Kuidagi tuli mõni nädal tagasi Tartu Ülikoolis reporteritöö tudengitega, kelle õpetamiseks kulus mul sügissemestril auditoorset aega 15:52 ning kirjutatud uudiste parandamiseks, kommenteerimiseks ja hindamiseks 17:44 (mis kokku teeb pisut rohkem kui neli täispikka tööpäeva; aga ma olin kolmel reedel,
õppetöö päeval ka Ameerikas), juhuslikult jutuks spordiajakirjandus, mis toob alatasa meelde omaaegse nimeka spordiajakirjaniku Tiit Karuksi (ülal vasakpoolsel fotol vasakul) ütlemise mulle Spordilehe omaaegses toimetuses Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänavas ja mis on mulle siiani meelde jäänud. Ta ütles mulle, tollal veel Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile, spordiajakirjaniku töö sisulise perspektiivituse kohta – igatahes nii ma seda tõlgendasin – sedasi: «Kui kaua sa ikka nendes sekundites ja sentimeetrites kaevad.»
Ei, see lause ei mõjutanud minu otsust spordiajakirjanduse teelt peagi kõrvale keerata. Sealt keeras mind kõrvale ennekõike õppejõud Marju Lauristin, kes hankis mulle pärast TÜ lõpetamist aastal 1990 õppekoha New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis (fotol paremal), mille on rajanud Joseph Pulitzer. Ent sellegipoolest peitub Karuksi pillatud lauses suur ja sügav sisu, mille üle tasub järele mõelda igaühel, kes unistab saada spordiajakirjanikuks. Ega Karuks ju olnud ka üksnes ja pelgalt spordiajakirjanik. Ta tegi muu seas näiteks muusikasaateid, nii et sattus koguni Propelleri kurikuulsa laulu
«Helinälg» peategelaseks («Karuks istus vangitornis...»).
Eks tudengite seas leidu ikka neid, kelle paleus on elu ja töö spordiajakirjanikuna. Teleekraanilt tuttavaist on näiteks Helar Osila, Aet Süvari (vasakpoolsel fotol paremal), Debora Saarnak (all parempoolsel fotol paremal) olnud mu tudengid. Mitte et mu roll nende saamisel spordiajakirjanikuks oleks kuidagi mõõdetav. Ilmselt pole see isegi kuigi suur, kui seda üldse on. Vaevalt muidugi. Küllap nemad ja teised spordiajakirjanikud naudivad oma tööd, ega nad muidu sellele alale pidama poleks jäänud. Mis on ju parim variant, kui keegi saab teha tööna seda, mis on tema kirg ja hobi. Ent teisalt – ja nüüd tuleb karm küsimus –, kas nad on vahel ka n-ö seisatanud, et endalt ausalt pärida: ega ma ole sporti liiga kauaks kinni jäänud? Sest selge on see, et mida rohkem inimene ühes vallas tegutseb, seda vähem ta sealt välja, kaugemale ja mujale näha suudab ja soovib.
Kui tudengid on mult pärinud, miks ma spordiajakirjanikuks ei hakanud, olen öelnud, et õnneks sain varakult aru, et elus on ka palju muud huvitavat peale spordi, ja lisanud, et ükskord ometi peab ju täiskasvanuks saama. See viimane, täiskasvanuks saamine, kehtib laiemalt kõigi kohta, kes endiselt, keskeas, spordile entusiastlikult kaasa elavad, nagu oleksid nad jätkuvalt 15.
Seda pehmelt öeldes kentsakam on telerist taas näha-kuulda ülevoolavat entusiasmi, millega TV spordireporterid-kommentaatorid algavaks talihooajaks end ja loodetavat publikut üles kütavad. Mõned neist on laskesuusatamist ja suusatamist kommenteerinud juba kümnendi ja palju enamgi. Võib ju imetleda, et neid endiselt see paelub, aga võib ka imestada, et neid ikka veel see paelub. Sest mis tähtsus sel on, kes võidab, jääb neljandaks või kahekümnendaks?! Peaegu iga nädala lõpus on kaks või lausa kolmgi starti, kord võidab üks, siis teine, seejärel kolmas. Sellel, kui ausalt kõrvalt vaadata, pole meist mitte kellegi jaoks mitte mingit sisulist väärtust. Nimed ja numbrid vahetuvad nad lotos. See, mis oli eile, on tänaseks unustatud, ja see, mis juhtub täna, kaotab tähtsuse homseks. Sellele kõigele kaasa elamine – ja nüüd tuleb taas karm koht – pole muud, kui võõrale murele raisatud isiklik taastumatu aeg ja kordumatu elu.
Vähemalt saavad spordikommentaatorid selle kõige vahendamise eest raha – aga teie, kes te nädalavahetusel teleri ees aega kulutate?
Rahaga saab nüüdisajal muidugi kõike põhjendada ja õigustada. (V.a Moabis käiku, kus raha lihtsalt ei loeta – maksku, palju maksab, sel pole mingit kaalu ega tähtsust.) Jajah, meelelahutust on ka rahvale vaja – selleks on ju sport avalikult ja häbenematult taandatud –, aga kas ükskord ei oleks aeg mikrofon kõrvale panna ja sportlaste küsitlemise asemel küsida endalt: kui kaua ma ikkagi tahan sporti kommenteerides meelelahutajat mängida, ausalt? Mõelge kas või sellele, et sportlased lõpetavad ükskord karjääri ning enamik neist leiab seejärel muu, sisukama ja kasulikuma tegevuse, aga teie jääte, mikrofon käes ja kõrvaklapid peas, ikka edasi meelelahutuse kommenteerijaks.
.jpg)
Olete näinud seda Eurospordi vaheklippi, kus naisratturid punnivad vastumäge finiši poole ning kaadri vasakus servas näidatakse keskealist naiskommentaatorit, kes on tõusnud laua tagant püsti ning rusikas käed üled tõstetud, neile kaasa elab? See on parim klipp, mis toob esile meelelahutuse vahendaja naeruväärsuse. Kisab ja elab kaasa nagu laps. Olen mõelnud, kas programmi koostaja ei ole toda vaheklippi teinud mitte seepärast, et selle raugev lõpuosa, antikliimaks, on selgelt seksuaalse alatooniga. Nii et lisaks naeruvääristamisele ka alandamine ja mõnitamine?
.jpg)
Muidugi, eks keegi peab sportigi kommenteerima, ja kui seda ei teeks praegused kommentaatorid, teeks seda nende asemel keegi teine. Ei saa olla kindel, et nood teised teeksid seda paremini. Mida ma siin kokkuvõttes öelda soovin – ja olgu see selgesõnaliselt välja öeldud –, on see, et nüüdsed spordikommentaatorid vaataks endale peeglis otsa, kuni pole hilja, ja küsiks endalt ausalt, kas see on see, mille peale nad tahavad kulutada oma elu parimad, aktiivseimad aastad; millele tahavad anda oma hinge ja südame (näiteks, kas on ka kaasa ja lapsed või on ainult sport?); ja millele neil pole aastate pärast kahetsev tagasi vaadata, et põrgu päralt ja pagana pihta, kas see meelelahutuse vahendamine oligi kõik, mida ma oma eluga tegin, ja ei midagi muud, mida elul veel pakkuda on.
Foto 1: Kuku Raadio ajakirjanik Tiit Karuks intervjueerimas jaanuaris 1999 Otepääl Kristina Šmiguni. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees Thomas Jeffersoni kuju kõrval 2015. aasta suvel. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 3: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari intervjueerimas 2017. aastal Eesti käsipallikoondise peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Debora Saarnak (nr 25) augustis 2022 meelelahutuslikul jalgpallimängul, kus läksid vastamisi spordiajakirjanikud ja erinevate elualade tuntud esindajad. Foto autor: Kermo Benrot, Postimees/Scanpix
Foto 5: Alvar Tiisler mullu märtsi keskel Otepääl teleülekandeks valmistumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: ERRi spordireporter Anu Säärits jaanuaris 2014. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 7: Endisele laskesuusatajale Margus Aderile on spordi kommenteerimine lihtsalt üks tegevus paljude muude seas. Pildil usutlemas eelmisel kuul Viljandi 68. linnajooksu võitnud Olavi Allaset. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 8: ERRi töötaja Rene Kundla vahendas oma töömehetee algul enamasti sporti, kuid nüüd on tegevuspõldu laiendanud. Pildil 2018 mais Rakveres, kus Eesti võrkpallikoondis mängis Rootsiga. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
.jpg)
.jpg)
39 Kommentaarid:
4. foto on väga hea.
Suusablogi nõuab Talispordistuudiosse Padre õpilasi Helarit, Aeta ja Debbie't!
Täname Debbie pildi eest.
Nagu tellitult positiivne näide spordi Ajakirjandusest: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120249990/sanktsioonid-ukrainas-veebileht-iraanis-omanikud-venemaalt-kes-on-ott-tanaku-uus-sponsor-tegelikult
No aga reisida saab ju võõra raha eest. Mõnele meeldib. Eks me kõik oleme müüdavad. Igal ühel on oma hind lihtsalt. Lauljadki on lihtsalt meelelahutajad. Õhtust õhtusse, homsest ülehomsesse, ikka sama laul ja õlised näod kes saavad indu uueks päevaks või nädalaks või kuuks. Mis vahet seal on? Lõpuks ajame kõik raha taga, müüme maha ennast või oma rahvast või rahva tulevikku. Mõni tunneb erutust kui suudab oma nime talletada ajalukku oma rahva saatuse väänamisega teine esineb lihtsalt rusikad püsti emotsionaals müra tekitamisega. Tegelikult see viimane teeb ju vähem kahju rahvale kuigi promob prügiala mis varjutab asjalikumad niššialad selleks, et rahvas teaks, aeg on minna välja liigutama pääsemaks sellest ajupesu mulast.
Priit taob jälle vana mantrat ja ei saa spordi olemusest ja elust aru. Mis tähtsus sel on, kas keegi võidab või on neljas jne. Mis tähtsus on sel, kas vaatad AK-d või ei? Mis tähtsust sel on, kas käid Usas rattaga sõitmas või ei? Mis tähtsus sel on, kes on meie peaminister? Olen riigiasutuses aastaid tööl ja pole nagu absoluutselt oluline, kas ma jälgin poliitikat, käin valimas või ei - see kõik on sama tähtsusetu, kui see, et üks on neljas ja homme 34s. Iga üks leidku oma valdkond, ühed saavad emotsiooni spordist ja kaasaelamisest, teised mingist muust asjast.
Mina võin laskesuuska lõputult vaadata ja iga kord naudin ja saan emotsiooni. Sina saad rattasõidust emotsiooni. Mõlemad oleme emotsiooni saanud, mis selles siis halba on?
See jutt on täielik pask, et tehke midagi kasulikku. Mu elu sellest ei muutuks absoluutselt kui ma ei loeks ainsatki Pulleritsu kirjutist. Miks peab üldse kasulik olema? Kui oskad teisti ja oled õnnelik, anna aga minna.
Meie suusatamine polegi surnud. Himma poiss paugutas kollase kaardi vääriliselt. Kohapeal on ka reporter Vedru Taaralinnast.
Mis memuaaride heietamine siin nüüd käib viimasel ajal? Aastuakümnetetagune elu jne. Tuleks välja laduda hoopis kui palju suusahooaja alguses rulli ja üke mahtu tehtud on ja millised uued suusapaarid ja määrdevariandid varutud on!
17:20, tuleb ka vahekokkuvõtteid teha: miks ei võetud spordiajakirjanike tsunfti, miks on enda imetlemine spordis parem kui sporti armastada. Kui see on tehtud, tulevad ka võhmatrenni km, tunnid, kas kasutuses on endiselt keelatud määrded ja võtted. Küll tulevad ka "panna on vaja!" kogukonda rõõmustanud artiklid.
Postimehe spordi toimetus tuleks perse saata. Pooled lugudest kopitakse soome pasameediast. Porzingis lammutab Ameerikas, kindlasti ka mõni leedukas paneb maailmas kõvasti. Miks me nendest ei kuule? Naabritest. Päris spordist? Soome spordimeedia keskendub rassismile ja homoideoloogia levitamisele.
Pullerits peaks puumade ja karude asemel kodumaist meediat nüpeldama vist. Väga äratõusnud teine.
Karuks oli vist esimene Eesti spordireporter, kes eetri bänni sai? Hilisemalt tuleb veel meelde ainult see kiilakas korvpallikommentaatorist jorss, kes Ukraina sõja vastase meeleavalduse osalejate aadressil rõvetseda võttis ja selle eest rajalt maha võeti. On veel näiteid kellelgi?
Kes see kiilakas korvpallikommentaatorist jorss oli?
Andri Kiige
Ilves sai 6. koha alal mida isegi lumeriikides vähe harrastatakse. T Nurme sai maratoni mm il 21.koha. Kas mõni puumakütt oskab arvutada mida vastab 2võistluse 6. maratoni maailma konkurentsis
Maratonist ja Nurmest pole mõtet eriti kirjutada, sest edu võimalused on olematud. Tiitlivõistlustel on seal pealegi konkurents nõrgem, sest keenialasi ja teisi musti mehi lastakse starti vähem.
Ilves seevastu võitleb karja norrakatega ehk kõige tugevamatega nii norrakatel kui ka MK-l. Asju tuleb näha õiges rakursis ja õiges proportsioonis.
No just õiges proportsioonis. Norrakaid on 6 miljonit. Nende seast on parimad kahevõistlejad. Keeniakaid ma ei viitsi praegu vikipeediast vaadata on vähemalt 30 miljonit. Need on parimad jooksjad, ka USA juudid on head jooksjad , frank shorter, Los Angelese om võitja naisterahvas oli USA juut. Pullerits oli hea jooksja kah juut.
To 17:28
Avaks ehk veidi ka oma avastuste allikaid - Pullerits juut? Shorter naisterahvas? Ja võitiski LAs, mitte Münchenis?
Kas keegi Padre sõpradest võiks selgitada Aiva Rehemaa fenomeni? Miks nii geniaalset treenerit pole veel ükski välisfirma omale napsanud? Keemia Mati oli kõva tegija aga no Aiva Rehemaa on ju suisa superstaar väljaõppinud treenerite hulgas.
Loe hoolega sitakott. Joan Benoit võitis 1984
Rehemaa on optimistliku olemisega treener, hoolealused hindavad seda. Kujutage ette, et Kilp ikka võistleb MK karussellis!? Tänu Rehemaale. Esimese lume võistlused on olnud meie trump. Nüüdki tegi Himma sprindis tubli tulemuse ja sai mehise sõidu eest ka kollase kaardi. Tubli! Tänasele 10km sõidule läksid meie mehed heatujuliselt ja heas toonuses, sest trenni on tehtud tublisti ja trenni on tehtud mõnuga. Ka peale sõitu polnud tujul häda midagi Himma (54. koht) tegi Alevile (59. koht) pähe. Õhtul on mökkis kuulda sõbralikku aasimist ja panuseid homseks sõiduks. 20km vaba on juba eaka suusataja Alevi jaoks sobivam distants. Kes keda? Kõrge jäi täna neist natuke tahapoole.
Blogiperemees on asunud jälle provokatsiooni korraldama sedapuhku spordi ja kommentaatorite kontekstis. Tegelikult on tal õigus kui filosoofilisemas plaanis elu laiemalt mõelda - kõik ongi mõtettu. Pigem on siiski igaühel vaja leida oma väljund ja leivapala vääriline töö. Kas ja kuidas see kõigil õnnestub sõltub hindajatest. Kunagi ütles ühes mõtiskluses kadunud Kaplinski - elu ainsaks sisuks ongi saada seda mida tahetakse. Mina tahan seda kommi, mina tahan Moabi, mina tahan Östersundi, mina tahan Ukraina hävitada, mina tahan - you name it....
Krt. kommenteerige sporti või lugege spordiuudiseid nii nagu on kohane err- e ehk. eesti rahva vääriliselt teleekraanilt nii keeleliselt kui ka mõttelennult. Paistab aga viimasel ajal on riietusstilist vahetunud või on spordirahavas ise hakanud riideid ostma neti teel - selline mulje paraku jääb teleekraanilt eriti naiste puhul -Aedast on isegi kahju ausasltöeldes. Imestasin isegi kui hea ta nägi välja viimase jalaka MM stuudios - aga nüüd viimati paaril korral oehh..one decade down.
Kogukond nõuab et Pullerits korra majja lööks. Naised normaalselt riidesse ja jänkualad nagu kahevõistlus ja petankk nahhui. Ragbi jalgpall ja kergejõustik ja formel
Padre võiks rohkem lammutada küll.
Kas see Andri Kiige oli Pulleritsu lemmik kui Debbie ei olnud?
Andri Kiige oli jah lemmik. Tema kodused tööd olid alati hiilgavalt tehtud, samuti pidas ta Padre sagedaste kiirkontrolltööde vaimsele survele hästi vastu. Tulemus on näha: hea sõltumatu ajakirjanik.
Debbie seevastu vähemalt loengutes ilma ei teinud, mis kooliväliselt toimus, pole igasuguste pässide asi teada.
No comment: "Andri Kiige, virtuoosne spordireporter, tühistati TV3 poolt ära: oma tööst selle kanali kasuks jäi ta ilma sellepärast, et arvustas oma Objektiivi saates „Meediakriitika“ naisaktivistide aktsiooni Venemaa saatkonna ees, ja ei olnud sealjuures ülistav."
https://uueduudised.ee/uudis/eesti/andri-kiige-tuhistamine-maailma-ajakirjandusvabaduse-neljandas-riigis/
Virtuoosne spordireporter...
Süvari töötas ikka enne aastaid nö tavalise ajakirjanikuna Ekspressis...
kah priit
Kiige läks nii ülbeks arvas et võib suust välja ajada mida juhtub. Tema arvamused ja hinnangud olid lausa idiootsed. Kõik naised olid talle feministid ja vaenlased antisemiidid.
Võibolla on see mingi vanuse teema, E200 juhikandidaat Okk hakkas ka ju täitsa segast ajama. Üllatuslikult leidus isegi tema poolt hääletajaid.
Suusablogi on igati tänuväärne. Peremees muidugi võiks näha suusaalade hulgas ka neid suusaalasi mis mursmaasuusatamine ei ole. Juba peagi kordub murdmaas sama hala nagu ikka, kuigi Teppanite tsunft suunab raha just neile. Vaadakem ka neid suusaalasi ikka ka, kust juba vingeid tulemusi on tulnud ja noorte hulgas reaalseid talente sirgumas...kui rahasi ka veel saaksid, siis jääks ettevõtetest kerjamise asemel treeninguteks ka aega rohkem.
Mäesuusatamine, freestyle suusatamine, laskesuusatamine igati vähe saavad tähelepanu. Priidu arust muidugi need ei olegi õiged spordialad, kuigi isegi soojenduse tegemine oleks peremehele tegelikkuses väljakutse.Sildarusse suhtumist mäletan hästi...kuniks tulid võidud ja mõttelaad kohe muutus. Ma ei süüdista, kuid märkan kui vähe panustatakse suusaaladele mis ei ole murdmaa, ometi just mujalt ongi lootust olümpiavõitudeni jõuda, kui sellesse ka uskuda.
Kas Priit teab üldse kui palju on noorel sportlasel nt.mäesuusatajal, lumelauduril, või freestyle suusatajal arengu etapis üldse toetusi vms.saada? Treenima hakatakse u.2 aastaselt ja nt.freestyles lõpetatakse karjäär tihti 20 aastaselt. Kas ESL vm.teine organisatsioon toetab noorte tippsporti?
Toomas
Täna, esmaspäeva hommikul siis selline lugu:
https://maailm.postimees.ee/7905882/iisraelis-sotta-kutsutud-sodur-laulab-eesti-muusiku-varskes-loos
Ei saa aru milles on jutu mõte? Juut läheb sõdima ja Brääd Jürjens elas kaua kaua filmi Mekas Los Angeleses. Kõvad mehed mõlemad aga mis on õpetus iva kodu eestlasele? Kas laul on vähemalt hea või tüüpiline n-räpp?
Pulleritsu õpetus iva on et kui võimalik minge sõtta riigi ja kuninga nimel. Ta ise sõdis noorena gensekk Brežnevi eest. Hammas jäi verele vist.
Iva on selles, et kui teed viisijupi siis sõnad mis seda saadavad, tulevad autori juurde tagasi. See on mingi Meta algoritm. Tahad rahu, räägi rahust, nii lihtne see ongi.
Pulleritsu õpetati Kolumbia ülikoolis et jehohwa sõna on seadus ja kes palju möliseb visatakse kursuselt välja
Mehed kui palju mölisete Pulleritsul viskab üle ja ta paneb teile litaka. See on valus.
Las paneb, siis läheb kurnamissõjaks ja me teame kes võidab. Niiet pohhui nagu öeldi Priidu armees.
Priidul on mõjukad sõbrad. Ta võib vabalt kurnamissõja võita. Kaotajad tõmmatakse posti otsa nagu Kabuli linnas pärast sauride revolutsiooni. Ilma püksteta
Priit Pullerits! Kuhu sa oled langenud, tsiteerid meest, keda nimetad suusaatreeneriks-kes on kriminaal, süüdimõitetud kriminaal. Ta purustas Eesti usu, inimeste ootused ja lootused, sina ajakirjanik, peaksid seda mõistma.
Kas PM on selline ajaleht? Või oled sina end nii põhja kraapinud, et enam keegi sinuga ei räägi. Nii on, ning nii hakkabki olema.
Postita kommentaar
<< Esileht