Pullerits: Ja nüüd see algas – suusahooaeg sai avalöögi!

Neljapäeva hommikul kell kümme jõudsin rajale. Esimest korda sel talvel. Selleks pidin varakult tõusma, kella kuue ajal, ja kohe tööle hakkama, et seejärel teha paus. Suusatamiseks.

Suusad leidsin kodus ukse tagant nurgast. Seisid seal püsti, kõik neli paari. Valisin noist kõige vanema, pakun, et umbes tosina aasta vanused sinahallid Fischerid, mille ostsin kevadise allahindluse ajal veidi vähem kui 900 krooni eest. Need on sisuliselt mullasuusad, kuigi olen nendega omal ajal sõitnud ka Estoloppeti maratone, nii klassika- kui vabatehnikas, ja mitte edutult – ikka esisaja piirimaile. Eelmisel hooajal lasin Vahur Teppani hooldemeeskonnal – puudub info, mis nime nad sel hooajal kannavad; Teppan pidi Eestisse saabuma pühapäeval – nonde vanade Fischerite ajapikku karedaks kratsitud põhjad veidi siledamaks hõõruda. Mingi suvine parafiinikiht oli ka neile ilmselt alla pandud, aga ei süüvinud sellesse. Sättisin vanad Fischerid ning Salomoni kepid aastaid tagasi Estoloppetil auhinnaks saadud Madshusi helesinisesse suusakotti, viskasin koti õlale, istusin Ameerikas olümpialinnas Salt Lake Citys ostetud Treki maastikuratta selga – äärepealt oleksin ebastandardse laadungi tõttu maja ees suurde roosipõõsasse maandunud – ning sõitsin veidi rohkem kui kilomeetri kaugusele Tähtvere spordiparki.

Parklas seisis kaks sõiduautot. Suusuvendade staap punases telliskivihoones oli kinni. Ühed saapajäljed olid selle taga käinud, aga tuldud teed lahkunud. Eelmisel aastal rajatud puidust terrass oli kaetud koheva lumega. Panin seal oma «laagri» püsti.

Rajal sõitis mustade rehvidega ATV ja ajas sahaga lund ühtlasemaks. Emajõe poolt lähenes üksik suusataja. Panin oma suusad alla ja lükkasin end liikuma.

Esimene ring omanimelisel ovaalil läks kobavalt. Tasakaalu nappis. Teine ring läks veidi vähem kobavalt. Hakkas tekkima tasakaal. Kolmandal ringil tuli pisut juba enesekindlust. Läbisin selle nelja minutiga. Säilitasin rahulikku tempot, proovisin suusatamisega harjuda.

Ovaalil oli lumekate sile, äärtest pehmem, aga keskelt tugev, kohati veidi libegi. Infoks: igal juhul saaks seal sõita võistlussuuskadega.

Viis tiiru ovaalil tehtud, suundusin kilomeetrisele nn Lauri ringile. See oli palju pehmem. Kahes-kolmes kohas oli mulda väljas, eriti seal, kus tavaliselt suundub rada üle asfalttee dendroparki. Aga kui silmad lahti hoida ja mitte kärsitult tuisata, saab noist kohtadest kadudeta läbi või mööda. Infoks: Lauri ringile võib tulla treeningusuuskadega.

Eemalt näis, nagu oleks mingid rajad sees ka dendropargis, kuid ei hakanud sinna trügima, tahtsin kindlamal pinnasel ja kergemal reljeefil suusatamisliigutusi meelde tuletada, mitte rassida.

Sprindiringil oli vähemalt kolmel tõusul kuuest saepuru kergelt väljas. Selles on ilmselt süüdi too ATV, mis oli radu ette valmistanud. ATV rattad olid järskudel ja pehmetel tõusudel lund kraapinud ning saepurulaaste lume alt välja kiskunud. Võistlussuuskadega ei maksa sprindiringile minna, aga mullasuuski pole ka seal sõitmiseks vaja. Kruus ega kivid suusatamist ei ohusta.

Tegin hooaja avatreeninguna tunni ja ühe minuti pikkuse sõidu, läbisin tosin ja pool kilomeetrit. Märk on maas. Aga teil?

Fotod 1 ja 2: Suusatajad kolmapäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Traktor valmistamas kolmapäeval Tartus Tähtvere spordipargis suusaradu ette. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits tänavu märtsi algul võistlustel Tartus Tähtvere spordipargi sprindiringil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix