Pullerits: Kõik halastamatult avalikuks - üks sportlikult seiklusrohke päev minu elus
.jpg)
Kuuldavasti unistavat nii mõnedki ratturid, et saaks elus kordki sõita Suure kanjoni serval. See ei ole võimalik. Küll aga avastasin koha, mida kutsutakse Little Grand Canyon (Jaanus Laidvee ka teab seda) – ja seal saab rattaga sõita täiesti ääre peal (mida Laidvee, erinevalt minust, pole teinud; marsruut kuvatõmmisel vasakul). Muidugi võimas kogemus, aga siiski neli-viis korda väiksem, kui tõeline Suur kanjon. Ent meiesugustele lameda maa inimestele on seegi oma võimsusega kananahka tekitav.
Seal märkate kindlasti ühte tüüpi, kes sõidab kergelt minust kiiremini. Imestasin, kuidas on see võimalik. Kas teie saate aru? Ma sain lõpuks saladuse jälile – ta ise rääkis selle välja.
.jpg)
Foto 1: Kohviautomaat Tartu laululava taga, taamal puude varjus Tähtvere spordipark. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu läbitud teekond Good Wateri kanjoni serval Utah’s. Pilt Priit Pulleritsu Strava rakenduse ekraanilt
Foto 3: Priit Pulleritsu läbitud teekond Mexican Mountain Roadil ja San Rafaeli jõe kanjoni lähedal Utah’s. Pilt Priit Pulleritsu Strava rakenduse ekraanilt
Postitas: Priit Pullerits @ 12:32
kommentaare: 49
49 Kommentaarid:
Kas Tartus on ka kohviautomaat rivist väljas nagu Velodroomil. Astud sealt muudkui mööda ja võtaks ühe lonksu kohvi pärast kõvemat temposõitu aga tutkitbrat, ahvid on jälle selle aparaadi teovõimetuks suutnud sättida...
Üks PP ihuarstidest dr Rips korraldas kunagi Vooremäel vahvaid rattasõiduüritusi. Ma ise seal võistlemas ei käinud, kuid sattusin kord samal ajal trenni tegema. Kuramus, too vorstigrillimise lõhn ja krapist tulev muss lõid küll sobiliku meeleseisundi. Ikka ja jälle tahtsid ringiga jõuda hää toidu manu. Katsu sa sõstramahlaga ovaalil ringe ja ringe püsida.
Nn ultrasport on suur mõttetus. Vastupidavuselt väga tugevad tegijad on abitud - vaata kasvõi nende taustajõudusid, kes aitab korraldusliku külje poolt, kes topib toitu suhu, kes masseerib, ja kõik selle nimel, et leida üles piisava pikkusega distants, millel võiks olla kiireim.
Jah, 15:04, ma olen küll kõik oma mitmenädalased ekspeditsioonid teinud ilma igasuguste taustajõududeta, ise kõik, mis vaja, kaasa vedanud. Saab hakkama küll. Ka seda tõestab see aastalõpuks jagatud videolugu.
Et siis Eesti Lendavate Taldrikute Liit saadeti siis sinna, kuhu päike ei paista... Õiglus võidutses.
Eesti parima sportlase hääletusel võiks tegelikult olla ka parim rahva või tervisesportlane. Blogi kogukond valiks ühel häälel ja ühel meelel Pulleritsu aasta rahvasportlaseks
Olin pinges, et kuidas aasta sportlase valimine laheneb. Aga saab rahuliku südamega magama minna. Sport võitis.
On täiesti võimalik, et mõned blogilugejad tahaksid anda oma hääle mingile Kägule, kehakultuurlasele nagu ta ise väidab. Selline teguviis oleks raiskamine, sest nagu kinnitab lugupeetud blogiperemees isiklikult, on see väljamõeldud tegelane. Sellist isikut pole päriselt olemas ja pole ka kunagi olnud. Nii et te mõelge enne kui hääletate ja andke oma hääl õigele inimesele, päris inimesele.
23:08 siiski siiski, kui blogilugejad tahavad, siis nad annavad oma hääle kehakultuurlane Kägule ja punkt. Arvesta et blogilugejad on suur jõud. Kägu võib olla väljamõeldud tegelane aga tema tahtejõud, motivatsioon, eesmärgile rühkimine ületab enamuse profisportlaste ja see maksab. Kuhu kadus Soonets, kuhu kadus Laidvee? Teadagi kuhu, nad treenivad Kägu rühmas ja ei mölise.
Aasta sportlaste valimiselt torkab silma üks (ja mitte ainus) kallutatud valik. Pullerits ja vehklemisliit valisid parimate sekka vehklejaid. Vehklemisliidu valik on silmapaistvalt kreenis paigutades Tattari 4. ja Jefimova taktikaliselt 5. kohale. Haput alaliidult oodatud tegevus. Miks PP on vehklejaid eelistanud võistkondlikult, jääb arusaamatuks. Differt ja Nelis-Naukar on pisut arusaadavamad valikud. Võib-olla on asi aga väidetava vehklemise ja IE skandaali taga hoopis pealekaebajate ja allikate pale tahmane ja seetõttu püüdis PP teemaks olnud olukorda kompenseerida?
Kui vehklemisliit tuua hääletamisel halva näitena esile, siis teistpidi klounaadi tehti nn telefonihääletusel - rahva viimase hetke valik viis napi eduga Ilvese Tilgast ja Tattari Jefimovast mööda. Kas anti hääli ka paremale õhtuülikonnale või -kostüümile? Lõpptulemus oli siiski õige.
Lõpuks, kas taolist komöödiat, st valimissüsteemi on meile vaja? Kas anda sõna vaid asjatundjatele ehk spordiajakirjanikele (veelkord, vaadake, kuidas mittespordiajakirjanik võistkondlikku sporti tunneb ja hindab paar postitust tagasi) või jätta valimisõigus ka rahvale? Alaliitude kildkondlikkus tuleb neutraliseerida ehk neile jääks vaid soovituslik roll. Kuna sõu on mõeldud suuresti rahvale meelelahutuseks, siis rahvast kustutada vast ei saa.
Vehklemine sisemistest intriigidest hoolimata on rahvusvahelisel tasemel ka võistkondlikult, ja see maksab. Teistest aladest vaid kümnevõistlus on seda, kuigi pole iseseisev ala.
Jefimova toogu enne medal norm basseinist. Talvine lühirada kust eestlaste medalid on selline lohutusringi ala.
Kuidas saab Ilves olla enne Tilgat? Tilga võistleb võimsate neegrite vastu, Ilvese konkurents on samasugused närtsinud norrakad
Tore üritus oli eila õhtal, tilgaks meepotis suurel ekraanil kuvatud sochi.ru
Tilgaks meepotis...
Tabavalt öeldud, Ärnts!
Tuleb välja, et telefonihääletusel anti hääli üldse vaid kuuele sportlasele, mitte ühelegi treenerile ega võistkonnale telefonihääletuselt hääli ei tulnud. Ja taldrikuid loopiv koduperenaine sai telefonihääletuselt kaks korda rohkem hääli kui kõik ülejäänud hääli saanud sportlased kokku (mehed+naised). Kelle idee see küll olla võis?
TV3-s teeb neid "rahvahääletusi" üks EKRE fännist tädi, kes vähemalt kolm tundi enne saate algust levitab sotsiaalmeedia gruppides õigeid telefoninumbreid ja ärgitab rahvast oma iidolite poolt hääletama. Ei imestaks kui ka seekord mäng samasse väravasse käis.
Telefonis paneb rahvas kes hindab asja emotsiooni järgi. Tattar pakkus igatahes emotsiooni. Youtuubis on videod võistlustest olemas ja intervjuudest kus Kristin räägib kenas ameerika keeles.
Väga tähtis on tele pilt. Kettaheitja kes finaalis viimaseks jääb teda ikka 1-2 korda pildis näeb. Maratonijooksja kes 8.kohale tuleb teda ei näidata. Tasemes on ikka tohutu vahe. Kui pooled etioopastest kettaheite harjutusi teeks ei pääseks ükski eestlane lähema 60 aasta jooksul tiitlivõistluste finaali
Kõige ausam on ikkagi selline süsteem kus iga EOK-s esindatud alaliit on kohustatud oma top10 esindajad välja panema ja rahvas valib nende seast. Eriauhind spordisetsialistidelt, spordiajakirjanikelt, proosaajakirjanikelt, välissuheteajakirjanikelt, juutuubimudijatelt, blogiajakirjanikelt, muidusotsiaalmeedia mudijatelt (igalt blogipidajalt) eraldi veel kõigilt nende lugejatelt liigi kaupa. Siis saame õiglase pildi aasta tähtedest.
Jah, aga too süsteem on jällegi "emotsiooni" poole liiga kaldu. Vaadake või mis arvas rahvas Differitst. Kuigi, kui mõelda, siis mis tänapäeva (tipp)spordi mõte enam on, kui meelelahutus. Seega emotsioon on tähtsaim, ratsionaalne tulemustesse sisse minek on friikidele.
Hea on see, et nt vehklemisliidu kaal ebaobjektiivselt spordiorganisatsioonide kogutulemust mõjutada on olematu, veel vähem mõjutab rahva tulemust kodanik Pullerits.
Emotsioon versus kaine mõistus! Kui poleks kainet mõistust, poleks meil ammu enam elu sellel maamunal. Emotsiooni järgi valimine on puhas pettus spordi suhtes. Ja muidugi telepilt määrab palju, sest paljuski rahvas teab sportlast just telepildi järgi. Näitame aga seal iga nädalavahetus ühte ala ja korrutame sealjuures ainult ühte nime ning ongi meil aasta sportlane olemas olenemata tema tulemusest.
14:20 päris nii ka ei saa. Rahvas pole loll, küll nad aru saavad ühe tele ja ühe nime näitamisest. Küll oskab rahvas vahet teha. Näiteks kui Hunt mängis Ameerika jalgpalli. Käis kiitmine et mees teenib hooajaga mis kestab neil seal vast 3 kuud rohkem kui kõik meie ülejäänud profid kokku. Okei olgu, aga saadi aru et suusataja keda küll ameerikas ei teata on just kõvem sportlane, just meie eestlaste ja venelaste silmis. Kui Pullerits Maele pähe tegi siis oli see nagu Connors McEnroe vihane matš
Rahvas pole loll aga "rumal" küll. Sporti tuleb osata hinnata. Seda oskust pole enamusele emotsiooniga televaatajale antud.
14:49 Rahvas on mitte loll vaid ajudeta imbetsiil mis toetab juhtide tehtavat jama nagu automootor toetab istme ja rooli vahelise tihendi geniaalseid lahendusi. Teate kes on kraaviott ja miks? Aga kui tihend suudab vältida totaalseid lekkeid, siis heade asjaolude korral sünnivad imed nagu Veerpalu. Parim näide maailmast on olümpialiikumine. Kui rahu saavutamine läbi spordi tunnistati läbikukkunuks pärast 2 maailmasõda, siis loodi uus õlleklubi kõrgelt klanitud seltskonnale ja nimetati see 1945 aastal julgeoleku tagajaksvaid loetud aastad enne külma sõda, kaguaasia massimõrvu, millist varem maa ajalugu pole näinud ja selle klubi liikmeks saamisest unistas enne Ukraina sündmuste maskeraadilt lina eemaldamist ka Eesti kõrgim eliit. Millegi pärast tõmmati lina maha just Eesti aastapäeval napilt 55 päeva pärast õlleklubist lahkumist. Isegi imbetsiil saab vihjest aru.
Pullerits peaks rohkem litakaid jagama oleks õhk puhtam
Pullerits räägi telgitagused ära kes kellele rehepappi tegi
Debbie seadis naissportlased järgmisse pingerivvi:
1.Jefimova,
2.Petrõkina,
3.Tattar,
4.Tomingas,
5.Differt.
Seevastu vanameister Tserp reastas teisiti:
1.Jefimova,
2.Differt,
3.Tattar,
4.Petrõkina,
5.Tomingas.
Kas PP-l on olemas spordiajakirjanike teiste kategooriate valikud.
Spordiajakirjanike valikute analüüs tuleb ka ette võtta. Ei pääse sellest keegi. Oluline asi.
Kui on sellised tasavägised matšid peaks vaatama korduste arvu. Vehklemises ja uisutamises ei ole topelt võistlusi nagu ujumises et pikk rada ja lühike rada.
Sellised valimised on igaljuhul üks pläkutamine ja haltuura. Las tehisintellekt ütleb, kes kõige, kõige. Õige muidugi oleks teha nii, et kõik nominendid tõmbavad poksikindad kätte ja lähevad ringi, kes lõpuks püsti jääb või viimasena kukub ongi võitja.
Lühirajauisutamine on ju täitsa olemas.
Vehlemises on erineva kaalu ja pikkusega relvad ja uisutamises lühirada ja uisumaratonid
Ei ole sama. Epee omad espadronis ei vehkle ja maratoni uisutajad sprindis ei osale. Ujuja saab oma lemmikdistantsi ujuda eri pikkusega vannis.
Pullerits pangu tõde maksma.
Ujumisest igavamat ala annab otsida. See ei lähe arvesse. See on puhas hobi. Ma ujun ka 2m vannis iga nädal mitu korda. Väga lahe hobi aga võistlemiseks ei sobi.
Sellel rahvahääletusel oleks mingit kaalu siis, kui igal hääletajal oleks üks hääl. Antud juhul telekanal pakkus aga võimalust andunud fännidele raha kulutada, mida Tattari talendi austajad hoogsalt ka kasutasid. Emotsiooniga pole siin midagi pistmist.
Fänn ongi see, kes emotsioonist hääletab. Ta ei ole objektiivne laiema spordi mõistes. See ongi rahvahääletuse parima väljaselgitamise häda.
Osalusdemokraatia nurgakivi on hääle kinkimine pariteetsetel alustel. Ka Šveitsis on häda, et rahaga kujundatakse hääletajate hoiakuid. Samas paremat süsteemi ka ei ole. Igal tüübil on õigus hääle annetamisele, isegi kui ta on küsimuses neutraalne. Neutraalsete hääletajate mõjutamine on peen kunst mida pikalt võimul olevad tegelinskid oskavad suurepäraselt hästi. Ikka on nii, et enne ja pärast valimisi on mingid erakonnad mudaliigas kuid ootamatult saavutavad Veerpalu kombel tippvormi just korralistel valimistel. Ometi ei saa ju meie valimissüsteemi süüdistada andunud fännide poolt aktiivse tulemuste moonutamises. Üldiselt võiks siiski hääletamisvõimalus olla audenditud hääletajatel. See tagaks, et manipulaatorite hulk oleks väiksem ja hääled peaksid aasta lemmiku leidmisel avalikud. Mida annab protsessi läbipaistvusele juurde anonüümsus, kas tõesti on meie seas mõjukaid sponsoreid, kes suudavad kehvema tööpakkumise ähvardusel sundida oma töötajaid või partnereid panna oma lemmiku eest hääletama, kas see on mingi probleem Eestis?
Pabersedelid ja valimisjaoskonnad saavad vaid usaldusväärsust tagada. Kes on õige spordihuviline, veab ennast parima valimiseks jaoskonda.
Siis hakkame nägema kuidas kuskilt Kapa-Kohilast hakkavad bussitäied joogiseid valijaid käima miskit vehklejat või suusatajat valimas.. usaldusväärne?
Ujumise talvistel euroopakatel ei käi ujumise suurriigid Ameerika Kanada Nigeeria Austraalia. Maletšempionaadil mängis Mai Narva kellega? Hiinlaste aserbaidsaanlaste türklastega. Tuli kõrgele kohale.
Lihtsalt tekkis üks uitmõte - sport ja doping. Võin kindlalt väita et ujumises on dopingukontroll ja nii mõnigi on vahele võetud, ehk tegemist on sooritust/taastumist parandava ainega. Küll aga kettagolfis? Äkki targemad teavad rääkida. Uitmõte, muud ei midagi.
To 18:22 Küsi parem, kui palju on siinse blogi lugejate seas neid, kes peavad seda kettagolfi spordiks? Head vana aasta lõppu!
Kettagolf ei ole sport.
Mõhh, et kui pole sport siis on dops oki?
Mis dopsi sa seal kettagolfis ikka nii väga paned?. Võibolla pitsike konjakit enne mõnda tähtsamat viset. Kui golf on sport, siis ilmselt on sport ka kettagolf. Kuigi sellised alad kus võisteldakse naerul näoga, pole higi, ega verd on selline pehmosport.Sobib ülekaalulistele tädi Malledele ja õllekõhuga onu Heinodele. Minu jaoks on see pigem sotsiaalse suhtluse viis vabas õhus
Sport on pühendumus maksimalismi poole
Isegi jalutamine on jõudnud sporti ,miks mitte ka kettakolf
Kapokad peaks praegu Moskva aja järgi õues paugutajadest nimekirja tegema ja hommikul Narva piirile saatma. Täielikult on kord riigis käest ära!
Head uut aastat kõigile!
Hr Pulleritsule ja kogukonnale head uut aastat!
Head uut aastat kõigile blogikommuuni lugejatele ja kribajatele ja hr Priit Pulleritsule! Jätkugu Priidul jaksu ja närvi siin toimuvat ülal hoida, tolereerida ja hagu alla kütta kogukonna rõõmuks ning ühiskonna arenguks. Me võidame niikuinii!
Martinson on parima treeneri nimetamisel teinud Pulleritsu ja nimetanud spordiajakirjanikest ainsana(!) vehklemise esindaja Nelis-Neukase parimaks. Teisitimõtlemine on muidugi sümpaatne, kuid see näitab rohkem mehe agendast lähtuvaid hinnanguid ja silmaklaplust. See seletab muuhulgas mehe piinlikke ja emotsionaalseid soperdisi ralliskeenelt.
Aet Süvari edetabel näiteks:
1. Hein,
2. Rannula,
3. Nelis-Naukas.
Võiks ka lihtsalt parima eestlase valida, milleks see jant spordiga. Sügavalt jätavad diletantide valikud külmaks. Sportlast peaks valima sportlased, publiku lemmikut publik, ajakirjanikku ajakirjanikud. Meetidi lepivad nad ise kokku, kas joone maha tõmbamisega või vaidluse pikkusega, kes kauem vastu peab see võidabki. Tiitel peab olema ihaldusväärne mis sunnib pingutama. Eesti meistritiitel ei kõneta sisuliselt ühtegi sportlast kui mingit näitajat sest eesmärgid on alati rahvusvahelisel tasemel. Kui preemiaga käiks kaasas väga motiveeriv tasu, siis selguks valimistel tõe lähedane olukord, eeldusel, et vabanetakse manipulatsioonist, mis on aga äärmiselt ebatõenäoline. Täna ei tõsta need valimised rahva eluiga, tervemana elatud aastaid ega rahva huvi spordi vastu. Sisutühi egotripp funktsionäridele. Tehke parem aastalõpu ball ja jooge seal alkovaba šampanjat. Vähemalt on lõbus.
Postita kommentaar
<< Esileht