Pullerits: Kas Eesti koondislased on võidetavad?

Tütar tegi mulle paar päeva tagasi ootamatu kingituse: andis mp3-mängija. Mille, tõsi küll, olin talle omal ajal kinkinud. Aga ta ostis endale uue ja väiksema ja loodetavasti parema. Kuid vana mängib siiamaani ilusasti, nii et mulle käib küll. Iseasi - ja see on suur küsimus -, kas muusika kõrvades aitab tulemust paremaks teha?

Kindlasti, nagu olla minu teada märkinud Jaan Kirsipuu, ei tohi klappe kõrva panna siis, kui rattaga maanteele sõitma lähed. Aga rullirajal ei tohiks need küll ohte suurendada. Näiteks Tiit Tali, kes lükkab taas nagu mullugi Tähtvere spordipargi ringil sellise hooga, et kõik kaugele maha jäävad, kasutab samuti trenni ajal suuri kõrvaklappe. Ilmselt mitte kõrvade soojendamiseks.

Lasin tütrel laadida mängijasse kokku 30 peamiselt Queeni ja Beach Boysi lugu (raske on leida midagi paremat mitmehäälsest meestelaulust), sekka mõned ABBA hitid ja hea rütmiga "Uptown Girl" Westlife'i esituses. Peab ütlema, et trenn läks seetõttu tõesti kergemini. Tõsi, osalt oli kerguse põhjus ka see, et poole trenniajast sõitsin keppideta, kuigi ma pole päris kindel, milleks see hea ja vajalik on, aga igal juhul viis see pulsi oluliselt alla.

Küsimus on selles, kas muusika häirib treeningule keskendumist. Ja kui see on häiritud, siis pole lootust, et võiks kunagi Eesti koondislastele vastu saada.

Seni on mul õnnestunud võita viit Eesti suusakoondise liiget, ja seda mitte males või kabes, vaid nende põhialal või sellele väga lähedasel alal, kus maksab ikkagi vastupidavus. Ilmselt olen viimasest kümnest aastast ainus, kes on Eestis suutnud võita korraga nii Andrus Veerpalu kui Jaak Maed. See juhtus 2004. aasta mais Tartus raekoja platsil suusavahetusega sõidus. Ehkki esimesel ringil kukkusin ja lõin põlve üpris valusalt ära, tegin kolmanda ringi alguses spurdi ja suutsin edumaad hoida lõpuni, ehkki Mae pingutas lõpus raevukalt, aga napilt jäi tal siiski mu püüdmisest puudu. Lisaks Veeralule jäi tol võistlusel selja taha ka Vasaloppeti võitja Raul Olle.

Aivar Rehemaast sain jagu eelmise aasta kevadel Tartu nn jooksumaratonil. Teisel kilomeetril koputas Rehemaa mu paremale õlale ja tuiskas seejärel lennukalt mööda. 15,6 km märgis olin temast 37 sekundit maas, kuid juba 19,6 km märgis olin temast 14 sekundit ees. Finišis edestasin teda 55 sekundiga. Rehemaa tunnistas, et tema algus oli liiga kiire.

Laskesuusatajaks hakanud Priit Naruskist sain jagu tänavu hilistalvel Haanjas lasketeatesuusatamises. Kuigi mul õnnestus paaristeatesõidus, kus tiimikaaslaseks oli Scanpixi fotoagentuuri juht Art Soonets, tabada kümnest märgist vaid kaks - kiire avavahetuse eest tuli kõva lõivu maksta -, õnnestus meil ikkagi edestada Naruski meeskonda ja teenida lõpuks auhinnaline kolmas koht.

Paraku pole paljude teiste Eesti suusakoondislastega, nagu Kaspar Kokk või Anti Saarepuu või Peeter Kümmel, õnnestunud mõõtu võtta. Mis loomulikult ei tähenda, et kui see õnnestuks, oleks võit garanteeritud. Aga kui võistlust hoolega valida ja oma võimalust luurata, siis, nagu näete, pole Eestis ka kõige kõvemad mehed alistamatud.
******
Convict Lake, Sherwin Range, Sierra Nevada, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raul Olle (nr 4731) ja Jaak Mae (nr 4729) vedamas 2004. aastal suusavahetusega sõitu Tartus Raekoja platsil, nende taga valges dressis Priit Pullerits, taamal sinises dressis Andrus Veerpalu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits andmas Tartus Raekoja platsil võitjaintervjuud Madis Millingule. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Aivar Rehemaa lõpetamas 2008. aastal Tartu jooksumaratoni 73. kohaga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas mahun vastupidavusalade harrastajate seas Eesti top-25 sisse?

Ilmselt pidid pettuma need, kes otsisid Tartu maratoni nelikürituse koondprotokollist minu nime, et oma tulemust minu omaga võrrelda, kuid ei leidnud. Eelmine aasta olin 39., mis andis küllap paljudele lootust, et õnnestub mind veelgi tahapoole suruda.

Kuid kevadel tekkinud ja suve rikkunud kannakõõluse vigastus ei lubanud mul Otepää-Elva jooksus kaasa lüüa ning nelikürituses tulemust kirja saada. Sellegipoolest, võrdlejaile rõõmuks, on võimalik neile võrdlus tekitada. Tuleb lihtsalt arvutada mullune jooksutulemus ümber tänavuseks.

Suusamaratoni eest saanuksin 1,12 punkti. Just nii palju punkte teenis paari kümnendikuga minu ees lõpetanud Kunnar Vahi Valgast, kellele läks kirja 154. tulemus.

Rattaralli eest saanuksin 1,16 punkti. Just nii palju punkte teenis minust kaks kohta tagapool lõpetanud, kuid minuga sama aja saanud Janek Bahovski Tartust, kellele läks kirja 326. tulemus.

Rattamaratoni eest saanuksin 1,3 punkti. Just nii palju punkte teenis minust koht eespool lõpetanud ja mind paari sekundiga edestanud Indrek Karolin Põlvast, kellele läks kirja 724. tulemus.

Jääb üle arvutada vaid nn jooksumaratoni tulemus. Eelmine aasta sain ajaga 1:37.13 63. koha ning teenisin selle eest 1,146 punkti. Mul pole põhjust arvata, et jooksnuks sel aastal kehvemini. Pigem vastupidi: selleks annavad usku paranenud tulemused suusavõistlustel ning rattasõitudel. Ent ärme räägime "oleksitest" ehk võtame arvesse, et ma jooksnuks sama kiiresti. Tõsi, tänavu andnuks 1:37.13 alles 100. koha. Ma ei tea, võib-olla on vahepealse aastaga tase tõusnud, sest Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu kinnitusel oli raja pikkus mõlemal aastal sama. Aga võib-olla tulenes vahe sellest, et tänavu oli temperatuur stardis +12 ja finišis +16 kraadi, mullu vastavalt +17 ja +22 kraadi ehk palju tapvam. Igatahes mullu minu ees lõpetanud Steven Linkov Hiiumaalt oli tänavu 1:33.40ga 61. Kuid koht kohaks. Seega, võtame aluseks 1:37.13 ja selle põhjal näen, et näiteks nelikürituse üldjärjestuse üheksas Oleg Kovaljov sai nn jooksumaratonil 1:37.21ga 104. koha ning teenis elle eest 1,17 punkti.

Löögem nüüd punktid kokku: 1,12+1,16+1,3+1,17 ja saame tulemuseks 4,75 punkti. Sellega saanuks nelikürituse koonprotokollis täpselt 25. koha Indrek Ümariku ja Tarmo Rei järel ning Rein Eigeri ja Kunnar Vahi ees. Hurraa!
******
Silver Lake, Mono County, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tänavuse Tartu nelikürituse võitja Raul Olle lõpetamas nn jooksumaratoni Elvas ajaga 1:29.49, mis andis 31. koha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri juht (paremal, Tartu rattamaratoni finišis), sai tänavuse Tartu nelikürituse kokkuvõttes 39. koha. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kelle jalavarjud toovad võidu?

Hoolimata vihmast ja vaatamata kahele tööpäevale Tallinnas, millest üks kulus SEB Panga juhtivanalüütiku Ruta Arumäe ja teine 6640 häält kogunud Tallinna abilinnapea Deniss Boroditši usutlemiseks, jõudsin eelmisel nädalal ka trenni teha. Esimest korda kerkis nädala rullsuusakilometraaž üle saja - 102ni. Sinna otsa laupäeval veel 45 km rattaga. Rullikutel tuli treeningaega umbes seitse ja veerand tundi, koos rattasõiduga kulus nädalas treeningule üheksa tundi. Ei tea, on seda vähe või palju, kes ütleb?

Vastus pole nii ühene, kui arvestada, et kõik need rullikutrennid said tehtud imeodavate vanade vähimagi kõrgenduseta Alpina siniste suusasaabastega, mis teeb tasakaalu hoidmise vägagi keeruliseks. Nüüd on küsimus selles, mis saapad tasub hiljuti talla alt pooleks murdunud Madshusi kombisaabaste asemele osta, ja siin on asjatundjate hüva nõu kallis.

Valikud on järgmised: kas osta kombisaabas või eraldi uisu- ja klassikasaabas? Arvestada tuleb seda, et seni olen sõitnud kombisaapaga ja oma arust mitte halvasti, Tartu maratonil mullu 155. kohale ja Estoloppetitel kõik korrad (v.a Haanja maraton) esisaja sisse. Ja kui valik tehtud, siis kas eelistada Fischeri, Madshusi, Rossignoli, Salomoni või Alpina saapaid?

A&T Sport, kes esimesena pakkumise tegi, andis kaasa sellise üldsoovituse:

"Ideaalis on nii, et kui pole rahalisi piiranguid, soovitatakse kasutada klassikasuusaga klassikasaabast ning uisusuusaga uisusaabast.
Klassikasaabas on reeglina madal, ulatub üle pahkluu, sel on kergesti painduv päkaosa, mis võimaldab üle päka tõugata. Uisusaabas on kõrge säärega. Jalakuju järgiv saapakõrgendus toestab hästi jalga, jäik tald hoiab saapa suusaga kontaktis.
Alternatiiviks harrastajaile on kombi- ehk universaalsaabas, mis koosneb reeglina klassikasaapa tallast, millele on lisatud uisusaapa ülaosa (kõrgendus ning kinnitusrihm)."

A2K Sport, kuulnud, et olen eelistanud kombisaabast, soovitas võtta eraldi saapad klassika- ja vabatehnika jaoks. Firma esindaja väitis, et kuna olen sõitnud valdavalt klassikat, siis kombisaabas on veidi jäiga tallaga ja võib pikal maal jala peale hakata.

Ma sõidan siiski ka uisku ja mullused parimad tulemused tulidki just vabatehnikas ning suurim häving saabus klassikatehnikas Haanja maratonil, kus pudenesin esisajast välja.

Aga mis firma toodangut eelistada? Siin on A2K Spordi ettepanek:

"Kui viimast paari aastat vaadata, siis MK-etappidel on pilt suht punaseks muutunud, ja kui laskesuusatajad ka hulka arvata, siis usutavasti kasutab tippudest umbes 40 protsenti Alpina saabast. Isegi sellised Salomoni/Fischeri/Adidase maad, nagu Venemaa, Rootsi ja Ukraina, lähevad järjest Alpina peale üle. Kui vaadata maailma suurimaid suusaturgusid, siis Norra ja Soome sportlased sõidavad valdavalt Alpina saapaga

Erinevalt Fichserist ja Madshusist on Alpina suusasaapa tootja ja eelkõige arendaja (erinevalt Fischerist ja Madshusist, mis võtavad neid saapaid, mida neile pakutakse) ning see on see, mis Alpina saapad heaks teeb."

Nii, selline on praegune infoseis. Kuidas oleks mõistlik edasi talitada?
******Mono Lake, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun paneb 2001. aasta novembris Kuopios MK-etapil Salomoni uhiuutele, alles Salt Lake City olümpia ajal presenteeritud suusasaabastele katteid peale. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Salomoni suusasaapad aastast 2006. Foto autor: Andres Teiss, Postimees/Scanpix
Foto 3: Alpina klassikasuusa võistlussaabas. Foto: A2K Sport
Foto 4: Alpina uisusaabas. Foto: A2K Sport

Pullerits: Mis trikiga Allan Oras lõpuks preemia sai?

Palun pingutage mälu: millal on seda veel juhtunud, et Tartu külje alt pärit sportlane tuleb Tartu lähistel Euroopa meistriks, ja seda sugugi mitte mõnel friigialal, vaid ikkagi alal, mis on Euroopas üks populaarsemaid, nii telepildis kui harrastajate arvult?

See on ju sündmus, mis ei vääri ainult üldrahvalikku tähelepanu, vaid ka valitsuse tunnustust.

Paraku ei jõudnud Allan Orase võit Tartu rattamaratoniga üheskoos peetud maastikurataste maratoni EMil kuigi suurelt isegi ajakirjanduse veergudele. Eesti Päevaleht eraldas sellele oma spordibloki viimasel küljel kuus lõiku. Postimehe sporditoimetus vaikis sellest sootuks. Ime siis, et need, kes seesuguste tiitlivõitude eest preemiaraha jagavad, lasid Orase saavutusel unustusehõlma vajuda. Masuajal ju iga kroon hirmus kallis.

Aga samal päeval, kui Oras triumfeeris Elvas, sõudsid Valgevenes Brestis paarisaerulisel kahepaadil end Euroopa meistriks Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Vaat see on tulemus, mis väärib esiküljel suurt pilti, leidis Postimees. Spordi- ja valitsusjuhid jagasid lehe vaimustust. Selle kuu algul eraldas valitsus kultuuriminister Laine Jänese ettepanekul kahe sõudja ning nende kahe treeneri premeerimiseks 450 000 krooni.

Kust see raha raskel ajal tuli? Vastus on siin: vastavalt valitsuskabinetis kokku lepitud kriteeriumidele võib valitsus premeerida Eestit edukalt esindanud sportlasi Euroopa meistrivõistluse kuldmedali võitmise puhul 300 000 krooniga.

Miks siis küll ei võinuks valitsus tunnustada rahaeraldusega ka Orast, kahe lapse isa, igati sümpaatset ja visa ja sõbralikku rattameest?

Kui selle küsimusega kultuuriministeeriumi poole pöördusin, kuulsin vastuseks seletust, mida olin aimanud: maastikurataste maraton, erinevalt paarisaerulisel kahepaadil sõudmisest, pole olümpiaala.

Paraku pole see seletus loogiline. Tänavu talvel tuli Euroopa sisemeistriks seitsmevõistluses Mikk Pahapill ning teenis selle eest 300 000 krooni. Seitsmevõistlus erineb olümpiaalast kümnevõistlusest vähemalt sama palju nagu maastikurataste maraton olümpiaalast maastikurataste krossist.

Ajas veelgi rohkem tagasi minnes leiab premeerimisel olümpia-printsiibist suuremaidki kõrvalekaldeid. Aastal 2005 teenisid motomehed Are Kaurit ja Jürgen Jakk MMi pronksi eest kahe peale 200 000 ning rallisõitja Markko Märtin samasuguse saavutuse eest 100 000 krooni. Samal aastal said võistlustantsijad Eduard Korotin ja Kristine Esko elukutseliste kümne tantsu EMil esikoha ning preemiaks 225 000 krooni. Järgmisel aastal tuli Marko Luhamaa maailmameistriks karates ning sai tasuks 300 000 krooni. Olle Kärner teenis sellal orienteerumise EMil saadud kolmanda koha eest 75 000 krooni ning kolm noort orienteerujat teatejooksu MM-kulla eest igaüks 50 000 krooni. Tunamullu said kaheksa rühmvõimlejat MMi esikoha eest igaüks 37 500 krooni. Lisaks on valitsus jaganud sadu tuhandeid kroone alles juuniorieas sportlaste medalivõitude eest, rääkimata kurtide ja nägemispuudega sportlaste premeerimisest.

Miks küll peaks Oras, keda kõik rattahuvilised teavad pühendunud sportlasena, oma pika karjääri säravaima saavutuse eest tühjade kätega jääma?

Spordielu telgitagustes ei käi väiksem lehmakauplemine kui poliitikas. Seetõttu võib uskuda neid, kes väidavad, et sõudeliidu president ärimees Rein Kilk on osav võitlema lobitööga sõudjaile preemiaraha välja ka siis, kui sõudmise EM on MMi ja MK-sarja ja isegi Luzerni regati järel ilmselgelt mitmendajärguline võistlus. Ja küllap on tõde ka selles, et jalgratturite liidu president ärimees Jaan Toots pole oma raha lugemise kõrval värske Euroopa meistri raha eest hoolitsemist oma südameasjaks võtnud.

Aga tubli spordimeest ei saa ju väärilise tasuta jätta. Olen ligi kahe nädala vältel suhelnud korduvalt nii rattaliidu kui kultuuriministeeriumiga ning nüüd on asjad jõudnud nii kaugele, et rattaliit, kes esialgu jäi äraootavale seisukohale, koostas viimaks ettepaneku Orase premeerimiseks. Kultuuriministeerium andis kolmapäeval sellele positiivse otsuse ning saatis edasi rahandusministeeriumile, kust see peaks nädala pärast jõudma valitsuse istungi päevakorda.

Ettepanek on premeerida Orast EM-tiitli eest 100 000 krooniga ja tema treenerit 50 000ga. Nüüd lahutab Euroopa meistrit väljateenitud võidusummast vaid peaministri allkiri.
***
Taustaks. Esimest korda kohtusin Allan Orasega kaks-kolm aastat tagasi kevadel, kui usutlesin teda Tartu rattaralli eel, et saada teada, mis moodi profid kõige eesotsas sõidavad ja omavahel maid jagavad. Ta kutsus mu enda poole koju, rääkisime tema maja terrassil, pärast kinkis ta mulle Arcticu jalgrattamütsi, mida kannan siiamaani kiivri all, kui on jahedam ilm. Eelmise aasta sügisel kutsusin Orase enne Tartu rattamaratoni Tähtvere spordipargi sprindiringile show-võitlusele, kus eesmärk oli selgitada, kui palju aega kulub profiratturil eri tasemega harrastajatele ringi sissetegemiseks. Kuulsin, et mõned ratturid olid soovitanud Orasele mu kutsele mitte vastata, väites, et Pullerits otsib intriigi ja keerab ei tea mida kokku. Aga Oras tuli, tuli koguni uue uhke rattaga. Ei tekkinud seal küll mingit erilist intriigi. Aga nüüd lõpuks siiski tekkis. Tänu eelkirjeldatud intriigile õnnestus kaasa aidata sellele, et Oras ikka võidu eest preemia saaks. Kes ütles, et intriig on ainult paha?
******
Mono Lake, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Allan Oras väntamas Kalle Kriidi ees Tartu rattamaratoni võidu ja Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 2: Allan Oras finišeerimas Tartu rattamaratoni võitjana ja Euroopa meistrina maastikurataste maratonis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Oras pärast Tartu rattamaratoni võitmist Elvas. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 4: Allan Oras Tartu rattamaratoni võidukarikaga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Allan Oras Caspar Austa ja Kalle Kriidi vahel Tartu rattamaratoni võitjana autasustamisel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas mõtlemine segab sporti?

Räägitakse, et tulemus on sageli kõrvade vahel. Ehk peas kinni. On see ilus lohutus või on sel ka tõsi taga?

On tõsi taga. Lugesin hiljuti teadustööst, kus uuriti, mida arvavad emad oma 11-kuuste laste võimekuse kohta kaldpinda mööda alla ronida. Ja teate, mis selgus? Kui poiste emade arvamus erines poiste tegelikust võimekusest vaid ühe kraadi võrra, siis tüdrukute emade arvamus erines tüdrukute võimekusest tervelt üheksa kraadi jagu. Loomulikult nad ei ülehinnanud oma tütreid, vaid ikka alahindasid. Ometi väidavad teadlased, et nii noorte laste motoorses võimekuses pole poiste ega tüdrukute vahel erinevusi.

Mis on selle kõige tagajärg? Ei pea olema raketiteadlane järeldamaks, et kuna tüdrukute suhtes on ootused väiksemad ja kartused suuremad, siis see hoiab tagasi nende füüsilise võimekuse arengut. Ehk see, nagu kirjutab Newsweeki teadustoimetaja Sharon Begley, millisena me oma lapsi võtame, määrab selle, kuidas me neid kohtleme ning mis kogemusi neile pakume. "Kuna elu jätab aju struktuurile ja funktsioonile oma jälje," kirjutab Begley, "siis erinevad kogemused tekitavad täiskasvanute käitumises ja ajus soolisi erinevusi." Ehk siis: küsimus on kasvatuses, mitte kaasasündinud võimekuses.

Enne, kui jõuame siit suurema pildini, olgu esitatud Begley ariklist veel üks lause, mille ütleb neuroteadlane Lisa Eliot: "Lapsed tõusevad või langevad vastavalt sellele, mida me neist usume."

Veidikenegi aju hallollust liigutades pole pääsu järeldusest, et küllap mõjutab see, mida me endast usume, ka meie endi sportlikke tulemusi. Mäletate, kuidas Tartu Rocki korvpallurid olid üle-eelmise hooaja lõpus omadega nii läbi, sest, nagu nad tunnistasid, tõmbas meedia kriitika nende eneseusku tugevasti alla. Selle peale võiks öelda, et mis spordimehed need on, keda ajakirjandus suudab endast välja viia - mida nad siis veel teevad, kui väljakul tõelised kollid vastu astuvad? Teevad püksi või?

Aga näete, asi on selles, mida korvpallurid endast usuvad, ja pole tähtis, kelle süül see usk on kõikuma löönud. Tähtis on see, et sportlikud tulemused on paljus kinni just mõtetes.

Kas siit võib järeldada, et kui uskuda kõigest hingest ja sisendada endale, et tuled olümpiavõitjaks, siis pääsed olümpial vähemalt esikümnesse? Ei või. Mäletate, kuidas suusasprinter Erkki Jallai kolm aastat tagasi pärast pikka haigust/traumat rääkis enne hooaja avastarti Saksamaal Düsseldorfis, et küll tahaks kihutada ja võistelda. Paistis, et ta on hirmsat tahtmist ja eneseusku täis. Ometi jäi ta 75 startija seas alles 60. kohale, kaotust 3-minutilisel distantsil kiireimale tervelt kuraditosin sekundit.

Sellegipoolest ei saa seetõttu väita, nagu poleks eneseusul mingit rolli. Arvatavasti, kui Jallai oleks arvanud, et ta on sama hea kui tühi kott, oleks ta 75 võistleja hulgas saanud alles 70. koha. Arvatavasti, kui Rock poleks eneseusku minetanud, poleks nad Riia Baronsile 17-punktilist eduseisu nii totralt käest andnud.

Või isiklikus plaanis rääkides: kui ma poleks kahel eelmisel talvel läinud iga päev trenni mõttega ja endale sisendades, et tahan Tartu maratonil sõita esisaja sisse, poleks ma eluilmas möödunud talvel 155. kohale jõudnud. Vaid jäänuks 200. ja 300. koha vahele.

Aga lõpetuseks küsimus suurele ringile: miks sõitis Andrus Veerpalu täna treeningule mono- ehk nn tsirkuserattaga? Mis mõtteid see avardama peaks?
******
Tioga Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu Rocki tantsutüdruk Merili - kas temast saanuks suuremate ootuste korral publiku lõbustaja asemel korvpallur? Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki tantsutüdrukud - väheseid vaatamisväärsusi Rocki hiljutises Balti liiga kaotusmängus 68:95 Kaunase Žalgirise vastu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erkki Jallai treenimas neli sügist tagasi Võru ja Väimela vahelisel kergliiklusteel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida õpetab Eesti spordile LeBron James?

Alates sellest, kui reede õhtul murdus rullikurajal pooleks Madshusi kombisaapa tald, oleks õnn justkui selja pööranud. Kuidagiviisi sain pooleteisetunnise harjutuskorra (21,25 km) siiski lõpetatud. Laupäeval tuli läbi ajada vanade, jalas logisevate Alpina saabastega. Tähtvere pargis kulus 30 ringi (25,5 km) tegemiseks ligi 1:49. Aga mis kõige hullem - pühapäeval ei saanudki trenni minna. Sadas ju. Külm vihm olnuks tervisele liiga suur oht. Täna ka ilmselt trenni ei saa, sest näiteks Tamsalu kandis, kust hommikul rongiga mööda sõitsin, oli korralik lumi maas. Ent küsimus on hoopis muus.

Miks polnud laupäeva hommikupoolikul, kui ilm lubas õues viibida, kedagi teist Tähtveres harjutamas? Reede õhtupoolikul oli veel väljas vaid Kalle Kiiranen; lisaks Peip Reedi koos paari ratturiga, aga nood tegid rulluiskudel hanereas ilmselgelt mugavustrenni. Kuid vähemalt nad liigutasid ennast.

Siin ongi probleem: miks ikkagi nii vähe inimesi sporti teeb? Meil, kes me siin blogis koos käime, on asjast petlik pilt - meile on sport osa elustiilist ja seetõttu jääb mulje, et harjutajaid on hirmus palju. Täna hommikul, kui Tallinnas mööda Lastekodu tänavat Postimehe toimetuse poole astusin, tuli joostes vastu rahvusringhäälingu New Yorgi korrespondent Neeme Raud, sinine kiledress seljas, kuid pea jaheda vihma käes ameerikalikult katmata. Aga kus on näiteks teised keskerakondliku Tallinna kodanikud? (Muide, Lauri Laasi on mind ülendanud Keskerakonna üheks peavaenlaseks, üllitades Kesknädalas artikli "Priit Pullerits külvab Keski-vastast vaenu".)

Siit mu ettepanek: sport tuleb riiklikul tasemel ausse tõsta. Treenimisest peab saama uhkusasi. Auasi. Asi, mida teise inimesega kohtudes esimesena uurid: "Tere, mis trenni teie teete?" Või: "Tere, kuidas rattamaraton läks?" Või: "Tere, mis plaanid on Estoloppeti maratonideks?" Oleks minu teha, teeks lausa visiitkaartidele kohustuslikuks märkida harrastatava ala ja senise parima tulemuse. Ja CVdes tuleks muuta samuti sportlike tulemuste märkimise kohustuslikuks. Ja maksusoodustust võiks saada vastavalt sellele, kas tulemusi on rahvaspordiüritustelt ette näidata või mitte. Et miks nii? Sest sport tagab tervise, isegi kui mõnikord võib see põhjustada vigastuse. Aga kasu on kokkuvõttes igal juhul suurem kui kahju.

Ent seni, kui Eesti populaarseim poliitik on arulagedalt suure rasvaprotsendiga - selleks pole vaja isegi teste teha, see on palja silmaga näha -, pole küll loota, et temalt tuleks mingi mõistlik ettepanek sportlike eluviiside edendamiseks. (Siit saab Lauri Laasi küllap järjekordse Pulleritsu-kriitilise artikli lähtematerjali.) Ja kuna poliitikuilt ilmselt tõuget loota ei saa, siis tulebki pöörduda 24-aastase USA profikorvpalluri, NBA mulluse hooaja MVP (kõige väärtuslikum mängija) LeBron Jamesi poole.

Möödunud nädalal Norras aega parajaks tehes lugesin Cleveland Cavaliersi staari Jamesi ja ajakirjanik Buzz Bissingeri värsket raamatut "Shooting Stars", mida nad kirjutasid kahasse aasta ja kolm kuud. Seal on pikk peatükk sellest, kuidas James valis Akronis Ohios koos kolme semuga pärast põhikooli lõpetamist keskkooli selle järgi, kui tugev on kooli korvpallimeeskond. Vaadake, mis saab kooli valikul määravaks - kui palju pannakse seal rõhku spordile! Üks semudest oli liiga lühike ja kartis, et oma esimese valiku kooli meeskonnas ta platsile ei pääseks. Ta valis teise kooli, mis oli katolikukool ja kus värvilisi oli vaid 13 protsenti ja kus oli tugev jalgpallimeeskond. Aga ülejäänud sõbrad aktsepteerisid tema valikut, tulid temaga kaasa ning lõpuks mängisid nad nii hästi, et tulid USA noortemeistriks.

See oli väga inspireeriv lugu sellest, kuidas Ameerika noorte seas on juba maast madalast tähtsaks, kui head on kooli sportimistingimused ja millised võimalused on sportlikuks arenguks. Ma ei ole kuulnud, et Eestis keegi selle järgi kooli valiks, kui Audentes spordikoolina välja arvata. Aga see aitab ka seletada, miks Ameerikas on hoolimata rahva massiivsest rasvumisest ikkagi nii palju tugevaid sportlasi. Ja miks Eesti korvpall ja üha rohkem ka muu sport - isegi suusatamine, muide, kus järelkasvu tuleb suurtest investeeringutest hoolimata väga vaevaliselt ja näpuotsa jagu - alla käib.
******
Mono Lake, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Suverull 2009 Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: LeBron James jagamas Westlake'is Ohios Bordersi raamatupoes autogramme oma raamatusse "Shooting Stars". Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: LeBron Jamesi ja Buzz Bissingeri värske raamat "Shooting Stars". Foto autor: Fernando Azria, New York Times / Scanpix

Pullerits: Kuidas ratturid mu treeningu ära rikkusid?

Õige spordimees kuulab ilmateadet, et treeninguid planeerida, on ju nii? Kui päeva alguseks lubatakse päikest ja päeva lõpuks pilvisust ning tõusvat tuult, on loogiline, et trenn tasub teha hommikupoolikul. Aga mis sest loogikast kasu, kui pühapäeva hommikul Tähtvere spordiparki minnes avastad, et seal on rullikurada kollaste lintidega blokeeritud ning ratturid on kõikjal võimust võtnud. Mida teie teeksite?

Ega muud üle jäänud, kui küsisin naiselt auto ja sõitsin teise linnaotsa, Jõgeva maantee algusse. Seal on kergliiklustee. Ja teate, mis selgus - seal on tõesti kerge liikuda. Vist isegi liiga kerge.

Sõitsin konservitehase eest kaks korda edasi-tagasi, kokku 4x4,5 km ehk 18 km. Swenori klassikarullikutega läks esimene 9 km 37 minutiga ja teine 37.25ga. Võrreldes Tähtvere spordipargi ringiga oli see lausa mugavustrenn. Nüüd saan aru, miks enamik inimesi kergliiklusteedel harjutamas käib ning spordipargist eemale hoiab. Sest spordipargis tuleb tööd teha: tuleb kurvides alalõpmata pöörata, tuleb ring ringi järel vaimne tüdimus ületada. Eelmisel päeval olin seal läbinud 25 ringi ehk 21,25 km ja aega kulus selleks 1:28. Kaks päeva veel varem olin seal läbinud 20 ringi ehk 17 km 1:11ga.

Need on olnud rahulikud trennid, kus olen kasutanud nii ühesammulist kui sammuta paaristõuget, vaid harva sekka, kui tuul on kergelt vastumäge lõikudel kõvasti vastu puhunud, ka vahelduvtõuget. Igaks juhuks kontrollisin ka pulssi, et ega ma liiga kiiresti sõida. Laupäeval tegin 25 ringi pulsiga vahemikus 144-148, pühapäeval kergliiklusteel oli südamelöögisagedus vahemikus 138-146. Kes teab, on see normaalne või liiga aeglane või hoopis liiga kiire?

Tahtnuks esmaspäeval ka rullikutrenni minna, aga näe, lumi tuli maha, ei saanud. Ja üldse jääb selle nädala esimesel poolel treeninguisse paus sisse, sest tuleb minna suusakuningriiki Norrasse maad kuulama.

Aga ärge vahepeal unustage siin Euroopa meistri Allan Orase toetuseks sõna võtmast ja allkirja andmast, et tema ka oma tiitlivõidu eest mingisugusegi preemia saaks. Jalgratturite liidust kuulsin, et Tartu linn olla juba eraldanud Orasele 15 000 krooni. Ja kuuldavasti olla ka EOK teinud Andrus Ansipi valitsusele ettepaneku, et Orast tunnustada. Kuid mingit otsust veel pole. Ansip on endine rattasportlane, ja kui tema toetusel preemiat ei tule, ei tule seda mitte kusagilt. Nii et siin on Ansipil võimalus näidata, kas tema erakond tahab saada valimistel rattameeste hääli või ei hooli ta neist mitte üks teps.
******Tioga Laske, Tioga Pass Road, Sierra Nevada, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jõgeva maantee äärse kergliiklustee algus Tartus. Foto autor: Priit Mürk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Veel eelmine aasta oli osa Jõgeva maantee äärsest kergliiklusteest Tartu lähistel asfalteerimata. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Oras tähistamas Tartu rattamaratoni võitu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks Allan Oras jäi preemiata?

Möödunud nädalal tuli selline teade: kultuuriminister Laine Jänese ettepanekul eraldas valitsus neljapäevasel istungil 450 000 krooni paarisaerulisel kahepaadil Euroopa meistriteks tulnud Kaspar Taimsoo ja Allar Raja ning nende treenerite Matti Killingu ja Ruth Vaari premeerimiseks.

Kust see raha raskel ajal tuli? Vastus on siin: vastavalt valitsuskabinetis kokku lepitud kriteeriumidele võib valitsus premeerida Eestit edukalt esindanud sportlasi Euroopa meistrivõistluse kuldmedali võitmise puhul 300 000 krooniga ning treenereid kuni poolega sportlastele määratud summast.

Aga nagu selgub, ei saa nii suuri summasid siiski igaühele eraldada, tulgu ta või Euroopa meistriks.

Nagu me kõik suurepäraselt teame, tuli 20. septembris siinsamas kodutanumal, Otepää ja Elva vahel Vana maailma meistriks Allan Oras. Ta ei võitnud üksnes Tartu rattamaratoni, vaid võitis ka Euroopa meistrivõistlused maastikurataste maratonis. Aga kuhu jäi tema võidupreemia?

Vastus: ühe sõna taha. Oleks siinne EM toimunud maasikurataste krossis, mis on olümpiaala, oleks Oraski pidanud sadu tuhandeid saama. Aga kuna EM oli maastikurataste maratonis, mis olümpiamängude kavva ei kuulu, ei tulnud tema premeerimine valitsusstruktuurides isegi jututeemaks.

Mis te arvate, on see õiglane ja õigustatud?
******Ellery Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto: Tartu rattamaratoni võitja Allan Oras koos poja Joonatani ja tütre Sabiinega. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix

Pullerits: Mida õpetas mulle Ott Kiivikas?

Siin on tõsine küsimus tõsistele vastupidavusalade tegijaile: kas meil on midagi õppida jõumeestelt, näiteks Eesti 11-kordselt absoluutselt meistrilt kulturismis Ott Kiivikalt? Nagu järgnevast selgub: on küll! Ja oi, kui palju!

Vestlesin Kiivikaga tunni ja veerandi selle nädala algul, kui tegin temaga usutlust laupäevasesse Arterisse. Siin on meie jutuajamise sporti puuduv osa, millest enamik spetsiifilisuse tõttu trükiintervjuust välja jäi. Mida Kiivikas rääkis toitumisest ja lihaste arendamise esteetikast ja spordimeeste mittesportlikest võimetest ja mõnede jõumeeste testosteroonitaseme mõjudest jms-st, seda peate juba Arterist lugema. (Muide, ta on hästi mõnus vestluskaaslane.)

Psühholoog Tõnu Ots on öelnud, et mehe puhul ei ole määrav jõud, vaid vastupidavus. Teie olete jõuala esindaja, mina tegelen vastupidavusaladega. Mida kostate?
No mis siin kosta... Küsimus on selles, kui tõsiselt neid võrdlusi tehakse.

Iga aasta lõpus toimub spordikuulsuste jõuluturniir, kus võisteldakse aladel, kus nad tavaliselt ei võistle. See turniir on toimunud neli korda ja neljast korrast kolmel olen olnud esinelja sees. Seal on alad, mis eeldavad ka vastupidavust, nagu hinge kinni hoidmine ja sõudeergomeetri tõmbamine, mil pole absoluutselt pistmist jõuga.

Kui oled hinge kinni pidamises Ain-Alar Juhansoni järel teine või joonejooksus jalgpallurist kiirem, siis ei saa öelda, et kulturistid valdavad ainult oma ala või meie jõudu saab mõõta ainult sellega, kui palju tõstame. Selge see, et ma ei saa maratonijooksus minna võistlema maratonijooksjaga. Aga plahvatuslik jõud ja aeroobne vastupidavus on meil suuremad, kui arvata osatakse.

Sõidan näiteks iga päev tund aega ratast. Nii et kui läheme rattaga sõitma, siis ei saa olla kindel, kas oled kiirem kui kulturist. Kui vaatame Marek Kalmust, suure massiga meest, siis rattarallil paneb nii mõnestki mehest mööda. Seega ei saa kulturiste rattasõidus alahinnata. Elav näide on Indrek Otsus, kes tuli 1994 maanteesõidus Eesti meistrivõistlustel hõbedale.

Olgu, tunnistan ennast lööduks.

Kulturisti jõud on mitmekesine. Selleks, et näha laval selline välja, nagu näeme, peab tegema väga mitmekesist treeningut. Ka aeroobsed mahud on meil suured. Näiteks eelmine aasta proovisin veel suurema mahuga trenni teha: iga päev oli kaks tundi ratast kavas. Kui rääkisin sellest suusatajatele, siis nad vaatasid, et ma ei treenigi nii vähe. Pluss kangitrenn iga päev. Treeningmahud lähevad 30 tunnini nädalas. See ei jää alla vastupidavusalade treenijatele.

Kui palju praegu treenite?

Umbes 20 tundi nädalas. Sa võid ju rohkem teha ja mõelda, et oled kõvem mees, aga tegelikult ei ole. Tuleb aru anda, kui palju on optimaalne harjutada. Olen proovinud suuremahulist treeningut ja väiksemahulist, tõde on kuskil vahepela. Tuleb leida optimaalne treeningmetoodika. Sa ei pea sättima eesmärgiks näidata suuremaid treeningmahte, et sõbrad patsutaks õla peale, et jube vägev, kift vend, treenid nii palju. Aga medaleid selle eest keegi su kaela ei pane.

Öelge ausalt, kas sellist muskulatuuri nagu teil on võimalik saada keelatud ainete abita?

Jah, väidan seda. Siiani olen läbinud puhtalt 16 dopingukontrolli ja oleks patt väita vastupidist.
Sporti saab teda kuhugile maale ilma keelatud aineteta. Igaühel on naturaalne baas, olgu suusatajal või jooksjal, kuhu maani saad end arendada. Mu võistluskaal on sama, mis kümme aastat tagasi, kui kaalusin 89,4 kilo. Nüüd kaalun 89,5 kilo, sada grammi raskem. Keskmine lihasmassi juurdekasv oleks kümme grammi aastas. Loomulikult ei tähenda see, et nägin kümme aastat tagasi samasugune välja.

Mu toorik oli valmis kümme aastat tagasi. Hiljem olen nagu skulptor löönud jutte ja jooni juurde: kuju muutub, kaal on sama, aga pilt on teine. Minu naturaalne tase ongi 174 cm pikkuse juures 90 kilo.

Paljud küsivad, miks ma ei lähe edasi, miks ma kuni 100-kiloste arvestuses ei võistle. Jumala eest, ma käin iga päev selle nimel trennis, et sinna saaks, aga seda lihasmassi ei tule. Kui minusugune mees hakkaks midagi kasutama, oleks ka tulemus 110 või 115 kilo, aga mul pole sellist ambitsiooni ega vajadust. See on põhimõtte küsimus.

Paljudele on ka see tase, kus olen, utoopiline, eriti nende meeste seas, kes kasutavad [keelatud aineid]. Kui ütlen neile, et ma pole midagi kasutanud, siis vahivad mind nagu karjasattunud hunti, et mida sa nüüd räägid. Kuid see on pigem kompliment, et olen jõudnud naturaalselt väga heade tulemusteni.

Jõutrenn on ju rutiinne ja monotoone, kuidas te seda seedite teha?

Öelge mulle, kuidas saab kolm ja pool tundi paaritõugetega suusatamist nimetada huvitavaks? Mul tekib pigem see küsimus.

Ma kõnnin ühe [masina] juurest teise juurde, mul on erinevad harjutused, erinevad raskused. Trenn on vaheldusrikas. Ma ei tee kolm tundi kükke ega surumist. Treeningu üks ülesandeid on, et see ei tohi muutuda rutiiniks. Seega pead tegema erinevaid treeningtsükleid, sest niipea kui see muutub rutiiniks, peatub areng.

Ma ei kujuta ette, kuidas Ain-Alar Juhanson teeb kaheksa tundi trenni – see on nagu täiskohaga tööl käimine. Sportlasele jääb isegi teine sportlane arusaamatuks, kuidas ta suudab. Ja kui räägin Jaan Kirsipuuga, siis küsin, kuidas ta istub kuus tundi sadulas – see on ilgelt tüütu.

Ma vahetan ka keskkonda. Kui peaks 16 aastat käima ühes saalis, siis lähed tõesti hulluks peast. Keskkonnavahetus mõjub hästi: sul on teised inimesed ümber, sul on hoopis teised seadmed. See aitab rutiini vältida.
******Lembert Dome, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ott Kiivikas kodus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ott Kiivikas tunamullusel spordikuulsuste jõuluturniiril õllekasti hoidmas. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marek Kalmus, Natalia Nazarenko-Kiivikas ja Ott Kiivikas mullu sügisel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ott Kiivikas, Eesti absoluutne meister kulturismis. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Ott Kiivikas abikaasa Natalia ja tütre Emiliaga. Foto autor: Stanislav Moshkov, Naisteleht/Scanpix
Foto 6: Ott Kiivikas õnnitlemas mullu Eesti meistrivõistlustel abikaasa Nataliat. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas spordil on majanduse tsüklitega pistmist?

Eile sain ootamatu telefonikõne põllumajandusministeeriumist rattasponsor Hindrek Riikojalt, kes oli juhtunud nägema sprodimachosaadet "Mehed ei nuta", kus tema väitel oli kostnud hala Eesti spordi kehva käekäigu üle. Riikoja, endine majandusajakirjanik, esitas seepeale teooria spordis valitsevast tsüklilisusest, nii nagu see valitseb teatavasti majanduses. Jälgige ja öelge, mis sellest arvata!

Vabaturumajanduses on tõepoolest tsükliline liikumine loomulik: igale tõusule on järgnenud langus ja iga langus on olnud hoovõtt uueks tõusuks. Mõistagi puudub siin igasugune korrapära. Näiteks Suure depressiooni põhjast languseelsele tasemele väljaronimine võttis aktsiaturul tervelt veerand sajandit. Aga see selleks.

Riikoja tegi õige tähelepaneku: spordis on samuti absurdne oodata, et sportlase tulemused muudkui paraneksid ja sportlane muudkui võidaks. (Erandeid leidub: USA 400 meetri tõkkejooksja Edwin Moses võitis aastail 1977-1987 järjest 122 võistlust; rohkem on suutnud vaid Rumeenia kõrgushüppaja Iolanda Balas, kes võitis järjest 140 jõuproovi.) Ei ole pidevalt võitnud Gerd Kanter, ammugi mitte Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi. Spordis valitseb ka ju vormikõver, mille tipp vältab maksimaalselt kuu; sellele järgneb paratamatult langus. Nii et siin on Riikoja paralleel majandusega küllap õigustatud.

Aga Riikoja läks veelgi suuremate järeldusteni. Nimelt, mainides Eesti korvpalli allakäiku, tuletas ta meelde, et siingi on läbi ajaloo olnud näha tsüklilisust. Oli 1970. aastate Kalev, kus mängisid Tomson, Tammiste, Krikun ja Lipso. Siis tuli 1980. aastate allakäik, kui maanduti esiliigasse. Kümnendi lõpus tuli Kalevi etteotsa Jaak Salumets, kes viis meeskonna paari hooajaga NSV Liidu meistriks ja EM-il koguni kuuendaks. Mõnda aega suudeti vanast rasvast ja tänu Martin Müürsepale Euroopas veel kaasa mängida, aga viimased hooajad on olnud balanseerimine kuristiku piiril, kuni tänavu kukutigi üle ääre.

Kuid Riikoja on optimist, kes tsüklilisuse teooriast lähtudes loodab, et pärast mutta langemist tekib meestel ja pealekasvaval põlvkonnal taas saavutusvajadus ning Eesti korvpall tõuseb uuesti.

Arvan, et siin tsüklilisuse teooria enam ei kehti. Mitmel põhjusel. Esiteks, Eesti korvpall on muutunud perifeerseks. Vaid kaks klubi, ja needki peamiselt leegionäride toel, üritavad väljaspool Eestit end pisutki näidata, kuid kaugeltki mitte tugevaimal tasemel. Sedasi, Euroopa korvpalli äärealadel palli patsutades, kaob side Suure Mänguga ning noortel ei teki võimalustki saada tunda, mida tähendab tipptasemel kaasalöömine. See on enam-vähem sama, kui sõita Estoloppeti maratonidel paremate hulgas ja arvata, et põhimõtteliselt peaks suutma ka maailma suusatippudega sammu pidada. Liiati ma ei näe, mis suudaks noori motiveerida Euroopa tippklubidesse pürgima, kui neil pole ettekujutust, mida tippkorvpall tähendab, ega tööharjumustki, mis on vaja kvalitatiivselt hoopis uuele tasemel tõusmiseks.

Loomulikult ei saa välistada, et Eesti korvpallist kunagi veel asja saab, aga ma ei usu, et sel majandusest tuttava tsüklilisusega, kus langus käivitab tõusu, midagi pistmist oleks. Või eksin?
******
Tioga Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi hooaja-eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu hoolealuste kaotusmängus (68:95) Kaunase Žalgirise vastu Balti liigas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Tehvandi rollerirajal. Foto auto: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Kas harrastajad teevad proffidele tuule alla?

Kolm aastat tagasi enne Tartu rattamaratoni üritasid mitmed rattasõbrad hirmutada Eesti proffe norra naisega. Starti pidi tulema Gunn-Rita Dahle Flesjå, õrnema soo seas maailma parim krossisõitja. Äkki ei saa Eesti mehed talle vastu, kohtasin põnevusest käte hõõrujaid.

Ei olnud norralannast Eesti parimatele vastast. Ta jäi 33ndaks. Tänavu, tõsi küll, pärast lapse sündi, ei olnud temast vastast isegi Eesti harrastajatele. Ta lõpetas rattamaratoni alles 83ndana.

Ma ei üritagi siin hakata lehvitama poliitiliselt ebakorrektset, liiati teaduslikult põhjendamata väidet, et sünnitus kahandab naiste võistlusvõimet. Pigem suurendab seda, kui meenutada, kuidas Belgia tennisist Kim Clijsters, aastase tütre ema, võitis sel sügisel pärast tippsporti naasmist USA lahtised meistrivõistlused.

See, millest Norra tippratturi suur langus rattamaratonil räägib, annab tunnistust Eesti harrastussportlaste taseme üüratust tõusust. Ehk nagu sedastas mulle sitke hobisportlane ja tunnustatud traumatoloog Leho Rips, mulluse rattamaratoni 90.: «Harrastussportlaste vaimne tahe ja pühendumine eesmärgile ületab kohati professionaalide oma.»

Kas nüüd, kui Eesti harrastajad näitavad massiliselt tagumikku maailma parimale naisele, keda veel hiljuti pidid kartma kohalikud profid, jääb oodata, millal hakkavad nad rattamaratoni kolmekordse võitja Jaan Kirsipuu ja tänavuse parima Allan Orasega esikoha pärast heitlema?

Juba annavadki harrastajad endast üha häälekamalt märku. 42-aastane Virgo Karu, kes teeb päeval kella viieni kontoris müügitööd, võitis kevadisel Tartu rattarallil kõigi ässade ees esimese vahefiniši. Kas teate, kui palju ta treenib? 450 tundi aastas. Rattakilometraaži tuleb hooajaga 7500.

Aga see pole mingi piir. Eesti kriteeriumisõidu meister Indrek Rannama, kes rajab Tallinna Ülikooli doktorandina rattakompetentsi keskust, on kuulnud, et mõned harrastajad pidid aeg-ajalt treenima 36-38 tundi nädalas. 20-tunnised nädalad pidid tema andmeil olema väga sagedased. Need eeldavad kolmetunniseid treeningpäevi.

Üks selliseid fanaatilisi harrastajaid on Eesti Loto müügijuht 38-aastane Tarmo Mõttus. Ta on süstemaatiliselt treeninud vaid kaks aastat, ent sai sellegipoolest rattamaratonil jagu Dahle Flesjåst. Lapsepõlves kaheksa aastat klarnetit õppinud Mõttuse pikimad treeningnädalad küünivad 26 tunnini. Lõppeva hooaja rattakilometraaž ulatub tal 7000ni. Seda hoolimata pikka aega kimbutanud südamerütmihäiretest. (Lisaks: doktor Ripsi 2006. aasta treeningtundide arv - 570.)

Paadunud harrastajad käivad isegi välislaagrites. Märtsis-aprillis võib Lõuna-Euroopas kohata vormi kogumas vähemalt kakssada Eesti entusiasti. Suusafanaatikud siirduvad peagi ligi kahenädalasse lumelaagrisse Põhja-Soomes. Näiteks Virgo Karu on käinud Vuokattis juba aastaid.

Tulemus on see, et kui Kirsipuul juhtub olema väga vilets päev, aga Karul hästi hea päev, saab müügimees Jassist jagu. Jah, seda on Elion Cupi sarjas korra juhtunud. Küsimus on selles, kas seda hakkab juhtuma üha sagedamini.

Vastus on: ei hakka. Ükskõik kui palju tööinimestest harrastajad oma koormusi ei tõsta ja kui palju laagrites ei käi, ei teki neil lootustki, et Eesti tippe alalõpmata ohustama hakata.

Ka fanaatilisimast pühendumisest ja murdmatuimast tahtejõust pole harrastajaile abi, et kompenseerida tippude aastatepikkusi kogemusi, alates taktikalisest vaistust ja lõpetades tehniliste finessidega. «Me oskame ökonoomitada,» resümeerib Allan Oras tippude ületamatu eelise harrastajate ees.

Kui rolli mängiks vaid treenitus ja vastupidavus, võinuks nelikürituse võitu jahtiv Oras olla tänavusel Tartu suusamaratonil esiotsa kannul. Aga oli alles 93., kaotust võitjale tervelt pool tundi. Vasaloppeti võidumees Raul Olle, kel alates kevadest kogunenud rattakilometraaži 8500, kaotas rattamaratonil Orasele küll vaid kaheksa minutit ja oli 40., ent tunnistab, et ei jõua tehniliselt ega taktikaliselt ealeski Orasele järele.

Kui Eesti vastupidavusalade tipud ei suuda kõrvalalal kohalike tuusadega konkureerida, ei suuda neid ammugi ohustada amatööridest harrastajad. Nii tuleb noil edaspidigi rahulduda sellega, kui parimast naiskülalisest jagu saavad.
******Tenaya Lake, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gunn-Rita Dahle Flesjå (vasakul) ja Jaan Kirsipuu 2006. aasta Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gunn-Rita Dahle Flesjå (nr 69) 2006. aasta Tartu rattamaratonil Ande toitlustuspunkti lähistel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ratturid tänavusel Tartu rattamaratonil möödumas jootmispunktist. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 4: Raul Olle (vasakul) õnnitlemas tänavuse Tartu rattamaratoni võitjat Allan Orast. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Gunn-Rita Dahle Flesjå andmas tänavuse Tartu rattamaratoni naiste arvestuse võitjana ETV-le intervjuud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix