Pullerits: Kuidas ma USA supermeeskonna peatreeneri usalduse võitsin

1988. aasta suve teises pooles, umbes kuu enne Souli olümpia algust, sõitsin varahommikul Tartust Riiga. Kas bussiga või rongiga, seda enam ei mäleta, kuid see on küll meeles, et kui kohale jõudsin, oli nii paha olla, et pidin kesklinnas hotellis mitmeks tunniks voodisse siruli viskama. See ehmatas üksjagu ära Spordilehe ajakirjaniku Valeri Maksimovi, kelle palvel ma Riiga üldse sõitsingi.

Nimelt toimus Riias Souli olümpia (fotol ülal vasakul) eelne peaproov, Savvini mälestusturniir võrkpallis, kus endastmõistetavalt pidid finaali jõudma – ja jõudsidki – NSV Liit ja USA. Aasta varem oli sama turniir toimunud Tallinnas ning lõppes USA 3:2 võidu ja suure skandaaliga. Juba siis, kui meeskonnad Kalevi spordihalli tulid, hakkas publik maruliselt skandeerima USA poolt. Spordilehes kirjutas tollane peatoimetaja Jüri Paalma sel puhul isegi pikema loo, kus pidi mõistagi rahva poolehoiuavalduse ameeriklastele hukka mõistma.

Riiga sõitsin sellepärast, et Maksimov (fotol all paremal), kelle lemmikala oli võrkpall - ta andis kooperatiivide tekke ajal välja isegi numbri või paar võrkpalliajakirja -, oli päevaks enne finaali leppinud kokku intervjuu USA meeskonna peatreeneri Marv Dunphyga, maailma kõigi aegade ühe väljapaistvaima ja edukama võrkpallitreeneriga. Võrkpallist ei teadnud ma suurt midagi, aga see-eest oskasin inglise keelt. Maksimov inglise keelt ei osanud. Nii palus ta mind, ülikoolis kolm õppeaastat ehk kursust ajakirjandusõpetust läbinud tudengi tõlgiks.

Pärastlõunaks oli mu enesetunne nii palju kosunud, et sain ilusti minna Riia spordihoonesse. Võtsime Maksimoviga istet otsatribüüni keskel. Dunphy seisis rida või kaks meist allapoole, seljaga väljaku poole. Ameeriklaste peatreeneri usutlus oli tollal suur asi, ja sugugi mitte ainult mulle. Nii kogunes meie lähedusse teisigi uudistajaid. Kui mälu ei peta, oli nende seas ka Jaanus Lillepuu, tollal Liidu koondise piiril pendeldanud võrkpallur.

Ma ei mäleta midagi, mida Maksimov küsis, sest tegelesin usinalt tõlkimisega. Korra jäin mingi termini tõlkimisega jänni, aga keegi kõrvalt, võib-olla isegi Lillepuu, tuli appi. Küll aga mäletan seda, et intervjuu kestis umbes kolmveerand tundi, mis oli kolossaalne aeg, ja Dunphy oli ääretult kannatlik ja sõbralik.

Järgmisel, finaalmängu päeval, olin Dunphyle peaaegu nagu oma poiss. Ju sellepärast, et olin ainus kohalik, kes mõistis talutaval tasemel inglise keelt, ja küllap ka sellepärast, et olin nii füsionoomialt kui olemiselt nii mittevenelane, kui olla saab. Mäletan, et mingite geimide vahepeal vahetasime isegi paar sõna, sest hoidsin mängu ajal NSV Liiduga USA võistkonna lähedusse. Mul oli nimelt tekkinud idee, et miks peaks ma olema ainult nimetu tõlk – ma võiks sellest kõigest, mida näen ja kuulen, samuti loo kirjutada. Küll mitte Spordilehele, aga Edasile. Nii hakkasin kõike, mida märkasin, usinalt märkmikusse talletama.

Ameeriklased kaotasid tolle mängu. Kuskilt mälusopist tuleb meelde, et ütlesin Dunphyle, et loodan, et olümpial läheb paremini. (Ja läkski: NSV Liit võitis Souli olümpiafinaalis küll esimese geimi 15:13, kuid kaotas kindlalt kolm järgmist, saades punkte vaid 10, 4 ja 8. Lühidalt: ameeriklased tagusid nad Soulis läbi põranda.)

Pärast mängu oli mul tükk aega, et jõuda Tartusse suunduvale rongile. Nii läksimegi õhtupimedas USA võistkonna peatreeneriga suvise Riia tänavatele kõndima. Rääkisime igasugu asju. Meelde on jäänud, et ta oli minust umbes kolmandik pead pikem. Ei olnud tal kuskile kiiret, ei olnud ka mul. Ma ei tea, kas nüüdisajal oleks selline asi üldse võimalik, et Ameerika pallimängumeeskonna peatreener – ja USA oli tollal ikkagi maailmas number üks, nende superstaar oli Karch Kiraly (fotol ülal vasakul aastal 2023) – võtab aega, et põhimõtteliselt vaenuliku riigi noore esindajaga nagu vana sõbraga aega veedab. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla oli asi lihtsalt selles, et käitusin kui normaalne tavaline inimene.

Loo tollest Riias käigust, Savvini turniirist ja vestlustest Dunphyga tegin ka. Kes digiarhiivides oskab tuhlata, leiab selle kindlasti üles. Pealkiri oli «Kaks kanget kahel pool võrku» (ei tea, kas Teet Margna ja Kristjan Jõekalda said oma reisisaadeteks peakirja siit?). Toivo Kivimets sai selle loo eest Edasis veel nädalapreemia. Neil oli toona toimetuses komme, et premeeriti selle osakonna juhti, kelle materjali hindas toimetus nädala parimaks. Mis siis, et Kivimetsal polnud absoluutselt mingeid teeneid selles, et lugu üldse Edasisse jõudis.

Teene selles oli Maksimovil ja Dunphyl.

Foto 1: Souli olümpia meeste võrkpalliturniiri alagrupimäng NSV Liit – Bulgaaria. Foto autor: imago sportfotodienst / Scanpix
Foto 2: Valeri Maksimov 1992. aastal. Foto autor: Meelis Lokk / Postimees / Scanpix
Foto 3: USA võrkpallinaiskonna peatreener Karch Kiraly septembris Poolas Pariisi olümpiaturniiri kvalifikatsioonimängus Lõuna-Koera vastu. Foto autor: EPA/Scanpix