«Tere!» ütlesin spordimuuseumis letitöötajale, kui olin esitanud talle oma pressikaardi. «Öelge, palun, kus siin Tanel Kangertiga kokkusaamine toimub.»
Vastus tuli selja tagant. Tanel Kangerti (fotol vasakul) enda suust. Et siin ta ongi. Tal olid jalas mustad torujate säärtega püksid, nagu nüüdisajal kantakse, ja seljas tumedat tooni džemper (või kuidas iganes neid kudumeid tänapäeval nimetatakse). Ta lükkas oma võidusõiduratast käe kõrval.
Tutvustasin Kangertile, kes ma olen. Ma polnud temaga elus varem kordagi silmast silma kohtunud, ehkki olen koos temaga kaasa teinud vähemalt kolmel võistlusel. Aga me klassivahe on nii suur, et sellal, kui tema on Tartu rattamaratonis finišisse jõudnud, olen vändanud ilmselt alles kuskil Palu TP kandis. Seletasin, et mul on talle terve hulk küsimusi, ning pärisin, kas võin tema vastuseid ka laiemale ringile avaldada, mille peale ta kostis, et loomulikult, sest tegemist on ikkagi avaliku üritusega. Ta oli nimelt tulnud laupäeval Tartusse spordimuuseumi, et kohtuda nendega, kes rattaspordi ja tema käekäigu vastu huvi tunnevad. Märkisin, et olgu pealegi tegemist avaliku üritusega, siis pean vajalikuks ja viisakaks, et ta ikkagi teaks seda ja oskaks arvestada sellega, et kuulajate seas on ka üks ajakirjanduse esindaja.
Kes juhtus pühapäeva õhtul vaatama ETV spordisaadet, nägi seal küllap ka lõiku Rein Taaramäega (fotol paremal). Ta rääkis, et tahaks veel vähemalt kümme aastat rattasõitja olla, sest see on tema elu, et ega ta muud oska ega tahagi teha. Mulle tundus, et ta hääles kumas kerge kurbusenoot, et mis küll saab, kui see kümneaastane jätkuv rattasõidusoov ei peaks rakendust saama.
Miks ma siin järsku Taaramäest rääkisin?
Aga seepärast, et laupäeval rääkis Kangert, kuidas ta kümmekond aastat tagasi, mil tal tekkisid põlveprobleemid, oli pidanud mõtlema, et äkki on rattakarjäär läbi ja mida siis edasi teha. Kangert avaldas möödanikku tagasi vaadates, et kindlasti ei arvanud ta tollal, et tal saab olema kümneaastane karjäär rattaprofina. Ta tunnistas, et toona läks tal mõte liikuma, mida edasi õppida.
Teada ju on, et ta on õppinud Vändras muusikakoolis, aga hiljem, tunnistas Kangert laupäeval, pole ta muusikaga tegelenud ega mingit pilli mänginud. Nii et muusika langes edasistest eluvalikutest välja. Mis siis olid muud valikud, tuli talle küsimus.
Kangert lausus, et üks mõte talle raskel ajal oli minna Tartusse ajakirjandust õppima. Ütles seda tõsisel ja asjalikul häälel. Ühtki muud teist valikut ta ei maininud.
Hiljem, kui kõik teised kuulajad olid laiali läinud, kaasas teadmine, et Kangert mõtles kümnendi eest minna Tartu Ülikooli ajakirjandust tudeerima, lähenesin talle personaalselt. Olen ju TÜs õpetanud ajakirjanikke juba 1991. aastast alates. Mitte keegi, kes TÜs ajakirjaniku diplomi saab, ei saa seda ilma minu kursusi läbimata. Niisiis küsisin, kui tõsine too mõte tal tookord ikkagi oli. Sest asjatundlikke spordiajakirjanikke, kes sporti seestpoolt näinud, on alati vaja. Liiati, nagu pooleteisetunnise küsimuste-vastuste vooru käigus veendusin, on Kangert väga hea rääkija: jutt on selge, keel hea, diktsioon korralik, vastused sisukad, laused korrektse alguse ja lõpuga. Olen oma elu jooksul usutlenud küllaga avaliku elu tegelasi, sh poliitikuid, kellest mõne intervjueerimise järel olen pidanud kahe käega pead kinni hoidma, et taevas küll, kuidas mul õnnestub usutlusest loogilised ja arukad ning sidusad vastused kirjalikuks intervjuutekstiks välja võluda.
Selleks ajaks, kui oma täpsustava küsimusega lagedale tulin, oli Kangert ilmselt aru saanud, et huvitun rattaspordist rohkem kui keskmine inimene raekoja platsil. Näiteks palusin, et ta näitaks oma ratta peal, kuidas elektroonilist käigusüsteemi reguleerida ja kuidas see toimib. Mida ta väga lahkelt tegi, demonstreerides, kuidas tagumist käiguvahetajat saab lausa kümnendiku millimeetri kaupa sättida, et kett hammasratastele ikka ideaalselt peale jookseks. Samuti uurisin, mis näitajaid ta leistangile kinnitatud kompuutril võistluse ajal jälgib. Üllatuseks kuulsin, et teinekord on selle ekraanil võrdlemisi suvaline pilt, mida sõidu ajal isegi mõnikord mõned konkurendid on tulnud kiikama. Kangert seletas, et ta ei vaata enamasti kilometraaži, sest kilomeetrid mööduvad ju nii aeglaselt; et palju parem on variant, kui vaatad kilomeetreid aeg-ajalt, kuna siis on rohkem heameelt, kui avastad, et näe, sada kilomeetrit juba läbitud.
Aga ikkagi, kui tõsine oli tema soov asuda Tartu Ülikoolis (fotol vasakul) ajakirjandust õppima?
Oma rahulikul ja asjalikul moel tunnistas Kangert, et see oli nali, mis ta vastuseks ütles.
Kui nii, siis oskab ta nalja teha väga usutavalt.
Ja muide, ärge arvake, et see oli ninanips, mida Kangert tahtis mulle teha – näiteks selle eest, et olen seni kajastanud rohkem Taaramäed, isegi temaga koos trennis käinud, aga temast pole kirjutanud peaaegu midagi. Sest küsimus, mida ta soovis omal ajal edasi õppida, ei tulnud minu suust.
Pooleteise tunni jooksul rääkis Kangert muudki paeluvat (loodetavasti ilma naljata). Seega saab siin blogis alguse Kangerti erinädal: iga päev annan uue infoannuse peale. Võtke siis seda arvesse ja ärge unustage siia iga päev tagasi tulla.
Foto 1: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni stardis. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe tänavuste Eesti maanteeratturite grupisõidu meistrivõistluste aegu Lähtel. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert ületamas tänavuse Tartu rattamaratoni finišijoont. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni järgsel pressikonverentsil. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits kuus aastat tagasi jalgrattaga Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
26 Kommentaarid:
Kas tuleb verd tarretavaid lugusid elust Astana tiimi laagrites? Noored saavad seal ikka korralikult vatti? Et neist halli kasukaga hundid kasvaksid kes põnnama ei löö kui vaja vastase liider kuristikku puksida? Profitiim pole ju aadlipreilide pansionaat?
Pealkiri ei vasta sisule. Lugesin Teie jutu läbi ja sain aru, et tegelikult ei plaaninud Kangert minna ajakirjandust õppima. Masendav, klikimaania on jõudnud ka õppejõu blogisse. Kas Te selliseid töövõtteid ülikoolis õpetategi?
Kuidas olukord kümne aastaga muutunud.
Oleks tundmatu läbi põlvedega Kangert osalenud Priidu kursusel oleks ta taga rea tšainikuks teda nimetanud. Nagu ta oma praeguste tudengitega vahest teeb :)
Huu
Tuleb tõdeda et juba esmaspäev kipub igavaks, mittemidagi huvitavat või uudset, ainult hapud viinamarjad. Juba kaks täiesti sisutühja kannet järjest.. kõik need rattauudised on juba mitu aastat vähegi asjast huvitunutel teada.. kuid tore et ikka lõpuks avastad uudissõnu- gravel, cyclo, trekk, Panevėžys..
Kusjuures sisaldab ka loovaid valesid:
"Ma polnud temaga (Kangertiga) elus varem kordagi silmast silma kohtunud, ehkki olen koos temaga kaasa teinud vähemalt kolmel võistlusel. Aga me klassivahe on nii suur, et sellal, kui tema on Tartu rattamaratonis finišisse jõudnud, olen vändanud ilmselt alles kuskil Palu TP kandis."
Nimelt ei puutu see üldse asjasse kuskohas sa rajal paikned kui Kanks finiseerib, Küsimus on sinu enda huvis ratturi tegemiste vastu ja kas ta sulle sümpatiseerib või mitte... (Taarakat oled ju kordi intervjueerinud kuigi saad sama pika puuga kui Kanksi käest)
Priit, mul hoopis selline küsimus, kas panid tähele mis grupiga Kanx sõidab? : )
Vaadake, 14:18, ainult minu üliprofessionaalne suhtumine päästis ära selle, et Kangerti nali oleks saanud tõeseks. Ma oleks võinud sealtsamast saata uudise PMile, et Kangert tahtis saada ajakirjanikuks, ja see oleks üle Eesti laiali läinud. Sest nii ta ütles ja inimese öeldu, muide, on fakt. Ainult, olgu veel kord rõhutatud, minu äärmine professionaalsus ajakirjanikuna ning skeptiline meel sundis seda fakti - rõhutan, fakti! - ikkagi veel kord üle kontrollima.
14:36, ärge püüdkegi siin hakata mingiks sõnapolitseinikuks. Jah, on tudengite seas ka tšainikuid, on olnud varem ja saab olema ka edaspidi, sest ülikooli pääsemise latt on liiga madalale lastud.
Üliprofessionaalne ajakirjanik võiks aru saada, et millal tehakse nalja ja millal mitte. Sellise selgitusega küll oma klikimaiust välja ei vabanda.
...ainult minu üliprofessionaalne suhtumine päästis ära selle, et Kangerti nali oleks saanud tõeseks.
Kuidas seda nalja tõeseks muutumist mõista... Et kui Pullerits poleks uuesti küsinud, siis olekski Kangert pidanud ajakirjandust õppima minema???
Ei, mõtlesin sedasi, et siis olekski ta öeldut võetud tõesena ja jäädud võtma tõesena.
15.58, siin ei saa enamik mehi aru, millal mina nalja teen. Üle 10 aasta pole paljud suutnud seda taibata ning tõel ja naljal vahet teha.
Kein Einaste kirja Suusaliidule lugesite delfis?
Padre oleks pidanud selle asja vana tutvuse poolest ise ette võtma. Sest see kiri on lootusetu! Kas selline pikk ja lohisev sulgudes toodud selgitustega kiri on sobiv avalikuks kirjaks? Sealt ei saa aimu mitte midagi?
Ei, mõtlesin sedasi, et siis olekski ta öeldut võetud tõesena ja jäädud võtma tõesena.
15.58, siin ei saa enamik mehi aru, millal mina nalja teen. Üle 10 aasta pole paljud suutnud seda taibata ning tõel ja naljal vahet teha.
On olemas veel üks tõe ja nalja faas, nimelt koht kus nad ühinevad. Seda momenti, kus tõde ja nali ühinevad, kutsutakse rahvasuus kohustuseks, mille Priit edukalt lugejate peale veeretab.
Priit, kui sa väidad, et kõik tulevased ajakirjanikud, kes TÜ-s õppinud, on su käe alt läbi käinud. Siis ühe tudengi kohta tahaks küll pahasti öelda. Minu meelest ta tegi kõik ristivastupidi, mida Sina siin meile õpetanud oled. Priit, ära sina vähemalt latti alla lase, tšainikuid tuleb nahutada. Kui Priit soovib teada kui alatuid võtted mõned naglad ajakirjanikud kasutavad, siis kirjutan sulle meilile. Ütle neile edasi, et nii jätkates võivad nad pimedal tänaval lihtsalt peksa saada.
Jah, eelmine, palun kirjuta kindlasti meilile priit.pullerits@postimees.ee
Ja Pullerits ei saa aru, millal kommentaatorid nalja teevad. Siin käibki üks punt kohtlasi koos, kes aru ei saa, mida teine pool teeb.
Saime, karvajalad, otse kümnesse. Padre ütles otse välja, et enamik auditooriumist on loll. Et ei mõista, kui üliprofessionaal nalja teeb. Lähme nurka ja häbeneme.
Karvajalad - see on veel pehmelt öeldud, tegelikult olete sitakotid.
Viimaste päevade uudiste taustal, tea kas ka Priit rokimees on? Ehk kapis vedeleb mõni nahktagi või Maideni särk, mida siis Guns N Roses või Iron Maideni kontserti puhul ausalt selga panna või Ameerikas veedetud aastad tasaarveldasid igasugu huvi roki vastu? Igaljuhul tõstaks selline käik Padre aktsiad igas ringkonnas, kus ta ringi liigub või mis võhmamehed arvavad?
Kes need kohale tellis?
Kas geirebane? Vasta!
Muhe värk - tore lugeda, kuidas tipprattur reaajakirjaniku lolliks teeb. Õige tunnetusega mees - teab mis ajakirjanikule meeldib, et oma jutuga tolle ego kergitada. Mõõdukalt lugejale ka ikka asjalikku infot ka. Väärkias spordimees on Tanel Kangert.
Mulle räägiti, et Kangert oli käinud füüsikutele esinemas ja oli noile samasuguse küsimuse peale öelnud, et mõtles minna füüsikat õppima.
Ja kui üle küsisin, et kas tõesti, siis öeldi, et nali.
Ärge nüüd tulge selle lääne nannipunnide hedonismiga siia. Või hevi! Memmepoegade kõvatamine on see kitarri piinamine. Ikka on Padrel nahktagi kapis, aga selga paneb selle siis kui tõuseb rahvusliku vabastusliikumise pjedestaalile.
Rahvuslik vabastusliikumine ootab eestvedajaid. Olgu siis nahktagiga või ilma. Või peame selleks mõne sandinisti või markoslase importima? Need mehed on vaid määrdunud maika väel, aga teevad asja ära. Pikk nuga veel saapasääres.
cheap ray bans
san antonio spurs
rolex replica watches
coach factory outlet
cheap oakley sunglasses
mbt shoes
christian louboutin outlet
cheap jordan shoes
boston celtics jersey
ralph lauren uk
yeezy boost 350 v2
polo ralph lauren
instyler max 2
kansas city chiefs jerseys
jordan shoes
nike air huarache
fitflops sale clearance
pandora outlet
miami heat
mbt shoes outlet
Postita kommentaar
<< Esileht