Pullerits: Kuidas ma Ülenurme rattarallil väikse grupiga minema sain?

Kogemused maksavad: Jaan Kirsipuu (fotol paremal) oli koos Andres Ausiga kasutanud teadjate tunnistajate sõnul kavalat võtet, kuidas kohe Ülenurme-Haaslava 46 km pikkuse rattaralli esimestel kilomeetritel tugevamad teistest eraldada. Pärast üksjagu rahulikku starti allatuult ja allamäge, kus kiirus ei läinud oluliselt üle 55 km/h, tuli pööre vasakule ja küljetuul, misjärel esimesed võtsid tuntavalt tempot alla ja peagrupp jooksis kokku. Vähemasti olin ka peagrupi tuules, kuigi ei salga, et mingit eesmärki seekordseks sõiduks polnud. Sest pühapäeval ootab ju 60-kilomeetrine Jõgeva rattaralli, mis tuleb hoopis karmim võistlus – mitme raske tõusuga. Selleks oli vaja jõudu säästa. Aga kui esimesed algul jõuga eest kohe ära ei sõida, ega siis nimme ka maha jääma hakka.

Pooleteise kilomeetri järel, kui tuli Poldri poole raja kõige pikem ja kiirem laskumine, hakkas kihutamine. Ja seal olidki Kirsipuu ja Aus osaliste väitel teinud oma kavala lükke. Nad lasid ees vedajatega väikse vahe sisse, ülejäänud olid nende taga, ja seejärel olid kiirendanud ning sõitnud tagumistel lihtsalt eest ära ja grupi kinni püüdnud ning grupiga koos minekut teinud. Kes jäid, nood jäid. Enamik jäi.

Väike võimalus oli püüda nende tuules kaasa minna, aga hindasin olukorda realistilikult ja perspektiivitundega. Esiteks oli tempo väga kiire, teiseks tahtsin säästa Jõgeva sõiduks jõudu – niigi käivad köhahood pidevalt kallal, ning kiire algus on alati just mu hingamisteedele valusalt mõjunud – ning kolmandaks ei tahtnud sõita kaasa grupiga, kellega üheskoos tekiks nagunii kaasas püsimise probleem.

Selja taha ei vaadanud, kuid oletan, et minu taha kogunes vähemalt viiest-kuuest sõitjast rivi. Eestpoolt lisandus peagi Siim Türna (nr 334) ja tema, nagu järgnevalt selgus, oli väga väärtuslik täiendus.

Kui sõidetud sai kümmekond kilomeetrit, läks küljetuules ja kergelt vastumäge meie kett ehk rivi puruks. Tegin õigesti, et hoidsin ettepoole, sest ühtäkki märkasin, et olin Türna sabas koos veel ühe sõitjaga minema saanud. Selline olukord rahuldas: kolmene grupp on küll veidi väike, tuleb kõvasti tööd rabada, aga see-eest ohutum, kui palju pikem rivi.

Saime kolmekesi oma grupetto ilusasti tööle. Türna oli muidugi kõige kõvem vedaja, tema aitas peaasjalikult tempot ülal hoida ja ei peljanud teha veidi pikemaid vahetusi. Olud olid keerulised, sest kuigi rada pööras alatasa siia-sinna, sai taganttuult nautida harva. Enamasti tundus, et tuul puhub kas küljelt või suisa vastu.

Me tempo püsis kolmest grupettot ja kõva tuult arvestades korralik, mu Endomondo järgi 37-41 km/h vahel. Poolel maal korjasime sappa noorte võistlusel kaks minutit enne täiskasvanuid startinud Rasmus Lepiku (nr 301). Selge see, et noorel mehel ülekandeid ei jätkunud, mistõttu jäid tema vahetused imelühikesteks, pigem sümboolseteks, aga meie tuules püsis ta vapralt.

Kui kaks kolmandikku sai sõidetud, korjasime eestpoolt kaasa ka Aivar Lehtmaa (nr 339), kes oli veel üks väärt täiendus ja võttis distantsi viimases kolmandikus enda kanda tublisid vahetusi. Samuti haakis tuulde veel kaks noort, aga nemadki ei näidanud erilist vedamise initsiatiivi. Korra oma vahetuse ajal, umbes 10 km enne lõppu, proovisin veidi kiirust tõsta, et noori maha raputada, aga ega see nii lihtsalt õnnestu. Ja ega too lühike raputamiskatse ka kuigi otsustav olnud.

Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, sattusime pikka-pikka autode kolonni. Need tulid lennupäevalt. Tekkis lausa probleem, kuidas autodest mööda saada: paremal jäi ruumi napiks, vasakult tulid aga teised sõidukid vastu. Just siis, kui asi hakkas kaootiliseks ja ohtlikukski minema, ilmus tagant signaalitades julgestusmootorrattur, kes lõi vastassuunas tee puhtaks ning saime pikal tõusul sinna manööverdada.

Kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, millest kilomeeter tuli sõita küljetuules, liikusime minu hinnangul mõistlikult, keegi lollusi ei teinud. Noortel meestel läks seejärel muidugi veri keema. Kõigepealt spurtis Lauri Verliin (nr 270) TÜ ASKst ja olgu ette öeldud, et saigi eest ja jäigi ette. Talle üritas konkurentsi pakkuda noor Lepik, aga mina teda ignoreerisin. Sest oli selge, et noorel mehel tuleb finišisirge vastutuules ja vastu mäge nagunii ülekandest puudu. Sedasi seadsin end märksa kogukama Lehtmaa sappa, mis oli taktikaliselt õige lahendus. Saingi Lepikust mööda, ent Lehtmaast siiski mitte. Protokolli läks 39. koht ajaga 1:13.40 (sama, mis meie grupetto kiireimal Verliinil), aga kui kaks minutit varem startinud noored sõitjad arvestusest välja jätta, siis täiskasvanute seltskonnast olin 15. Ei olegi vist kunagi ühelgi maanteevõistlusel nii head kohta saanud. (Tegelik sõiduaeg on kaks minutit kiirem, 1:11.40, sest aeg läks käima kaks minutit varem alustanud noorte sõidust. Keskmine kiirus oli 38,4 km/h).

Kavaldanud Kirsipuu lõpetas täismeeste arvestuses ainult kolm kohta enne mind. (Tema ajaline edu oli siiski viis minutit.) Ta ütles, et algus oli raske, sest kiirus oli suur. Järelikult õigesti tegin, et kõvemate tempoga kaasa ei läinud, kui isegi Tour de France’i omaaegne kauane liider tunnistas, et jalgele tuli anda kõvasti valu.

Foto 1: Jaan Kirsipuu (paremal) eelmisel nädalavahetusel Mulgi rattaralli stardis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli start 2015. aastal. Leidke fotol Jaan Kirsipuu! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu võidab 2012. aastal Mulgi rattaralli Janek Tombaku ees. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: 2012. aastal Mulgi rattaralli liidergrupp. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix