Pullerits: Kas jalgratturid on puupead?

Pange tähele, et mul on pealkirjas küsimus, mitte vastus. Nii et ärge hakake jalgratturi kombel kohe kihutama, vaid mõelge enne pisut kaasa, kui paugutama asute.

Alustame kõvadest meestest. Toomas Kirsipuu on lõpetanud eliitkooli, Miina Härma gümnaasiumi Tartus. Nagu minagi. Samas koolis õppis ka Jaan Kirsipuu (mul pole andmeid, kas ta ka selle lõpetas või võttis sport temalt ennem oma osa), aga juba fakt, et ta sinna sisse sai, räägib paljust (kodusest heast kasvatusest ja headest geenidest). Ka Indrek Olkonen, kes tuli NSV Liidu meistrivõistlustel paarissõidus pronksile, on MHG vilistlane – ta oli mu paralleelklassis (nagu ka Marcel Vichmann, kelle me oma klassi korvpallimeeskonna tugevdamiseks abituriendina end sekka meelistasime, ja Tiit Pruuli, kes juba sügaval stagnaajal pidas isamaalisi riigivastaseid kõnesid). MHG poiss on ka Raivo Maimre.

Aga mõni aeg tagasi rääkisin selleski blogis tuntud tegelasega, kui juttu tuli sellest, mis on sportlastel kahe kõrva vahel, ning esitasin hüpoteesi, et kestusalade tegijaist – jooksjad, suusatajad, ratturid (ei mingeid rulluisutajaid, pliiz) – on ratturitel (ütlen seda hästi viisakalt) tarkuse ja intelligentsi vallas kõige suurem arengureserv. Mu vestluskaaslane, ise innukas rattur ja vist kõigi Eesti endiste ja nüüdsete ratturite tundja, mõtles pisut ja nentis: jah, raske on sellele arvamusele vastu vaielda.

Et nüüd mõnel mehel tuurid kohe taevani ei tõuseks ja ta pedaali liiga varakult põhja ei suruks, olgu märgitud, et siin käib vaid kolme kestusala tegijate võrdlus. Ja ratturite kõrvutamine poksijate või tõstjate või maadlejatega annaks hoopis teistsuguse tulemuse. Nagu ka jooksjate ja suusatajate võrdlemine kirimaletajate ja kilvaritega.

Kui mõni üritab mind rajalt maha tõugata argumendiga, et spordis tarkus ja intelligents ei maksa ning tulemust ei too, siis see kontrarünnak on küll kergesti tõrjutav. Sport, kui kivipall välja arvata, on juba ammuilma täppisteadus, mis nõuab protsessi kõigi üksikasjade mõistmist mitte ainult treenerilt, vaid ka sportlaselt endalt. Mõelge, miks muidu alustab suusakoondise peatreener Mati Alaver iga hooaja ettevalmistust muu hulgas ka teoreetiliste õppustega, kus suusameestele käivad esinemas omal alal Eesti helgeimad pead, alates psühholoogidest ja lõpetades toitumisspetsialistidega. Loomulikult kutsub Alaver nad esinema seepärast, et sportlane ei saa olla robot, kes pimesi käske täidab, vaid peab ka ise aru saama, mida ta teeb ja milleks ta teeb. Vastasel juhul on oht bambusesse põrutada – ületreenida, režiimi eirata, puudulikult toituda, liiga vähe puhata, organismi mitte kuulata.

Ma arvan, aga ei oma selle kohta teadusandmeid, et kestusalade tegijaist – kui räägime ikkagi globaalsel tasandil, sest ainult seda aluseks võttes saab üldistada – on intelligentseimad jooksjad. Ameerika ülikoolides on kestusaladest jooksmine levinuim, mis tähendab, et jooksjad peavad olema ikka piisavalt korraliku IQga, et kõrgkooli saada ja seal püsida. (USA ülikoolides on sportlastel oma õppenormid, mida nad peavad täitma, niisama ei hoita kedagi „palgal”.) Vaadake kas või Keenia jooksjaid, kui palju on nende hulgas USA kõrgkoolides õppijaid-õppinuid. Ja ärme unustame omasid. Ants Nurmekivi on Eestis tunnustatuim jooksuspetsialist, ka enamik omaaegseid tippe, alates Aivar Ojastust, Aivar Otsaltist, Raivo Raspelist ning lõpetades Rein Valdmaa ja Toomas Turbiga on minu teada kõik ülikooli edukalt läbinud mehed.

Heidame pilgu suusatajate leeri. Mati Alaver on selgelt teel sama kaugele, nagu on jõudnud Ants Nurmekivi – ega teda muidu suusaakadeemikuks nimetata. Naiste koondise treenerist Kalmer Trammist on ülikooli õppejõud mulle samuti rääkinud lugusid kui äärmiselt teadmistejanulisest mehest. Kui nüüd õli tulle valada, siis Peeter Kümmel on Alaverist koguni ette jõudnud – tema õpib juba doktorantuuris. Tatjana Mannima on lõpetanud pedagoogilise kõrgkooli Venemaal. Kaspar Kokk ja Timo Simonlatser üritavad ka sportimise kõrvalt Tartu Ülikoolis õppida. Jaak Mae kontol on samuti lühiajalised õpingud omaaegses Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Aga pole ime, kui õpingud visalt sujuvad. Sest suusatamine tähendab ikkagi, et tuleb parimal õpinguajal, talvel, vahetpidamata metsas viibida. Siit see teadmistevahe paratamatult sisse kärisebki.

Aga jalgratturid? Siit võivad nüüd välja paista mu enda vähesed teadmised rattaspordist, aga eriti ei tule meelde neid pedaalijaid, kes ka kõrgkooli ustest oleks edukalt sisse, ja mis veelgi tähtsam – sealt edukalt välja sõitnud. Paljude nende haridustee on päädinud kutsekooliga, kas pole nii? Janek Tombak on ju tuntud rattur, kelle käest verbaalselt vastu pead võib saada (meenutage Ateena olümpia grupisõidu järgset skandaali, kui Tombak kõik kuu peale saatis). Või heidame pilgu Aavo Pikkuusi atestaatidele.

Arvestades, kui palju ratturid treenima peavad, et neil on talvel vaja olla kaugel soojal maal, kodunt eemal, pole ime, et sportimise kõrvalt muuks aega ei jäägi. Ja mööngem: eks rattasport nõuab ka selliseid jõhkramaid tüüpe, nagu Pikkuus, kes millegi ees põnnama ei hakka ja kuskil risti ette ei löö. Nahaalsus ja intelligentsus omavahel kokku ei sobi.

Sellegipoolest, meenutades Miina Härma gümnaasiumist sirgunud rattureid, ei väida ma, et kõik ratturid on puupead, vaid küsin tagasihoidlikult, kas kestusalade harrastajaist on rattureil teie arvates suurimad reservid aju potentsiaali paremaks ärakasutamiseks?

PS. Loodan, et ratturid kui sitked mehed ei löö pealkirjast põnnama ning saavad aru - sedasi ka oma tarkust tõestades -, et pealkirjas kasutatud puupeade mõiste on ajakirjanduslik liialdus huvi tekitamiseks, millel tegelikkusega ei ole mitte mingisugust pistmist. (Loodetavasti.)

PPS. Tunnistan, et jalgratturitele pole minust vähimatki vastast. (Vähemasti mitte ratta seljas.)

Pilt 1: Jalgratturid Belgias. Foto autor: Scanpix
Pilt 2: Jalgratturid Indias. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 3: Jalgrattur Berliinis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 4: Jalgrattur Walesis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 5: USA jalgrattur Iraagis. Foto autor: AP / Scanpix