Pullerits: Miks peab sportlasi saatma kogemusi hankima?

Olete pannud tähele, kui kerge on enamasti iga vähegi vastutusrikka võistluse algus? Seda muidugi juhul, kui olete sellistel startinud; ma ei pea siin silmas järve-, metsa-, raba-, öö- jm imelikke jookse ning muid tilu-lilu üritusi. Kui nõukogude aja lõpus, mille spordiharrastust viljastavatest tingimustest (ja samuti sellest, kuidas Eesti taasiseseisvumine oleks spordiharrastusele peaaegu fataalseks saanud) kirjutasin nädalavahetuse Postimehe Arterisse pika ja põhjaliku loo, tegelesin ülikooliõpingute kõrvalt ajaviiteks ja -täiteks 800 meetri jooksuga, ja kui siis stardipaugu järel minema kihutasin, oli esimesel kahesajal meetril sageli tegu, et liiga kiiresti ei jookseks – uskumatu kergus oli jalgades ning lennukus imeliselt suur. Millest see tulenes?

Loomulikult sellest, et kui läksin võistlema – ja ma ei läinud lihtsalt kaasa lööma, nagu 99,9 protsenti teist kõigist, kes te osalete nüüd rahva- ja massispordiüritustel (ei saa siin öelda, et -võistlustel, sest ega te ju tegelikult võistle, vähemasti mitte kõrgete kohtade nimel) –, siis ikka selle nimel, et tulla esikolmikusse või rünnata isiklikku rekordit. Seda ka 1988. (või 1989.?) aasta Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus, kus 800 meetris toimus Kadrioru staadionil kolm või neli eeljooksu, ja liiati veel ebaharilikul ajal, hommikul umbes kella poole kümne paiku. Edasi pääsesid iga jooksu võitja ja ülejäänud aegadega. Mäletan, et esimese eeljooksu võitis Raivo Raspel ajaga umbes 1.55,5, mis tähendas, et ajaga edasi pääsemiseks pidin jooksma isikliku rekordi. Sest minu eeljooksus, teises, oli selge favoriit tollane Eesti rekordimees Raivo Mägi (1.46,19). Mis seal muud üle jäi, kui minna riskile ja võtta tempo kohe üles. Vedasin jooksu teise ringi tagasirge keskpaigani ehk 550 meetrit, siis läks Mägi mööda. Lõpuks jäi ajalisest eesmärgist ikkagi puudu, nii et pidin rahulduma osalemisega B-finaalis. Aga jooksu algus, mäletan, oli korraliku keskendumise tõttu hea küll – aga ilmselt liiga kiire.

Õppetund: selleks, et tiitlivõistlustel – jah, ka Eesti meisitritiitel on tiitel – head tulemust saavutada, on vaja tiitlivõistluste kogemusi. (Just seetõttu, et tollal oli suurematel tiitlivõistlustel kombeks 800 meetri eeljookse pidada hommikul, oli ka Eesti meistrivõistlustel toodud selle ala eeljooksude aeg äärmiselt varaseks.) Ja seetõttu ei saa hukka mõista neid Eesti sportlasi, kes käivad suurtel tiitlivõistlustel kogemusi soetamas – muidugi juhul, kui nende suurvõistlustel osalemine ei piirdugi aastast aastasse ainult kogemuste järel käimisega.

Suurte ja tähtsate võistluste olustik ja atmosfäär on sootuks teistsugune kui muudel võistlustel, on mulle rääkinud mitmed Eesti sportlased, alates olümpiavõitja Erki Noolest ja lõpetades paljudel tiitlivõistlustel käinud Risto Mätasega, nii et ilma varasemate kogemusteta on seal raske toime tulla. (Meenub, kuidas Eesti jalgpallikoondise endine ründaja Indrek Zelinski rääkis mulle, mismoodi nii mitmelgi koondislasel olid jalad lausa värisenud, kui nad astusid kunagi ühes valikmängus Portugali vastu nii suurele staadionile, millist nad polnud elu sees näinudki.)

Las ma räägin teile kaks värvikat ja meeldejäävat lugu 400 meetri tõkkejooksjast Jaak-Heinrich Jagorist, millised hullud ja ootamatud asjad võivad juhtuda, kui oled suurvõistluste debütant.

Kaks aastat tagasi EM-võistlustel Zürichis (fotol vasakul), täiskasvanute tiitlivõistluse debütandina, tuli Jaak-Heinrich Jagoril maksta kooliraha. Esimesele tõkkele lähenedes unustas ta võistlusärevuses tavapärase sammurütmi ning pidi tõket ründama vale jalaga. Ent adrenaliin oli nii suur, et esimese hooga ei pannud ta seda tähelegi. «Tahe oli räige,» meenutab ta.

See, et midagi ei klapi, jõudis talle pärale avakurvi lõpus, kui kõiki järgnevaid, tagasirgel asuvaid tõkkeid tuli segi läinud rütmi tõttu rünnata samuti vale jalaga. Viiendasse tõkkesse rammis ta aga koguni niimoodi sisse, et too lendas pilbasteks. Seetõttu kadus ka õige hoog. Viimastel tõketel tegi ta enda sõnul lennukit, mis tähendab inetut, aeganõudvat tehnikat. Isiklikust rekordist kaks sekundit kehvem aeg 52,67 andis tagant kolmanda, 34. koha.

Eelmise aasta MM-võistlustel Pekingis tabas Jagorit treener Mehis Viru hinnangul närvipingest tingituna paar sekundit pärast starti sootuks ootamatu kogemus: pilt kadus poolel teel esimese tõkke suunas silme eest ja heli kõrvust. «Mida, mida?!?» mäletab Jagor jahmatust.

Viis-kuus sammu tegi ta n-ö autopiloodi peal, midagi nägemata ja kuulmata. Jõudis vaid mõelda, et kui nägemine ühe-kahe sammu pärast tagasi ei tule, peab katkestama.

Aga tuli tagasi.

Aeg 50,29 andis 36. koha.

«Oma tegin ära,» tõdeb Jagor. «Aga kuidas see sai tehtud, seda enam kogeda ei tahaks.»

Viru lisab «Tujurikkuja» Eesti sportlase paroodiale viidates: «Teleklassikuid tsiteerides – siit on hea edasi minna.»

Foto 1: Rasmus Mägi (keskel) Rio olümpial 400 meetri tõkkejooksus. Kas vasakul olev brasiillane ei jookse mitte tõkkest mööda? Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meeste 800 meetri jooksu finaali start Rio olümpial. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Kaasvõistlejad aitavad Roman Fostit pärast Rio olümpia maratonijooksu lõppu jalule. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Kolmikõdede Luikede sambatants pärast Rio olümpia maratonijooksu lõppu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Jaak-Heinrich Jagor 2014. aastal EM-võistlustel Zürichis 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Jaak-Heinrich Jagor (keskel) 2014. aastal EM-võistlustel Zürichis 400 meetri tõkkejooksu lõpusirge algul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Lugejate soovil pilt olümpial iluvõimlemises pronksmedali võitnud ukrainlannast Anna Rizatdinovast. Foto autor: AP/Scanpix