Pullerits: Miks peab õige mees olema vastupidav?

Aeg-ajalt suudab mõni ikka veel üllatada naiivse küsimusega, miks on õigel mehel vaja tegelda kestusspordiga, nagu suusatamine või rattasõit või jooksmine. Ma ei hakka siin pikalt meenutama psühholoog Tõnu Otsa alias doktor Noormanni seletust, et tõeline mees on ennekõike sitke ja vastupidav, vaid annan ühe elust võetud näite, miks. (Külmal talveajal sobib see loodetavasti eriti hästi soojendavaks vahepalaks, ja küllap ka pikkade pühade meeleolukaks täiteks.)
***
Kaardile vaadates ja vahemaid arvutades ei tundunud eesootav matk üldsegi hirmuäratav. Viis ja pool kilomeetrit ei oli ju midagi sellist, mis võiks võhmale võtta. Liiati ootasid ees unikaalsed vaatamisväärsused, väidetavalt maailma suuruselt teine ja neljas looduslik sild, mis lisasid entusiasmi ja kutsusid end avastama.

Aga arvud ja kaart, nagu selgus, on hirmus petlikud, kui minna seiklema kanjonisse. Kilomeetrid ei kulu sugugi kiirmarsil, vaid kohati lausa teosammul, sest kaardi kahemõõtmelisus ei anna põrmugi aimu, kui vaevanõudvat pinnast mööda tuleb sammuda ning missugustest takistustest üle ronida.

Ometi on Valge kanjon (White Canyon, ülemine foto) Lääne-Ameerikas Utah’ osariigis üks paslikumaid, kus kanjonimatkamisest sobilikku mekki suhu saada. Kui 1950. aastateni oli sinna jõudmine olematu tsivilisatsiooni tõttu pea võimatu, siis seoses alanud uraanibuumiga rajati Utah’ kaguossa korralikud teed ning nüüd käib Looduslike sildade kaitsealal (Natural Bridges National Monument, foto paremal) ligi 100 000 inimest aastas. Tõsi, enamik teeb läbi kaitseala kulgeval asfaltringil autoga tiiru ning uudistab ümbrust vaateplatvormidelt. Vaid vähesed võtavad ette laskumise kanjoneisse, et uurida looduse imesid lähemalt. Tagantjärele, pärast oma matka, võib neist isegi aru saada: kanjoniseiklus võib osutuda salakavalalt kurnavaks.

Selleks, et kanjonimatk pakuks elamusi – kuid mitte fataalseid –, on hädavajalik korralik ettevalmistus. Enne oma viimast seiklusreisi kahe pereliikme ja ühe sugulasega Lääne-Ameerikasse Colorado platoole, maailma kanjonifanaatikute mekasse, tellisin Amazonist asjakohaseid raamatuid, et nende abil valida sadade matkamarsruutide seast jõukohased.

Raamatud annavad ka üksikasjaliku seletuse, mis moodi huvipakkuv kanjon ja sinna sissepääs üldse üles leida. Valge kanjoniga pole ses suhtes muret: see asub väiksel kaitsealal ning seal on viidad-märgid selgelt püsti. Aga muist Colorado platoo kanjoneist vonkleb keset metsikut loodust, kus inimasustuse jälgi ei leia kümnete kilomeetrite raadiuses. Ja ei maksa loota, et suudate kanjonite servi palja silmaga ebatasasel maastikul eristada.

Isegi juhul, kui peaksite matkasihiks võetud kanjoni kaardi abil üles leidma, kujuneb sageli ületamatuks takistuseks, kuidas selle põhja laskuda. Just siin tulevadki appi matkaraamatud.
Ilma raamatu abita poleks ma mingil juhul leidnud üles imekitsast Wire Passi kanjonit, mis viib Buckskin Gulchi (foto vasakul), Paria jõe kuivanud lisajõe sängi Utah’ ja Arizona piiril. Buckskin Gulch on väidetavalt maailma pikim, 21-kilomeetrine nn slot canyon – niiviisi nimetatakse kanjoneid, mis on oluliselt kitsamad kui kõrgemad.

Piki Utah’ lõunaserva kulgeva 89. maantee ääres pole igatahes mingit viita, mis annaks teada, et näete, matkajad, siia haruteele keerates jõuate Wire Passi (foto paremal) juurde. Maantee ääres seisab vaid tagasihoidlik tahvel, mis ütleb, et siit algab House Rock Valley Road, ja hoiatab, et tee on kruusane-kivine ning vihma korral võib muutuda läbimatuks. See omakorda tähendab, et kanjonimatkajail tasub rentida neljarattaveoga ja kõrge põhjaga maastur, sest enamasti asuvadki kanjonitesse sissepääsud tavalistele sõiduautodele ligipääsmatute kitsaste, konarlike ja liivaste teede ääres.

Poleks mul üksikasjalike juhistega matkaraamatut käepärast olnud, vaevalt oleksin Wire Passi juurde viiva teeotsa üles leidnud, ja tol teel 14 km järel omakorda õige matkaraja alguseni jõudnud, sest paar kilomeetrit varem märkasin ühe teise matkaraja algust, mille kohta ainult raamat teatas, et see pole õige.

Colorado platool valitseb suviti põrgukuumus, mistõttu on kanjonisse minnes eluliselt tähtis kaasa võtta suur veekogus. Ses osas tegingi Valgesse kanjonisse laskudes vea: ei osanud arvestada, et 5,5 km nii kaua aega võtab ja vett nõnda palju kulub.

Päevasele matkale on soovitav kaasa võtta kolm-neli liitrit vett inimese kohta. Kuigi mõnes kanjonis leidub lompe ja niresid või koguni allikaid, ei tasu neist kunagi juua – piinav kõhuhäda oleks vees leiduvate bakterite ja parasiitide tõttu mitmeks päevaks enam kui garanteeritud. Looduslikku vett tuleb enne tingimata kas keeta või läbi spetsiaalse filtri puhastada.

Meie vaevalt liiter-poolteist inimese kohta, mis sai Valgesse kanjonisse kaasa võetud, hakkas tublisti üle 30 kraadi ulatuva palavuse tõttu kiiresti vähenema. Seltskonna ilmselgelt vastupidavaimana otsustasin seetõttu oma joogipoolisest teiste heaks loobuda.

Sama tähtis kui piisava veekoguse kaasa võtmine on sobiva riietuse ja õigete jalatsite valik. Meie grupi naisterahvad kandsid kõik laia äärega heledat kübarat, mis kaitseb kõrvetava päikse eest ka kaela ja õlgu. Jala otsa on parimad tugeva tallaga spordijalatsid, mis ei lase kivikonarustel taldu torkida.

Kanjonite põhi võib osutuda äärmiselt mitmekesiseks. Zioni rahvuspargis Utah’ edelaosas matkasime piki Neitsi jõe kitsust (Virgin River Narrows, foto ülal vasakul), kus enamik kolmekilomeetrisest lõigust tumedate seintega Orderville’i kõrvalkanjonini tuleb sumbata läbi vee, mis kohati ulatub vööni. Harilikud Asicsi jooksutossud osutusid 200-300 meetri kõrguste tumepunaste seinte vahel voolavas jõesängis palju paremaks kui vees käimiseks mõeldud jalatsid, mida vool tahtis alatihti jalast rebida ning mis lõpuks kivide vahel kahlates lihtsalt puruks rebenesid.

Spordijalatsid, erinevalt sandaalidest, tagavad tänu paremale haardumisele ka kindlama jalgealuse. Maalilise 12. maantee ääres Escalante ja Boulderi väikelinna vahele jääva Ülemise vasikaoja joa (Upper Calf Creek Falls, fotol paremal all kanjonis) äärde matkates tuli kolmsada meetrit laskuda siksakitades mööda järsku liivakivinõlva, kus mittenakkuvate jalanõude kasutamine ähvardaks lõppeda luid murdva kiviliuga. (Muideks, ka selle matkaraja algusse viivat teeotsa oleks ilma raamatu juhisteta meentee äärest tihedate põõsaste vahelt raske märgata.)

Kuigi kanjonites matkamine paistab servalt vaadates imelihtne, sest teelt eksimise võimalus näib olematu, pole see sugugi nii. Laiemate kanjonite põhjas on orientatsioon ja õige teejärg mõnikord kerged kaduma. Esiteks hargneb neist arvukalt harukanjoneid, mis näivad mõnigi kord sama suured nagu peakanjon, ning siis on kaardi või raamatu abita raske otsustada, kumb edasiliikumiseks valida. Aastate eest matkasin keset Utah’t Moabi linna lähistel piki Negro Billi kanjonit, et jõuda 73 meetri laiuse Hommikuuhkuse kaareni (Morging Glory Arch), mis on omasuguste seas USAs suuruselt kuues. Vaevalt kolmekilomeetrine matk osutus aga ootamatult peadmurdvaks, sest korduvalt tuli kanjoni põhjas voolava oja kaldaid palistavate metsikute taimede vahel rada otsida, ning lõpuks, kui kanjon avanes ning looduslik kaar peagi paistma pidanuks, hargnes rada mitmes suunas laiali. Taas tänu raamatus kirjeldatud juhistele leidsin kanjoni servas kõrguva kaare siiski üles.

Kuigi kanjonimatkad pakuvad põnevust ja avastamisrõõmu juba sellega, et iial ei tea, mida huvitavat või suursugust järgmine käänakutagune pakub, tasub sadade marsruutide seast valida ennekõike ikkagi sellised, milles leidub n-ö lisaväärtust. Valges kanjonis on nendeks maailma ühed võimsamad looduslikud sillad, Sipapu (foto ülal vasakul) ja Kachina, millel laiust-kõrgust vastavalt 82 ja 67 ning 62 ja 64 meetrit. Lisaks jäävad Hirve harukanjoni (Deer Canyon) algusse alkoovi alla vanad indiaanielamise varemed, milliseid leidub paljudes teisteski Colorado platoo kanjonites küllaga.

Valge kanjoni (foto paremal) põhi on enamikule laiadele kanjonitele iseloomulikult kohati liivane ja siis jälle kivine, mõnes kohas tõuseb rada kanjoni alaserva äärde kogunenud jalgu kratsiva madala taimestiku vahele, teisal tuleb jälle otsida edasipääsuteed kõrgete seinte alla kogunenud vees ja mudas. Keskpäevane päike leekis lakkamatult lagipähe ja õhk seisis paigal ning arvestades, et veevarud olid kahanemas, kujunes matkamine üha kurnavamaks. Õnneks, erinevalt platool endal matkamisest, pakuvad kanjonite kõrged seinad pisutki varju ja jahutust.

Ent Colorado platool leidub ka nii kitsaid kanjoneid, kuhu päike sisse ei paistagi. Buckskin Gulchi juurde viiv Wire Pass on üks sellistest. Algul tuleb astuda ligi pool tundi piki avarat kuivanud kruusast jõesängi, kuni ühtäkki siseneb see tulipunaste liivakivimägede vahele. Seal tõmbuvad püstloodis seinad teiseteisele niivõrd lähestikku, et laiemate õlgadega inimesed peavad liikuma paarsada meetrit kohati külg ees.

Sellised kitsad kanjonid on vihmaste ilmadega eriti ohtlikud. Tosin aastat tagasi hukkus Utah’ ühes maalilisemas, Powelli järve äärses Alumises Antiloobi kanjonis (Lower Antelope Canyon, foto vasakul) äikselise ilmaga üksteist turisti. Kanjoni enda kohal küll ei sadanud, aga kümme kilomeetrit lõuna pool oli lahvatanud suur vihmahoog, vesi jooksis kiiresti kanjonisse kokku ja kogus allapoole liikudes üha hoogu ning pühkis lõpuks oma teelt kõik, mis ette jäi. Kitsast kanjonist polnud turistidel kusagile pääsu.

Seetõttu on enne kanjonisse sisenemist eluliselt oluline viia end kurssi ilmaennustusega. Isegi kui taevas pea kohal paistab pilvitu, tuleb arvestada, et see vihmavalang, mis on juhtunud kümnete kilomeetrite kaugusel silmapiiri taga, võib oma purustava jõuga peagi kohale ilmuda. Tavaliselt annab selle lähenemisest märku piki kanjonit kulgev jahe tuulehoog. Siis jääb heal juhul minut-kaks, et püüda leida mõni kõrgem koht, mille otsas end päästa üritada.

Nii et vihmasadu oli küll viimane, mida Valge kanjoni (foto vasakul) põhjas kosutuseks oleks võinud soovida. Tuli läbi ajada selle vähese veega, mis rohkem kui kahetunniseks veninud teekonnal veel alles oli jäänud, ja taastada energiat kõrgete kaljuseinte pisutki jahedust pakkuvas varjus. Abi polnuks kelleltki loota, sest mobiiliside sedasorti inimkonnast valdavalt puutumata keskkonnas ei toimi. Ja mitte ühtki teist matkajat, kellelt paari lisalonksu küsida, polnud samuti terve päeva jooksul näha olnud. Vähemasti eraldatuse ihkajaile on kanjonid seetõttu pesueht paradiisiks.

Varsti pärast Kachina looduslikku silda (foto all paremal), mille servas laiuvast madalast lombist sai vähemasti kehale jahutust pritsida, võinuks suuremate joogiveevarude ja jaksu korral jätkata piki paremalt hargnevat Armstrongi kanjonit veel viis kilomeetrit, et jõuda kaitseala kolmanda, 32 meetri kõrguse ja 55 meetri laiuse Owachomo loodusliku sillani. Aga jõuvarude ülehindamine on üks suuremaid vigu, mida tapvat leitsakut trotsides teha. Otsustasime kanjonist lahkuda.

Kuid see polnud nii kerge, nagu lootsime. Tillukeste okaspuude ja põõsastega palistatud hall liivakivisein osutus hämmastavalt järsuks. Kuigi raja peale olid raiutud astangud ja riskantsematesse kohtadesse paigaldatud koguni piirded – selliseid mugavusi kohtab siiski üksnes looduskaitsealadel, mitte aga metsikuis kanjoneis, kus igaüks peab seisma iseseisvalt iseenda eest –, oli hing iga paarikümne sammu järel justkui niidiga kaelas. Eks ka sellepärast, et õhk oli hõre: asub ju Looduslike sildade kaitseala Colorado platool ligi 2000 meetri kõrgusel merepinnast.

Ausõna, aga matka lõpus olin joomatusest ja palavusest ja kurnatusest läbi nagu pärast poolmaratoni läbimist. Kummatigi polnud see veel lõpp. Piki kanjonit matkates tuleb silmas pidada, et miskit moodi tuleb algpunkti jäetud auto juurde tagasi jõuda. Selleks sai õnneks kasutada platoole kanjoni servale rajatud asfaltteed. Kolme ja poole kilomeetri läbimiseks kulus kõndides-sörkides ligi pool tundi. Üle kaheksa minuti kilomeetri kohta. Vastupidavus ja kõrged emotsioonid olid jäänud kanjonisse.

Pullerits: Mis on mõttetuim taliala?

Mulle tundub, et enamik pole kuigi tõsiselt süüvinud äsja Valgehobusemäel peetud Eesti suusameistrivõistluste tulemustesse. Küsimus ei ole selles, kas seal 15 km vabatehnikasõidus startides oleks mul õnnestunud vältida kahte viimast kohta. Kui arvestada mulluseid võistlustulemusi, siis küllap küll, sest kaks viimast, 54. Riho Klement ja 55. Karel Kulbin, kes kaotasid võitjaks tulnud Jaak Maele üle 12 minuti, jäid eelmise talve maratonidel mulle alla. Siit võiks omakorda püstitada intrigeeriva küsimuse, kas tagantpoolt arvestades oleks mul võimalik saavutada kõrgem koht Eesti meistrivõistlustel või olümpiamängudel - tuletage meelde Torinot, kus 15 km klassikasõidus kaotasid viimased kümme meest esikoha saanud Andrus Veerpalule üle 12 minuti ning kaks kõige viimast koguni pea pool tundi. Aga need ei ole kaugeltki põhiküsimused.

Palju olulisem probleem on see, et Valgehobusemäel sai Veerpalu klassikasprindi eelsõidus alles kümnenda aja, jäi esimeses poolfinaalis neljandaks ning pälvis murdmaasuusatamisest loobunud Priit Naruski järel kokkuvõttes kaheksanda koha. Seda tulemust võiks ignoreerida väitega, et sprint pole Veerpalu põhiala - kuigi Otepää MK-etapil on ta sprindis mitu võrdlemisi edukat etteastet teinud. Liiati õõnestab selle väite tugevust veelgi tõsiasi, et Eesti sprinterid on praegu totaalses madalseisus, jäädes omakorda maailma tippudele alla vähemalt tosin, aga halvemal juhul lausa 20 sekundit, mis tähendab, et nende alistamine ei tohiks distantsisõitjale midagi ülemõistuslikku olla.

Kuigi Vancouveri olümpiani on veel aega, teevad Valgehobusemäe sprinditulemused siiski murelikuks. Sest kui nägite Rogla MK-etapil, millist tempot arendasid maailma parimad 30 km sõidu lõpus, siis taipate isegi, et seesugusele pöörasele masskiirendusele on raske praeguse seisundi taustal vastu saada. Siis toimub pudenemine, nagu toimus Roglas. Igipõline konkurent Art Soonets, kel tänavu kirjas juba 15 suusakilomeetrit, ütleb seesuguse ärakukkumise kohta: kadus nagu soe sitt lehma ihust.

Ei tahaks siin küll rahvuslikku paanikat külvata, mistõttu mõtlesin, et aasta lõpus peaks kirgede kütmiseks kuulutama välja, noh, kuidas seda nüüd öeldagi... kõige tagumiste spordialade edetabeli. Kindlasti kuuluks sinna ujumine, mis ruuliks rutiinse monotoonsuse tipus, sest vaadata pole muud kui sinist joont bassesini põhjas, lisaks on pärast nina ja kõrvad vett täis ning silmade ümber punased rõngad. Aga siis tuli mulle meelde, et loomulikult satuks sinna edetabelisse rulluisutamine, ehtne naistekas ja mugavusala, ning see kisuks mõnel mehel lahti vanad haavad ning tekitaks tarbetult paksu verd. Seesugune endamisi vaagimine kestis seni, kuni leidsin kõigile ühise vaenlasala.

Ja siin tuli appi televisioon. Ei, jutt ei ole käesurumisest, uiskudel piki renni allakihutamisest, mootorratastega hiiglaslikul parkimisplatsil tiirutamisest ega muust säärasest absurdsest, mida nüüdisajal üritatakse TV vahendusel spordi pähe serveerida. (Mis järgmiseks? Kangi rinnalt surumine või?) Räägime ikka sellest, mida on juba hakatud spordi pähe võtma ja mis on lumeala.

Just, ära arvasite. Jutt käib kõigist nendest mittesportlikult ehk kubujussina riietuvatest tüüpidest, kel pole isegi nii palju kasvatust, et nad taipaks siseruumis oma mütsilotu peast võtta ning kelle kõnepruugis, kui kuulata nende usutlusi, on iga kolmas väljend "fun" või "a lot of fun" või "great fun". Kusjuures ma ei ole millegipärast sugugi kindel, et narkootikumid neile väga võõrad oleks. Jah, need on need tüübid, kes suuskadel või laudadega mööda käsipuid alla libistavad ja muud seesugust mõttetust teevad. Kord juhtusin telerist isegi nägema, kuidas nad mööda suusahüppe laskumisnõlva alla sõitsid ja selle otsa ehitatud lumenõlvalt võimalikult kõrgele hüpata püüdsid. Ma olen sada protsenti nõus Postimehe sporditoimetuse juhi Peep Pahviga, kes keeldub seesuguseid alasid üldse spordiks pidamast ning selliste alade viljelejaid sportlasteks nimetamast. Mis järgmiseks? Võtate vanaema malmist pesukausi ja vaatate, kes sellega kõige kiiremini mäest alla jõuab?
******
Badwater, Death Valley National Park, California. 19 juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Jaak Mae sõitmas Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht, Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu tänavu märtsis Valgehobusemäel Jaak Mae auhinnavõistlusel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ühe spordiala allakäik - sekspomm Pamela Anderson õpib lumelauaga sõitma. Foto autor: Westcom/Scanpix
Foto 5: Palun väga, siin on teile veel üks taliala - koerte lumelauasõit. Buldogide võistlusklass. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas treeningpaus on saatanast?

Mõistan täiega neid, kes, saanud teada, et Tartu maratonil on korraldajad eraldanud mulle koha esimeses stardigrupis - vähemalt esialgu, jõulu-eelse seisuga -, lootsid minuga nädalavahetusel treeningul sammu pidada.

Aga ei teinud ma nädalavahetusel ainsatki sammu. Ei pistnud ninagi välja. Sest kurk oli kibe, nina kihelev ja liigesed lausa valulikud. Ilmselt oli süüdi reedene tuulise ilmaga tehtud trenn ja see, et ju ma ei jooksnud pärast piisavalt kiiresti sooja. Jõin siis laupäeval kuuma piima meega ja Theraflud ning sain kibedast kurgust juba päevaga võitu. Kuid pühapäeva õhtul hakkas nina vesiseks muutuma ning selle vastu on arstiteadus teatavasti võimetu.

Olen püüdnud teha kõik selleks, et mitte haigestuda, sest kõik treenerid on pidevalt rõhutanud, et suurim ülesanne talvel on terve püsida. Kuid ikkagi andis organism kusagilt järele.

Ja oleks siin tegu vaid päeva-paari kaotusega. Haigus, isegi kerge tõbi on selline, mis ainult ei röövi treeningpäevi, vaid annab tagasilöögi. See tähendab, et pärast tervenemist tuleb teha seda, mida ütles viimasel sprindi MK-etapil järjekordse pettumuse üle elanud Peeter Kümmel: tuleb uuesti nullist alustada. No olgu, kui mitte päris nullist, siis paar sammu tagantpoolt küll. Ehk sellal, kui konkurendid hakkavad juba lõigutrenni tegema, tuleb endal alles vundamenti taastada.

Sellegipoolest ei saa meelt heita. Aega Tartu maratonini ju veel on, tervelt kaheksa nädalat. Kui oktoobrist saadik on korralikult trenni tehtud, ei löö paar pausipäeva veel rivist välja. Sügise hakul rääkis jalgrattur Indrek Rannama, kuidas mõned harrastajad sattuvat lausa meeleheitele, kui kas või üks treeningpäev vahele jääb. Tema ütles, et tal jäi kevadel mitut puhku lausa kolm päeva vahele, aga ikkagi jõudis korralikult võistelda. Ja minu jooksutreeninguid juhendanud Meelis Minn on samuti korduvalt märkinud, et ega treenitus ka nädalase pausiga kuhugile kao. Ja vaadake, mida tegi Jaak Mae pärast nurjunud MK-etappi Roglas - võttis paar päeva vabaks ja seejärel tegi vaid soojendustreeninguid. Aga eile Valgehobusemäel suutis sõita nii, et isegi peatreener Mati Alaver pidi tunnistama - mees hingab tõusudel taas nagu muiste.

Nii pikalt ei tahaks siiski aega maha võtta. Sest konkurentidele võib Tartu maratonist oluline võlu kaduma minna ja võistlus ise üksjagu vähemotiveerivamaks kujuneda, kui peavad leppima sellega, et mu ettevalmistuse lünklikkus lubab vaid kergelt matkama tulla. Seepärast on teretulnud igasugused soovitused, mis aitavad võitu saada sellest, mille vastu arstiteadus veel kuigi võimekas pole. Et ma esimeses stardigrupis ülejäänutele piduriks ei kujuneks.
******Badwater (85,5 meters below sea level), Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (vasakul) kihutamas Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae sõitmas Peeter Kümmeli ees Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas keha töökorras hoida?

Kas tunnete, et lihased treenimisest juba kanged ja valusad? Ärge imestage. Minu füsioterapeut Margus Mustimets seletab, miks te ennast kõige paremini ei pruugi tunda – ja mida teha, et tunne paraneks. (See usutlus sai tehtud äsja ilmunud ajakirja Jooksja massaažiteemalise loo tarbeks, kuid ei ole see lugu, mis ilmus Jooksjas.)

Miks jääb harrastajail lihaste hooldus unarusse?

Paljud harrastussportlased ei ole noorest peast regulaarselt sporti harrastanud. Nad on hakanud tegema seda hiljem või on hakanud tegelema mõne teise spordialaga [kui nooruses]. Siis kasutavad nad paraku hoopis teisi lihasrühmasid ja hoopis teisi liigutuslikke mudeleid, millega nende keha pole harjunud. Harrastaja ei tule oma lihaste taastamisega toime ja see on hull tehniline probleem.

Väidetavalt Tartu maratoni esisajast umbes kümme saab regulaarset lihashooldust. On see nii?

Prognoos on laest võetud, aga oletus on praktikale tuginev, kui palju mu vastuvõtul käinud sportlastest on varem massaažis käinud. See torkab eriti silma noorsportlaste puhul, kellel on eriti vaja lihashooldust saada juba varasest noorusest. Nad on sellest ilma, sest klubidel või sportlasel endal pole selleks raha. Kui massaaži harjumus tekib nooruses, siis seda kantakse läbi terve sportlaskarjääri, aktiivse sportlasea. Aga kui inimesel näiteks lihaste venitamise harjumust ei ole nagu hambapesemise harjumust, siis ta seda ei teegi.
Mäletan oma ammusest ajast, et pärast trenni ei olnud duši all käimise harjumust. Käisime trennis ära ja läksime samasuguste «juustudega» koju. Aga kui meeskonna treener käis korduvalt kontrollimas ja kui meie võistkonna kapten oma nakataval eeskujul kogu aeg rõõmsalt duši alla tormas, siis pärast poolt aastat ajupesu saime aru, kui tähtis on käia pärast trenni duši all. See on suhteliselt elementaarne.
Samamoodi on inimesel vaja näpuga lihasesse torgata, et ta aru saaks, et tal on valus sealt, ja et see ei ole nali, et tal on massaaži vaja.

Kui sageli peaks lihashooldust tegema harrastaja, kes neli-viis korda nädalas harjutab?

Töövahendid peab iga meister korras hoidma. Mulle oli üllatus, kui olin EÜEs ja meil oli külas üks Soome põllumajandusüliõpilane, kes päras ttööpäeva lõppu pesi ära kõik labidad – me pidime pikali kukkuma. Mulle tundus kummaline tema hoolitsemine tavalise labida eest, et pole ju mõtet pesta, kui see läheb homme uuesti mustaks.
Samamoodi tooksin paralleeli lihastega: kui sa neid korralikult ei hoolda, siis nad järgmine päev sind enam ei teeni, nagu tahaksid. Pesemata labidad on nad tunduvalt raskemad, kuna neil on kuivanud pori ja muda küljes, nad määrivad. Samamoodi on lihasega: sa küll ei näe seda, aga näed oma tulemustes.
Jalalihaste häda võib kusagil mujal tagasi maksta, mitte üldsegi jalas, vaid seljas võib tekkida probleeme, ja kui mitte seljas, siis kaelas. Seal, kus on inimesel kõige nõrgem lüli, mis järele annab. Seda on raske ennustada, kus. Seda näeb pärast, aga siis on juba hilja.

Millest õige lihashooldus koosneb?

Venistusest ja massaažist. Ühte saab teha ise, teist on hea, kui keegi aitab professionaalsel tasemel teha.

Ja venitamine on pärast iga trenni kohustuslik?

Nii enne kui pärast trenni. Enne trenni on dünaamilised ja pärast staatilised venitused. Dünaamiline venitus on lühiaegne kehaosa vibutamine või kere pööramine vibutusliigutusega. Dünaamiline on ka jooks soojendusena või kiire spurt sõltuvalt spordiala iseloomust, mis teeb soorituse lihtsamaks.

Kui kaua peaks staatilisi venitusi tegema?

Teha pigem rahulikult ja vähematele kehaosadele, kui et kiiresti ja kõigile. Tähtis on, et tööd tegevad lihased saaks läbi venitatud. Sõltuvalt spordialast. Kellaaega ei oska küll öelda. Selge see, et viie minutiga ei jõua ühtegi kehaosa läbi venitada.

Kui tihti peaks regulaarselt harjutav harrastaja massaažis käima?

Kord nädalas tund aega.

Mida massaaž lihastega teeb?

Põhiline efekt on pumbamehhanism, mis pumpab erinevate siluvate ja suruvate ja pumpavate liigutustega lihastest ainevahetuse jääkprodukte välja. See on mehaaniline ja seda täpselt doseeritult ei saagi esile kutsuda muud moodi. Seda peaks tegema inimene, kes tunneb lihasfüsioloogiat, et see oleks igale inimesele tema lihast arvestades sobilik. Seal tuleb mängida väga tihti, eriti vanemate ja hooldamata lihaste puhul, valu piiri peal. See on väga ebameeldiv patsiendile.

Mida see annab, kui jääkained välja pigistada?

Lihaste ainevahetus taastatakse koormuseelsele tasemele. Kui mitte väga morfoloogiasse laskuda, siis sellest seletuseks piisab. Ainevahetus on muidu nii takistatud ning jääkprodukte ja lihaspingeid on nii palju, et lihas ei funktsioneeri täie jõuga. Lihase töö on kontraheeruda ja lõdvestuda. Ta peab saama mõlemat teha takistuseta. Aga kui on segavad faktorid, siis need takistavad.

Ja see viib traumadeni, kui jääkaineid on palju?

Kui jalas on ainevahetuse probleemid, võib see lõppeda sellega, et sportlane peab näiteks seljaga rohkem tööd tegema, ning probleem võib avalduda hoopis seljas, sest ta ei jõua jalgadega rohkem tööd teha ja asub kompensatoorselt kasutama seljalihaseid. Sealt tuleb vale motoorne mudel, nii et inimene on lõpuks seljaga hädas, kuigi ta jalad on puhta bees.

Nii et häda võib kus iganes välja lüüa?

See ei pruugi kajastuda ainult spordiliikumise probleemina, vaid ka radikulaarse-neuroloogilise leiuna. Et näiteks on lülivahe ketta väljasopistus, närvijuure ärritus, mis annab jalas tunda kiirguva valuna.

Kas paljud vigastused tekivadki selle tagajärjel, et lihastesse tekivad pinged ja neid kompenseeritakse?

On ülekoormusvigastused ja traumavigastused. Ülekaalus on ülekoormusvigastused, mida lihtsalt ei diagnoosita nii palju, kuna inimesed arvavad, et see läheb üle või et see on mööduv nähtus. Nad ei hakka iga valu pärast arsti poole pöörduma. Kui luu või hüppeliiges ära murda, siis ollakse sunnitud pöörduma arsti poole, kuna ei saa kõndida.

Kas selleks, et harrastaja saaks korralikku lihashooldust, oleks tal vaja käia spetsialistide juures, mitte igasuguste suvaliste massööride juures?

Massööridel on oma kutsestandardid ja massööride liit peab seisma hea selle eest, et kõik, kes töötavad, on litsenseeritud ja omavad kutsestandardile vastavat koolitust. Sellist olukorda ei tohiks olla, et Eestis on massööre, kes ei oska masseerida. Aga praktika näitab, selliseid massööre on, kes ei ole nii kvalifitseeritud, et suudaksid aru saada harrastussportlasest. Sport on üldse spetsiifiline. Spordimassööri oskused vajavad täiendkoolitust, iga massöör ei ole spordimassöör.
Keegi peaks soovitama kellegi juurde pöörduda. Kui mõni sportlane on kellegi käest abi saanud, siis võib teda usaldada. Tippspetsialistide hinnad ja protseduuride maksumused võivad osutuda väga suureks, nii et tavaline noorsportlane ei suuda seda välja käia ja endale massaaži lubada. Siis tuleb vaadata vähem kuulsate seast endale mõni tegija.

Kui tähtis on massööri eelnev kogemus?

Kujutan ette, kui võtta mind täna ja 20 aastat tagasi, siis vahe ülikooli lõpetamise ajaga on väga suur, mida ma siis oskasin ja mida ma nüüd oskan.

Mida veel tuleb seoses massaažiga teada?

Kindlasti peaks tegema mingi plaani, konkreetsetel aegadel konkreetsed kordused. Mitte et üks kord. Spetsialist peaks ikka esimesel lihase hoolduskorral oskama hinnata lihaste vajadust, mis kohtadele teha ja kuidas teha. Kui vaadata inimese jalgu ja keha, peaks kuulama spetsialisti arvamust, kui palju massaaži teha. Mitte et teen kaks või kolm korda.
Neil, kes nagunii regulaarselt massaažis käivad, on vaja teada, et vahetult enne võistlust ei tohi minna tugevale lihashooldusele. See võib lihaste struktuuri nii palju mõjutada, et võistlustel on pärast tunda. Seda tuleb öelda massöörile, kui sul on plaanis võistlustele minna, et siis ära jätta massaaž või teha kergemalt.
Tugevat ja sügavat spordimassaaži, kui see pole stimuleeriv enne võistlust, ei tohi paar-kolm päeva enne võistlust teha.
***
Õppige need soovitused nüüd jõuluajal pähe. Et te ei kordaks vigu, mida mina olen teinud.

Ja ei kordaks vigu, mida ise olete teinud. Või olete kohe-kohe tegemas. Sest selles teemas ei ole enamik grammigi targem kui mina. Häid jõule!
******
Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Füsioterapeudid Margus Mustimets (paremal) ja Tuuli Bürkland näitavad uut aparaati Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Foto autor: Silel Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirja Jooksja neljanda numbri esikaas.
Fotod 3 ja 4: Nii käib massaaž Venemaal Peterburis. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 5: Massaaži näide Ameerikast Virginia osariigist. Foto autor: The Image Works / Scanpix
Foto 6: Hiina massaaži tagajärjed ujuja seljal Pekingi olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Endine Ameerika jooksja Briana Boehmer näitab, kuidas ise oma jalalihaseid masseerida. Foto autor: NYTNS/Scanpix
Foto 8: Vaat, mida inimkäed suudavad. Lumeskupltuuride võistlus Hiinas. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Eesti otsib suusastaari. Ei, staarsuusatajat

Võib ju küsida, mis on superstaarisaatel pistmist suusatamisega. Sest vean kihla, et eilne Eesti tippsuusatajate olümpia-eelne võimete võrdlemine maailma paremikuga tõi telerite ette palju-palju vähem vaatajaid kui Eesti algajate lauljate omavaheline mõõduvõtt. Ja suusatamise šansid püünel püsida vaid kahanevad, kuna Roland Lessing sooritas Sloveenias tõelise ime, ehkki mu mullune ja loodetavasti ka tänavune peatne juhendaja Margus Ader väitis kord ise veel tippsportlase rollis, et spordis imesid ei juhtu.

Suusatamise aktsiad kukkusid eile veelgi, sest superstaarisaade pakkus kordades rohkem elamusi ja pinget kui suusatajate järjekordne kõrbemine, v.a Kristina Šmigun-Vähi tubli sõit. Nii et poleks nagu mõtet kahte üritust siduda?

Aga sidemed on olemas. Marten Kuningas, kes superstaarisaatest viimasena välja langes (ehk kolmanda koha sai), oli paar aastat tagasi Tartu Ülikoolis mu tudeng ning pidi reporteritöö kursusel tegema esimese uudise... jah, suusatamisest. See ülesanne jättis talle sedavõrd värvika mälestuse, et ta pajatas sellest koguni pikas intervjuus Kroonikale: kuidas ta mõned päevad enne Tartu maratoni Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu juurde läks, kuidas Kelk enne pikalt telefoniga rääkis, kui teda vastu võtta sai, ja siis küsis, kui palju aega läheb, ja sai vastuseks, et kümme minutit. Sel kohal Kuninga meenutus Kroonikale katkes, aga kui nägin teda mõni aeg tagasi Tallinnas, olles enne hinnete lehelt järele vaadanud, mitu punkti ta sai, siis küsisin, kas too ülesanne jäigi tal tegemata. Jäi küll. Tulemus null.

Too paari nädala tagune kohtumine Tallinnas superstaarisaate nelja parimaga röövis mult ühe reedese trenni – nii et siin on veel üks seos telesaate ja suusatamise vahel. Produtsendid palusid, et analüüsiksin noortele lauljatele nende intervjuude põhjal nendest ajakirjanduses avaldatud lugusid ning annaksin nõu, kuidas ajakirjanikega hakkama saada. Selleks oli eraldatud tund, aga tänu ühele osalisele venis kohtumine ettenähtust peaaegu kaks korda pikemaks. Too üks oli Ott Lepland.

Kui Kuningas välja kukkus, kuulus mu poolehoid Leplandile. (Ärge heitke meelt, ma ei kaldu siin suusaradadelt kõrvale, vaid see kõik on vajalik eelmäng, et suusateema efektselt mängu tuua.) Vaat mis ma ütlen: Ott Lepland on üks neetult asjalik, põhjalik ja professionaalne noormees. Võib-olla võiks ta ses suhtes kõlvata eeskujuks noorsuusatajailegi. Ta esitas mulle arvukalt arukaid küsimusi, mis näitasid, et ta võtab oma asju äärmiselt tõsiselt ja üritab kõigest saada maksimumi. Nagu valmistaks end ette tulevaseks karjääriks (aga paistamata seejuures põrmugi karjeristlik). Nii sümpaatset, asist ja samas tagasihoidlikku noort meest polnud ma juba tükk aega näinud. Ja kes juhtus nägema eilset superfinaali, see nägi kindlasti, et kui Birgit Varjun laulis hästi, siis Ott Lepland esines hästi. (See võiks olla sama, et Eesti suusatajad teevad hästi trenni, aga konkurendid esinevad võistlustel hästi.) Mul oli äraütlemata hea meel tema võidust. Ja ma ei salga, et andsin talle isegi oma hääle.

Aga tagasi suusatamise juurde, mida sai endal lõppenud nädalal tehtud viie ja veerand tunni vältel neljal treeningkorral ligi 70 km. Too mu kohtumine superstaari nelja parimaga võeti linti ja lasti osati ka TV 3e eetrisse, kus toimetaja võttis vabaduse nimetada mind ajakirjanduskorüfeeks. Ei-ei, sellised tiitlid ei tõsta kõrvust, vaid pigem tahaks neid unustada. Sest rumal ja naiivne oleks neid tõsiselt sõtta. Samuti tahaks unustada seda teist aeg-ajalt vilksatanud tiitlit, nagu ajakirjandusguru. Ja kujutage ette, täna, kui raadiomees Tarmo Tiisler tuli minult jõuluaja intervjuud võtma seoses sellega, et tema hinnangul olen üks neid, kes söandab Eestis vääramatult oma asja ajada, siis nimetas ta mind tervitades ajakirjanduse lipulaevaks. Ning oleks see veel kõik. Pool tundi hiljem kasutas professor Rein Veidemann tervituseks koguni sõna maestro. Oehh... Mis toimub? Milleks selline suurustlev ilustamine?

Aga kui tiitleid jagatakse ilma küsimata, kas see tiitli saanule ka meeldib, siis praegusel ajal, kui suusatamine oleks ilma Šmigun-Vähita totaalselt põhjas, võiks olla igati paslik aeg tõstatada küsimus, kes võiks olla Eesti staarsuusataja. Troon paistab ju vaba. Kusjuures mõtlen just staarsuusatajat, mitte suusastaari. Sest suusastaari meil parasjagu pole, ehkki, tunnistan, et Šmiguun-Vähi on sellele tiitlile kõige lähemal.

Jah, suusatamisega ei pruugi lood olla praegu kõige paremad, aga see ei tähenda, et suusatamine ei võiks ise ennast juukseid pidi mudast välja sikutada. Meil on Eestis ju staarfotograaf. On staarjuuksur. On staarmeikar. Vist isegi staarstilist. Näete, kuidas kõik elualad, isegi kõige tühisemad, proovivad end elumere lainetel pinnal ja nähtaval hoida. Aga suusatamine – kas see ala laseb tõesti endal vaikselt põhja vajuda?

Et seda ei juhtuks, on suustamisel vaja oma esindusnägu. Vaja on staarsuusatajat. Ja see ei pea olema sugugi kõrgete tiitlitega pärjatu. Ei, absoluutselt mitte. Tiitlitega – kehtivate tiitlitega – pärjatu, nagu seletasin, oleks suusastaar.

Nii mulle tundubki, et nüüdsel ajal, kus tulemustega pole kelkida, võiks suusatamist pildis hoida vaid staarsuusataja parnassile tõstmine. Aga öelge teie, kes ta võiks olla!
******Furnace Creek Inn, Death Valley National Park, California. 19. detsember 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi (nr 12, ehkki Scanpixi fotoallkiri väidab, et tegu on Eestit esindava Kristin Störmer Steiraga) vedamas Rogla MK-etapil 15 km klassikasõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi (vaskul) norralase Marit Björgeni järel Rogla MK-etapil 15 km klassikasõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ott Lepland superfinaali saates. Foto autor: Kalev Lilleorg, Nipiraamat/Scanpix
Foto 4: Venelane Aleksandr Legkov Rogla MK-etapil 30 km klassikasõidus. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes tuleb olümpiavõitjaks: Veerpalu, Kiku või Võrno?

Panused muutuvad viimasel ajal nädalate, kui mitte päevadega. Alles paistis Kristina Šmigun-Vähi Kuusamo 25. koht sellisena, et sealt küll olümpiapjedestaalile ei jõua, kui Davosi kolmas koht tegi ta paugupealt favoriidiks. Niisiis kaldub siin blogis hooaja eel püstitatud väide, et Šmigun-Vähi toob Vancouverist medali, üha tõenäolisemaks muutuma.

Aga palju küsitavamad on Andrus Veerpalu šansid. Rääkisin paar päeva tagasi paljusid Eesti sportlasi väga-väga lähedalt ning ka suusatajaid ülihästi tundva mehega - aga ma ei kavatsegi teile seda öelda, kellega, sest kui siinsed kommentaatorid võtavad endale arrogantselt õiguse jääda anonüümseks, siis ei pea ka mina olema kohustatud kõiki oma allikaid avaldama -, kes ütles, et kui Eestile Vancouverist üldse medal tuleb, siis toob selle Šmigun-Vähi.

Ütlen ausalt, et see jahmatas mind, sest selle ütleja ei ole tavaline kiibitseja, vaid autoriteetne asjatundja. Olen kogu aeg lootnud, et Veerpalul on medalilootus, kuid mu allikas tõmbas sellele karmilt kriipsu.

Argumentatsioon on järgmine. Veerpalu on eraldistardi, mitte grupisõitja. Grupis on tal õnnestunud parimana saada MMil vaid kaks neljandat kohta, mõlemal korral kaotusega norralastele. Massisõidus kehtivad hoopis teised reeglid ja põhimõtted. Vahe pole küll ehk nii suur, nagu jalgratta eraldistardist ja grupisõidus, aga kaks väga erineva taktikaga ala on need sellegipoolest. Suusatamise grupisõidud on näidanud, et seal kedagi eest ei lasta, eriti tiitlivõistlustel. Medalid otsustatakse viimasel kahel kilomeetril, ehk koguni kõige viimasel kilomeetril. Ja siis pääsevad maksvusele hoopis teistsugused omadused kui need, mis saavad määravaks eraldistardist sõidus. Nagu näiteks jõhkra positisioonivõitluse ja jõulise kiirenduse võime. Veerpalu ei kuulu nende näitajate poolest maailmas esirinda. Kas mäletate, kuidas ta eelmise hooaja viimases 50 km ühisstardist sõidus Trondheimis, kui lõpus tempot hakati tõstma, tahapoole vajus? Lõpuks kaotas ta võitjale Sami Jauhojärvile üle 50 sekundi. Ja lõpusirgel ei olnud tal Petter Northugi võimsatele paaristõugetele midagi vastu panna. Kokkuvõttes kuues koht.

Küll tahaks, et eksin. Kuid parem võtta hoiak, et Veerpalu medal ei ole sugugi kindel, vaid pigem meeldiv üllatus. Siis on medalita jäämise korral kurbust vähem ja medalivõidu puhul rõõmu seda rohkem.

Aga Eestis on veel üks mees, kes tahaks olümpiavõitjaks saada. Eelmisel laupäeval kohtusin Hannes Võrnoga, kel tuleb välja raamat "Poisi lugu", ja tegin temaga intervjuu, mis ilmub selle laupäeva Postimehe Arteris. Mulle Võrno meeldib, sest ta on mehelik ja jõuline tüüp, julge otseütleja. Tema stiilinäide pehmete meeste lõtvade tervituste kirjeldamisel: "Kui mulle ulatatakse nagu kilekotiga koerasitt, mida nimetatakse käepigistuseks..."

Küsisin Võrnolt, et ta on elus nii palju eri asju proovinud, kas oleks veel midagi, millega ta tahaks katsetada.

"Ma olen nii süüdimatu ja püsimatu tüüp, et olen veel õnnetu, kuna ma ei tea näiteks solfeedžost midagi. Muidu kirjutaksin muusiat ka. Ja olümpiamängudel tahaks mingil alal hea tulemuse teha."

Mis alal, küsisin. Kas neljasel bobil kolmanda mehena, ballastina?

"Kui ma oleks näiteks esimene Eesti sportlane, kes lööb teise samasuguse sajakilose kolli poksiringis nokauti. Kurat, see oleks äge! Riskides, et tegelikult oled ise nokauti löödud."

Soovitan soojalt Võrno intervjuud lehes lugeda. Kui pärisin, miks ta omal ajal riigikogust ära tuli, esitas ta sellise sportliku paralleeli:

"Aeg-ajalt tundsin seal, et olen justkui jalgpallivõistkonnas, jooksen avavile peale platsile ja näen, et väravavaht istub lihtsalt puuri nurgas ja sööb võileibu ning keskründaja sügab mune, vahib publiku hulgas tuttavaid ja lehvitab neile. Kurat, nahhui, mida siis mina siin lidun?!"
******Harmony Borax Works, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu (esiplaanil) võitlemas Libereci MMil teatesprindis rootslase Emil Jönssoniga. Foto autor: Maja Suslin, Scanpix Sweden
Foto 2: Andrus Veerpalu kaotab eelmise hooaja lõpus 50 km ühisstardist sõidus Trondheimis viienda koha heitluses norralasele Petter Northugile. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Hannes Võrno jaanuaris 2006. Foto autor: Marina Puškar, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes kasutab Tartu maratonil dopingut?

Ise ei juhtunud kuulma, aga mulle kanti ette, et Eesti sportlaste parimaid abimehi Mihkel Mardna olla raadios hiljuti öelnud, et Tartu maratoni esikahesaja ehk hullumeelsete harrastajate hulgas - seega käis jutt ka minust - leidub neid, kes kasutavad võimekuse tõstmiseks keelatud aineid.

Ja rahvas ütles: seda teemat tuleb uurida!

See on tõsi, et Tartu maratonil on üks harrastaja dopinguga vahele jäänud. Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk pakkus oma mälus tuhlates, et see võis juhtuda aastal 2003, mil dopinguproov võeti võitjalt ja loosiga veel kahelt osalejalt. Nii oligi Kelgu mäletamist mööda sattunud testitavate hulka kaugsõiduautojuht, kes olevat lõpetanud kusagil 200. koha kandis või isegi eespool. Kui ta vahele jäi, rääkis mulle Kelk, oli ta seletanud, et ravis enne maratoni oma külmetust kõvasti Coldrexiga. Ent Kelgu sõnul oli Mardna talle öelnud, et Coldrexis sisaldub pseudoefedriin, mis dopinguainete nimekirja ei kuulu.

Meedias juhtum eriti laia kajastamist ei leidnud, sest proovi vastused, nagu Kelk mäletab, olid tulnud alles aprillis või mais. Igatahes oli kaugsõidujuhist harrastaja saanud võistluskeelu, olgugi et ta polnud litsenseeritud suusataja. Aga kuna Tartu maratonil kehtivad FISi reeglid, siis laienesid need automaatselt ka temale.

Samas möönis Kelk, et harrastajate diskvalifitseerimine dopingu pruukimise pärast võib olla pisut problemaatiline. "Kui kaheksa tunni vend vahele jääb, siis mis me teeme, kas viime ta politseiga [stardist] ära või?" küsis Kelk.

Ta tunnistas, et on temagi kõrvu jõudnud jutte, et harrastajad kasutavad keelatud aineid, aga näpuga ei ole keegi kellegi peale avalikult näitama tulnud. Ja ka Mardna jäi me eilses vestluses enda juurde, et dopingu pruukimist võib esimese kahesaja hulgas igal juhul esineda.

Mina igatahes nende pruukijate hulka ei kuulu. Ma isegi ei tea, a) kust dopinguaineid saab, b) milliseid dopinguaineid vaja võiks minna, et neist ka kasu tõuseks, ja c) kuidas neid manustada. Just selles teadmatuses, märkis Mardna, seisnebki dopingu pruukijatest harrastajate suurim probleem: kui proffidel on nõustajad, kes ütlevad, kuidas keelatud aineid kasutada, et riske tervisele vähendada, siis harrastajail neid pole ning nad võivad endale suurt kahju tekitada. "Kui võtta üks peotäis seda ja teine teist, siis ei tea iial, mis kümne aasta pärast võib juhtuda," lausus Mardna.

Ta rääkis, et kui leiduks raha, oleks väga huvitav võtta Tartu maratonil 50 ja 150 vahel lõpetajailt - seega oleks eelmisel aastal võimalike testitavate hulgast jäänud välja nii mina kui Mardna (mille õelutsejad leiavad kindlasti äärmiselt tähendusrikka olevat - aga ei maksa konspiratiivteooriatega ülepingutada). Alles siis võiks heal juhul midagi konkreetsemat ilmneda, kui palju dopingu kasutajaid olla võiks. Ent ta lisas, et neid kahtlemata leidub. "Nendel, kes teavad, et nad poodiumile ei jõua, ei ole midagi karta," sõnas ta mulle. "Neil on eesmärk lihtsalt Veikko Täärile või sulle või [sõudja] Allar Rajale ära panna."

Kelgu mäletamist mööda on Tartu maratonil dopinguproove võetud 2002. või 2003. aastast alates, ent sel aastal jäi see rahapuudusel tegemata. Mardna meenutas, et kui tema aastaid tagasi dopinguküsimustega tegeles, läinud ühe proovi läkitamine Helsingi laborisse ja analüüside tegemine maksma 4000 krooni. Kelk väitis, et Tartu maratoni korraldajad said seni dopinguproovide tegemise eest kokku umbes 30 000-krooniseid arveid - ja tänavu ei olnud seda summat kuskilt võtta. Dopinguproovid jäid rahapuudusel tegemata ka sügisesel Tartu rattamaratonil, mis olid ühtlasi EM-võistlused maastikurataste maratonis. Kelk oli pärast kuulnud Hispaania portaalidest süüdistusi, et eestlased olid kodusel EMil kõik nii ees - teadagi, miks. Dopinguproove ju ei võetud.

Kui küsisin Kelgult, kas tuleva aasta Tartu maratonil võetakse dopinguproove, vastas ta kavalalt: "Vaat ei tea. Las see jääb üllatuseks."
******Chimes Tower, Scotty's Castle, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile)

Foto 1: Tänavuse Tartu maratoni liidergrupp Kuutses. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees Indrek Kelk vaatamas Tartu maratoni mälestusmärgi ideekonkursile laekunud töid. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mihkel Mardna (paremal) surub tänavuse Tartu maratoni lõpetamise järel Priit Pulleritsu kätt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tänavust Tartu maratoni juhtis poolel maal norralane Anders Myrland, kes lõpuks jäi 13. kohale. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin rekordilise nädala?

Tõsise harrastajana ei saa elada päev korraga. Nõus? Et tulgu homme või veeuputus - nii ei tule ju midagi. Tulemust, mõtlen. Ikka planeerima peab. Ja planeerimine, kui keegi veel ei tea, hõlmab ka ilmaoludega arvestamist.

Juba eelmise nädala keskel sai selgeks, et sel nädalal saavad rullikutrennid ilmaolude tõttu otsa, aga suusatrennid ilmaolude kiuste veel alata ei saa. Nõnda oli möödunud nädalal paratamatu, et tuli tõsiselt tööle hakata, et nüüdset olude teisenemisest tingitud üleminekunädalat kompenseerida.

Niisiis tuligi eelmine nädal sügishooajal rekordiline. Kokku sai viiel treeningpäeval sõidetud rullikutel 129 km. Puhast aega kulus selleks 8:55. Kui liidaksin juurde veel trenni mineku ja tuleku sörkjooksud ning väiksed kodused jõuharjutused, tulnuks treeningaega üle kümne tunni.

Nüüd võtku sõna vaid need, kes eelmisel nädalal veel rohkem treenisid (v.a poolprofessionaalid ja need, kes Põhja-Soomes jm lumel käisid). Arvan, et ega neid peale Eero Antonsi palju rohkem olegi.

Iseasi, mis nüüd sel nädalal ette võtta. Mullune juhendaja Margus Ader saatis igatahes soovituse, et vähemasti jaanuaris küll enam jõusaali minna ei tohi. Ega seda plaanis olnudki. Aga mida teha sel nädalal, kui pakast on, aga lund pole?

Igal juhul on fakt see, et need, kes seni Raadil või Jõgeva maantee ääres rullitasid ning Tähtvere spordipargile kerge põlastusega vaatasid, peavad nüüd silmad paratamatult põlatud paiga poole pöörama. Sest Raadile teile küll keegi lund tootma ei tule, ja mujale ka mitte.

Tähtvere spordipargis läksid aga kaks lumekahurit juba esmaspäeva varahommikul kella nelja ajal tööle. SA Tähtvere Puhkepark juhataja Jane Jakobson avaldas eile lootust, et täna pärastlõunaks saab esimese väikse suusaringi juba valmis. Tõsi, see tuleb tõesti tilluke, vaevalt sada meetrit. See ajaks isegi minusugusel, kes ma olen harjunud kümneid kordi ühte ja sama ringi jutti sõitma, pea ringi käima.

Kui eile käis lume tootmine kraaniveest, siis tänasest peaks see jätkuma Emajõe veest. Nii saab esiteks hinda alla tuua, sest jõevesi ei maksa sentigi, ja teiseks läheb lume tegemine rutem, sest eile oli jõevee temperatuur vaid +0,4 kraadi, samas kui kraanivesi on soe 6-8 kraadi. Ent jõevee kasutamine tähendab seda, et lumi tuleb tõenäoliselt rohekaspruun.

Jakobson rääkis, et jõeveest tehtud lumi kuhjub Emajõe ranna parkimisplatsile, kust kallurid veavad selle rajale. Arvestades mullust, mil lume tootmine võttis neli ja laiali vedamine kolm päeva, prognoosis Jakobson, et hiljemalt jõuludeks saab nii ovaal kui sprindirada lumega kaetud. Julgen oletada, et see juhtub varemgi, kuid ilmselt ei riski Jakobson kiiremaid veksleid välja anda, sest ega eales tea, mis võib tehnikaga juhtuda, ilmast rääkimata.

Igatahes esmalt saab lumekatte 1,25 km pikkune sprindiring, seejärel 850-meetrine ovaal. Vastasel korral hakkaks veoautod segama ovaalil sõitjaid. Söandan oletada, et nädala lõpus saab hakata sprindiringil juba trenni tegema. Jääb vaid loota, et puhkepargi haldajad panevad välja suured sildid, et suusaradadel kelgutamine on rangelt keelatud. Ikka kelgutajate tervise huvides.

Ent külmast heitunuile soojendav küsimus: milline oli temperatuur alloleva pildi tegemise ajal? (Huvitav, kas jäljekütid selle ka pildiinfost kuidagi välja peilivad?)
******
Harmony Borax Works, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lumekahur esmaspäeva hommikul Tartu Tähtvere spordipargis kunstlund tootmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Esmaspäeval hakkasid lumekahurid tööle ka Pärnu lähedal Jõulumäel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Lumekahuri toodang Tähtvere spordipargis õhus pöörlemas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lumekahur kasvatab Tähtvere spordipargis lumehunnikut. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kelle pea peab suusatamises lendama?

Davosis nägime nädalavahetusel diametraalselt vastandlikke esitusi. Peaegi 33-aastaseks saav väikse tüdruku ema sai MK-sarjas oma teisel etteastel pärast comebacki kolmanda koha ning lõpetas sprindi eelvõistluse 23. ajaga. Braavo! Aga mehed?

Kui juba teenekas suusapedagoog Kaarel Zilmer, kes on tuntud vaoshoitud ja suusatajaid säästavate seisukohavõttude poolest, annab teleülekandes nende etteastele hinnanguks "katastroof" ja kutsub uurivat ajakirjandust, millesse ta minu arusaamist mööda on suhtunud alati pisukese irooniaga - et teadagi, mida ajakirjandus uurida armastab -, lahkama läbikukkumise põhjusi, siis ei saa Eesti meessprinterite tulemuste koha pealt parimagi tahtmise juures kriitikat tagasi hoida. Parimana oli Aivar Rehemaa, kes on ju distantsisõitja, 38. Spetsiaalsprintereist leiame Anti Saarepuu 59. kohalt (kaotus kiireimale Aleksei Petuhhovile Venemaalt 14 sekundit) ja Peeter Kümmeli 68. kohalt (kaotus 16,5 sekundit). Karel Tammjärv (78. koht, kaotus 20 sekundit) on veel liiga noor mees, et teda arvustada, ja Algo Kärp (86. koht, kaotus 24 sekundit) ei ole teadupoolest mingi sprindimees, vaid pigem spetsialiseerunud klassikadistantsidele. (Viimase, 99. koha sai Cesar Baena Venetsueelast, kes kaotas Petuhhovile ligi kolm minutit; mis tähendab, et ilmselgelt oleks mul lootus tõusta Venetsueela esisuusatajaks).

Pärast seesugust katastroofi on viimane aeg küsida: kelle pea peab nüüd Eesti suusatamises lendama?

Kindel on üks: igal juhul mitte sportlaste pea. Need, kes Davosis viletsalt esinesid, on ikkagi parimad mehed, kes meil võtta on. Jah, stardis polnud Kein Einaste (kes küll rohkem klassikasõitja) ja Erkki Jallai (kes alles "taastub" pikast võistluspausist). Niisiis oli vähegi arvestatavaist sõitjaist puudu vaid Timo Simonlatser.

Nüüd tuleb kindlasti vastuväide, et uisusprint pole kunagi Eesti meeste trumpala olnud. Kuid sellist kontraargumenti ei saa enam sallida. Miks?

Sest uisutehnika ei ole värskeim leiutis. Uisku on sõidetud juba veerand sajandit. Ei saa aktsepteerida, et selle veerand sajandi jooksul on uisutehnika Eesti suusatajaile endiselt lahti puremata pähkel. Ja Eesti suusajuhid teavad väga hästi, et pooled medalid suusatamises jagatakse uisualadel. Ometi pole uisuoskuste arendamiseks midagi ette suudetud võtta.

Teiseks, ilmselt väidetakse vastu, et Eesti sprinterid rihivad oma vormitipu olümpiaks. Aga kas keegi tõesti usub, et praegusest seisust on neil võimalik jõuda vormi, mis lubab poolfinaali jõuda - allapoole seatud eesmärk ei ole tõsiseltvõetav eesmärk. Kas panite tähele, mida Kristina Šmigun-Vähi ütles oma kolmanda koha järel? Et ei ole võimalik hakata Kuusamo 25. kohalt Vancouveris medali eest heitlema. Ehk kolossaalsed vormihüpped pole lihtsalt võimalikud.

Spordis kehtib põhimõte, et võidab sportlane, kaotab treener. Eesti suusatajad on treeninud ena tasemele, mis maailmas pole konkurentsivõimeline. Järelikult on viga treeneris. Treener on lasknud sportlastel valesti treenida.

Niisiis tuleb sprindikoondise juhendaja Björn Kristianseni pea pakule panna. Mitmes hooaeg tal Eesti suusatajatega juba läheb? Kas mitte neljas? Aga kus on tulemused? Priit Narusk loodus sprindist sootuks. Saarepuu tema käe all enam ei treeni. Eilne parim sprinter oli hoopis Anatoli Šmiguni juhendatav distantsisõitja. Nii et kõik, mis Kristiansenil eile ette oli näidata, oli Kümmeli 68. koht.

Aga ei maksa kiirustada Kristianseni pea pakule panemisega. Sest Kristiansen püsib ametis seni, kuni peatreener tal ametis tegutseda laseb. Peatreener Mati Alaver ei ole siiamaani Kristianseni jätkamist kahtluse alla seadnud. Kuid paistab, et ta on panustanud valele mehele.

USA president Harry Truman hoidis oma töölaul silti "The buck stops here". Kes ei tea, mida see tähendab, siis olgu seletatud: see tähendab, et tal ei ole vastutust enam kellelegi veeretada.

Ka peatreener Alaveril ei ole vastutust kellelegi veeretada. Milline on tema otsus?
******
Ubehebe Crater, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi sõitmas Davosi MK-etapil kolmandale kohale. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Vene sprinteri Aleksei Petuhhovi uisustiili näide Davodi MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Norralane John Kristian Dahl (keskel) võitmas Davosi MK-etappi sprindis kaasmaalase Petter Northugi (vasakul) ja venelase Aleksei Petuhhovi (paremal) ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi tõukamas end Davosi MK-etapil kolmandale kohale. Foto autor: Scanpix