Pullerits: Kuidas ma Tallinna maratonil Eesti esisprinteri alistasin?

Kui mitu korda pean tõestama, et teine stardigrupp ei ole veel minu tasemele vastav? Alutagusel, kus mulle riputati õlgadele enneolematult suur kolmekohaline number, sai see lõpuks ju esisajas koju toodud. Aga nüüd, Tallinna maratonil, jälle sama alguslugu. See paistab kilulinnameeste vandenõuna ülikoolilinna esindaja vastu.

Kempsu järjekorras nägin Anti Saarepuud. Tal oli ees talle omane, kergelt justkui naeratav-muigav ilme, aga selle all, nagu aru sain, olid sügavad ja tõsised mõtted. Ütlesin talle, et mulle meeldis tema intervjuu pärast Oslo MMi ebaõnnestunud sprindisõitu. Sest see oli tõelise spordimehe intervjuu – tema vastustes, mis kippusid jääma tühjusse vaatavalt sõnatuks, peitus tõelise spordimehe rahulolematus ja hämmeldus. Ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus. See tuli nii tuttav ette, kui mind usutlesid pärast Tartu maratoni Marko Kaljuveer ETVst ja kolleeg Oliver Lomp Postimehest – ma ei osanud ka neile oma plaanitust tagasihoidlikuma sõidu kohta midagi tarka öelda. Olin kimbatuses. Nagu Saarepuu MMilgi. Ütlesin talle vetsu järjekorras, et ärgu lasku pead norgu, ta on ju ikkagi nii palju vaeva näinud, küllap leidub ka mõni hea inimene, kes on valmis teda edaspidi toetama.

Tallinna maratoni esimeste kilomeetrite järel, kui tuli mitmest tõusust üles ronida ja nii mitmedki ootasid veel ees, eriti ringi lõpus, tundsin, et minek on vaevaline. Ega ma suuskadel sooja ka muidugi teinud – tahtsin väärt määret kokku hoida. Et kui esimese ja parima kihi soojendusele raiskan ja mustuse korra alla kogun, siis hakkab juba alguses teistega võrreldes kehvemini libisema. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea – aga tunne on mõnikord sosistanud, et võib olla küll. Liiati olin sedapuhku stardis oma Atomicega, mitte laenusuuskadega (nii et üks konks vähem, millest rivaalidel kinni hakata). Aga Jaanus Kunts Suusavendade tiimist, kelle ametivennad olid MMile sõitnud – lootuses ilmselt Andrus Veerpalu lahkumisetendust näha – ja jätnud ta sedasi üksinda suuskade ettevalmistuse eest vastutama, kinnitas, et oli püüdnud anda oma parima. Jah, andis küllap küll: Atomicud, mis väidetavalt on maailma ühed kehvemad suusad, olid teistega täiesti konkurentsivõimelised, paljudest ehk koguni paremadki. Ja kestsid distantsi lõpuni.

Aga esimesse toitlustunspunkti jõudes tundsin, et sedapuhku väga ei jaksa. Ja võib-olla ka ei viitsi end piitsutada. Paratamatult oli võimust võtnud meeleolu, et Tartu maratoniga läks hooaja kulminatsioon mööda ning edasine ei oma enam suuremat tähtsust. Et tuleb, mis tuleb. Alatasa liikusid mõtted enne Tallinna maratoni seda rada, et miks ei võiks ükskord ometi sõita rahulikult, ilma võistlemata, vaid suusasõitu, loodust ja ilusat ilma nautides. Aga kui number antakse selga ja kell lüüakse käima, siis on raske massist irduda.

Liikusin pika-pika rongi lõpuosas. Aegamööda lükkasid paar möödujat mind kõige viimaseks. Katsu ikka rongist kinni hoida, sisendasin endale. Aga rong tikkus minuga lollitama. Tõusude algul sain ilusasti sabast kinni, sain isegi selja sekundiks-kaheks sirgeks lasta, aga siis kukkusid eesmised hooga rahmeldama. Tõusu lõpuks venis vahe taas viie-kümne meetrini. Laugetel osadel tulin rongile uuesti lähemale, kuid tõusudel tehti mulle taas lõõtsa. Hakkas juba tunduma, et need mehed teevad seda sihilikult.

Eks mu taktika oli ka selline, mis võimaldas mind lollitada. Aga see-eest oli taktika loogiline. Nimelt: on ju nii, et jõuvarude säästmiseks on mõistlik sõita võimalikult ühtlaselt? Ent kui tõusudel kiirendada ja siis laugetel järele anda, on see sama hea kui pesueht lõigutrenn. Ja nagu iga lõigutrenni teinu teab – näiteks mina –, siis kulutab seesugune jõnksutamine palju rohkem kui ühtlase kiiruse hoidmine.

Seda, et mul on antud osas sada protsenti õigus, tõestas efektselt teise ringi algus. Juba esimese ringi lõpus staadionile tulles libisesin rongi lõpust ilma erilise vaevata ja kergelt jalgadega töötades kolm-neli kohta ettepoole. Oli ju mul efektiivsem trajektoor, märkasite? Kuigi joogipunktis kukkusin taas rivi lõppu, ei lasknud ma end sellest häirida, sest polnudki plaani etteotsa tempot tegema minna. Aga olukord kippus muutuma.

Ühtäkki märkasin teise ringi esimestel tõusudel, et konkurendid ei liigu enam sama särtsakalt nagu esimesel ringil. Ja kui pilku ettepoole heites nägin, et pikk rong tikub tükkideks pudenema, oli aeg jalad kõhu alt välja võtta. Too oli vist viimane tõsisem tõus enne järgnenud laugemaid osi, kui ettepoole liikusin. Siiski mõtlesin – ja seda tunnistasin ka ühele rivaalile –, et ma ei kipu ette kiirendama, sest jään rahule, kui pikas rongis lõpuni vastu pean. Kuid peagi pidin sõnu sööma.

Märkasin, et pikal laial metsakõrvalisel laugel sirgel lasid kaks meest minu ees eelnevatega vahe sisse. Tükk aega mõtlesin, kas lähen ette, et vahe kinni tõmmata. Lõpuks läksin. Ja tegingi oma töö auga ära. Nägin, et eespool on Tartu Ülikooli ajalooõppejõu Pärtel Piirimäe (nr 77) kohalt omakorda eesmistega vahe tekkimas. Olin temast vähem kui sada meetrit maas. Ja siis tuletasin meelde, mis on ikkagi minu trump.

Ma ei pruugi olla mingi stiilne sõitja – seda aitasid eilse päikselise ilmaga tuletada meelde rajale langenud varjud, mis näitasid, et käed-jalad on sageli võrdlemisi laiali –, aga kogu selle stiilituse juures on mu enda arust tugevaimaks küljeks (ja seda täiesti ebaloogiliselt) laugetel tõusudel tempovariant. (Ebaloogiliselt seepärast, et tempovariant nõuab rohkem jõudu, mida mul küll kunagi üleliia pole olnud.) Umbes 3 km enne teise ringi esimest TPd, kui eesmised kiiruse liiga alla lasid, läksin kõige ette. See oli vist Marek Lemsalu – ei olnud aega isegi kõrvale vaadata –, kes kõrvalt veel ergutas ja lisas, et sajakilostel pole sedapuhku pehmes lumes midagi teha. (Sama kinnitas hiljem ka teenekas ja alati sõbralik suusapedagoog Kaarel Zilmer.) Vaat siis, milline muutus: esimese ringi rongi lõpus rippujast, peaaegu et rongist pudenejast, oli saanud ühtäkki vedur. Huvitav, millest see räägib? Et mida pikemaks läheb võistlus, seda paremini pääseb maksvusele pikaajaline treenitus? Et teised ei osanud algul jõuvarusid jagada ja pakkusid üle? Et oskasin kogemuste pinnalt oma ressursse paremini hinnata?

Igatahes sain asuda oma rütmis sõitma ja hakkasin kohe senisest rohkem rakendama tempovarianti. Mulle tundub see palju tõhusam. Tõusuvariandiga sipsides ajab vaid pulsi üles ja lihased piimhapet täis. Samuti püüdsin jälgida tehnikat, nii palju kui mul seda üldse on. Et libiseksin pikemalt, et tõukaksin varbaga lõpuni, et kepid lööks lumme teravalt ja eest hooga, mitte loiult. Tundus, et tasastel lõikudel sai ees päris head tööd teha, sest aeg-ajalt tekkis tunne, et äkki sõidan veel eest äragi. Muidugi ei sõitnud. Aga siit tekkis mõte, et ju olen tänu oma pikkadele jalgadele ja sihvakusele, mis lubab paljude teistega võrreldes kasutada hooglemisel märgatavalt suuremat amplituudi, eriti sobilik tasase maa sõitja. Kas võib nii olla?

Edasi läks sedasi, et vedasin üksjagu pikka rongi umbes 9 km. Kuni viimase TPni jäi umbes 1,5 km. Kui tagumised märkasid, siis mu taktika oli selline: kasutada lausikutel hoogsalt hooglemist ja pikka libistamist, püüda tempovariandis libistada ka kergetel tõusudel, järsematel tõusudel aga lasta kiirust ülekoormuse vältimiseks pisut alla, sest nüüd sain mina tempot dikteerida. Ega keegi väga kannule ka astuma tikkunud, ammugi mitte mööda uhama. Piirimäega vähenes vahe laugete lõikude lõpuks umbes 50 meetrile. Oletasin, et pikkamööda jõuan talle järele.

Aga need järsud lahtise lumega tõusud 7 km enne lõppu tikkusid liiga läbi küpsetama. Neist oli päris korralik vaev üles saada. Madala okaspuumetsa vahel liugles mulle kõrvale endine Eesti koondislane Kaili Sirge, kes ütles, et olen nii kaua ees tööd teinud – jah, taas Jaak Teppani nõuande järjekordne eiramine; aga kas ma oleksin siis pidanud asja ees teist taga tagapool passima? –, et las teised veavad ka. Kuulge, mehed, kes te minu taga luuslanki lasite! Kas teil häbi ka on? Teid oli seal terve kari, aga teie saatsite enda seast ainukese naisterahva ette, et mine ja raba!

5 km enne lõppu, kui olin veidi varem möödunud purunenud kepiga Meelis Jürisaarest (nr 80), kes sellest hoolimata allaandmatult võitles, sain mööda kollases särgis suusatajast. «Ai, kurat, seda ma kartsin!» hüüdis ta. See oli Pavo Raudsepp, kes hüüab mind treeneriks, sest tänu minu lobitööle Eesti Suusaliidus pääses ta paar aastat tagasi Davosi MK-etapile (kuigi jäi seal kesise treenituse ja haiguse tõttu päris viimaste sekka, ent tunnistas hiljem, et tema karjääri jooksul ei olnud veel mitte keegi tema eest niiviisi võidelnud nagu mina tookord [ja see võitlus ei olnud üldse seotud sellega, ausõna, nagu püüdnuks ma heastada Raudsepa väitel ebaõnnestunud lugu, kui enne Salt Lake City olümpiat külastasin teda Tehvandi hotellis alpitoas, kus ta ütles, et tal on pohhui, kui mitmenda koha Eesti olümpial teatesõidus saab, misjärel peatreener Mati Alaver oli otsustanud tema väitel panna teatesõidus tema asemel välja Meelis Aasmäe, kes sõitis aga nii kehvasti, et Eesti jäi esimese kaheksa seast välja, aga Raudsepa sõnul oleks tema suutnud kindlasti paremini sõita ja Eesti esikaheksas lõpuni tuua, mis omakorda oleks taganud talle rahalise toetuse, aga tänu minu kirjutisele – kuigi ma edastasin ju tema sõnu, mida ta ütles mulle teadvalt ja kainena ning teades, et olen ajakirjanik ja teen lugu – jäi ta kõigest ilma ja karjääriga oligi peagi lõpp]). Aga kui saad endisest staarsõitjast mööda, siis ei ole mahti kõrvale vahtida ega keskustellu laskuda, siis tuleb kasutada seda psühholoogilist eelist, mis sul möödujana on. Liiati võis ju karta, et Raudsepp võtab end kokku, haagib sappa ja siis on lõpus selge, et minusugusel pole mingit šanssi.

Kõik kulges kenasti, kuni lõpuni jäi umbes kolm kilomeetrit. Siis jäi ühel pikal kitsal tõusul ette lühema raja heledas riietuses naissõitja. Tavaliselt olen seesugustele järele jõudes kaugelt hüüdnud «Hei!», millest nood on enamasti hästi aru saanud – v.a Alutagusel üks noormees, kes ei teinud kuulmagi – ja kõrvale astunud. Sedapuhku aga otsustasin, et ei hakka hüüdma. Ta oli ainus, kes ees oli, ja järeldasin, et küllap mahun temast mööda. Aga mis järgnevalt juhtus, sellest ei saanud täpselt arugi.

Ei tea, kas komistasin ise oma parema suusaga tema kepi või suusa taha või lõi ta mulle kepi kogemata suusale ette, aga järsku prantsatasin käpuli ja panin põlved maha. Isenesest no big deal, ikka juhtub. Ka Tallinna maratoni võitnud Anti Saarepuu rääkis pärast teleintervjuus, et lõpukilomeetreil jäid lühema maa sõitjad massiliselt ette ning nende vahel slaalomi sõitmine nõudis liiga palju energiat, mistõttu ta otsustas Priit Talvesega asjad klaariks teha staadionile tulles.

Aga minuga juhtus selline ootamatu big deal, et parema jala sääremarjalihas lõi äkitselt valusalt krampi. Sellist asja polnud mul varem veel ühelgi kestusvõistlusel juhtunud. Oi, see oli valus! Tagant tuli paar konkurenti, kes vuhisesid mõnuga mööda. Ei olnud neil aega kaastundlikku pilkugi minu suunas saata. Ajasin end kuidagi püsti, aga kuna sääremarjalihas oli endiselt krambis, siis hakkasin seda sealsamas tõusul venitama. Ruumi õnneks oli, sest kedagi tagant tulemas ei kostnud. Paraku päris korda lihast ei saanudki – ka täna, esmaspäeva hommikul voodist tõustes, andis kramp veel selgelt tunda.

Egas midagi, tuli valutava sääremarjalihasega edasi sõita. Ent rütm ja hoog, mis seal salata, olid kadunud. Võttis paarsada meetrit, enne kui enam-vähem normaalselt liikuma sain. Sellest hoolimata tekkis kerge lootus, et äkki saan need paar mööda tuhisenud meest veel kätte. Tulin neile ilmselgelt lähemale. Ent lõputõusudel jagus noil nähtavalt rohkem jaksu. Kui lõpuks staadionile jõudsin, teatas diktor Riho Järveläinen, Afganistanis luureüksuses teeninu, et Pärtel Piirimäe on jõudnud finišisse. Niisiis kaotasin talle umbes 300 meetriga.

Tallinna maratonil tõestasin taas, et olen ilmselt Estoloppeti stabiilseim sõitja. Koht tuli taas igati minu keskmine,. 87., ja aeg tühised 17 sekundit parem kui mullu – 2:10.04,0. Piirimäe küsis pärast, mitmes olin, ja kui ütlesin oma koha, siis lausus väga tabavalt, et järelikult kes Pulleritsu edestab (nagu tema seekord), see on kindlalt saja hulgas. Ilus tähelepanek. Tahaks loota, et see niipea ei tühistu.

Pärast tuli nii mõnigi enne mind lõpetanud mees paluma, et kui võistlusest kirjutan, siis ikka mainigu neid ka, kes minust kiiremad olid, mitte ainult neid, keda mul edestada õnnestus. Hea ettepanek. Teeme siis nii, et kõik, kes mind sedapuhku edestasid, saavad siia kommentaariumi ise kirjutada: «Tere, mina olen (ees- ja perekonnanimi) ja ma võitsin Tallinna maratonil Priit Pulleritsu (kui mitu minutit ja sekundit), sest (põhjendus, tänu millele võit tuli).» Nii saab iga mees esitada ausalt oma versiooni, mitte ei pea leppima sellega, mida mina tema kohta tuletan.

Ainus, kes tulemusega rahul polnud – olgu öeldud, et ise jäin küll oma sõiduga rahule, kiiremini poleks suutnud –, oli Pavo Raudsepp. Ta ütles, et nagunii panen nüüd blogisse mingi sissekande, kuidas ma talle ära panin. Tubli mees, tunneb juba seda, kuidas siin asjad käivad. Kohe teatasingi talle võidurõõmsalt, et sissekande pealkirjaks tuleb «Kuidas ma Tallinna maratonil Eesti esisprinteri alistasin». (Täiendi «endise» sõna «esisprinteri» eest hoiame ruumi kokkuhoiu eesmärgil kokku, eks.) Raudsepp püüdis end õigustada, et on viimasel ajal mänginud rohkem jäähokit kui suusatanud (vaid paarsada kilomeetrit terve talve jooksul) – ta tegi hiljuti Leedu väidetavalt parima amatöörklubi vastu hat-tricki, kusjuures kolmanda värava lõi õhust, lisaks andis ühe resulatatiivse söödu, ja kinnitas, et hoki pakub emotsionaalselt hulga rohkem kui suusatamine –, aga protokolli läheb ikkagi kirja, et Pullerits lõpetas enne teda.

Aga vähemalt 85 meest ja üks naine saavad tunda heameelt, et nemad lõpetasid enne Pulleritsu. Vaat kui lihtne on kinkida nii paljudele inimestele üks tore pühapäev!
******Dubrovnik, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Tallinna maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Fotod 3 ja 4: Samal ajal Tallinna maratoniga võitlesid Eesti kõvemad suusatajad Holmenkollenis MM-võistlustel suusavahetusega sõidus. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Holmenkolleni suusastaadion, MM-võistluste suusavahetusega sõit. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Kahevõistleja Karl-August Tiirmaa MM-võistlustel Holmenkolleni suusastaadionil pikali pärast 10 km sõidu lõppu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Anti Saarepuu võitmas Tallinna maratoni. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 8: Priit Pullerits pärast Tallinna maratoni lõpetamist. Suusapedagoogi Kaarel Zilmeri kommentaar: "See siin peaks ütlema, et pildistava seisund pole paha. Inimene on adekvaatne, pilk selge, seisab, suudab suhelda, tekst arusaadav. Tema kõrval on palju hullemas seisundis mehi... ehkki ilm oli ilus, libisemine hea, vabatehnika ja maa pikkus ainult 42 km, klassikalise maratoni mõõtu. Ju on siis milleski muus häda!" Foto autor: Kaarel Zilmer

Pullerits: Kuidas võistluse ajal jõuvarusid taastada?

Tähelepanu: energiageele ja spordibatoone ei maksa pingutuse ajal süüa valimatult. Kuidas kasutada neid nii, et kasu tõuseks, sellest lasin rääkida triatleedil Ain-Alar Juhansonil.

Nädal stardini. Toitumist peab hoolikalt jälgima juba nädal enne võistlust. Kui stardipäeval on oodata kuuma ilma, tasub varakult soola osa toidus suurendada. Oluline on ka energiadepoode täitmine ehk süsivesikute laadimine: nädal enne võistlust on treeningkoormused vähenenud ning keha tõmbab nagu svamm energiat endasse.
Minu valem on selline, et kui võistlus toimub pühapäeval, siis teen reedel süsivesikute laadimise õhtu. Söön pastat ja joon süsivesikute rikast jooki.
Kui täis või kui tühja kõhuga võistlema minna, oleneb inimtüübist. Näiteks kerge kondiga pikamaajooksja Margus Pirksaar sööb hommikul kõvasti putru ja asub starti täiskõhuga. Mina olen kogukam ning lähen võistlema peaaegu tühja kõhuga. Söön täispika triatloni hommikul vaid kaks moosisaia ning joon kohvi peale.

Stardi eel ja järel. 20 minutit enne starti võtan ühe energiageeli. Kui rääkida triatlonist, siis tagab see ligi tunnise ujumisdistantsi jooksul, mil süüa ju ei saa, et teki nn musta auku.
Edasi soovitan kõigepealt süüa tahkemat toitu, energia- ja spordibatoone, aga ka kõige tavalisemaid, kas või Haribo kummikomme, mis sisaldavad 97 protsenti süsivesikuid. Neid saab igast putkast ning need on mind alati koju toonud.
Tahkemaid toite tasub alguses kasutada just rattasõidus, kus ülakeha eriti tööd ei tee ning tahke toidu närimiseks ja seedimiseks on soodsad võimalused. Jooksus ja suusatamises, kus tegevusse on haaratud kogu keha, võib juba algusest peale panustada rohkem geelide manustamisse.
Lisaks neile tuleb rajale kindlasti kaasa võtta geele, mis on vedelad ning imenduvad organismi seetõttu kiirelt.

Geelid rajal. Geelidest soovitan kõigepealt kasutada neid, mis sisaldavad L-Carnitine’i. Need annavad kehale impulsi, et võtku energiat just rasvadest. Seda muidugi eeldusel, kui stardist ei minda kohe täistuuridel minema.
Pärast tund-poolteist kestnud võistlust, kui pingutuse intensiivsus on üksjagu kasvanud ning rasvapõletus on läbi saanud, tuleb võtta süsivesikute rikkaid geele.
Võistluse lõppjärgus peaks käepärast olema kofeiinigeelid, mis aitavad mobiliseerida viimaseid energiavarusid. Kasutan neid triatlonis siis, kui maratonijooksu lõpuni on jäänud 20-25 km.
Geele tasub võtta iga 20-30 minuti järel. Selleks, et need paremini imenduks, tuleb tingimata vett peale juua.
Tõsi küll, ise kaustan SiS (Science in Sport) geele, mis on isotoonilised ning millele seetõttu vett peale jooma ei pea.

Vedelik ja soolad. Kuna pingutus põhjustab higistamise ja seega soolade kao, tasub rajale kaasa võtta kas magneesiumampulle või spetsiaalseid soolakapsleid. Ise kasutan just kapsleid, sest need on väiksed ning neid on lihtne kaasas kanda. Soolakapsleid võiks võtta üks-kaks tükki tunnis.
Võistlustel kasutatava spordijoogi kontsentraat sõltugu ilmast. Kui on palav, olgu selles rohkem vett, sest soojaga kaob kehast ju rohkem vedelikku. Kui on aga jahedam, olgu joogis rohkem süsivesikuid. Liiga palju juua ei ole siiski mõtet, sest keha suudab tunnis omastada 500-700 milliliitrit vedelikku, rohkem mitte.

Pärast finišit. Vahetult pärast võistluse lõpetamist, mitte hiljem kui 20-30 minuti jooksul, peab tingimata võtma taastusjooki, mis sisaldab valku. Kui te seda ei tee, kulub pingutusest taastumiseks vähemalt päev või koguni kaks, sest siis, kui finišeerimisest on möödunud üle poole tunni, imendub taastusjook juba palju raskemalt.
******
Dubrovnik, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tartu maratonil osalejad Kuutse toitlustuspunktis jõuvarusid taastamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ain-Alar Juhanson, maailmakuulsa Hawaii triatloni 13. lõpetaja tunatunamullu, näitab SiS (Science in Sport) geele, mida tuleb võistlusel tarbida järgmiselt (alates paremalt): punane geel enne starti, kollane poolel võistlusmaal ja roosa pool tundi enne finišeerimist.
Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millega tipparst pärast Tartu maratoni üllatas?

Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloog-ortopeedil Leho Ripsil oli pärast Tartu maratoni mulle nii mõndagi avaldada. Istusime kutsutud külaliste taraga piiratud telgis, kus pakuti hernesuppi, kartuli-aedvilja ning makaroni-hakkliha praadi, mahla, teed ja kohvi, magustoiduks oli pähkliliistudega leiva- ja muu kreem (neid võtsin kaks tükki, oleks võinud võtta ka kolmanda ja neljanda, sest enamik neid millegipärast ei puutunud) - ainult veini ei märganud sedapuhku (mitte et ma sellest puudust tundnuks; ma ei joonud pärast finišit sooja õlugi - mõelge, milline halb eeskuju see kasvavale noorsoole olnuks) - ja siis Rips ütles, et tal oleks paljugi öelda, aga ta ei julge, sest kardab, et ma solvun. Mis lapse jutt see on, pahandasin. Ainult kriitika viibki edasi, seletasin talle, ja nõudsin, et ladugu aga kõik letti, mis tal öelda on. Asjatundja suust ei saa ükski kriitiline märkus tulla solvavana. Rips aga mälus veel tükk aega rahus edasi, ei kostnud kippu ega kõppu. Põrnitses läbi oma tumedate prillide rohkem omaette.

Siis alustas.

Esiteks, ütles ta, olen ma oma liigutustes liiga kange ja nurgeline, painduvust ja plastilisust pole. Ja pole ka piisavalt üldfüüsilist baasi.

Täitsa õige jutt. Sellele on võimatu vastu vaielda. Lapsepõlves käisin 5.-6. klassi aegu Eha Sügise ja Harri Russaku juures napi aasta korvpallitrennis, aga kuna olin seal üks viletsamaid, kadus ind ruttu. Nii ei saagi mul üldfüüsilist põhja olla, sest regulaarse sportimisega, keskmaajooksuga, alustasin ülikooli esimesel kursusel Heiti Annuse juures. Ja tollest ajast mäletan suurepäraselt, et näiteks puusast olid mu jalad jooksmiseks üpris kinni. Niisiis, Ripsi järeldus: tuleb teha oma keharaskusega rohkem üldfüüsilist ja samuti painduvust arendavat trenni.

Teiseks, ütles ta, jätab mu toitumine soovida.

Ma ei tea, kust ta seda teab, aga jutt taas täiesti õige. Kui ma siin nüüd ausalt üles tunnistaks, milline mu toitumine tegelikult on, siis enamik mehi hüüataks, et selle pealt poleks võimalik 20 kilomeetritki maha sõita. Ütlen vaid nii palju, et hommikul söön mehiselt, nii palju kui kõhtu läheb, aga järgmine söögikord, jah, kipub sinna kella kuue ja seitsme vahele õhtul - ja siis kohe trenni. Ega need kerged näksimised lõuna ajal kõhtu täida. Ometi kurdab naine viimasel ajal, et söön kodus nagu hullumeelne, kogu aeg vaatab minu tõttu külmikust pooltühjus vastu. Sellegipoolest ei saa Ripsile vastu vaielda, et süüa tuleb paremini ja tervislikumalt.

Kolmandaks, ütles ta, on minu vanuses (45) võimatu kõiki võistlusi ühtmoodi täiega pingutades kaasa teha. Ta oletas, et Tartu maratonil jättis mu tulemus osalt soovida seetõttu, et olin kolm eelmist Estoloppeti maratoni ju samuti täiega läbinud. Rips väitis, et minu eas tuleks valida välja võistlus või kaks, millele keskenduda, ning teisi jõuproove võtta lihtsalt nendeks valmistumisena, kus proovida tempo vaheldumist, kiirendusi jms. Ta ütles, et nii vanalt, nagu mina olen, ei saa enam harjutada ja võistelda samamoodi, nagu harjutavad ja võistlevad 20-30-aastased.

Aga Ripsil oli öelda veel midagi, mis peaks ka teistele korda minema. Nimelt seda, et vanemad harrastussportlased harjutavad liiga ühekülgselt ning see kulutab nende liigeseid. See tähendab, et kui on suusahooaeg, siis ainult suusatatakse, ja kui on rattahooaega, siis pedaalitakse ainult ratta seljas.

Selle peale esitasin oma arust kavala küsimuse. Nimelt, kui tikutakse väljendama heameelt, et massispordiüritustel on üha rohkem osalejaid ja inimesed harjutavad järjest rohkem, siis siin peitub paradoksaalne oht, et tervise ammutamise asemel teevad nad oma tervisele hoopis kahju. Kas võib nii olla, pärisin Ripsilt.

Jah, nii see on, vastas ta. Ja siin on tõsine ja sügav mõttekoht meile kõigile. Kas pole?
******Ploce, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Ivo Tupits kukub Tartu maratonil vähem kui kilomeeter enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Priit Pullerits tuiskab Tartu maratonil finiši poole nii, et lumi lendab. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Peaminister Andrus Ansip liigub Tartu maratonil lõpu poole. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Suusahüppaja varustuses Tartu maratonil. Foto autor: Riho Lüüs

Pullerits: Mis vajab Tartu maratonil muutmist ja parandamist?

Tartu maratoni päev polnud veel õhtussegi veerenud, kui Peip Reedi, endine suusamees, nüüd maailma loomasöödaturgudel möllaja, küsis, mida arvata mõttest, et tulevikus oleks pika, 63 km distantsi läbimise aeg limiteeritud üheksa tunniga. Seni oli see kümme tundi. "Minu isiklik arvamus on," teatas ta, "[et] kes ei suuda läbida maratoni kiirusega 7 km/h (kiire kõnni tempo), võiksid sõita lühikest distantsi."

Minu isiklik arvamus jällegi on, et alustada tuleks hoopis muust: nihutada Tartu maratoni põhidistantsi stardiaeg kella üheksalt kella kümnele. Seekordne maraton tõestas suurepäraselt, miks seda teha. Esiteks on temperatuur sellal oluliselt kõrgem kui varahommikul ning kõigil on mõnusam teele asuda. Teiseks saab lisatunniga teha vajadusel korrektiive, kas või suuski ümber määrida. Kolmandaks jõuavad inimesed rahulikumalt starti, mitte ei teki seesugust hilinemise ohtu, nagu oli mullu. Neljandaks, kellele siis ei kuluks maratonipäeva hommikul lisatunnike und ära? Ausalt öeldes ei kujuta ettegi, mis kell peavad näiteks tallinlased kodus ärkama, et kella üheksaks starti jõuda. Vist hiljemalt kell pool viis? Võrreldes tartlastega kaks tundi varem. Sedasi on nad juba enne stardipaugu kõlamist ebasoodsamas olukorras.

Ja kõige lõpuks: kui stardiaeg oleks kell kümme, oleks seda palju lihtsam tõepoolest karmide miinuskraadide korral kella 11ni lükata. Tänavu, nagu näha, oli kahetunnine stardiaja nihutamine võrreldes esialgse kella üheksaga psühholoogilis-logistiliselt midagi sellist, mida korraldajad ilmselt kaaludagi ei võtnud. Aga tulevikus, kui klimatolooge uskuda, on oodata veelgi käredamaid talveilmu...

Alles nüüd tagasi Reedi ettepaneku juurde kontrollaega kärpida. Esialgu tundub see toetust vääriv. Aga pikemalt järele mõeldes - Tartu maraton kui rahvapidu võiks olla midagi sellist, mida ka kõige aeglasemad kulgejad, kes suusad alles esimest korda talvel alla saavad, suudaksid hea tahtmise korral läbida. Miks inimestelt see lõbu (lõbu?) ära võtta?

Samas ei ole jällegi mõistlik, et kontrollaega liiga õhtus (näiteks kümme tundi) hoides soosida totaalsete diletantide rajale tulekut - see on liigne (ja küllap ka ohtlik) koormus neile endale, samuti korraldajaile ja meditsiiniteenistusele. Äkki võtsid tänavu nii paljudki hurraaga "pealelendajad" ära stardikoha neilt, kes seda oma treenituselt nendest palju rohkem väärinuks, aga kel polnud registreerimisel piisavalt nobedaid näppe? Kontrollaja piiramine hoiaks seesugused aferistid, kes võivad kahjustada endasse nõudlikumalt ja läbikaalutletumalt suhtujate huve, maratonilt eemale.

Keegi jättis hiljuti siia kommentaaridesse ettepaneku, et parim lahendus oleks start kell 10, kontrollaja endisele ajale jätmine ja raja viimase 15 km valgustamine. Ilus ettepanek, aga mis see kõik maksta võib? Ja kes selle kinni maksab? Kunagi, kui õigesti mäletan, veeretati kusagil mõtet kogu Tartu maratoni raja kunstlumetamisest. Jääksime ikka reaalsuse piiresse, eks.

Minu ettepanek: seni, kui Tartu maratonil ületab stardikohtade nõudlus ilmselgelt nende pakkumise (näiteks tänavu), võiks kontrollaega lühendada, et neid, kel ettevalmistus pole piisav, suunata sedasi lühikesele rajale. Kui kohti hakkab kunagi jälle üle jääma (näiteks juhul, kui stardinumbreid läheb müüki 7000), siis saab kontrollaega taas pikendada, et ka totaalsed matkajad võiks kaasa lüüa.

Aga ühest asjast tahan veel rääkida. Nimelt: olulise info kommunikeerimisest. Olen osalenud viimasest kuuest Tartu maratonist viiel (üks jäi vahele Torino olümpial käimise tõttu) ja sattusin esimest korda probleemile, et suusad enamiku rajast absoluutselt ei pidanud. Kuid mul ei tulnud pähegi, et neid võiks lasta teeninduspunktides ümber määrida. Sest mul polnud võistlusmöllus sellest aimugi.

Nii, ma tean küll, mida te ütlete: tasuta suusamäärdeteenus TPdes oli ju infobrošüüris kirjas - oma viga, et brošüüri läbi ei lugenud! Tõesti oli kirjas. Eile kontrollisin. Aga näete, neli maratoni olin edukalt läbi teinud ilma, et seda teadmist vaja olnuks. Seetõttu ei osanud sellega ka sedapuhku arvestada. Ja siin ongi probleem - kommunikeerimise probleem. (Nüüd räägin teile pisut massikommunikatsiooniteooriast.)

Vaadake, asi on selles, et paberile võib trükkida igasuguseid asju, aga see ei tähenda, et paberit ka loetakse. Isegi siis, kui selleks võiks olla eluline vajadus. Toome paralleelid: kui ostate auto (teleri, telefoni...), siis kas loete kasutusjuhendis kõik läbi? Ei loe ju. Või konkreetsemalt: Tartu maraton on kirjas rahvusvahelises võistluskalendris, seal kehtivad Rahvusvahelise Suusaliidu ehk FISi reeglid - aga kui paljud teist loevad enne võistlust need reeglid läbi, et nende vastu mitte patustada? Nagu näitas siin blogis hiljutine arutelu võistlustemperatuuride teemal, tekkis arvamuste lahknevus isegi selles, milliseid reegleid nimelt arvestada ja kuidas neis reeglites ühte või teist väljendit tõlkida ja tõlgendada.

Seega: ei piisa sellest, et miski on kirjas ja osalejaile välja saadetud. (Lõppeks: kes lehte tellivad [või veebist leheuudiseid loevad, ega vahet ole] - kui paljud teist loevad lehes kõik läbi?) Olulist teavet, mis aitab kaasa raske ettevõtmise valutule ja edukale läbimisele, tuleb osalejaile aegsasti kommunikeerida. See tähendab: võtta kasutusele kõik abinõud, et oluline sõnum tõepoolest inimesteni jõuaks. Nagu mina aitasin siin blogis kommunikeerida korraldajate sõnumit, et kõik osalejad end hoolega riidesse paneks ja ei külmetaks (selleks sai siin küllaga nii enda kui spetsialistide kogemusi vahendatud, nende üle arutatud, kriitiliste seisukohtadega oponeeritud - ehk inimesed olid info edastamise protsessi aktiivselt ja kaasamõtlevalt kaasatud).

Kokkuvõttes: Tartu maratoni korraldajad peaks olulisi sõnumeid veelgi paremini kommunikeerima. Ei saa loota, et kõik on endastmõistetav. Mõelge ise: kui teil laps jääb haigeks, tal on tavaline köha ja nohu, siis miks helistate arstile, kuigi teate omast kogemusest väga hästi, mis rohtu tuleb talle anda ja kuidas ravida? Aga sellepärast, et kriitilises olukorras vajate kellegi toetavat ja autoriteetset nõuannet. Nii ka Tartu maratonil ja juba enne seda.
******Nehaj kindlus, Senj, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits läheneb Tartu maratoni finišile. (Jälgige vasaku kinda pideva äravajumise probleemi.) Foto autor: Riho Lüüs
Fotod 2-5: Tartu maratonil osalejad Kuutse toitlustuspunktis. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas Tartu maratonil sai auvõlg likvideeritud?

Need, kes Eesti uuema aja spordilooga keskmisest rohkem kursis, mäletavad kindlasti, kuidas sügisel Tartu rattamaratonil võttis minust kordades sitkem pedaalija Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht, mind tuulde ning koos veidi hiljem meiega liitunud Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsiga mind sel Eesti spordimaastiku tüütuimal jõuproovil lõpuni vedasid, enda tulemusest hoolimata. See eneseohverdus oli midagi sellist, mis tõi juba tollal pisara silma ja püsib tänini südames. Millal ja kuidas selle eest väärikalt tasuda?

Eilsel Tartu maratonil saabus selleks meeldiv võimalus.

Panin selga Odlo sooja särgi, selle peale rinnale ja õlgadele kaks kihti Postimeest (õlgadele seepärast, et mind oli hoiatatud, et Harimäelt laskumine külmetab just õlad, aga neid on paaristõugeteks eriti vaja), selle peale Halti tuuletõkkega särgi (sain laenuks, ikka laenuks), siis polüestersärgi; jalga Silja Spordist ostetud tuuletõkkega tuliuued bokserid, nende alla lisatuuletõkkeks vetsupaberit, peale kahe ajalehekihiga eest polsterdatud jooksupüksid (ette öeldes: täiesti õige ettevaatusabinõu, sest alguses oli hargivahe ikka piiripeal, kas hakkab laskumiste järel külmetama või ei hakka [ma vanem mees ka juba, verevarustus ei pruugi sealkandis olla enam nii tormiline kui noortel täkkudel]), siis paksemad põlvedeni ulatuvad korvpallipüksid, et kaitsta reisi, ja nende allserva kinnitatud kaks kihti lehti põlvede kaitseks (need on osutunud viimasel ajal tundlikuks - ja taas õige otsus: reitel ja põlvedel külm ei hakanud), peale Briko püksid ja kõige üle Eesti koondise kunagine kombinesoon, mille sain aastate eest spordiajakirjanduse parimate lugude eest auhinnaks; jalga kaks paari pakse karvaseid sokke ja Salomoni saabaste peale naise vanad punased sokid, pähe Salomoni memme rätt (kuulsin, et seda kutsutakse ka muti kaltsuks) - nüüd tohtis panna, sest temperatuuri näitas stardis -21 kraadi (ja seda ka tuulekülmaga) - ning selle peale suusamüts, kätte Toko nn vähikindad, vööle kotike, kuhu igaks juhuks paksud sõrmikud, kui kätel peaks külm hakkama, üks batoon ja kolm geeli, kaks geeli läksid soki vahele. Stardialas katsetasin ka musta prügikotti, aga kuna ilmusin sinna vaevalt 4-5 minutit enne lähet, siis ei jõudnud selle kasuteguris veenduda.

Algul tundus, et tuleb kiire sõit, et Soonets ei pruugi järele jõudagi. Juba 3.-4. kilomeetril sain mööda nr 37 alt startinud spordiarstist Mihkel Mardnast. Poslavitsa laskumisel võisin veenduda, et Suusavendade ettevalmistatud suusad libisevad igati eeskujulikult, pigem paremini kui teistel, ja tõusudel enam-vähem pidasid ka, kuigi määrdetiim oli hoiatanud, et esimesel kümnel kilomeetril võivad suusad olla hellad. Võib-olla pisut olidki, aga enamasti kirjutan selle enesekriitiliselt oma viletsa tõususõidu tehnika arvele.

Algul oli kulgemine üksjagu stabiilne. Proovisin leida oma tempot: kui minu koha pealt tekkis eesmistega lõhe, siis ei hakanud seda meeleheitlikult kinni tõmbama - distants ju pikk, ei maksa end ribadeks tõmmata. Matu TPs hüüdis keegi, et Priit, tule rajalt ära, sa oled juba kringel - ette rutates olgu öeldud, et see oli ka ainus noriv kommentaar, kõik teised, kes minust möödudes või raja äärest mulle hõikasid, soovisid sõbralikult jõudu - suur aitäh neile kõigile toetava sõna eest!

Kui Matul oli edu numbriga 533 startinud Soonetsi ees kolm ja pool minutit, siis Harimäe tipus oli see veninud juba üle viie minuti. Soonets tunnistas pärast, et Harimäe tõus talle kohe kuidagi ei istu. Kuutse punktis kärises vahe veelgi, juba üle viie ja poole minuti. Aga selleks ajaks hakkas mul ilmnema ka väike probleem.

Hargivahe külmaohust olin lahti saanud, aga häda oli pidevalt vasaku kindaga. Kuna olin vasaku randme teibiga kinni tõmmanud, sest pärast Alutaguse maratoni paaristõukeid oli see hakanud valutama nagu mullugi, oli ranne jäme ning Toko kinnas tikkus pidevalt üle randme libisema. Igatahes sõrmed ei ulatunud enamiku ajast kinnaste sõrmeosanigi. Küll ma proovisin kinnast laskumistel muudkui sügavamalt kätte tirida, aga isegi kui see pika ponnistamise peale õnnestus, siis paari minuti pärast oli vana olukord taastunud. Väga ebameeldiv oli niiviisi vasaku kepiga tõugata, tont teab, kuidas ja kuhu see jõuvektor lõpuks suundus. Kõige halvem oli aga see, et ebaloomuliku käehoiaku tõttu hakkas ranne uuesti endast märku andma. Kuid see polnud veel midagi võrreldes peahädaga.

Nimelt hakkasin Kuutsemäele lähenevatel tõusudel tajuma, et suusad ei taha enam pidada. Algul mõtlesin, et äkki olen ise kehv ja oskamatu või on lihtsalt rada liiga jäine. Aga siis tuli ühtäkki selja tagant Priit Rooden, kes on tavaliselt olnud esisaja lõpu sõitja, ja tunnistanud, et sai paneeli, nii et kaalus vahepeal koguni katkestamist, märkis, et mul on suusad väga hellad. Tuli nõustuda, et jah, on küll, ja lasta Roodenil oma teed minna.

Kuutse TP kandis, kui sealne diktor minu saabudes teatas, et liidrid läksid siit läbi juba poole tunni eest - mis oli selge märk, et suuskadega ei ole lood kõige paremad, sest mullu, kui sain 146. koha, polnud mu mälu järgi seal vahe isegi mitte 20 minutit -, tuli hakata sõidumaneeris korrektiive tegema. Algul üritasin tõuse n-ö sipsides ikkagi jäljes üles joosta, aga see kujunes liiga suurt kontsentratsioonijõudu nõudvaks. Tuli otsida abi algelisemast sõiduviisist. (Kohalik diktor tervitas mind Kuutsel nimeliselt, mille peale lehvitasin [vt: Aldo Luud Õhtulehest sai selle pildile; pildil on näha ka vasaku kinda ebaloomulik asend], aga sai siis hakkama suure ülekohtuga, kui hakkas vaatama, et kus on peaminister Andrus Ansip, ja väitis, et mina võistlevat Ansipiga. Ma ei võistle Ansipiga mitte kunagi, ja kui peaksin võistlema, siis oleks küll viimane aeg üle vaadata, kas on mõtet üldse suusatamises võistelda. Statistikuile: Ansip kaotas mulle lõpus kolm sekundit vähem kui poole tunniga.)

Niisiis, pärast Kuutse TPd võtsin kõik tõusud, mida enamik teisi rahulikult pika sammuga ilusasti jäljes sõitis - näiteks minust möödunud spordiarst Mardna, kes pärast finišis ütles, et mul olid suusad tema omadest kehvemini libisenud ja pidamine olevat hoopis sant olnud -, radade vahel kääri joostes. Näiteks Meegaste mäele ronimine kujunes seetõttu hirmus vaevaliseks. Sellised käärsammul tippimised löövad pulsi hirmus üles, nii et peatselt hakkas kogu see sõit tunde järgi meenutama juba lõigutrenni: tõusul pulss üles, siis taastumine, siis uuesti pulss üles jne.

Pärast Peebu punkti, kui vahe Soonetsiga püsis endiselt viis ja pool minutit minu kasuks, tuli mulle meelde 2007. aasta Tartu maraton, mil ma omakorda temast tagapool startides ta just pärast Peebu punkti tõusudel kätte sain ning sealtpeale koos lõpuni sõitsime. Nüüd mõtlesin, et huvitav, kui kaugel ta võiks olla, kas ta jõuab juba varsti selja taha. Aga ei. Need, kes jõudsid, olid kõik teised, aga see-eest oli neid palju. Kuutse TP kandis oli mulle kohaks loetud pisut peale 250., mis tähendas, et sedapuhku ei maksa esimese 200 sekka jõudmisest unistadagi. Peebu TP kandis hüüti kohaks pisut peale 270., mille peale mõtlesin, et kui ühe kilomeetri kohta ei möödu minust rohkem kui üks võistleja, peaksin vähemasti esimese 300 sisse pidama jääma.

Aga kui suusad absoluutselt ei pea, siis peab isegi imepisikese tõusukaldega lõigul, kus tuleb kasutada vahelduvtehnikat, valusalt lõivu maksma. Tõuge ei vii edasi, vaid lipsab tühjalt taha ning on heal juhul vaid tasakaalu toetav. Kinnitamaks, et ma ei liialda, lubatagu mul tsiteerida ühte võistlejat, kel oli suuskadel all täpselt samasugune määrdevariant nagu mul, ja kes kirjutas mulle eile õhtul nii:

"Suusk libises küll, aga pidamine kestis ehk 15 km. Olid just peale Matut minust mööda saanud ja arvasin, et suudan sabas püsida, aga järgnevad tõusud olid õudsed, kaotasin umbes 150 kohta kuni Kuutseni. Seal panid Fischeri määrijad mulle kaks kihti pidamist (püsti) minutiga alla ja edasine oli nagu puhas nauding. Sain korralikult suusatada. Pidas ülihästi kuni lõpuni ja libisemine ka ei halvenenud.

Kohtasin veel kedagi Suusahullude kombega, kes sõitis nagu mina enne Kuutset (mõistsin, et pole ainus, kellega on jama) ja soovitasin tal esimesel võimalusel määrida. Sealt peale ei möödunud minust enam keegi, võitsin tagasi umbes 60 kohta ja sõita oli mõnus. Umbes 7 km enne lõppu panin ka sinust nagu postist mööda. Eks see ikka see määre oli?"

Kummalisel kombel ei suutnud Soonets aga enne Palu TPd mulle oluliselt lähemale saada, vaid 15 sekundit, mistõttu vana auvõla likvideerimine sattus juba ohtu. Selleks, et talle rohkem aega anda, võtsin juba alates Ande TPst asja rahulikult: lasin enne TP-le liginemist kiiruse alla, urgitsesin geeli välja, nägin vaeva, et seda hammastega lahti kiskuda (vaat mis juhtub, kui kääridega eelnevalt sügavamaid sälke sisse ei lõika), siis jäin enam-vähem seisma, et jõujook kindale ei loksuks, jõin ühe topsi ning seejärel teise ka. Targad olid ju hoiatanud, et külmaga kaob energiat eriti palju. Eelmistel aastatel, mäletan, läbisin TPsid palju agressiivsemalt, haarasin hoo pealt topsi ja kihutasin edasi. Nüüdsete time-outide tõttu jäin iga kord nendest rongidest maha, mille sabast üritasin kinni hoida.

Lootsin, et pärast Palu TPd läheb olukord rõõmsamaks, sest siis saavad tõusud läbi ja siledal maal olen ma ju ometi tõukamist harjutanud - aga võta näpust. Õigemini: tervest käest. Ei, käsi ei olnud sugugi terve. Valu vältimiseks tuli pehmelt ja ettevaatlikult tõugata. Aga nagu öeldakse: kus juba on, sinna antakse juurde. Kuraditosin kilomeetrit enne lõppu hakkas paremas küljes roiete vahel nii kõvasti pitsitama, et tõukamine muutus pigem sümboolseks. Püüdsin, kui vähegi sai, kägarasse tõmmata, et äkki läheb siis ootamatu valu üle. Pikapeale õnneks andiski järele.

Siiski jäi Soonets veel Hellenurme TPski, kust lõpuni jääb 9,5 km, maha ligi kolm ja pool minutit. Kuigi sealtpeale on rada laias laastus laskuv, jäävad teele siiski paljud ebameeldivad tõusud, kus olin püsti hädas. Lõputu kääri jooksmine hakkas üha teravamalt kätte maksma. Pikal kaarjal tõusul umbes 5-6 km enne lõppu liikusin jooksuliigutustest hoolimata vist väga-väga aeglaselt. Igatahes samm oli hirmus lühike. Aga eks proovige ise mäest hooga üles joosta, kui olete juba üle kolme tunni rajal viibinud - pole ju kerge.

Aga Tartu maratonist tuleb võtta viimast, st ei tohi kohvipunkti läbida kohvi rüüpamata. Need, kes mu kinni olid püüdnud, jätsid selle mõnu aga kasutamata - lasin nad mööda, jäin seisma, võtsin kohvi, jõin rahulikult ära ja sõitsin edasi. Seda seepärast nii, et 7-8 km enne lõppu olin rajal näinud suusatreener Jaanus Teppanit, kes oli lubanud, et kui ma väga hilja ei tule, annab ta mulle lõpu eel juua, aga minu ja tema vahele jäi rida suusatajaid, nii et pidin nood läbi laskma, siis pidurdasin kergel laskumisel sahka, Teppan kihutas meeleheitlike sammudega mulle järele, ulatas plastpurgi, hüüdis, et "Võta, sul läheb seda vaja!" - huvitav, kas ma näen tõesti nii halb ja kurnatud välja, jõudsin veel mõelda -, sain purgi kere ringi pöörates kätte, aga kui hakkasin seda suu juurde tõstma, plartsatasin istuli ja joogipurk lendas käest. Vähese harjutamise viga, mis muud.

Viimasel kolmel kilomeetril mõtlesin, et ei jõua vist Soonets järele ja auvõlg jääbki likvideerimata.

Aga ei maksa eales Soonetsit alahinnata. Enne s-kurvi staadionile oli ta näinud minusuguse selga, aga mõelnud, et see vist ei ole mina, sest ma ei sõida ju punaste saabastega. Siis tuli tal meelde, et need olid ju mu naise sokid! Kui olin finišisirge eelsest tõusust üles kääritanud, sai Soonets mulle kõrvale ja siis sõitis ilusa hooga mööda. Lõpetas kolm sekundit enne mind, mina otse tema järel. Kohad vastavalt 326. ja 327. (sorry, Peip!).

Taevale tänu, et ta järele jõudis. Muidu oleks mu tänuvõlg rattamaratonilt väga hapuks läinud. Ja tore on veel seegi, et 2007. aastal, kui sõitsime Peebu punktist alates koos ning otsustasime umbes 15 km enne lõppu, et finišeerime kõrvuti, ja kuigi sättisime lõpujoont ületades suuski hoolikalt üksteise kõrvale, näitas elektrooniline ajavõtt, et olin temast 0,2 sekundit varem lõpetanud. Nagu oleksin ma sohki ja talle tünga teinud. Ausõna, ei teinud. Aga nüüd on loodetavasti ka too hingesopis kipitsenud väike võlg auga likvideeritud.

Pärast finišeerimist pani Marko Kaljuveer ETVst mulle mikrofoni nina alla ja lasi kaamera näkku suunata. Siis tundsin, et ei ole õige ega õiglane sportlastelt (mitte et mina seda oleks) otse pärast lõpetamist intervjuusid paluda. Tõesõna, ma ei osanud talle midagi arukat öelda. Ma isegi ei mäleta, mida ta minu käest küsis. Mitte et ma surmani väsinud oleks olnud. Ma ei blufi: pigem vastupidi. Tunne oli värskem ja parem kui pärast ükskõik millist teist tänavust suusasõitu - et võta suusad alt ja ela kohe muud normaalset elu edasi. Ainus, millele ma intervjuud andes panustada oskasin, oli ajada Kaljuveerile lõbusat ja lustakat loba, mida sa ise ega teised ei peaks ülemäära tõsiselt võtma. (Millega ma ei taha väita, et mu jutt naljakas pidi olema, aga surmtõsine see ka polnud.)

Lisame veel pisut konteksti. Mitmed mehed, kellega olen Estoloppeti maratonidel kembelnud ja sagedasti kaotanudki, jäid minust tahapoole. Näiteks Janek Vana 328., Priit Karjane 343., Margus Kaur 347., Taavi Raudsaar 348., Dainis Hirv 350., Aigar Mäesepp 353., Emeri Lepp 355., Veikko Täär 359., Marek Lemsalu 362., Ivo Muru 366., Olavi Israel 411., Tiit Tali 441. Naistest olnuks ma viies. Ja Eesti naistest koguni esimene.

Mida siis kokkuvõttes järeldada? Aeg 3:34.16 oli ligi 10 minutit parem kui mullu, aga koht 181 võrra kehvem. Võrreldes 2009. aastaga olin kaheksa sekundit aeglasem. 2007. aastal sõitsin sekundi pealt sama kiiresti kui seekord. Millest see räägib? Ühelt poolt stabiilsusest, teisalt aga lisanduvaid aastaid arvestades siiski vist päris korralikust arengust. Selle vastu, et teised on vahepeal veelgi tugevamaks saanud, ei saa ma küll miskit parata. Ja kui arvestada, et suusad olid tänavu enamiku distantsist absoluutselt pidamatud, siis ei peaks rahulolematuseks nagu suurt põhjust olema. Kuigi kolleeg Gunnar Press püüab tänases Õhtulehes jätta muljet, nagu võiks olla.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tartu maratoni osalejad valmistuvad stardiks. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip Tartu maratoni stardis. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni osalejad lähevad teele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 4, 7 ja 8: Võitlus Tartu maratonil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kuutse TP diktor tervitas Priit Pulleritsu nimeliselt, mille peale ta lehvitas vastu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tartu maratoni osalejad kosutavad toitluspunktis jõudu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Tartu maratoni osalejad laskumisel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Norra Trondheimi spordiklubi esindaja Sandra Hansson, Tartu maratoni võitja naiste arvestuses. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Kas Tartu maraton toimub üle laipade?

Lõppu lisatud Indrek Kelgu kommentaarid!
Kogenud maratonihunt Jaanus Teppan, kes mind suusamaratonidel joogiga mitu korda heast tahtest aidanud, aitas mind taas heast tahtest ja läkitas mulle täna päeval PDF-faili FISi ehk Rahvusvahelise Suusaliidu rahvamaratonide reeglitega. Lisas, et külma kohta leian infot leheküljelt 39. Avasin selle ja lugesin.

Tõlgin (ja inglise keel, uskuge, on mul vägagi hea):

14. Võistluste ärajätmine ja edasilükkamine.
14.1. Arvesse minevad tegurid.
Tegurid, mida tuleb arvestada, kui langetatakse otsus võistluse ärajätmise kohta, ning protseduurid, mida tuleb seejuures jälgida, on kirjas ICR 388-s. Kui FISi võistluste korraldamiseks on madalaim temperatuur -20 kraadi Celsiuse järgi, siis rahvavõistlustel on alampiiriks -25 kraadi, mida tuleb mõõta raja kõige külmemas punktis. -25 kraadi on kehtestatud seetõttu, et rahvavõistlustel osalejad võivad tunda väiksemat vajadust oma piire ületada ning tõenäoliselt riietuvad võistluseks konservatiivsemalt kui eliitsõitjad.
Arvutades temperatuure, mis võistluse ajal võivad ees oodata, peab võistluste žürii võtma arvesse tuulefaktorit ning selle mõju ümbritsevale temperatuurile. Tabel, mis näitab, kuidas tuul mõjub ümbritsevale temperatuurile, on toodud järgnevalt...

Ma ei hakka seda tabelit siit reprodutseerima; keda väga huvitab, see leiab selle FISi dokumentide hulgast. Aga toon näiteks nii palju, et tabel lõpeb ära -20 kraadiga, ning sellele on lisatud, et kui tuult on näiteks 10 km/h (2,77 m/s - minu arvutus km/h-st m/s-sse - P.P.), siis lugeda temperatuuriks -24 kraadi, kui 15 km/h (4,16 m/s), siis -27 kraadi, kui 20 km/h (5,55 m/s), siis -32 kraadi jne.

Täna hommikul kell 9:35 näitas Tehvandi koduleheküljel termomeeter -24,7 kraadi, koos tuulekülmaga aga -31,8 kraadi. FISi tabeli järgi tuletades, kui tuult oli (kui mu mälu ei peta) 2,3 m/s, saame tuulekülmaga temperatuuriks laias laastus -27 kraadi.

Seega on FISi reeglites - ja FISi reeglite ülimuslikkust Tartu maratonil kui FISi võistlusel on rõhutanud seni kõik ametlikud instantsid - selgelt kirjas kaks nõudmist: esiteks, et külma tuleb mõõta raja kõige külmemas osas, ja teiseks, et temperatuuri hinnates tuleb arvestada tuulefaktorit.

Niisiis, kui stardis näitab termomeeter -24 kraadi, ei ole see veel piisav, et langetada otsus Tartu maratoni toimumise kohta, sest näiteks Harimäel või Kuutsemäe lähistel võib temperatuur olla vabalt -26 kraadi. Rääkimata tuulefaktorist, mida tuleb kogu raja ulatuses arvestada, ja mis võib lagedatel väljadel olla palju rohkem kui stardis oodatav 1-2 m/s.

Varustatuna selle faktiteadmisega, helistasin Tartu maratoni tehnilise delegaadi assistendile Eido Tasalainile, FISi litsentsiga murdmaasuusakohtunikule, ja küsisin, kas enne stardikorralduse andmise otsustamist mõõdetakse temperatuuri ikka raja kõige külmemas kohas ja kus see üldse asub ning kas arvestatakse ka külmafaktorit, nagu FISi reeglid nõuavad.

Tasalain ütles, et korraldajad tagavad, et see kõige külmem koht üles leitakse, ja kinnitas, et selle nimel tehakse tööd, ning lisas, et tuulefaktorit püütakse ka arvestada, et võistlus toimuks ikka reeglite järgi.

Seda soovin minagi: et võistlus toimus reeglite järgi. Sest kui ei toimu ja mõni inimene peaks sõrmed või varbad kaotama, siis...

Aga Tasalain, olgu öeldud, ei ole sugugi peamine otsustaja. Peamine otsustaja on FISi itaallasest tehniline delegaat.

LISA: Laupäeva hommikul enne kella 9 helistasin Postimehe ajakirjanikuna Klubi Tartu Maraton juhatuse esimehele Indrek Kelgule ja küsisin, kuidas ja kus kavatsevad korraldajad FISi reeglite järgi nõutud külmemad kohad üles leida ja seal temperatuuri mõõta. Kelk vastas, et korraldajad mõõdavad temperatuuri termomeetriga ning kavatsevad kõige madalama temperatuuriga kohta otsida Harimäe tagant, Karukausist ja Partsu mäe alt. Ta seletas, et probleemseid kohti maksab otsida sealt, kuhu võistlejad jõuavad kahe esimese tunni jooksul. Päeva peale lubavad ilmaprognoosid temperatuuri tõusu.

Tuulefaktori arvestamise kohta ütles Kelk, et korraldajad arvestavad seda kindlasti, aga kas matemaatilist, see on teine teema. «See, mis on tegelik elu ja arvutuslik mudel, on kaks eri asja,» lisas ta. Kelk selgitas oma Tehvandil viibimise kogemustele viidates, et numbrid ja keha tunnetus ei pruugi olla sünkroonis.

Minu täpsustavale küsimusele, kuidas ikkagi kavatsevad korraldajad tuule mõju arvestada, vastas Kelk, et «pistame nina õue ja tunnetame, mis tunne on, kui tugev on tuule mõju – eks keha annab oma märgid».

Kelk tunnistas, et eelmisel pühapäeval avatud raja sõidu kohta tuulefaktori salvestusi pole, kuid arvestades, et termomeeter näitas stardi ajal -19 kraadi ning et tuul võis tema hinnangul puhuda kiirusega 5-6 m/s, võinuks tuulekülm olla -30 kraadi kandis. Sellegipoolest, kinnitas Kelk, ei olnud suusatamisega probleeme.

Kõigest sellest leiate loo ka Postimehe koduleheküljelt.

Lisaks leiate Postimehe koduleheküljelt sporditoimetuse juhi Peep Pahvi palvel kirjutatud loo minu mõtetest ja muljetest enne Tartu maratoni.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tehvandi suusastaadion. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk suundumas marartoni avatud rajale. Foto autor: Kaimo Puniste, Scanpix
Foto 3: Tehvandi suusastaadion. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas pühapäeval saabub Mahtra ja Waterloo?

Head inimesed, Tehvandi suusastaadionil näitas termomeeter täna hommikul kell 7:35 -26,9 kraadi. Järgmise tunniga tõusis näit vaid 0,7 kraadi, -26,2ni... Kell 9:05, kui maraton oleks pidanud juba algama, oli miinuspügalaid 25,3. Koos tuulekülmaga koguni -30,9 kraadi! Vaatame kell 9:35 - miinus 24,7 (hurraa, starti! starti?). Kuigi tuulekülm - oh sa jeerum - miinus 31,8! (Aga tuulekülma korraldajad ei arvesta, sest see sõltub inimese liikumiskiirusest, nagu välja uurisin.) Kell 10:05 ma temperatuure millegipärast kätte ei saanud, aga 10:35 oli Tehvandil -22,6, ent tuulekülmaga ikkagi -28,5. Mis ma siin olen rääkinud - et kella 10ks ei saabu olulist soojenemist. Aga korraldajad ei taha seda juttu kuulata. Jah, nad saavad kella kümneks oma kõrgema kui -25-kraadise temperatuuri kätte, aga ei ole mõistlik inimesi sellise külmaga teele läkitada. Sest ma kohe allpool tõestan, mida teeb isegi 8-9 kraadi soojem ilm. Ja arvestage, et mul on veel mingidki kogemused (ja mingigi enesekriitika/kartus/alahoiuinstinkt) - erinevalt tuhandetest, kes tagapool stardivad. Muide, kella 11:05 näitajad Tehvandil: -21,8 ja tuulekülma -25,7.

Niisiis, eile kella kolme ajal tegin Tartus Tähtvere dendropargis viimase maratoniriietuse katsetuse. Võistlustempos, nagu asjalikud mehed olid soovitanud. Selgusid järgmised tõsiasjad.

Ikka tuleb jalga panna üle reite ulatuvad korvpallipüksid, et reisi kaitsta - need kippusid jahtuma. Samuti tuleb kaitsta põlvi, panen leukoplaastriga mõned riidetükid naha külge. Ajalehepaber ei ole vist hea, jääb kangeks - seda arvas ka mu riietumist arvustanud Jaak Teppan Suusavendade hooldetiimist. Hargivahe hakkas samuti jahtuma - puhus kergelt tuntav tuul -, mis tähendab, et seda kohta tuleb samuti veel soojustada.

Selga läks Odlo soe särk, selle peale rinnale kaks kihti ajalehti tuulekaitseks, siis Halti tuult pidava rinnaesisega pikkade varrukatega särk, siis igaks juhuks õhuke polüestersärk ning kõige peale Björn Daehlie suusakombinesoon.

Jalga läksid kõige alla pehmed Ski Go sokid, nende peale leidsin kapist veel ühed paksud pehmed spordisokid, siis Salomoni saapad ning omakorda nende peale annetas naine ühed oma punased vanad sokid. Jaak Teppan ütles, et väga ilus. Küsisin, kas sooja ka peab. Ta pakkus, et peaks pidama küll.

Kätte tõmbasin Toko labakud. Tahtsin nende alla panna ka õhukesi sõrmkindaid (taas naine laenas mingid oma vanad), aga Teppan ütles, et pole vaja. Mul on veel see probleem, et pean ümber vasaku käe randme tõmbama toetava teibi, sest Alutagusel tegin paaristõugetega käele liiga (tegelikult juba mullu ilmnenud häda, lõi nüüd lihtsalt uuesti välja). Igatahes Toko suusasõrmikute kasutamine ei tule maratonil kõne allagi. Teppan laitis ka selle mõtte täiega maha.

Pähe panin Salomoni rohelise memme räti (kapist leidsin), sest temperatuurid, nagu olen juba talve algusest peale kirjutanud, on sellised, et nüüd võib memme rätti kasutada. Kõrvanibud teipisin ikkagi igaks juhuks leukoplaastriga. Pähe läks paksem punane ESLi logoga ja valge tutiga müts.

Ja siis teele! Esmalt kolm 850-meetrist tiiru spordipargi ovaalil. Ei märganud, et riietus oleks liikumist kuidagi takistanud. Käed ja jalad sain panna väga suure amplituudiga ja hooga tööle. Eks aitas seegi, et Alutaguse maratonil saadud reite ülemiste otste venitused olid vahepeal paranenud. Ringe sõitsin umbes 2.55-3.00ga.

Siis läksin dendropargi 4,6 km ringile. Jaanus Kunts Suusavendade tiimist - neile oli eile pärastlõunaks toodud määrida juba üle 160 suusapaari - tõmbas enne rajale minekut kaks kihti pidamist ka alla, ei enamat. Suusad jooksid ja pidasid väga hästi, sain enda kohta täiesti normaalse tehnikaga sõita. Võtsin asja sportliku ja hasartse mõnuga. Tunne oli hea. Läbisin ringi 14.27ga. Olen seda elus vist ainult korra kiiremini sõitnud, jaanuari keskel jäistes oludes 13.40ga. Oleksin tahtnud teise ringi ka sõita, nii mõnus oli, aga ütlesin endale, et pea nüüd hoogu, ei maksa oma võistlust siin ära võistelda.

Higiseks siiski ei saanud. Viimasel tõusul, kui langev päike paistis otse peale, tundsin, et rinnaesisel läheb vist tänu lehekihile pisut-pisut kuumaks. Kokku läbisin 8,1 km 27.23ga. Igatahes sõitsin oluliselt kiirema tempoga kui jaanuari keskel Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km.

Pärast tundsin, et põlved olid siiski nii palju külma saanud, et tegid valu. Neid, nagu ütlesin, tuleb veel kaitsta. Kindlasti määrin need maratonihommikul juba kodus sisse Deep Heati soojenduskreemiga. Näol ei hakanud imekombel üldse külm, aga sellegipoolest katan nina ja põsesarnad leukoplaastriga. Kas selle alla oleks mõistlik panna imeõhuke vatikiht, et leukoplaaster otse nahale ei nakkuks, vaid selle alla jääks õhuke õhukiht?

Ja kindlasti võtan stardieelseks ajaks selga prügikoti. Probleem on veel selles, kuidas enne starti põit tühjendada nii, et käed ja muu külmetama ei hakkaks? Kuidas talvesaabaste all sokid vahetada nii ja suusasaapad jalga panna samuti nii, et jalad (ja ka sõrmed) külmetama ei hakkaks.

Ja kas miskit on veel kahe silma vahele jäänud? Ja-jah, geelid soki sisse.

Ütlen ausalt: täna hommikul saabusid esimesed kahtlused, kas on ikka mõistlik pühapäeval Tartu maratoni starti minna. Võib-olla on külmakahjustusteta keha edasiseks eluks siiski rohkem väärt kui mingi koht ja aeg 2011. aasta lõpuprotokollis.

Kõige hullem on see, et rahvast on haaranud üleüldine ažiotaaž, mistõttu kaine ja enesekriitiline hääl on alla surutud, ning korraldajad ka ei söanda asjale otsustavalt pidurit tõmmata - starti veelgi edasi lükata, tagumistele finiš veelgi varem sulgeda või hakata neid juba varem kui Palus massiliselt maha võtma -, mistõttu, ma tõesti pelgan, et pühapäeval ootab ees tõeline Mahtra või Waterloo. Selle vältimiseks viigu korraldajad kõigi osalejate start Matule lühikesele rajale, andku pikale distantsile registreerunuile sealt grupiti lähe kell 12 - ja uskuge, ellujääjaid saab olema palju rohkem. Aga see ei tule logistiliselt kõne allagi, nagu ühelt orgkomitee liikmelt teada sain.
******
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Pildi peal paistab ilm Saksamaal Gehlbergi lähedal väga ilus, kuid tegelikult on õues vägagi külm. Fotgo autor: AP/Scanpix
Foto 2: Püksi pandud Tartu Postimees. Pildil ei ole Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eskimote punutud rohukõrtest sokid pidid vähendama jala higistamist ning sedasi kaitsma eriti tõhusalt külmetamis eest. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 4: Oo, Washington, minu kunagine kodulinn aastatel 1995 ja 1997-1998... Kuraditosin aastat tagasi samal ajal jaanuaris olid Washingtonis sellised temperatuurid, et mehed käisid lõuna ajal koguni palja ülakehaga jooksmas. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mida näitas maratoni-eelne kontrolltreening?

NB: Tartu maratoni stardiaeg on kell 10, mitte kell 9.
Neli päeva enne võistlust, nagu targad räägivad, on õige teha lühike kontrolltreening, nagu tegevat Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Veerpalul on küll põlvega sandid lood ja kurguviirusega samuti, teatab ajakirjandus, aga ega mul seepärast võistlustreening tegemata saanud jääda. Tartu suusatalve 3. etapina oli kavas 3x1 km vabatehnikasprint, millest arvesse läks kahe parema sõidu tulemus.

Eelmise aasta lõpus olin sedasama Tähtvere spordipargi sprindirada sõitnud samasugustes jahedates oludes ühel tõusul kukkumise tõttu 2.49ga. Nüüd tuli vaadata, kas vahepealsetest treeningutest on kasu ka olnud. Võtsin oma uisu-Atomicud, mil olid ei tea mis ajast ei tea mis määrdejäänused all, kui üldse midagi oli, ja läksin juba kella neljaks starti, et saaks enne pimedat õhtule.

Suusasprint, tuleb tunnistada, on mulle käsitlematu ala. Juba stardist ei oska ma piisavalt tiheda ja jõulise sammuga minema raiuda. Siis tuleb üleminek nn tõusuvariandilt (üks tõuge keppidega ja kaks jalgadega) nn wassbergile (üks tõuge keppide ja jalgadega), mis samuti pole sugugi ladus. Rajal järgnes täiskiiruselt terav vasakkurv, kus mul oli probleeme kurvi väljavõtmise ja kiiruse hoidmisega. Kohe tuli tõus, enne mida langes kurvi tõttu hoog paratamatult alla, nii et seda pidin taas tiheda tõusvariandiga võtma. Järgneva laskumise lõpus ootas lauge tagasipööre paremale, kus lõpuks tikkusin liiga kauge trajektoori peale libisema ning järjekordse tõusu alguseks hoogu kaotama. Lühidalt: te saate isegi aru, et suusasprinti minu eilne sõit küll ei meenutanud.

Vähemasti olin kiirem kui aasta lõpus ja samuti stabiilne. Tegin sõitude vahel oma arust pisut vähem kui kümneminutilised pausid. Ajad tulid 2.36,2 - 2.36,9 - 2.37,5. Omas, M45 vanuseklassis sain Tartu Suusaklubi sõitja Andres Kübara järel teise koha, kaotust talle tuli vaid 1,1 sekundit (vastavalt 5.12,0 ja 5.13,1). Kui arvestada, et noorte meeste parimad sõitsid seda rada pool minutit kiiremini, on selgelt näha, et kiirust mul pole. Aga seda pole ma ka treeninud (ja ega vanus seda ka enam arendada lase). Olulisem on see, et erinevalt paljudest teistest ei langenud ma teises ja kolmandas sõidus ära. See peaks näitama, et vastupidavust ja taastumisvõimet justkui oleks, või mis?

Sõitsin võistluskombinesoonis, selle all kolm õhukest särki, külm ei hakanud, aga päeval oli ka vaevalt 13-14 miinuskraadi. Kuid niipea, kui seisma jäin, hakkasid sõrmed Toko sõrmkinnastes külmetama. Sõitsin lõdvestuseks ovaalil kaks 850-meetrist ringi peale ning sellest piisas, et sõrmed uuesti soojaks said. Siiski tasub Tartu maratoniks kaaluda paksemate kinnaste kasutamist.

Täna teen pärastlõunal veel lühikese katsetuse riietusega ning siis viin oma maratonisuusad Suusavendadele ette valmistada. Neil on karta suurt järjekorda, nad ise pakkusid, et tuuakse ligi 250 suusapaari. Nende õnneks pole õige määrdevaliku leidmine sedapuhku keeruline. Hoopis iseette küsimus on see, miks saadavad Tartu maratoni korraldajad kusagilt reeglitest leitud -25 kraadiga 6000 inimest rajale, kui rahvusvaheliste võistluste temperatuuri alampiir peaks vist olema -18 kraadi kandis (teadjad, palun parandage!). Kui inimesed sellise hommikuse külmaga teele läkitatakse, on minu arvates korraldajate poolt tegu suure vastutustundetusega. Ja see ei ole argument, et ega keegi käsi starti minna. Kes korraldab võistluse, peab siiski tagama, et võistlus ei oleks arulage. Kuna korraldajad tõstsid stardiaega edasi vaid tunni, mis, ma rõhutan, ei aita võrreldes kella üheksaga temperatuuri kuigi palju tõsta - igatahes mitte nii palju, nagu aidanuks stardi nihutamine kella 11-le, sest tegelikult peavad inimesed ikkagi hakkama startimiseks väljas kärekülmas juba kella üheksa ajal kohmitsema, ja kui siis külm sisse poeb, ei siis seda enam välja saa -, on tegemist tuhandetesse inimestesse vägagi küsitava suhtumisega. Vaadaku korraldajad, mis on juhtunud Veerpaluga - ja see mees ju teab, kuidas end kuulata ja hoida. Enamikul Tartu maratonil osalejaist niisuguseid kogemusi pole nagu Veerpalul, ja ma küll kardan, et jäärapäiselt kella kümnest stardiaega õigustades ja põhjendades mängivad korraldajad lubamatult tuhandete tervisega.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Näitleja Jan Uuspõld valmistumas Tartu maratoniks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu maratoni pearajameister Assar Kütt jaanuari lõpus maratonirajal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk vastutab oma peaga, et tema allkirjastatud otsused inimestele kalliks maksma ei lähe. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix

Pullerits: Mida ootamatut paljastas maratoni testsõit?

See on küll ainult minu arvamus, nagu armastab öelda olümpiavõitja Erki Nool, aga Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk võiks stardi ikkagi kaks tundi edasi lükata, mitte ühe. Kui kella 9 ajal saab väidetavalt olema külma -24 kraadi, siis kella 10ks ei suuda termomeetri sammas kuigi palju tõusta. Kella 11ks aga kerkib päike juba päris kõrgele ja siis on kõigil rõõmsam meel. Ei ole just mõnus kella poole 10 ajal väljas riietuda, vetsu järjekorras seista, siia-sinna siblida - külm võib kergesti naha alla pugeda. Ja kui juba stardis või esimestel kilomeetritel külm hakkab, siis ega enam sooja saagi - kogu sõit ja päev rikutud. Päike loojub kell 17.25, st kella viieni on täiesti valge. Kella 11 stardi korral (nagu teistel Estoloppeti maratonidel) jääks päevavalges sõitmiseks tubli kuus tundi. Eelmine aasta sõitis pisut rohkem kui 3000 inimest kokku ligi 4800 lõpetajast Tartu maratoni läbi alla kuue tunni. Tagumised ehk vähemus jääb nii või naa pimeda kätte, olgu start kas või kell 9. Niisiis, isiklikult olen kella 11 stardi poolt.

Seda enam, et eilne testsõit näitas, et päeval, kui päike väljas, pole asi sugugi nii hull, nagu hommikul paistab. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Millest rääkis eilne kogemus?

Läksin kella kahe ajal Tartu dendroparki proovima järgmist võimalikku riietumisvarianti. Lühikesed sinised jooksupüksid sisseõmmeldud alukatega, nende peale vanemad laiad punased jooksupüksid, mille sisse kinnitasin teibiga hargivahe kaitseks kaks Postimehe lehte (mitte ajalehte; Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ei pidavat absoluutselt kõlbama). Nende peale põlvini ulatuvad sinised õhemat sorti korvpallipüksid reite kaitseks. Siis Briko spordipesu pikad valged püksid (100 % polüester). Ülemise otsa peale valge Odlo spordipesusärk (warm), mille rinna peale kinnitasin teibiga taas kaks lehte Postimeest (enne käkerdasin lehed ära, et oleks pehmemad). Siis Odlo särgi peale punane õhuke Postimehe lühikeste varrukatega spordisärk ja kollane Nike' samasuguse lõikega särk (mõlemad 100 % polüester). Jalga sinised Postimehe spordisokid ja nende peale omakorda Ski Go hallid paksemad-karvasemad spordisokid. Kätte tõmbasin Toko mustad suusasõrmikud. Pähe panin Björn Daehlie punase valge tutiga suusamütsi. Selle alla panin veel midagi, aga Jaak Teppanil, kes mind Tartu laululava ruumes Suusavendade määrderuumis nägi, keelasin sellest kõssata. Peip Reedi, kes tõi oma naise Fischereid Suusavendadele määrida, tahtis vaatepildist kohe oma mobiiliga pilti teha, aga keelasin karmilt ära. Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud: kõige peale tõmbasin Björn Daehlie firma tehtud Eesti koondise kunagise läikivsinisega suusakostüümi. Ei enamat.

Kui Jaak Teppan nägi, et nii kavatsengi sõitma minna, ütles ta pead vangutades, et palju õnne - või midagi umbes säärast mõtlema panevat. Seletasin, et mul on kavas katsetada, kuidas selline riietus mind kaitseb. Siis tegi Teppan 180-kraadise pöörde (jutus, mitte füüsiliselt) ning teatas, et tema ei muretse külma ilma pärast üldse ja et üleüldse on selle teema ümber liiga palju lokku löödud. Ta küsis, kas mul Alutaguse maratonil hakkas külm. Seal oli väljas stabiilselt 14 miinuskraadi. "Ei!" vastasin. No mida sa siis muretsed, päris Teppan. Ta väitis, et Tartu maratonil tuleb umbes samasugune ilm, ja ei maksa paanikat tekitada. Tõepoolest, kui tuleb 14-18 miinuskraadi - see ei ole ju mingi maailmalõpp, nagu massimeedia on üritanud näidata. Vaadake eelmise aasta Tartu maratoni protokolli: stardis -14 kraadi ja päeval -12 kraadi. Polnud ju midagi hullu?

Mida ma siis seesuguse kaitseriietusega väljas tundsin? Esimene tunne oli, et käsivartel on jahe. Aga käed läksid kohe tööle ja jahedus ununes peagi. Suurimaks probleemiks oli hoopis see, et nn klassikasõidu lihased ehk reite siseküljed ja puusast painutavad lihased-liigesed polnud ikka veel Alutaguse maratonist täielikult taastunud ega lubanud korralikult vahelduvtõuget sõita ja tõuse võtta. Tegin ovaalil kolm ringi ehk 2,5 km soojenduseks, siis läksin dendroparki. Sõitsin seal esimese 4,6 km ringi hästi rahulikult 17.05ga, kuulasin eelkõige keha reaktsioone külmale. Ja tajusin, et mõlema käe kaks väiksemat sõrme hakkasid kergelt külmetama. Aga võib-olla oli asi selles, et tempo oli tõesti nagu matkates ja käed ei töötanud agressiivselt. Igatahes on siin mõttekoht, et äkki peaks ikka Toko paksude mustade labakute kasutamist kaaluma. Nende kahjuks räägib see, et nendega on raske geele kätte saada - ilmselt tuleks siis üks kinnas sootuks käest võtta. Geelid kavatsesin algul pista varrukasse, et need oleks keha ligi ja ei külmuks tahkeks. Aga Jaak Teppan ütles, et tema vend Vahur, kes võitis Alutaguse maratoni, pani geelid soki sisse, kus need on samuti keha lähedal, ja oli need sealt kenasti kätte saanud. Proovisin - hea mõte.

Teisel dendropargi ringil panin veidi kiirust juurde, et sooja saada, ja läbisin selle 16.07ga. Sõrmed rohkem külmetama ei hakanud, aga parema jala suur varvas hakkas endast veidike märku andma. Ja pikapeale, kuigi õues oli pea tuuletu, hakkas ka hargivahe tuntavalt jahenema. Näol seevastu polnud häda midagi. Ja kui päike otse peale paistis, siis koguni tundsin, et see soojendab. Ajalehed, muide, ei seganud absoluutselt.

Lõpuks tegin ovaalil veel kolm ringi, et vaadata, kas külm süveneb. Ei, ei süvenenud. Aga soojem ka ei hakanud. Tõsi, ega ma kiirust üles ajanud, sest see oleks olnud funktsionaalselt vastunäidustatud. Väike lootus on, et kui jõulisemalt ja tihedamalt liigutada, siis ilmnenud väiksed külmaprobleemid kaovad. Või ehk ei tekigi. Kokku läbisin 54 minutiga 14,4 km - hea rada oli, ehkki suusad olid määrimata, Alutaguse sõidust jäänud pidamise riismed olid ikka väga hellad.

Igatahes sain kinnitust, et tuleb veel katsetada kolme strateegilise piirkonna kaitsmisega: äkki kätte labakud, äkki jalga saabaste sisse varba ette kiht-kaks ajalehte, äkki saabaste peale tõmmata sokid, ja kindlasti tuleb hargivahet rohkem lähemalt soojustada - kehast kaugemale jäävad ajalehed ei suutnud seda piisavalt teha.

Õhtul lugesin külmusesse vahelduse toomiseks Vanity Fairi viimasest numbrist lugu hiidlainetel surfajast Ken Bradshaw'st. Soovitan soojalt - fantastiliselt hea lugu, saate aru, mida see pealtnäha moemeeste sport tegelikult tähendab. Ja annab lootust, et ka vanemas eas võiks tegusid teha. Peategelane on 58-aastane, ja ta on sõitnud maailma kõrgeimal lainel. Ja muu seas näinud, kuidas üks konkurent, kes temalt ühe hiidlaine varastas (mida see tähendab, ka sellest on juttu - hariv lugu), seetõttu surma sai. Loodame, et Tartu maratonil kellelgi nii täbarasti ei lähe.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Alutaguse maratoni start. Fotode autor: Tarmo Haud
Foto 3: Raadioreporter Tarmo Tiisler intervjueerimas Mammastes pärast Eesti meistrivõistluste 15 km klassikasõidu lõppu Priit Pulleritsu. Foto autor: Art Soonets
Foto 4: Midagi suviselt soojendavat: Ameerika spordiajakirja Sports Illustrated traditsiooniline bikiininumber, kaanel Venemaalt pärit 25-aastane modell Irina Shayk. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Vahur Teppan võitmas Alutaguse maratoni. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 6: Suusatajatele lohutuseks: leidub talvel veel hullemaidki alasid, mida külmaga harrastada. Näiteks jalgrattasõit. See rattur pedaalis eile hommikul -20-kraadise pakasega Vilniuses Nerise jõe kaldal. Foto autor: Darius Mataitis, Scanpix Baltics