Pullerits: Miks ma kuulsa eksinud poliitikust spordimehe liistule tõmbasin?

Jürgen Ligi hakkab ära vajuma. Üksteist aastat tagasi, kui esitasin talle avaliku väljakutse ning panin siin blogis päev enne Tartu maratoni üles nimekirja, kellele maratonil ära teen, troonis Ligi, kõva renomeega spordimees – 1500 meetri jooksu isiklik rekord ikkagi 3.50,4! – tolle nimekirja tipus. Pidasin sõna. Alistasin kõik, kelle nimed alistatavate hulgas enne maratoni välja kuulutasin. Mäletan, et möödusin Ligist, kes startis numbriga 337 (ja mina numbriga 734) kuskil seal, kus rada tegi mingi külavahetee ja talu juures võsa kõrval s-tähekujulise jõnksaku. Läksin mööda ja tagasi enam ei vaadanud. Lõpuks võitsin teda üheksa minutiga. Minu aeg 3:34.16 ja koht 213., Ligi aeg 3:43.27 ja koht 322. Ligi hilisem kommentaar minu kohta: «Vaatasin, et oskab suusatada küll.»

Nii tihedalt pole Ligi mul suusavõistlustel enam kannul olnud.

Ent isegi rohkem kui spordimeest olen teda hinnanud otsekohese poliitikuna, kes ei karda asju näkku öelda, ka teravalt ja värvikalt, ega pelga liikuda vastuvoolu; olen hinnanud seda, et ta on rahanduses asjatundja ja kriitilise meele esindaja, kes raha lennukilt ei külva. Majanduspoliitiliselt maailmavaatelt on ta selge parempoolne ehk teisisõnu kõike seda, mida ei ole sotsid. See on minu silmis olnud suur pluss.

Aga nüüd on Ligi hämmastaval kombel ära vajunud. Ja ma ei räägi suusatamisest, vaid väljenduvast maailmavaatest. Kahjuks on juhtunud nii, et Ligist on saanud tema enda tahtmata minister Urmas Reinsalule kambakat korraldava kamba mitteformaalne ninamees. Miks see nii on läinud, on iseküsimus, on väga keeruline küsimus, kus paljud nüansid jäävad peidetuks ega pääse päevavalguse kätte. Aga kahjuks tuleb tõdeda, nagu tõden tänase Postimehe teise külje arvamusloos «Jürgen Ligi langemine»: «Ligi mitteformaalne kerkimine Reinsalule kambakategijate ninameheks õõnestab tema kaine mõistusega mehe mainet seda rohkem, et viimase ajani jättis ta mulje poliitikust, kes odavate populaarsete vooludega kaasa ei jookse. Nüüd on temast saanud lääne kõige totramate topeltmoraaliga suundumuste kandja, nn radikaalselt progressiivse karja hääletoru.»

Te küllap imestate, miks võtsin ette just Ligi, spordimehe, endise keskmaajooksja ja koolivenna (MHG ’77), kui Reinsalule kambaka korraldajaid on teisigi. Aga sellepärast nagu samuti kolumnis seletan, et vastaste hulgast tulebki välja valida just ninamees, kõige tugevam – ja olgem ausad, ega Kaja Kallase (fotol vasakul) või Hanno Pevkuri seisukoht antud küsimuses huvita kedagi; sest ikkagi Ligi on tolle kamba alfaisane. Ja nii ma siis otsustasingi, et kui avalikult võitlusse astun, siis ikka kamba kõige tugevama vastu. Võitlema peab ju väärikalt!

Loomulikult reageeris Ligi juba kirjutise veebis ilmumise õhtupoolikul, s.o eile. Aga see on juba omaette, erateema, kuidas me edasised asjaajamised on käinud. See pole avalik ja seetõttu siin seda ei kirjelda. Aumeeste värk.

Mis on siin teile laiem sõnum? See, et kui te lugesite kunstlume teemal kirjutist ja arvasite, et olen põlvist nõtkuma löönud, siis tegite kiire ja ennatliku järelduse. Ei, võitluslikkus on säilinud ja nagu tänasest kolumnist lugeda saate, muutunud veelgi jõulisemaks, selgemaks, sirgjoonelisemaks. Kunstlumi, tunnistage endale, on tänase teemaga võrreldes köki-möki koogelmoogel.

Milline on teie panus, et tõmmata pidurit Eesti ühiskonnas pead tõstvale lintšimise mentaliteedile ja kutsuda poliitikuid korrale?

Foto 1: Jürgen Ligi 2010. aasta augustis Pühajärve TriStar111 triatloni lõpusirgel. Foto autor: andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jürgen Ligi teadus- ja haridusministrina 2016. aasta sügisel Tartu Ülikoolis õppeaasta avaaktusel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaja Kallas ja Jürgen Ligi Reformierakonna volikogul hotellis Euroopa möödunud laupäeval. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix