See oli alles sensatsioon! Juha Mieto, Soome paremaid suusatajaid, jäi 1978. aasta kodusel MMil Lahti 50 km sõidus... kõige viimaseks. Küsisin temalt kolmapäeva pärastlõunal, kui kohtusime Viljandimaal Kõpus, miks ta tol korral üldse lõpuni sõitis, kui oli näha, et suusad kohe üldse ei libise.
«Sellepärast sõitsin lõpuni,» vasta ta, «kuna teadsin, et nüüd hakatakse minu kallal ilkuma, ja ma tahtsin kahe aasta pärast Lake Placidi olümpial näidata, mis ma tegelikult suudan.» Näitaski: võitis seal kolm medalit, 15 ja 50 km hõbeda ja teatesõidus pronksi. «Mul oleks jäänud mürgisupp söömata, kui ma ei oleks lõpuni sõitnud,» lisas Mieto.
«Mis on mürgisupp?» küsisin.
«See on soomekeelne ütlus, et oodake ära, siin veel tullakse ja näidatakse. Sööd selle supi ära ja lõpuks tõused uuesti pinnale.» Mieto lisas, et sellises olukorras sõltub palju inimese loomusest: mõni murdub, mõni saab indu juurde.
«Kui 1985. aasta MMil Seefeldis tuli kasutusele uisutehnika, siis see teile vist eriti ei istunud?» võtsin ette järgmise teema.
«Võib-olla osalt oli nii, et ei sobinud. Tookord eeldasin ja arvestasin, et Seefeldis ei hakata veel uisutehnikat kasutama.»
«Kas treenisite seda sõiduviisi enne tollast MMi?»
«Ei.»
«Miks?»
«Väga harva on juhtunud, kui MMil on võetud kasutusele midagi sellist, mida enne pole harjutatud. Ma treenisin ja õppisin puusuuskadega. Olin juba 24, kui Faluni MMil [1974] tulid plastsuusad. Pidin õppima ümber plastikute peale. Ja lõpuks pidin juurde õppima, kuidas uisutehnikas sõita. (Mieto on hiljem tulnud uisutehnikas isegi Soome meistriks. – P.P.) Mulle oleks kõige parem olnud, kui plastsuuski poleks tulnud.»
«Tohoh!»
«Kui oled elanud 24-aastaseks ja kogu aeg puusuuskadega sõitnud, siis oled nendega harjunud. Minu karjääri ajal toimus suusatamises palju muutusi. See tundub lausa uskumatu, kui palju!»
Mieto rääkis mulle veidi hiljem loo Lake Placidi olümpialt 1980, kus ta sõitis Järvineni suuskadega. Soome president Urho Kaleva Kekkonen olid teda selle eest kiitnud, et ta võistles Soome suukadega. Mieto oli talle vastanud, et oleks sõitnud kas või Vene suuskadega, kui venelased annaks neile Karjalast sõrmesuuruse tükigi tagasi. Kekkonen oli patsutanud teda selle eest õlale. «Kekkonenil oli huumorimeelt, ta oli rahvamees,» lisas Mieto.
«Kui palju teil omal ajal abimehi oli?» jätkasin küsimustega
«Mänedžere ei ole ma kunagi kasutanud.»
«Aga olid teil oma määrdemehed?»
«Meil olid suusaliidu määrdemehed. Nemad testisid, milline suusk on parem, aga põhiliselt määrisin oma suuski ikka ise.»
«Kui palju suusapaare teil oli?»
«Viis. See arv oli suusatootjatega tehtud lepingus ette kirjutatud. Tänapäeval on aga nii palju erinevaid suuski, et see ajab juba hooldemehi segadusse.»
«Kas tegite ise treeninguplaane või oli teil selleks treener?»
«Mul on olnud usaldusmehed, kelle nõu olen kuulda võtnud. Aga nad ei olnud treenerid. Kevadel analüüsisime, kuidas hooaeg möödus, ja tegime siis üldise plaani järgmiseks hooajaks. Käisime saunas ja arutasime seal kõik asjad läbi.»
«Kuidas te koormusi jälgisite?»
«Teed endale plaani ja selle järgi lähed. Aga sa pead olema igatpidi aus. Kui tunned, et midagi on väga viltu, ei ole mõtet ennast väsitada. Sa pead oskama eristada laiskust ja väsimust. Kui oled väsinud, pead endale ütlema, et nüüd pean puhkama – ja uskuma iseendasse. Meie sees on palju tundlikum ja peenem riistapuu kui kosmoserakett – isegi professorid jäävad sellele alla. Kui tunnetad iseennast, kui oled iseenda vastu aus, ei vaja sa psühholooge ega teisi tegelasi, vaid saad ise hakkama.»
«Pulsikella teil ei olnud. Kas kuulasite ainult sisetunnet?»
«Ei, pulsikella polnud. Kui olid pikad aeroobsed treeningud, ei läinud ma kunagi liiga kiiresti, pigem vastupidi. Ja kui olid anaeroobsed treeningud, panin minut aega täisvõimsusega. Siis ei ole ju mõtet kasutada pulsikella.
Minu ajal ei räägitud midagi piimhappest. Seitse minutit intensiivset sõitu, ja kui hakkas kogunema väsimus, et enam ei jaksa, siis tõmbasid natuke tagasi, peaasi, et liigutuste koordinatsioon säiliks.»
«Kas praegu vaadatakse liiga palju pulsikella?»
«Ma ei tea seda. Endisaja meetodid, mida mina kasutasin, olid õiged, aga neid, mida nüüd kasutatakse, ei oska ma kommenteerida.»
«Oli teil toitumisnõustajaid?»
«Koondise arst andis soovitusi, et nüüd on näiteks tühjendustreening tulemas... Aga sa pead ikka ise ennast tunnetama. Inimmasin on väga peen riistapuu!»
«Vitamiine ja toidulisandeid kasutasite?»
«Ei ole kunagi kasutanud. Ka rauatablette mitte. Mul on verenäitajad olnud alati kõrged. Minu ajal ei teatud, miks need näitajad kõikusid.» (
Lähemalt on Mieto verenäitajatest juttu laupäevase Postimehe Arteri loos.)
«Kui suur oli teie kopsumaht?»
«Mul on maailma kõige suuremad kopsud. Mul on mõõdetud 7,48 liitrit. Olin siis 23-aastane. Ühe korra mõõdeti 1984. aastal ülikoolis – 7,49 liitrit. Ma olin siis ligi kahemeetrine, üle saja kilo – see oli mul loomulik näit. Noorena istusin peaaegu kuus minutit basseinis vee all ja siis tulin välja – kõik vaatasid imestusega.»
«Maksimaalset hapniku tarbimise võimet mõõtsite?»
«See näitaja on lahjematel vendadel suhteliselt kõrgem. Konkreetselt ei mäleta. Küll aga mäletan, kui jooksin kord lindi peal 33 minutit, lindi nurka tõsteti. Mul jäi ainult kolm sekundit parimast tulemusest puudu. Mõõtjad ei uskunud seda, nad arvasid, et pean maksimaalselt 15 minutit vastu. Mootor oli mul kõva.»
«Olite suur ja pikk mees. Kas see tegi teistega võrreldes võistlemise raskemaks ka?»
«Jah. Üks näide. Siis oli võistlusradadel palju käänakuid ja kitsaid laskumisi. Kuna mul olid pikad suusad ja pikad jalad, pidin olema palju osavam kui väiksemad vennad. Või kui suusk andis tagasi, siis tagasiandmine oli nii pikk, et väiksem vend võttis selle aja peale juba järgmise sammu. Kord rääkisin sellest Harri Kirvesniemiga. Ta ütles, et talle polnud selline mõte kunagi pähe tulnud. Ega Harri polnud ka lühike mees.»
«Kui pikk ja raske te olite?»
«Lake Placidis, kui olin lõpetanud 50 km sõidu ja käinud saunas, kaalusin ikkagi 101 kilo. Muidu võisin olla kuni 115 kilo. Pikkust oli 197,3 cm. Jyväskylä ülikoolis mõõdeti.»
«Aga jalanumber?»
«51,8.»
«Kust te endale nii suuri suusasaapaid leidsite?»
«Kui ma ei oleks kuulunud koondisse, oleks nii suuri saapaid olnud võimatu saada. Kui mu suusasaapad suusatades märjaks said, vajusid need ühelt või teiselt poolt üle suusaääre. Väiksemakasvulisel mehel ei tule pähegi, mis probleemid on suurtel meestel. Seepärast pidingi alati olema iseseisev, oma asjadega hakkama saama.» Ta lisas, et tema suuskade pikkus oli 2.22.
«Oli teiesugusel pikal mehel ka eeliseid?»
«Oli küll. Tõmbasin oma suurusega tähelepanu. Olen tänapäevani suutnud tänu sellele püsida tähelepanu keskpunktis. Mul on siiamaani veel temperamenti, kuigi olen juba vana mees. Suured mehed on tavaliselt vaiksed, nagu ka loomamaailmas, kus suured isaskoerad on rahulikumad, aga pisikesed hauguvad kogu aeg.»
Seejärel rääkis Mieto Soome naisajakirjanikust, kes oli teinud loo Jelena Välbest. Välbe oli talle tunnistanud, et noorena oli Mieto tema iidol. Terve ta magamistuba oli täis Mieto pilte. Ka itaallanna Stefania Belmondole, samuti väikest kasvu naissuusatajale, oli Mieto olnud eeskuju ja lemmik. «Ma arvan, et mind peeti aborigeeniks, keda kõik imetlesid,» lausus Mieto naeruga.
«Pidasin silmas,» täpsustasin omalt poolt, «kas suurus andis ka rajal mõnikord eeliseid.»
«Kui oli kõva rada ja olid laskumised, siis seal tänu suurusele võitsin: raskust rohkem ja libiseb paremini. Kui oli pehme rada, siis oli väga raske. Siis võisin juba stardis käed püsti tõsta.»
«Kas nüüd, kui suusatamine on pigem saledate meeste ala, oleks teil oma pikkuse ja kehakaaluga kehvemad eduvõimalused?»
«Nüüd oleks võimalused võistlustel palju paremad kui siis! Ma olin väga kiire. Mulle sobiks ka sprint. 1981. aastal Itaalias sõitsin seda korra, jõudsin finaali ja võitsin, rootslased olid põhilised konkurendid. Mu vanaisa, kes sündis 1893. aastal, oli kiirjooksja. Aga isa ei rääkinud mulle sellest kunagi. Ta oli vallasekretär. Tema ei harrastanud kunagi sporti ega rääkinud spordist iialgi. Ema käis mind ka ainult korra võistlustel vaatamas, 1974 MMil Falunis, turismireisil. Isa ikka nöökis mind, kui olin 14, et niisuguse tõmblemisega [nagu trennis] saaks oi kui palju puid ära lõhkuda. Ma sündisin 1949, sõda oli just lõppenud, siis ehitati Soomet üles. Töö oli kõige tähtsam.»
Mieto rääkis, et tal oli suusatajana tapjamentaliteet, ning tõi selle kohta näite Soome meistrivõistlustelt, millest kirjutasin lähemalt laupäevases Postimehe Arteris. Küsisin, kas ta on end rajal ka pildituks sõitnud.
«Küllaga. 1973. aastal, kui olin 23, võitsin Holmenkollenis 15 km, siis oli päev vahet ja tuli 50 km. Norralased võtsid 300 meetri kohal aega, kes stardist kõige kiiremini läheb. Sooja oli kümme kraadi, rada oli vesine, sõitsin puusuuskadega. Olin 300 meetri kohal juba 10 sekundiga ees ja otsustasin, et ei anna seda edu käest. Kümne kilomeetri märgis olin juba kahe minutiga teistest ees. Lõpu eel võtsin apelsini, see äratas mind uuesti ellu, sest sõitsin end täielikult tühjaks. Lõpuks võitsin Oddvar Brå ees mitme minutiga. Pål Tyldum, kes oli aasta varem võitnud 50 km Sapporo olümpial, kaotas mulle viis minutit. Rada oli tegelikult 56 km pikk. Kui inimene on vormis ja tunneb sisemiselt, et on selleks võimeline, siis ta suudab oma piire ületada.»
«Kas Soome suusatajad kasutasid tollal abivahendeid, mis nüüdisajal on keelatud?»
«Selle kohta ei oska ma midagi öelda.» (Mieto hääles seni kõlanud entusiasm kahanes olematuks.)
«Kas usute, et suusatamine on puhas spordiala?»
(Elavnedes): «Täielikult usun! Kui sportlane kõiksugu tegelinskeid ei kuula, vaid teeb oma südametunnistuse järgi, on puhas sport täiesti võimalik. Toon ühe näite. 1965. aastal püstitas Austraalia pikamaajooksja Ron Clarke Bislettil 10 000 m maailmarekordi 27.39. See oli uskumatu! (Clarke ületas enda nimele kuulunud eelmise maailmarekordi 36 sekundiga. – P.P.) Ma olen kindel, et ta oli puhas mees. Temas oli hullu loovust. Ma usun täielikult puhtasse sporti.»
Mieto rääkis seejärel pika loo, kui tähtis on sportlaste innustamine ja motiveerimine, ning avaldas arvamust, et tänapäeval ei ole enam kuigi palju selliseid treenereid, kes seda teha oskavad. «Kõige hullem on distantsilt juhendamine, telefoni teel,» lisas Mieto, «kui sa ei tea, kui palju on inimesel aega jne. Sa pead olema ise juures.»
Edasi küsisin, kuidas meeldib Mietole see, et suusatamises on saanud valdavaks paaristõuketöö.
«Ma ei kahtle, et minus oleks ka leidunud rutiinitaluvust küll ja küll.»
«Kas suusatamine sedasi ainult kätega raiudes liiga üksluiseks ei muutu?»
«See on tõsi. Tänapäeval mõjutab suusatamist palju ka televisioon: suusarajad tehakse nii, et võistlust oleks telerist hea vaadata, mistõttu keerutatakse väikestel radadel. 1976. aasta olümpial toimus 30 km võistlus 30 km ringil: algul oli 27 km järskude tõusude ja laskumistega ja siis kolm kilomeetrit finišiala lähedal. Siis ei oleks saanud kasutada tänapäeva sõidutehnikat, sest tolleaegsed rajad olid palju raskemad.»
Järgnevalt rääkis Mieto põhjalikult suuskade ettevalmistamise arengutest. Ta nentis, et hoolimata selles vallas toimunud suurtest muutustest on möödapaneku võimalus endiselt väga suur. «Väga palju on muutujaid,» põhjendas ta. «Osalt on asi läinud lihtsamaks, aga ikkagi võib vigu tulla, ja kui viga tuleb, siis see avaldab suurt mõju. Hooldemeestel on suuskade rohkuse tõttu probleemid. Ja siis võetakse neid veel vastutusele ka! Sportlasi treenitakse samuti hirmus peenelt – isegi seda, kuidas pead vetsus oma tagumikku pühkima.»
«Kas suusatamist ei peaks lihtsamaks muutma?»
«Jah, aga kuidas sa seda teed? On selliseid maid, kes on võimelised arengutega kaasa minema, nagu Norra, ja teistel ei jää muud üle, kui neile järgneda.»
Kui hakkasime autoga lähenema Otepääle, kus Mietot ootas Jaak Mae, uurisin talt viimaks, kui suur oli ikkagi tema aastane treeningumaht.
«Harjutasin kaheksakümnendail neli tundi päevas. 335 päeva aastas. Lisaks venitused. Mängisin ka võrkpalli. Kangi ei ole ma jõusaalis kunagi tõstnud. Minu jõutrenn oli metsas palkide tõstmine ja loopimine. Noorena olen ka vasarat heitnud.»
«Aga kas oma jooksurekordeid mäletate?»
«Olen jooksnud kolm maratoni. Kahe ja poole tunniga oleks võinud ära joosta, aga see ei ole olnud mu eesmärk. 800 meetrit olen jooksnud alla kahe minuti, 1.53,2ga. 5000 meetrit olen jooksnud 15.03ga. See tuli selle pealt, et käisin lihtsalt jooksmas. Ma jooksin peamiselt metsas, see oli mulle südamelähedane.»
Foto 1: Jaak Mae tervitab kolmapäeval Otepää Tehvandi hotellis Juha Mietot. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae kolmapäeval Otepääl Tehvandi suusastaadioni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (vasakult) vaatab ja jälgib, mida Jaak Mae
Otepääl suusamuuseumis Juha Mietole seletab. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae ja Juha Mieto Tehvandi suusastaadionil. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Juha Mieto kolmapäeval Viljandimaal Kõpus. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jaak Mae
ja Juha Mieto vaatamas Otepääl suusamuuseumis vanu suuski. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jaak Mae (taamal) ja Juha Mieto Tehvandi suusahüppetorni vaateplatvormil. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 8: Jaak Mae (vasakul sinises) ja Juha Mieto Tehvandi suusahüppetorni hoovõturaja kõrval. Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Juha Mieto ja Jaak Mae Tehvandi suusahüppetorni hoovõturaja kõrval. Leia pildil Priit Pullerits! Foto autor:
Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae kolmapäeval
Otepääl Tehvandi suusastaadioni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema,
Postimees/Scanpix
