Pullerits: Kuidas korraldada alatule ründajale resoluutne vasturünnak?

Kas teate, mis tuleb kergelt, aga läheb raskelt?

Õige: nohu. Kusjuures tuleb salakavalalt. Näiteks pistsin neljapäeval palja pea ja ülikonnas kere tööl 15 sekundiks välja, lageda taeva alla – ja sellest piisas. Sama reha, mis aastaid tagasi, mil sõitsin Aivar Otsaltiga (400 meetri mark 47,26), kui ta oli veel prefekt, varakevadel Tartust Tallinna, astusin kesklinnas autost välja, ja selle aja jooksul, mil salli kaela, mütsi pähe ja mantli selga jõudsin panna, oli tuul juba nii palju mind räsinud, et haigeks jäingi, või teine juhtum enne seda, kui talvel viisin kodus prügiämbrit välja – tosin meetrit konteinerini ja teist sama palju tagasi –, ei pannud piisavalt riidesse ja haigus puges sisse.

Juba õhtul läks nina imelikuks, reede hommikuks oli kipitav ja laupäeval jooksis vett juba pidurdamatult. Mis teha? Kindel oli see, mida mitte teha: sporti.

Mõni ütleb nüüd, et mida väike sport halba oleks teinud. Esiteks, väljas oli -10 kraadi ja see on ärritunud ning põletikus hingamisteedele kurjast. Teiseks, pigem kaotada paar päeva ravides, kui minna sportima, teha seda nagunii n-ö pooleteraga, praktilise tuluta, ja siis ikka jääda tõbiseks – ja siis juba kapitaalselt.

Niisiis, mida teha?

Tegin igasugu trikke. Juba reedel otsisin välja Mihkel Zilmeri salaretsepti, kuidas tuleb organismile korraldada vasturünnak, kui tunned, et haigus ajab ligi. Võtsin nimekirja vajalikest ainetest näppu ja läksin apteeki ning lasin apteekril purgid letile tõsta. Arve 19 eurot – säh sulle siis, vaat mis haigusega võitlus maksma läheb. Tegin ettenähtud kuuri läbi, kuid ei tundnud, et see oleks asja paremaks teinud. Või siiski? Äkki oli paranemine kas või see, et asi ei läinud väga hulluks.

Aga öösel suurt magada küll ei saanud. Läbi nina hingata polnud võimalik. Eks hingake läbi suu – see ju kuivab kohe ära. Väga ebameeldiv.

Laupäeval otsustasin: nädalavahetusel nina välja ei pista. Isegi koeraga mitte. Soojad sokid jalga, dressid samuti, et keha püsiks soojas. Kolm korda päevas tegin jalgadele ja kätele kuumaveevanni, nii et nahk tõmbus kergelt punaseks. Sel oli selgelt hingamisteedele puhastavalt mõjuv toime. Lisaks jõin rohkelt teed, meega. Ja manustasin vitamiine. Aega sisustasin Moabi ümbruse ühest ilusamast teest videot kokku lõigates.

Pühapäeva hommikul tõdesin, et vool ninast pole enam endine. Pidas paremini. See on märk, et haiguse algfaas on möödas. Hoidsin endiselt keha soojas ja jõin meega teed. Paar tabletti paratsetamooli võtsin ka. Õhtuks läks asi selgelt ülesmäge. Nii et täna, esmaspäeva hommikul, sain isegi tööle sõita. Tallinna. Õnneks autoga, jäi ära tavapärane liikumine ratta ja rongiga, mis poleks kindlasti olnud tervislik.

Kuid nädalavahetus läks ikkagi tuksi. Ent tühja sest: mõnikord tulebki ohverdada veidi aega, et võita hiljem rohkem aega, kas pole nii? Vaevalt konkurendidki eriti palju suusakilometraaži kogusid. Kui üldse.

Fotod 1-4: Suusavahetusega sõit Eesti meistrivõistlustel Haanjas. Pildil Andreas Veerpalu (nr 101), Alvar Johannes Alev (nr 102), Algo Kärp (nr 103), Kaarel Kasper Kõrge (nr 104), Jincai Shang (Hiina, nr 105) ja Karl Erik Rabakukk (nr 106). Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix