Pullerits: Kuidas sundida dopingu pruukimisest teadjaid vaikima?

Kas te ei ole mõelnud, et juhul kui Chris Froome (fotol keskel) kasutas dopingut, millest me teame vaid väikest kildu, siis mis moodi on võimalik, et see, mis kõrvaliste pilkude eest kaitstuna toimub, kogu täiega välja ei leki? Lance Armstrongi puhul ka tükk aega ei lekkinud. Kuidas saavutavad asjaosalised selle, et kõik peavad suu?

Hammustasin selle läbi. Ja teen teile näitlikult selgeks.

Oletame – tõepoolest, pelgalt oletame, igasuguseid teadaolevaid fakte eirates, lihtsalt teema emotsionaalselt lugejaile lähendamise nimel –, et Eesti sportlane Andres Viirsalu (täiesti suvaline nimi, ei mingit seost Andrus Veerpaluga!) on aastaid lõiganud kasu HGF-1st. Kes sellest teavad? Lisaks sportlasele treener ja arst ning ilmselt ka teadlane, kellelt on küsitud nõu, ja varustaja, kes on hormooni hankinud. Seega kuulub teadjate ringi vähemalt viis inimest.

Aga me teame, et piisab ainult kolmest inimesest, et asi võiks hakata lekkima. Kui Taavi Rõivas kaldus Malaisias tantsides külmkappide vahele, siis see, mis seal toimus, on teada ainult kahele inimesele. Kui Rõivasel oleks jätkunud närvi ja ta oleks öelnud, et midagi polnud ja midagi ei juhtunud, oleks sama hästi võinud uskuda, et väidetava kannatanu jutt on meelepete, luul ja laim. Aga kui seda, mis kappide vahel toimus, oleks näinud kolmas isik, olnuks senisel süüdlasel keerulisem vastu väidelda, et ta käed ei läinud rändama allapoole partneri vööd.

Kuid meie kujuteldavas olukorras on kokku vähemalt viis inimest...

Ja kindlasti ei ole neid ainult viis. Kahtlemata on neid rohkem. Konstrueerime veel paar tegelast lisaks, nagu näiteks sportlased Tiit Parusk, Aigar Vehemaa, Ahti Kaarepuu. Kas te usute, et nad tõesti asjast midagi ei tea? Eriti Jaan Pae (veel üks väljamõeldud tegelane teistele lisaks), kes võistelnud ja treeninud Viirsaluga sama treeneri käe alla juba noorusajast saadik? See on ju ohtlik, kui nad teavad asjust, millest nad teadma ei pea. Sest neil võib tekkida soov: tahan ka HGF-1e, sest tahan samuti paremaks saada ja võitma hakata! Mis jääb üle?

Kui tiimi pealik on nutikas – ja seda ta on, sest muidu poleks ta pealik, liiati edukas pealik –, siis haarab ta ka teised kampa. Annab noile samuti oma jao väärt kraami. Ehkki teab, et ega see noid aita – nad pole nii andekad ja töökad, kui tiimi esinumber. Kuid kodurahu huvides on parem, kui kõigil on tunne, et kõiki koheldakse justkui võrdselt.

Aga pealik näeb kaugemale ette. Ta teab, et kui kõik on saanud võluravimit proovida, pole karta, et keegi läheb suud pruukima. Sest nad on ju ise samuti «määritud». Osalised vandenõus. Milline sportlane läheks kuulutama, ükskõik kui pahane ta pealiku peale pole, kui too teda näiteks teatemeeskonda ei pannud või mõnele tähtsale võistlusele kaasa ei võtnud, et kõik on dopingupatused, kui ta ise on seda samamoodi? See tähendaks ju enda sportlikku enesetappu. Koguni topeltmõrva. Esiteks nulliks ta iseenda ja teiseks saaks tema peale metsikult vihaseks nood, kelle võiduka iidoli ta sopaga üle valas. Temast saaks ühiskonnas paaria.

Ent oletame, et kõik ikkagi ei saanud väärt kraami proovida. Sest seda ei jätkunud või polnud mõtet seda koondise liidrist vähemvõimekate peale raisata või oli targem riske vähendada – sest mida vähem on koondises keelatud aineid pruukinuid, sest väikem on tõenäosus, et keegi mingi tööõnnetuse tagajärjel sisse kukub. Kuid samas suureneb oht, et kellelgi, kes koondise köögipoolt näinud, hakkab kunagi südametunnistus piinama ning ta otsustab – tegelikult ükskõik mis põhjusel – kõik, mida teab, välja laduda. Mis moodi sellistel suu lukku panna?

Meil ei ole ju mingi maffiariik ega Venemaa, kus see, kes sõna võtab, leiab õnnetu otsa. Pole veel kuulnud ühestki suusatajast, kes oleks kodus kukkunud suusakepi teraviku otsa, nii et kepp lõu alt läbi kolba tungiks, ega jalgratturist, kes rattaketti pestes oleks end sellega kogemata üles poonud.

Vaikima panna saab leebemal moel. Me ju teame neid mooduseid. Tuleb koondise kõigi liikmete eest ühtviisi hästi hoolitseda, et nad tunneks ja teaks, kui hästi nad tegelikult tavainimestega võrreldes elavad. Korralik sponsorraha. Isiklik nimeliste kirjadega sõiduauto. Hea maine ajakirjanduse vahendusel rahva silmis ja üldsuse tähelepanu. Need vähem ja rohkem materiaalsed tõsiasjad aitavad kindlasti südametunnistuspiinu leevendada.

Meil väikses Eestis see nii muidugi ei käi. Aga kes usub, et see ei käi niimoodi näiteks rikastes rattatiimides, kus sõidab ka paljastatud inglane Froome?

Foto 1: Chris Froome (keskel) tänavuse Tour de France'i lõpuetapil Pariisis. Foto autor. PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: ROKI president sakslane Thomas Bach. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Venemaa kelgutamisföderatsiooni president Natalja Gart Moskvas Venemaa olümpiakomitee hoone ees. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 4: Venemaa olümpiakomitee president Aleksandr Žukov. Foto autor: TASS/Scanpix