve rollerirajal hakkan positsiooni paremaks sättima. Tean, et seal ootab karm, järsk tõus. Sinna ei tohi minna kõige ees, sest siis tullakse tagant hooga mööda. Ja sinna ei tohi minna ka kõige taga, sest siis võidki jääda maha.

Saan järsust tõusust üllatavalt kergelt üles; eest ei pea isegi väiksele hammasrattale vahetama. Jõuan üleval veel kiirustki lisada ja lähen uljalt laskumisse, sest tunnen rada, ja pääsen rivis 7.-8. positsioonile. Hoiame hanereas kiirust. Loodan, et ehk õnnestub osa grupi liikmeid maha raputada. Kiirpilk üle õla näitab, et paljud püsivad siiski kannul.

Otepää aedlinna tõusu võtan jõudu säästvalt, sest kilomeetri pärast ootab raske ja järsk tõus Otepääle, mis on varasematel aastatel mulle mitmel korral kriitilisi hetki tekitanud. Seekord saan sealt poolmängeldes esimeste seas üles ning jõuan läbi Otepää sõites eesmiste tuules koguni rahulikult kiirust koguda. Püsin kindlalt esikümnes. Ja jaksan Palupera peale keerates kohta veelgi parandada.

Tunne on hämmastavalt mõnus ja kerge, enesekindelgi. Esimesel tõusul pärast Otepääd lähen grupis peaaegu kõigist mööda ning järgneval laskumisel haaran koguni liidrikoha. Kõrvalt paistab, et veel paar meest, näiteks Peip Reedi (nr 103) ja Andres Kulbin (nr 263) Pelotoni klubist, on täis otsustavust midagi ära teha.

Reedi korraldabki karusselli. Mulle jääb mulje, nagu tahaks ta paar kaaslasega ülejäänuil eest sõita. Aga pärast oma vedamiskorda saan aru, et karusselli mehed on minust märksa kõvemad sikutajad. Ütlen neile otse ja ausalt, et kuulge, olen teist nõrgem, hoian lihtsalt teie sappa.

Oleks ma söandanud selja taha vaadata, oleksin näinud, et tegelikult istus kogu ülejäänud grupp minu selja taga. Mingit eestmineku lootust polnud.

Pärast Palupera pööret laseb grupp tempo alla. Ühtäkki ei tahta keegi enam innuga tööd teha. Eks üksjagu on süüdi ka vastutuul. Nii pääsen minagi ette. Kohati küünib tempo vaid napilt üle 30 km/h. Küsin kaaslastelt, ega keegi tagantpoolt tulija meid äkki alla neela. Nad välistavad selle võimaluse, väites, et esiteks olime seni liikunud hea kiirusega ning teiseks, vaevalt jälitajad suurema kiirusega sõidavad.

Enne Elvat võtavad grupi liidrid metsa vahel taas kiiruse üles, tõmmates ees rohkem kui 40 km/h-ga. Keegi teadustab, et grupis on ligi 80 meest. Seetõttu kiirendan paaril korral ettepoole. (Pilk lõpuprotokollile näitab hiljem, et vaevalt oli me grupis olulist rohkem kui poolsada sõitjat.)

Peip Reedi oli Hellenurme kandis lubanud, et pärast Elvat hakkab grupp taas korralikult tööle. Mitte just kohe pärast Elvat, nagu selgub, aga pärast Tõraveret küll. Reedi eestvedamisel hakkavad kaheksa-üheksa meest ees karussellitama. Nagu Andres Kulbin pärast vip-telgi söögilaus ees tunnistas, siis eelkõige selleks, et mind maha raputada. Jään karussellist välja, mis tähendab, et pean koos teistega paremal teeservas, valge äärejoone ja kruusa vahel parima võimaliku positsiooni pärast võitlema. Reedi seletab pärast, et selline võitlus on palju kulutavam, kui ees karusselli sõita.

Enne Tartu-poolset Nõo risti, laugelt tõusval reljeefil, lasevad mõned mehed eespool grupi peaga vahe sisse. Märkan seda, tõusen sadulast ja vajutan juurde, ise mõeldes, et ei tohi maha jääda, ei tohi maha jääda, kannata ära. Ent tuul puhub vastu, tee muudkui tõuseb ja ees tehakse karusselli. Mõned mehed väljuvad minu tagant tuulest, üritatavad samuti, ent peagi tõdevad, et karussellimehed on oma tahtmise saanud ja «seljakoti» sisu vähendanud. Oma rumalus... Olin lootnud, et kui seni olid minu ees sõitjad karussellitajatel tuules püsinud, jäävad nad sinna lõpuni. Aga kellelgi sai eespool jaks otsa.

Tõmbame kilomeetri jagu veidi hinge. Siis tuleb vasakult Hannes Veide (nr 58) ja hakkab grupi ees tööle. Kohe rivistuvad viis-kuus meest talle sappa, mina nende hulgas. Kes teab, äkki õnnestub... Proovida igatahes tuleb. Keegi hõikab enne Külitset: «Priit, sinu etteaste!» Võtan oma vahetuse üle ja näen, et liigume eesmistele tõepoolest kõvasti lähemale. Pakuks, et vahe kahaneb vaid 50-70 meetrini.

Aga pärast lennujaama teele pööramist pole enam neid, kes korralikult veaks. Igaüks tegutseb omaette. Ees valitseb ilmselgelt kaootika. Kui õigesti mäletan, siis Mikk Tootsi (nr 61) kiirendab enne raudtee ülesõitu ning üritab üksinda midagi ette võtta – tuul puhub ju pooleldi tagant. Kuna kõik lasevad luuslanki, ajan end samuti sadulast ning spurdin Tootsile järele. Mõne aja pärast liitub minuga Veide. Aga see, tunnistagem, on kõik koordineerimata tõmblemine. Kilomeeter enne lennujaama tõden ja ütlen teistelegi, et ei saa me eesmisi kätte. Kõik nõustuvad.

See tähendab, et edasi ei maksa meeleheitlikult rabada. Võtan Võru maanteel umbes kümnendal positsioonil teiste tuulde. Ainus mure on, et uuel rajalõigul keset teed sätitud punavalgeile torbikuile mitte otsa sõita. Keset teed seatud suurest sinisest valge noolega liiklusmärgist saan napilt, järsu jõnksuga mööda. Pärast seda jääb veel ohtlikumatest kohtadest läbida vangla-kurvi ringtee, seejärel võib hakata lõpukilomeetreiks valmistuma.

Nüüd ei ole vaja rumalalt ja tarbetult lahmida. Püsin grupis teise kümne algul. Jälgin, et ei nihkuks ettepoole. Pole mõtet minna ette tuult murdma ja tempot tegema. Näen, et need, kes seda teevad, peavad kummargile tõmbama. Mõni teeb ees imelikke haake ja saab kohe tagantpoolt kõvahäälselt võtta, et sõitku otse. «Kurat, ainult 20 meest on grupis ja siis oskate ka mingi jama korraldada,» ütleb keegi. Hõikan samuti teistele, et sõitke otse. Kui sellised sõnumid levivad, siis küllap need ka distsiplineerivad.

Finišisirge alguseks enne Zeppelini keskust saan vasakus servas hea, neljanda positsiooni. Hoian ilusti esikolmiku tuulde, nende hulgas on ka Veide. Istun sadulas, veel on vara gaasi põhja vajutada. Loodan, et saan nende kannul turvaliselt ja hea kohaga üle lõpujoone.

Jah, turvaliselt saan küll, aga vähem kui sada meetrit enne lõppu hakkab tagant sõitjaid mööda tuiskama. Ja kui su külje alt tullakse, ega siis ise kõrvale tõmba, et ajaks ka kiirenduseks tagumiku sadulast. Lisaks, tobe ja valus oleks enne lõppu maoli panna. Lõpetan oma grupi keskel. Võtan selle koha, mis mulle jäetakse – 188. Ajaks 3:14.18. Keskmine kiirus 41 km/h. Ent 188. koht tähendab, et lähenesin oluliselt oma parimatele tulemustele Tartu suusamaratonil, mis on 146. ja 155. Nõo teeristis eest pääsenuile kaotab minu punt veidi rohkem kui minutiga. Võitjale koguneb kaotust vaid pisut üle kuraditosina minuti. Võrdlus mullusega: 250. koht ja keskmine kiirus 39,7 km/h. Edasiminekut on.

Mis veel hämmastab? See, et väsimust peaaegu polegi. Poole minutiga on enesetunne täiesti normis. Ühe veepudeli toon puutumatuna finišisse (no milleks ma selle küll lisaraskusena kaasa vedasin?), teises on paar lonksu veel põhjas. Geele ega batoone, kummikomme ega magneesiumiampulle ei tarbinud ühtegi. Väga väheste kuludega sõit. See-eest kiire sõit. Elu parim Tartu rattarallil.
*
Tartu rattaralli kiirülevaate minu sulest leiab tänasest, esmaspäevasest Postimehest. Seal on avaldatud ka täielik lõpuprotokoll.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (keskel kollase kiivriga) Tartu rattaralli stardijoonel. Vasakul Priit Vare, paremal Veiko Artel (nr 239) ja Rain Lond (nr 261). Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (kollase kiivriga, heledas vormis) ründamas Riia mäe tõusu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli peagrupp ründamas Riia mäe tõusu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattaralli peagrupp Pangodil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Martin Laas (nr 3) veab enne Otepääd jooksikute nelikut. Mehed on atrõõvis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Paul Lõiv (nr 305) Tartu Velo Klubist, sedapuhku taas katkestajate leeris, nagu Jõgeva rattarallilgi. Mis juhtus? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Fotod 7-10: Sõitjaid Tartu rattarallil. Vaadake ja otsige, kas olete samuti kaadrisse mahtunud? Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 11: Priit Pullerits Tartu rattaralli algul Riia mäe tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix