Pullerits: Eesti sportlaste tegelikud olümpiakohad (ei midagi rõõmustavat)
Lõpuks ometi lahendas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann igaveseks kippunud küsimuse, mis on olümpiamängudel edu mõõdupuu. Kas võimetekohane esinemine, ilus eneseületus, Eesti rekordi püstitamine või koht esikümnes. Ei ükski neist. Kassbasiiliolikult muheledes ütles ta Pekingi mängude lõpupäeval usutluses ETV-le: «Olümpiamängudel loeb medal. Siin ei loeta viimaseid kohti.»
Aga ei loe mitte igasugune medal. Kui Siimann tunnistas, et tal on Leedust kahju, sest neil jäi kuldmedal võitmata, nagu see jäi saamata ka Rootsil, Kreekal ja Austrial, ei ole kahtlust, milline medal loeb tema hinnangul kõige rohkem – kuldmedal.
Kuldmedaliga on muidugi uhke kõike kaunistada, eriti kui arvestada, et seda ei saanud ka Iisrael ega Iirimaa, Horvaatia ega Serbia. Gerd Kanteri esi- ning ning Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni teise koha valguses on turvaline väita, et need olid «Eestile edukad ja väga head mängud», nagu väitis Siimann. Võidujoovastuses usub rahvas kõike ilusat, mida räägitakse.
Ent heitkem emotsioonid kõrvale ja võtkem appi kiretu arvude keel. Huvitav, mida see näitab ülejäänud Eesti sportlaste esinemise kohta?
Tegin järgmised tehted: võtsin konkreetsel alal osalenud sportlaste (võistkondade) arvu ning
vaatasin, kui mitmendale kohale Eesti sportlane lõpp-protokollis protsentuaalselt paigutus. Kui näiteks Tiidrek Nurmele läks 1500 meetri jooksus 50 osaleja hulgas kirja 27. koht, siis sellega oli ta protsentuaalselt 54. Edasi jagasin protsendirea kümneks võrdseks osaks ehk detsiiliks ning vaatasin, millisesse detsiili Eesti esindajad oma tulemusega paigutuvad. Nurme asetub 54 protsendiga kuuendasse detsiili. Tuleb tunnistada, et selline arvutus pole sportlase esinemisele lõpliku hinnangu andmiseks kaugeltki ideaalseim. Näiteks, kui iluvõimlemises oleks osalema lubatud 32, mitte 24 naist, võinuks Irina Kikkas oma 20. kohaga pääseda kindlasti kõrgemale kui eelviimasesse detsiili. Seevastu ujumises, kui starti pääsenuks kõik maailma edetabeli parimad, mitte üksnes kaks igast riigist, oleks Eesti esindajad kahtlemata ühe-kahe detsiili jagu veelgi tahapoole kukkunud. Nagu ka ratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe maantee grupisõidus.
Saadud tulemused on siin tabelis.
1. Gerd Kanter, kettaheide 2,7*
2. Jüri Jaanson - Tõnu Endrekson 13,3
3. Kaia Kanepi, tennis 19,5**
4. Triin Aljand, 50 m vabalt 22,8
5. Miko Mälberg, 50 m vabalt 25,7
6. Mikk Pahapill, kümnevõistlus 27,5
7. Kaire Leibak, kolmikhüpe 27,7
8. Aleksander Tammert, kettaheide 32,4
9. Andres Raja, kümnevõistlus 32,5
10. Rein Taaramäe, mnt grupisõit 33,5
11. Märt Israel, kettaheide 37,8
12. Rein Taaramäe, mnt eraldistart 43,5
13. Andrei Inešin, laskmine 43,9
14. Grete Treier, mnt grupisõit 45,4
15. Moonika Aava, odavise 48,1
16. Tanel Kangert, mnt grupisõit 48,2
17. Martin Padar, judo 50,0***
18. Andrei Jämsä, ühepaat 51,5
19. Tiidrek Nurme, 1500 m jooks 54,0
20. Mihkel Kukk, odavise 55,2
21. Taavi Peetre, kuulitõuge 57,7
22. Deniss Karpak, purjetamine 58,1
23. Elina Partõka, 200 m vabalt 60,8
24. Ksenija Balta, kaugushüpe 64,2
25. Triin Aljand, 100 m liblikat 65,3
26. Anna Iljuštšenko, kõrgushüpe 65,6
27. Triin Aljand, 100 m vabalt 67,3
28. neljane sõudepaat 69,2
28. Martti Aljand, 100 m rinnuli 69,2
30. Nikolai Novosjolov, epee 73,1
31. Marko Albert, triatlon 73,2
32. Martin Liivamägi, 200 m kompl. 74,4
33. Kaia Kanepi - Maret Ani 76,5**
34. Kati Tolmoff, sulgpall 77,3**
34. Raul Must, sulgpall 77,3**
34. Maret Ani, tennis 77,3**
37. Vladimir Sidorkin, 200 m vabalt 77,5
38. Pavel Loskutov, maraton 78,9
39. Kaie Kand, seitsmevõistlus 79,0
40. Danil Haustov, 100 m vabalt 79,6
41. Irina Kikkas, võimlemine 83,3
42. Martti Aljand, 200 m rinnuli 86,8
43. Kristjan Kais - Rivo Vesik 89,5**
44. Anna-Liisa Põld, 400 m kompl. 92,1
45. Johannes Ahun, purjetamine 94,2
46. Andres Olvik, 200 m selili 95,2
47. Daniel Novikov, trekisprint 100,0
*Valem: kettaheite 37 osalejat on 100 protsenti ja koht number üks on 2,7 protsenti.
**Jagama jäädud kohtade puhul on arvestatud keskmist kohta, näiteks 9.-16. jäänud Kanepi puhul seega 12,5.
***Judo keerulise süsteemi (lohutusring) tõttu on raske määrata Padari täpset kohta.
vabalt), kümnevõistleja Mikk Pahapill ja kolmikhüppaja Kaire Leib ak, kes kõik paigutuvad kolmandasse detsiili.
Detsiiliti, nagu näha, kujunes jaotus järgmiseks: 1 - 2 - 4 - 4 - 6 - 5 - 7 - 11 - 3 - 4. Kõige rohkem Eesti sportlasi, 11, jäi seega oma tulemuse poolest eeleelviimasesse detsiili (70-80).
Mis õigustab seesugust kohapõhist detsiilidesse jaotamist lähtudes osalejate arvust? Esiteks see, et olümpia on ikkagi maailma spordi koorekihi pidu ning kõik, kes sinna pääsevad, peavad – nagu ütles olümpiajärgses usutluses Tartu Postimehele kahekordne olü mpiavõitja Erika Salumäe – tundma uhkust oma riigi esindamise ees ning tegema väärika tulemuse. Ja teiseks, olümpiale ei minda mingit oma asja ajama – à la püüan anda oma parima või teha isikliku tippmargi –, vaid sinna minnakse end muu maailmaga võrdlema. Seda näitabki koht lõpp-protokollis.
Aus järeldus oleks selline: paar sportlast esindasid Eestit olümpial hiilgavalt, mõni esindas hästi, aga enamik jäi statistiks.
******
Foto 1: Gerd Kanter võtab Pekingi olümpia heiteringis hoogu. Foto autor: Reuters / Scanpix Foto 2: Gerd Kanter on Pekingi olümpia heiteringis just ketta lendu lasknud. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Gerd Kanter rõõmustamas Pekingi olümpia heiteringis eduka soorituse järel. Foto autor: AP / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 16:27
kommentaare: 9
9 Kommentaarid:
Kas see oligi kogu eile reklaamitud matemaatika? See näitab ju ainult mis on medalite "hind". Kui neid tegelasi olümpiale ei saadetaks, siis kedagi OM-d Eestis ka ei huvitaks nagu ei huvita pärast M.Märtini lahkumist WRC karusellist ka WRC suuremat osa eestlasi peale, tõeliste fännide. Eesti riik on teinud juba ammu oma valiku ja kõik ülejäänud mitteolümpiaalad toetuvad ainult oma ala fännidele. Parema meelega oleks lugenud ma põhjalikke suhtarve olümpiaalade ja mitteolümpiaalade tasemest ja populaarsusest, siis oleks see isegi huvi pakkunud, kuid neid artiklis kirjas olevaid arvutusi teab iga spordisõber üldjoontes ju unepealt - seega see on vaid ääretult kuiv ja igav statistika. Ja ütle ausalt, kas sa ei tundnud rõõmu, kui G.Kanter kulla koju tõi?!
Jyrx, Kanteri võit tõi pisara silma, mis seal salata. Aga esitada siin põhjalikke suhtearve olümpiaalade ja mitteolümpiaalade tasemest ja populaarsusest, nagu soovitud - no võiks ikka oma soovidega veidi rohkem maa peale tulla. Ma ei ole mingi teadlane, kelle töö on igasuguste valemite järgi tulemusi leida. Ma ei saa siin selle kõige eest palka. Ma pühendan oma elust ja vabast ajast niigi palju siin tuhandete inimeste lõbustamiseks ja irriteerimiseks ja mõnikord ka informeerimiseks - kas sellest veel piisavalt ei ole? Kui palju enamik teisi täiesti vabatahtlikult ja ilma igasuguse tasuta täiesti võõraste inimeste jaoks ja heaks midagi teeb?
No ega ma soovi, et sa siis ennast arvutamisega lõhki rebiks ja kõik meile korraga kandikul ette kirjutaks. Ikka tera siit ja tera sealt, siis võib seda olümpiateemat lõputult järada.
Mis viimast küsimust puudutab, siis numbrit ma ei tea aga ühesõnaga öeldes - palju.
kes see blond naine seal kanjoni pildil on
detsiilideks jagamine on huvitav lähenemine. nõrgaks kohaks näib olevat aga selle metoodika rakendamine vähese osavõtjate arvuga aladel. naiste veepallis ja softpallis osales Pekingis kaheksa riiki. antud metoodika järgi ei mahu isegi olümpiavõitjaks tulnud koondis esimesse detsiili - oled maailma parim, aga detsiili järgi oleks justkui veel arenemisruumi.
võtame võistlejaid olümpial poole vähemaks (mõtlen üldmahus, mitte eestlasi)ja kurat, ikka jääb keegi viimaseks ja viimasesse detsiili?
Priit kui see ei ole liiga töömahukas äkki teed võrdluseks näiteks Atheena olümpia või mõne muu, et tekiks ka võrdlus. Praegu vaatad, et jah see on seal ja see siin aga võrdlust kui sellist pole.
Tervitades,
Eero
Eero, see töö on kahjuks ikka liiga töömahukas...
Ja sellele, kes tundis huvi, kes on too isik seal Cottonwood Canyon Roadi pildil, siis see on mu naise õde.
Täiega mõtetu matemaatika, mis tõestab ainult seda, et kõike saab esitada nii, nagu endale pähe tuleb. Medal on medal, milleks selline vingarvutus sinna juurde?
Kas see, et asju peab kuidagi sitemini välja paista lasta tahtma, kui nad on ka mingit mõtet omab? Olümpia on nagunii ju ainult emotsioon ja pealtvaatajale ka meelelahutus. Kogu selle arvutuse sisu jääb arusaamatuks - miks peaks täiesti erineva valiktsükli ja valikuprintsiibiga alasid mingi lihtsustatud "pulleritsamise" teel ühte katlasse toppima. Kas tõesti keegi arvab, et see detsillimise teel saadud tulem midagi näitab?
Postita kommentaar
<< Esileht