Pullerits: Millise sportliku õppetunni annab teile Soome kuulsaim eestlane?

Ei mäleta, et oleksin kunagi mõnda hokimängijat intervjueerinud. Nüüd tegin seda. Vestlesin paar päeva tagasi hommikul kella üheksa ja kümne vahel kõige kuulsama eestlasega Soomes, Siim Liivikuga (fotodel). Kui keegi on elust maha jäänud, siis teadamiseks, et ta tuli 11 aastat tagasi hokis Soome meistriks, on mänginud Soome eest ka U20 vanuseklassi MMil ning tuli kolm aastat tagasi Austria meistriks. See oli põnev intervjuu, sest küsisin temalt huvitavaid asju, näiteks, kas, arvestades jäähoki jõulisust, ta mõnikord kartis ka, kui väljakule läks, ja kas ta platsil vastu hambaid on saanud.

Aga oli üks pealtnäha süütu küsimus, millele ta andis väga mõtlemapaneva vastuse.

Pärisin, miks ta kaks aastat tagasi Austrias hokikarjäärile lõpu tegi, kuigi palk oli hea ja elamistingimused samuti.

Ta vastas: «Mulle tundus, et treenerid ja need, kellega riietusruumis olen, ei inspireerinud mind enam. N-ö poole meelega seda asja teha ei saa. Tundsin, et teised asjad inspireerivad mind palju rohkem. Jah, oleksin tahtnud küll head palka saada iga kuu, aga ma ei ole selline inimene, kes jääks kuhugi raha või staatuse pärast. Tundus, et on aeg proovida midagi muud. Tegin seda ja olen väga õnnelik.»

Sõnum on ilmselge, kas pole? Et kui mõni asi enam ei innusta – mitte ainult spordis, vaid ükskõik mis eluvaldkonnas –, siis ei ole vaja seda hambad ristis edasi teha, sest head see kokkuvõttes ei tee.

Kas paljude pikalt sporti pidama jäänud Eesti sportlaste häda ja õnnetus selles teinekord polegi, et nad lihtsalt teevad seda, mida on harjunud tegema, justkui rutiinist ning teadmatusest, mida muud teha, ja tulemus on paratamatult see, et tulemust ei ole ega ka tule?

Foto 1: Siim Liivik kolm aastat tagasi Tallinnas Tondiraba jäähallis Baltic Challenge Cupi jäähokiturniiril Eesti koondise särgis mängus Ukraina vastu. Eesti kaotas 2:3. Foto autor: Raul Mee, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti kaks nimekamat hokimeest, Siim Liivik (esiplaanil) ja ja Robert Rooba kolm aastat tagasi Tallinnas Tondiraba jäähallis Baltic Challenge Cupi jäähokiturniiril mängus Ukraina vastu. Eesti kaotas 2:3. Foto autor: Raul Mee, Postimees/Scanpix
Foto 3: Siim Liivik mullu novembris Tallinnas Tondiraba jäähallis treeningul. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mõned ässad hakkavad juba suusarajal paugutama. Kas vara pole?

Taavi Kaiv, rullsuusasarja peakorraldaja:

Suusasemude sarja seeme istutati mulda kurikuulsal koroona-aastal 2020. Punt tugevaid harrastajaid treenis 2020/2021 hooaega silmas pidades alates suve keskpaigast väga tugevalt, kuid talve lähenedes puudus igasugune perspektiiv rasket tööd võistlustel rakendada – pean silmas mees mehe ja hammas hamba vastu võistlusi, mitte virtuaalset tilulilu. Otsustasime: sitta kah, kui ametlikke võistlusi ei toimu, teeme ise!

Mõeldud, tehtud. Oktoobris tuli Keilas joonele 20 suusatajat. Idee oli algusest peale kasutada ringe, et oleks rohkem melu ja kaasaelamist – ja täpselt nii läkski, viimne kui osaleja nautis! Nagu selliste ürituste puhul ikka, ootas õhtul afterparty, kus laual hundijalavesi ja kääritatud viljamärjuke.

Õhtu edenedes lubas edukas klubiliige panna uuel aastal õla alla, kui ühest võistlusest saab sari. Mehed härga täis tegid kokkuleppe ära ja aasta hiljem sündis Silen Suusasemud rullsuusasari. Sel aastal jätkab nime all Evecon Suusasemud rullsuusasari. Radade valikul oleme lähtunud sellest, et saab hakkama igaüks, nii professionaal kui asjaarmastaja. Ootame kõiki joonele 1. oktoobril Keilas Evecon Suusasemud sarja esimesel etapil!

Jaanus Laidvee, asjaarmastajast suusaentusiast (fotol paremal kõige ees):

Suvel ja sügisel sõidan muude spordialade kõrval nagunii rullsuuska ja kui Taavi Kaiv eelmisel aastal sarjas osalema kutsus, mõtlesin, et miks ka mitte. Kuna ma polnud varem rullsuusavõistlustest osa võtnud, siis ei hakka salgama, et esiti käis peast läbi, kuidas ma võistlusolukorras ja kambakesi koos Keila, Pirita ja eriti Jõulumäe radadel hakkama saan. Kas meeleolukas võistlus ei või osutuda viimati liiga ohtlikuks?

Sarja läbi sõitnuna saan kinnitada, et kui elementaarne tasakaalutunnetus rullidel on olemas, siis midagi ohtlikku nendel radadel pole. Lisaks on need piisavalt laiad, et ka pundis sõitmine ei ole probleem.

Näiteks polnud ma varem Jõulumäel rulle sõitnud. Hommikul enne võistlust läbitud kaks ringi kujunesid aga igati piisavaks, et mõningane ärevus, mida tundmatu rada paratamatult tekitab, maha võtta.

Et miks üldse suvel ja sügisel rullsuuskadel sõita? Loomulikult selleks, et talvel võita! Võib-olla mitte päris kõiki, aga iseennast ja naabrimeest kindlasti. Sest rullidelt talve hakul suuskadele minek on ikka hoopis midagi muud ja mõnusam, kui rattalt, jooksult või basseinist.

Fotod 1-5: Pilte Suusasemude mulluse rullsuusasarja võistlustelt. Fotod edastas: Jaanus Laidvee

Pullerits: Mida peaks tegelikult küsima sportlastelt?

Esialgu plaanisin siin järgneva kirjutada vastuseks eelmise sissekande kommentaaride osas kerkinud teemale, kuid siis sain aru, et teema on liiga suur ja oluline, et heita see kommentaariumi solgipange.

Küsimus oli selles, mida peaks küsima Eesti koondislastelt, et oleks ikka küsitud. Kui rääkida laskesuusatamisest, siis pakun välja järgmise. Teie saate kommenmtaariumis muidugi edasi arendada!

Näiteks Rene või ükskõik kes, et oled juba aastaid MK-karussellil tiirelnud, aga individuaalselt esikümnesse pole tulnud - kas sa tõesti usud, et nüüd, kui oled aastaid treeninud ja võistelnud, võiks järsku tulla arenguhüpe, mis pakub rõõmu sulle ja poolehoidjatele?

Kui vastus on, et jah, usun, siis palun seleta, millele see usk tugineb, kuigi senised tulemused ei anna selleks mingit alust. (Ja kui ta räägib sellest teisest kohast, mille ta koos Regina Ermitsaga [Ojaga] sai, siis tuletada meelde, kes olid seal tegelikult stardis ning et enamasti ei saa panustada konkurentide puudumisele, eriti tiitlivõistlustel.)

Kui vastus on, et ei, siis palun seleta, miks sa seda kõike teed - kas selleks, et lihtsalt meeldib, olgu tulemused millised tahes, ja muud paremat ei tule pähe, mida teha; ja siis lisaküsimus, et kas sel juhul poleks õigem, et ütleksidki, et koht 30. ja 40. vahel ongi heal päeval sinu tase, palun rohkemat mitte loota, sest annad aru ja - ja sisimas soovid, et ka rahvas annaks endale aru -, et see on reaalne lagi ja kui selle ära teed, siis ongi hästi.

Millele peaks jätkuks küsima, et mis see 37. koht sulle endale annab, kas see on tõesti see, mille tagaajamiseks tasub kulutada tervist ja raisata aega ning minna ikka ja jälle starti lootusega, et äkki täna siiski tuleb, kuigi sisimas tead ja teavad kõik, et ei tule tuhkagi.

Seega, tõelisi ja sisulisi küsimusi, mida esitada, on küllaga. Millal te olete neid ERRi laskesuusaülekannetes kuulnud küsitavat? Hüva, võib-olla Tiisler seenior on, aga üldiselt on ikka intervjueerimine liiga pehme; valusaid küsimusi tuleb ainult siis, kui on selgelt näha, et sportlane on ise ka enda peale pahane - siis ulatatakse abikäsi, et ta saaks pahameeleauru välja lasta.

Kokkuvõtvalt: arvan, et jõulisi ja kriitilisi küsimusi ei tekiks, kui enne hooaja algust poleks iga kord neid lootusi üles kütvaid intervjuusid ja koondiste esitlusi, kus sportlased räägivad, kuidas nad on nüüd teistmoodi valmistunud, leidnud mingid uued nõksud, kuidas uus treener on avastanud nende senikasutamata reserve, kuidas kontrollsõidud on olnud paljulubavad jne; sellega loovad nad fooni, et algaval hooajal midagi ilmselt tuleb, tuleb nimelt paremini kui varem - ja kui siis ei tule, sest tavaliselt ju ei tulegi, on paratamatu, et tekib pettumus nii poolehoidjais kui ajakirjanduses. Kuid ajakirjandus peaks siis olema palju uurivam ja puurivam, aga kuidas sa oled, kui oled sportlastega või alaliidu või võistluste korraldajatega liiga vennastunud.

Küsin: kui palju te teate Eestis ajakirjanikke, kes on olnud valmis oma töös oma uurivate-puurivate küsimustega minema vastuollu nii Mati Alaveri, Jaak Mae kui Kristina Šmigun-Vähiga? Ma tean ühte. Teil ei tule teda kaugelt otsida.

Selliseid vastuolusid ei maksa karta. Just business, nothing personal. Arvan, lausa usun, et saan kõigi kolmega vaatamata möödanikus murtud piikidele hästi läbi. Loodan ja samuti usun, et see tunne ei ole ühepoolne.

Fotod 1-3: Rene Zahkna ja Regina Oja märtsis Otepääl laskesuusatamise MK-etapil paarissegateatesõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ERRi spordireporteri tegevus minus kriitilisi küsimusi tekitas?

Olin üllatunud, et ERRi spordireporter, talviti laskesuusatamist kommenteeriv ja kajastav Alvar Tiisler (kõigil kolmel fotol) esines rahvusvahelise laskesuusaföderatsiooni kongressil (alates 6:25.30) Otepää kandidatuuri peatutvustajana MM-linna valimisel. Mul ei jooksnud läbi pea küsimust, kas see pole äkki huvide konflikt. Mul jooksis läbi pea tõdemus, et see on ju sulaselge huvide konflikt.

Aga alati tuleb ära kuulata ka süüdistatav pool. Nii ma siis rääkisingi täna Tiisleri endaga, tema ülemuse Rivo Saarna ja ERRi ajakirjanduseetika nõuniku Tarmu Tammerkiga (lisaks meediaeetika õppejõu Halliki Harro-Loidi ja Otepää MMi korraldustoimkonna juhi Aivar Nigoliga). Kõik kolm ERRi esindajat suhtusid neile esitatud küsimustesse väga mõistvalt ja olid valmis teemat seletama ning mu küsimustele vastama. Miks?

Küllap seepärast, et kui olen uudistereporteri rollis, ei lähene ma teemadele valmis eelhoiakuga, millele ootan ainult kinnitust, et siis jätta kõrvale kõik see, mis eelhoiakut ei toeta. Lähtun sellest, et igale asjale on tõenäoliselt seletus ning see tuleb ära kuulata. Sellest tuleb püüda aru saada. Minu eesmärk ei ole ajada inimesi nurka ja neid siis valimatult klohmida – ma ei näe selles uudisteajakirjaniku rolli. Samas on mu ülesanne küsida kriitilisi küsimusi, mida ma ka küsisin; trikk on selles, et kui tahad neile saada sisulist vastust – mida uudisteajakirjanikuna peaksid tahtma –, siis tuleb neid küsida rahulikult, ründamata.

Kõigi kolme mehega oli vestluse tulemuseks see, et asjad said ära räägitud rahulikult, mõistlikult, isegi sõbralikult. Ent samas ei jäänud ükski oluline valus küsimus esitamata. 

Kõige olulisem ongi see, et kui oled ajakirjanikuna töö lõpetanud, siis tunned, et oled käitunud õiglaselt, et su südametunnistus on puhas, et kui homme nende meestega uuesti rääkima peaksin, siis olen veendunud, et ei pea häbi või tekitatud ülekohtu pärast silmi maha lööma, vaid saame normaalselt edasi suhelda. Nii ma igatahes tunnen.

Kõigile teistele (ja mulle ka tegelikult) on see lugu küllap silmi avardav teemal, millised on ajakirjanike tegevust mõjutavad tegurid ning mis moodi neid arvestada ja tõlgendada. Mis ei tähenda, et ma nüüd Tiisleri tegevuse kahel käel heaks kiidan – minu arvamusel ei tohi olla uudisloos kohta ja ei olegi –, ent mõtteainet sain juurde küll. Ses mõttes igati ennasthariv töö mul.

Fotod 1-3: ERRi spordireporter Alvar Tiisler tänavu märtsis Otepääl laskesuusatamise MK-etappi kajastamas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ma boikoteerin Tartu rattamaratoni?

Selle nädalalõpu suur küsimus on, et miks ma ei osale Tartu rattamaratonil. Vastus: kui Klubi Tartu Maraton lubab osalema Pihkva suusaklubi esindaja Dmitry Lebedinsky, olgu pealegi virtuaalsõidus, aga tema nimi on osalejate nimekirjas, ja olgu pealegi tema esindatava riigi nimi puudu, on juba kevadest peale teada, et ta esindab venemaad, pealegi linna, kust pärit dessantväelased on meile teada andmeil ühed peaosalised Ukraina kõige julmemates veretöödes, siis teatan, et mina sellisel võistlustel kaasa lüüa ei kavatse. See on minu protest selle vastu, et Eesti võistluste korraldaja ei ole pidanud kevadest peale vajalikuks Lebedinskyt osalejate hulgast kustutada – ja tema nimi on kirjas ka 1. oktoobri Tartu linnamaratonil –, kuigi juhtisin sellele tähelepanu juba juunis, mil saatsin Klubile Tartu Maraton selle kohta teavituse. Ja ma pean vajalikuks sellest siin selgelt ja avalikult teada anda. Seetõttu, kuna KTM ei ole juba suve algusest saadik venemaa esindajat Tartu rattamaratoni stardinimekirjast eemaldanud, ei ole ma pidanud võimalikuks ka oma nime kirja panna. Kuigi rattasõidu ettevalmistust olen teinud piisavalt, eelmisel nädalal näiteks üle 160 kilomeetri.

Mul on tõsine küsimus, kuidas saab üldse keegi osaleda Eesti spordiüritusel, mille korraldaja ei paista nägevat probleemi selles, et Lebedinsky kaasmaalased ja kaaslinlased tapavad Ukrainas inimesi, hävitavad seda riiki, Ukraina maad ja rahvast. Sellise korraldaja vastu saab olla ainult boikott. Ja seda ma teen. Ja kutsun teisi sellega liituma.

Mul ei saa ükski päev enne korralikult alata, kui olen hommikul lugenud läbi Igor Taro ja Rainer Saksa ülevaated Ukraina sõjas toimunust. Kui sama teete või teeksite, kui loete, mis moodi venemaa tuima järjekindluse ja totaalse hoolimatusega Ukrainat tulistab ja pommitab, siis kas teil ei teki tunnet, nagu mul, kui nägin ühel hommikul linnas Tartu Ülikooli peahoone vastas pargitud venemaa numbrimärgiga luksusautot, minu meelest oli see Bentley, ning mõtlesin: kui venemaa lihtsalt purustab Ukraina riigi ja rahva vara, siis miks ei võiks ükskõik kes meist võtta kivi, tellist, kurikat, mida iganes, ja peksta see ja teised venemaa esindajate varad lihtsalt puruks? Täpselt samamoodi, suvaliselt, valimatult, nagu teeb seda venemaa Ukrainas. Võib-olla siis jõuab sõnum kohale, et te, kuradi agressorid ja tema kaasmaalased, ei ole siia oodatud, ja kui te sellest aru ei saa, siis saate tunda seda, mida te tekitate Ukrainas.

Arutasin seda küsimust ka Eesti riigi esindajaga, kellel on oluline roll selles, mis siit venemaale üldse liigub ja mis mitte. Ta ütles, et me siiski ei peaks muutuma nende, venelaste sarnaseks.

Ütlesin vastu: ma ei arva, et see tähendaks muutumist nende sarnaseks, vaid nendega tuleb rääkida selles keeles, millest nad aru saavad ja mis neile kohale jõuab. 

Ta ei püüdnud sellele vastu vaielda.

Ja mõelda: kui mingid autod puruks peksta, on see ju tühiasi ja köki-möki. Kui ikka rääkida päris selles keeles, milles agressorid on harjunud rääkima, millest nad aru saavad ja mis neile kohale jõuab, siis tuleb rääkida nendega nii, et nad ise ka väga valusalt, kas või fataalselt pihta saavad. Katkine auto – see on isegi liiga kergelt pääsemine.

*

Laupäevases Postimehes mult lood, kuidas ajukasvajaga võidelnud eesti mees läbis USAs karmi väljaõppega rangerite kooli ning mis moodi saab s*tast saia ehk kuidas Eesti toodab oma gaasi.

Foto 1: Tänavuse Tartu rattamaratoni finišisirge. Foto autor: Rihard Orav, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu rattamaratoni alguskilomeeter. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Eesti tolli kinnipeetud jaht Enso Sunseeker Manhattan 55 nimega Enso Kakumäe sadamas. Eesti toll keelas jahi liikumise venemaale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: venemaa lipp Ukrainas vene agressoritest vabastatud Izjumis hävitatud vene tanki juures. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas saada rattavõistlusel lahti krampidest?

Terve elu on Alar Nigul – teda ju kõik rattasõitjad teavad, eks ju! – võidelnud suure pingutuse korral krampidega. Kolm aastat tagasi L'Étape du Touril, kus kuumus kiskus viimasel pikal, 7–8-protsendisel tõusul 40 kraadi ligi, lõid spasmid reielihastesse nii valusad, et tekitasid suisa paanikat. Talle meenus, et siis tuleb teha senisest teistsuguseid liigutusi. Ta ajas vändates põlvi rohkem laiali, vahetas sadulas asendeid – ja avastas, et sellest on kasu. «Tekkis lootus, et krambid ei olegi maailmalõpp, et saan neid juhtida,» meenutab Nigul.

Ent tänavuse L'Étape du Touri eel oli taas hirmuks põhjust. Sest ees ootas kolm kõige raskemat, HC ehk Hors Catégorie tõusu.

Aga nii palju oli ta oma keha tundma õppinud, et teadis: kui hoiab pulssi 150 peal, siis ta higistama ei hakka; higistamine tähendab talle peatset krampide teket. Sedasi ta siis kahest esimesest rängast tõusust üles väntaski, jälgides südamelöögisagedust.

Viimase, Alpe d’Huezi tõusu eel tegi ta pausi, et süüa. Aga söök kurgust alla ei läinud. Seepärast pidi ta lõputõusul kolm korda kinni pidama, et üritada süüa ja juua. Sõidu ajal ei riskinud ta janu ja nälga kustutada, sest siis jääks hingetõmbed vahele. «See tundus ohtlik, et tõmban midagi kurku või suren ära,» ütleb ta.

Krambid andsid endast küll pisut märku, aga sõitu kordagi segama ei hakanud.

Siit järeldas Nigul: tark ei torma, vaid jälgib pulssi, kui ta teab, et õige südamelöögisagedus aitab probleeme ära hoida.

See on üks viiest kasulikust õppetunnist, millest Nigul rääkis mulle ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeima numbri loo jaoks minunimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Aga juttu on ajakirjas muustki:

*Rattahullud kogunevad septembris Haanjasse. Eriti hulle on ka. Üks neist räägib.
*Rattaharrastajad, kuidas on ronida Alpe d’Huezi otsa? Üheksa vastust.
*Rattamatk Tallinnast Vilniusse, nagu läks kunagi Balti kett. Aga mitte mööda asfaltteed.
*Ameeriklasest e-resident avastas rattaga Eestimaad.
*Mummulise kastirattaga 3200 kilomeetrit Tour de France’i järgimas.
*Siim Kiskonenil läheb kolmas amatööriaasta Prantsusmaal. Võidud tulevad. Ta räägib, mis plaanid on tal edasi.
*Adrenaliin – seda sõna kordavad kõik downhill’i mehed Kütiorus. Juttu kaheksaga neist.
*Andrejs Apsītis - Läti olümpiaratturi tähelepanuväärsed sõidud.
*Rattakohtunike lugude sarjas räägib seekord Lia Rannamets.
*Tartu rattamaratonil tulevad samuti lainestardid.
*Tõukside revolutsioonist – ehk teevad tõukerattad selle, mis jalgratastel seni pole õnnestunud.

*

Ja siin mu avalik ja jõuline seisukoht Eesti kahe endise jalgpallikoondislase tegevuse kohta Venemaal.

Fotod 1-3: Alar Nigul tänavusel L'Étape du Touril. Fotod Alar Niguli erakogust
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeima, 34. numbri esikaas.Kaanepildi edastas ajakirja peatoimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Palun seletada vene hävingu taustal rattasõidu ebaloogilisust!

Ajakütkeist vabad mehed on ilmselt vaadanud Vueltat silmad krillis, kuigi pärast Rein Taaramäe (vasakpoolsel fotol esimene) katkestamist ootamatu haiguse tõttu ei paku see võistlus vähemasti mulle enam huvi ja pinget. Kama kaks, milline lääneeurooplane seal võidab. Kuid küsimusi tekitab see võidusõit siiski. Ja neile tasub vastama hakata siis, kui olete ära vaadanud tõsieluvideo, kuidas venelased hakkavad sõitma oma pontoonsillal veoautodega üle Dnipro jõe, paluvad kõval häälel, et pääseksid tervelt üle, aga ei jõua eemalduda isegi paarikümne meetri kaugusele kaldast, kui tulevad ukrainlaste mürsud ja vaat siis on seda oigamist ja kisa, nii et vähe pole. Aga mis nad, vene värdjad, siis mõtlesid, et lähevad võõrale maale jalutuskäigule või? Slava Ukraini ja surm vene okupentidele! (Lingi all vaadake esimese video lõppu, kui mürsud tulevad, ja selle järel allpool täies pikkuses teist videot, kus venelasi, surnuid ja haavatuid, lamab lademeis maas.)

Kes tahab aga tõelist huumori kooli, vaadaku videot, kuidas vene tank märkab ukraina sõjaväelast, kiirendab nii, et neli-viis meest pudenevad tankilt maha ja lõpuks sõidab vastu puud, mis pukub sellele müraki peale. Vene tsirkuse parimate traditsioonide järgi!

Kui nüüd sõjavideoga meeleolu reipaks köetud, siis sama reipalt palun seletada ebakõla ja -loogilisust rattaspordis. Nimelt, olete ju näinud, kuidas paljud ratturid tulevad Vueltal – ja muidugi kõigil teistel velotuuridel ka – üle lõpujoone aeglaselt, pingutamata, sama hästi kui tirri lastes? Mitte muidugi neil etappidel, kus on sprindifiniš, seal annavad esimesed paarkümmend ikka kuuma, aga just noil etappidel, kus grupp on läinud ribadeks. Olete märganud, kuidas isegi esimene, teine, kolmes, neljas jne mees, kui ei käi vahetu võitlus kohtade nimel, laseb sageli juba mitukümmend meetrit enne lõppu jala sirgu?

Küsimus on selles, kui palju sekundeid nad niiviisi kaotavad. Kaks-kolm kindlasti. Aga võib-olla ka neli-viis. Et tühiasi, ütlete? Kuid vaadake nüüd eraldistardi etappe, kus mehed annavad küürakil juhtraua kohal kõige viimaste meetriteni endast maksimumi, isegi need, kes ei pretendeeri etapil või üldarvestuses kõrgele kohale. Teisisõnu, kõik võitlevad iga kümnendiku, lausa sajandiku eest (mis siis, et hiljem üldarvestuse tarbeks ajad ümardatakse täissekundini).

See on ju täiesti ebaloogiline: punnida ninast kapsad välja, et saada paar kümnendikku parem aeg, ja samas pikkadel etappidel anda viimase paarikümne või lausa paarisaja meetriga terve hunnik sekundeid ära.

Seletage, palun, see asi ära, aga loogiliselt, mitte demagoogiliselt.

*

Vaata aga vaata Juure Marti, pani mind ratta seljas oma tänase Postrimehe AK loo sisse teda ergutama, otse Jaan Kirsipuu järele ja Jaak Mae ette, teisele positsioonile seega, isegi Andrus Ansip jäi tahapoole. (Taaramäe ja Tanel Kangert ei mahtunud üldse pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe (ees) ja prantslane Thibaut Pinot 27. augustil Vuelta 8. etapil. Foto autror: imago-images.de/Sirotti/Scanpix
Foto 2: Hispaanlane Marc Soler (vasakul) lõpetab Vuelta 8. etapi Rein Taaramäe eest teisena. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe 26. aprillil Šveitsis Lausanne'is Tour de Romandie 5,12 km pikkusel eraldistardist etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe 9. märtsil 13,4 km pikkusel eraldistardist sõidul Domerat'ist Montlucon'i. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kust küll tulevad kasulikud idioodid ehk meie vaenlaste kaitsjad?

Ei saa praegu kirjutada spordist ja lahata rattakiiruse arendamist, vaid tuleb kirjutada millestki palju teravamast, millele juhiti tähelepanu eelmise sissekande kommentaariumis ja millele järgnes vilgas arutelu. Nimelt samal ajal, kui märkimisväärne osa Ukrainast on endiselt venemaa (sic!) poolt okupeeritud ning Ukraina alles valmistab ette (loodetavasti) suuremat pealetungi, ilmuvad juba välja vahepeal vait püsinud arovelmetid, kes leiavad, et taas tuleb hakata venelaste ja siinsete okupantide järeltulijate ning okupantide meelelaadi kandvate tegelaste päid paitama ja neid paremini mõistma.

Hämmastav, et enam kui pool aastat pärast venemaa (sic!) kallaletungi Ukrainale, mida venelased nii emamaal kui piiride taga (mäletate kevadisi vene lippudega ülbitsemisi Saksamaal!) kas häälekalt või siis mõnel puhul ka vaikides (viies kolonn!) toetavad, pärast tuhandete Ukraina laste, naiste ja meeste põhjendamatut ja valimatut tapmist leiavad mõned end inimõiguste viigilehe taha peitvad liberaalid, nagu Aro Velmet, et tuleb ära kuulata ka teine pool ehk arvestada rohkem venelastega. Selliseid vene vähemuse eest seisjaid, nagu tuleb välja Velmeti loost Sirbis, motiveerib uskumus, et nüüdisajal pole kohta kollektiivseks süüks ja et paljude pahade seas on kindlasti ka mõned head.

Mind huvitab, kas 35-aastane Velmet on ka päriselt kohanud venelasi, nendega rääkinud ja nende juttude põhjal nendest aru saanud. Siin, olgu rõhutatud, ei lähe arvesse need vene emigrandid, kellega ta võib-olla on kohtunud Californias õppejõuametit pidades, sest nood ei esinda mingil viisil tõeliste ja ehtsate venelaste mõttelaadi. (Kuigi usun, et kui Velmet nende pealiskihi alla kaevuks, siis paljastuksid sealt mitmed suurvene tüüpelemendid, nagu need on ilmsiks tulnud Postimehe AKs ilmunud Viktor Jerofejevi kahes kirjutises, kus ta räägib venemaalt põgenemisest.) Mind, veel kord, huvitab tema kokkupuude pesuehtsate venelastega – ja mida need on talle rääkinud.

Mul on olnud neid kokkupuuteid. Mõned aastad tagasi vestlesin ühe sellisega, ta oli pärit Moskva lähistelt, elukutselt insener. Korduvalt Eestis käinud, isegi isapoolsed juured ulatuvad otsapidi Eestisse. Ma polnud sellist putinistlikku jampsi veel kuulnud: kuidas lääs tahab venemaad vallutada ja üldse on kõiges süüdi lääs, mitte venemaa. (Nüüdseks on see putinist surnud.) Või moskvalanna, haritud, töötas raamatukogus. Kui küsisin, kelle poolt ta valib, siis tuli iseeneslik vastus: «Muidugi hääletame me oma putini (sic!) poolt.» (Nüüdseks on see putini valija surnud.)

Mida venelased endast kujutavad, seda sain näha omal ajal vene armees. Mina olin nende silmis parimal juhul nemets («Miks sa kirjutad saksa tähtedega?» kõlas sage küsimus), muidu aga fašist. Samuti nägin vene armees seda tohutut varastamist, mis on venemaal levinud siiamaani. Ja palju muud nõmedat nägin, mis ei ole muutunud, vaid ainult süvenenud, nagu rääkis mulle suve hakul vene sõjavange usutlenud ukrainlane Volodõmõr Zolkin. Lõppeks ärme unustame Stalnuhhinit, vene tanki taganutvaid narvakaid, Pihkva dessantväelastele drooni ostmiseks raha andnud ja selle eest süüdi mõistetud venelasi jpt - ei tohi unustada, et neid, kes on valmis võimaluse avanedes meile nuga selga lööma, on palju.

Mind huvitab, kas Velmet, kes nii varmalt tahab tormata venelasi mõistma, on näiteks lugenud Kristina Sabaliauskaite kaheköitelist dokumentaalromaani «Peetri keisrinna». Ilmselt mitte. Sest kui ta oleks, siis ta saaks aru, mida kujutavad endast venelased – neis raamatuis on see kogu halastamatus brutaalsuses välja toodud – ning et sellised on nad olnud sajandeid, on praegu ja et see ei muutu mitte kunagi, vähemalt mitte lähipõlvede jooksul.

Tagatipuks ei tohi me unustada, kui suur ja tugev on venemaal poolehoid putinile ja toetus sõjale Ukraina vastu. Me ei tohi unustada, et umbes 90 protsenti viimastel vene presidendi valimistel osalenud Eestis elavatest vene kodanikest valis putini poolt. Hakata nendega kahepoolseid sõbralikke ja üksteist mõistvaid suhteid arendama, nagu võib välja lugeda Velmeti loost Sirbist, on enda alandamine ning vaenlasele jõu ja hääle andmine. Agressori ja agressiooni pooldajatega läbi ei räägita.

Velmet heidab ette, et me ei tee vahet n-ö heade ja halbade venelaste vahel. Aga kuidas tema seda vahe tegemist ette kujutab? Mõned soovitused, palun? Kas ta tõesti arvab, et kuna me ei jaksa eraldada terasid sõkaldest, siis peame leppima aganaleivaga? 

Hüva, eks teeme siis vahet, mul pole midagi selle vastu. Ja see on lihtne. Näiteks võiks venelased, kes ei taha, et neid pandaks ühte patta putinistidega ja kes ei toeta venemaa kallaletungi Ukrainale, vabalt panna oma autole lehvima Ukraina riigilipu; nad võiks kanda Ukraina lipuvärvide ja kirjaga «Русский военный корабль, иди нахуй!» särki, nagu kannan mina (fotol paremal); nad võiks panna reväärile Ukraina lipuvärvidega lindikese; nad võiks tervituseks öelda «Slava Ukraini!» ja «Смерть русским оккупантам!». Variante oma tõelise meelsuse näitamiseks ja kollektiivsest süütundest pääsemiseks on nii palju. Kas olete näinud mõnda venelast neid võimalusi kasutamas?

See, mida eluvõõras Velmet soovitab, on jälle suunata meid sinna sängi, kus Eesti riigile vaenulikud  tegelased saavad meie maal tagasi oma sõnaõiguse, mida me oleme neilt põhjendatult just hakanud vähemaks võtma. Sellisena käitub Velmet kasuliku idioodina.

Me ei tohi unustada, et hunt, isegi kui ta hääletult ja rahulikult seisab, ulub alati ikka metsa poole.

Fotod 1-7: Varasügisesed vaated rattasõidult Tartu lähistel. Fotode autor. Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Pinarello rattapoes Tartus. Foto autor. Art Soonets

Pullerits: Kuidas sügiseseks maastikusõiduhooajaks kiirust koguda?

Kunagi õpetas mulle Harry Lemberg, kes on tuntud paljude Eesti parimate jooksjate treenerina, et ei saa kogu aeg mahtu teha, sest see tuimestab lihaseid ning organism harjubki aeglase rahuliku tööga. See tuimastamine on paraku see, mida teeb maastikusõit - võid ju tõusudel pressida küll, nii et hing paelaga kaelas, aga kiiruslikke võimeid see ei paranda.

Kiirust, mille arendamist pidas Lemberg vaat et igas trennis ühel või teisel viisil oluliseks, tuleb rattasadulas treenida hoopis teistmoodi ja teistes kohtades, kui näiteks metsa vahel. Siin videos on minu näide kiirustreeningust Haanja kõrgustiku rulluval maastikul mõned päevad tagasi, kui ilmad olid veel imelised. On, mida meenutada!

Foto 1: Priit Pulleritsu maastikuratas Haanja kõrgustiku lõunaservas. Kes tunneb, mis koht see on? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kes tunneb, mis tee see Haanja kõrgustikul on? Foto autor: Priit Pullerits