Nüüd, kui Jaanus Laidvee maratonireportaaži on kuue päevaga lugenud peaaegu sama palju inimesi nagu minu oma nelja päevaga, mis on igati kõva tulemus, tuleb vaadata otsa mõtlemapanevale etteheitele, mis pääses valla siis, kui olin oma ülevaates kirjutanud lõigu, mida hindas kõrgelt isegi kauane suusaõppejõud Kaarel Zilmer:
„Üldiselt, tunnistagem, tähendab Tartu maraton siiski suurt üksildust, kuigi rajal on ees, kõrval ja taga pidevalt teisi. Aga nemad sind edasi ei vii. Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades. See, mööngem, on omaette nohistamise töö, kus vahelduvad vaid sõiduviisid.”
Pärast seda hakkasid levima nendingud, mis said järjest võimendust, et Tartu maratoni seekordne sõit oli igav ja emotsioonitu. Seda vaatamata kiirele rajale. Kui järele mõelda, siis ega neile tõdemustele vastu sõdima ei hakkaks. Ent rõhutan, et siin pole mingitki kriitikat peakorraldaja Indrek Kelgu ja tema meeskonna vastu. Kui siin otsida süüdlasi, siis tuleb mul vaadata eeskätt enda otsa.
Jah, oli tõesti Tartu maraton üksjagu igav ja emotsioonitu. Hüva, osa sellest võib panna selle arvele, et sõitsin lühemat maad, mis ei ole nii konkurentsitihe ega võitluslik, nagu pikem maa. Aga isegi kui vaatan maratonil osalenuna pikema maa sõidu tulemusi ja tagajärgi, tuleb tunnistada, et kui ei oleks juhtunud ühe mehe ootamatut ojja sõitu, poleks sealt laiemat kõlapinda pälvinud mitte miski. Või eksin?
Ei eksi. Võitis Henri Roos. Tubli. Andrus Veerpalu jäi harrastaja Taavi Kaivi järel viiendaks. Oleme kuulnud. Et endine laskesuusataja Kalev Ermits tuli seitsmendaks (fotol vasakul), on juba väga spetsiifiline teadmine. Et minust ainult viis aastat noorem Alar Savastver sai 20. koha – väga kõva! –, seda teavad küllap peamiselt ainult Suusasemud. Anders ja Andreas Veerpalu 30. ja 31. kohast ei hooli ega tea peaaegu keegi. Raio Piiroja 57. koht ei pälvinud kuskil erilist tähelepanu. Ainus, mida rohkem teatakse, on Jaanus Laidvee 83. koht, sest ta on võtnud vaevaks – ja nii juba aastaid – oma tublimad sõidud huviliste rõõmuks sõnadesse salvestada. Poleks Laidveed, poleks neist, kes tulid pärast Veerpalu seeniori, mitte ainsatki laiema avalikkuse jaoks olemaski. Ja see, kinnitan, ei ole siin mõeldud mingi kriitika või etteheitena kellegi aadressil, kes tulid esimese paarisaja sisse.
Nagu aru saate, ei piisa nüüdisajal – ei ole piisanud juba pikka aega tegelikult – sellest, et teha Tartu maratonil kõva sõit. See jääb lihtsalt kiretuks arvude reaks (aeg ja koht ja koht vanuseklassis) lõputus protokollis. Ise märkate, mõni konkurent või tuttav võib-olla samuti, aga see ongi kõik. Sest lugu ju pole! Mis tähendab, et iga Tartu maraton, et sellest midagi meelde jääks, tuleb suureks kirjutada, rääkida, näidata. Kes teist seda teeb? (Peale Laidvee, muidugi.)
Mäletate, mis oli vanasti? Vanasti algas siin juba sügisel võrdlus, mis sageli levis ka suurde meediasse, kes kui palju harjutab ja kes mis eesmärgi on seadnud. Enne Tartu maratoni ilmus Postimehe vahel isegi Maratoni-nimeline eriväljaanne. Nädal enne Tartu maratoni toimus teatemaraton, kus sai asja suureks tegemise nimel legendaarsesse PSJJ-nimelisse võistkonda kaasatud mitmeid sitkeid tegijaid, alates Silver Eensaarest ja Indrek Teppost ning lõpetades Piiroja (fotol ülal paremal), Peeter Kümmeli ja Timo Simonlatseriga.
No ja siis maraton ise muidugi! Pinged olid sageli nii üles krutitud, et kahe võistluse eelsel ööl jäi uni sisuliselt olematuks. (Me ei tea seda, mida tundsid teised, kes tulid maratonile eesmärgiga kaotada ükskõik kellele, aga mitte mingil juhul mulle.) Sõit ise ei kulgenud ainult selle nimel, et omakorda võimalikult palju neid, kes tulid mulle kohta kätte näitama, enda selja taha jätta, vaid ka selle nimel, et talletada mällu kõik, keda rajal nägin ja kohtasin ja mis kilomeetril ja mis juhtus. Vaja oli ju teha reportaaž, kus tegelasteks tuli muuta isegi need, kes võib-olla ei tahtnudki seal tegelased olla. Kuid ega keegi küsinud – see oli karm võistlus, kes keda. Igaühest võis saada kas nimeline võitja või nimeline ohver. Vastaste nimekiri ulatus Jürgen Ligist ja Pavo Raudsepast Mihkel Mardna ja Pärtel Piirimäeni. Nad kõik said maratoniloos tegelasteks. Ja kui ei saanudki, siis igal juhul pidid nad panema end valmis, et leida oma nimi nimekirjast „neile sai Tartu maratonil pähe tehtud”.
Võib-olla käib mingi omavaheline arvete klaarimine nüüd väiksemates rühmades. Kuulsin, et Suusasemude seas. Aga see jääbki kinnisesse väiksesse kommuuni. Sellel ei ole üleskütvat laia eellugu ega järellainetusega maratoni mällusöövitavat järellugu.
Ain-Alar Juhanson on püüdnud laiema loo jutustamist edendada oma triatlonidel, ja päris edukalt. Tartu maratonil, ütleme otse, ei ole selliste lugude edendajaid järjepidevalt olnud. Laidveele kiitus, et ta püüab, aga üldtunnustatud mõju saavutamiseks peab tegevus olema järjepidev, kauakestev; liiati on Laidvee tase suusatajana liiga kõva, et pakkuda teistele võrdlusvõimalust. Samuti ei aita Tartu maratoni meeleolukamaks muuta Grete Lõbu ja Jüri Muttika, kellel on küll ETV tugi, aga nendegi tegevus on episoodiline ja hooajaline ning erinevalt Laidveest on tase, vastupidi, liiga tgasihoidlik, et kirgi kütta. (Grete Lõbu sai 5:22ga 2367. koha, Muttika sai 2019. aastal 9:56ga 3246. koha.)
Siit koorubki vastus tänavusele tõdemusele, miks jäi Tartu maraton sedapuhku paljude silmis igavaks ja emotsioonituks. Või eksin? Ei eksi.
Fotod tänavuselt Tartu maratonilt, autor Margus Ansu, Postimees/Scanpix
50 Kommentaarid:
Kunagised kangelased, kelle iga kepilöök pani maa värisema, kelle suusasamm oli nõnda kiire, et sulatas lume ja kelle võitlused Suurel Mõõõduvõtul on tänaseks muutnud müütideks Eesti suusaspordi kuulsusrikkas ajaloos, on saanud vanaks ja väetiks ätiks. Juhtohjad on nõtrusest maha pudenenud ning suusamalev jäänud ilma eestvedaja ja taganttõukajata.
Ei ole enam me noorte seas väärilisi järeltulijaid, kes suudaks tekkinud haavad kinnisõita. Pole noorte meeste kätes seda rammu, et Harimäe tõusudest ainult paaristõuke najal üles rammida.
Mida oleme valesti teinud? Kuidas kõik see, mis ometi algas nõnda kenasti, justkui see suusataja Ansomäe laskumise alguses, silmis lootusrikas pilk, mis on tänaseks sulanud kui kevadine lumi ja lõpuks päädinud enese jõkke kinnisõitmisega. Miks oleme lasknud sellel kõigel juhtuda? Miks oleme leidnud ennast ühel hetkel külmas vees abitult ringi siplemas ja kibedalt vandumas.
Siin pole muud teha, kui kunagised legendid peavad uuesti oma päevi-, sõite- ning võitenäinud võistluskombed selga ajama, kepirihmad tugevalt ümber käe sõlmima ning suusad vanast määrdest puhtaks harjama ja naasma Eesti (suusa)põlve uueks looma. Küll siis sünnivad uued positusest mis justkui kahest otsast korraga leegitsevad. Lood, kus kired rahunevad alles jaanipäevaks, et kohe uuesti tuliselt hõõguma hakata.
Suurepärane kommentaar, 17:47! 12 punkti ja aplaus.
Kui meie seas on sellised mehed - lisaks nendele, kellest blogi peremees just kirjutas -, siis mulle tundub küll, et kõik pole veel kadunud ja meil on lootust!
Olgu sellel suusateel taevas ja lumi meile armuline ja valge.
Ikkagi on Kelk süüdi, et müüdiloome on ojja maandunud. Oleks IK-l rohkem taipu ja PP-ga suhted ära silunud, tasuta pääse ja sõbralik õlalepatsutus suusablogi (vabariigi olulisim ja üks loetavam) füürerile, siis käiks kodumaiste suusamaratonide ümber selline ažiotaaž, et ERRi spordipropaganda osakonnal oleks vesi ahjus ja näod kadedusest kõverad.
Maratoni devalveerivad igasugused tilulilu sõidud- arusaamatu vabatehnikasõit, naljameeste vintage'i kakerdamine, sürreaalne virtuaalmaraton. Teatemaratoni väärtus on samuti küsitav, kuid siiski talutavam. Põhimõtteliselt 50nda maratoni linnukese sai sel aastal kirja igaüks, kes suutis ennast arvutis ära regada ja kohale vedada mõnele distantsile. Asi peaks olema vastupidine- inimene peaks kaaluma ja vaagima oma pea/keha lõhki, et kas on suuteline maratoni läbima ning kui ei ole, siis läheb ikkagi maratonile ning ületab ennast, siis on sel ka emotsiooni, väärtust ja au. Mis au on olla alates tänavusest maratoni läbijatel ühes "Tartu maratoni läbijate" rivis tilulilu distantside läbijatega?
Ei mingit.
Siin on tunda, et jah pingutus on devalveerunud. 63 km on lahja. Olukorras kus rootslastel on vasa 90 km, Tartu 63 ei kõneta. Edasi tuleb Maratoni läbimise medal anda neile kes TM üritustel vähemalt 94 km enne suure mõõduvõtu finšit läbib. Isetedkas virtuaalia või maratoni rajal päev enne sõiduga. See kõnetaks, annaks emotsiooni, näitaks sisu. Lühirada peaks saama aga väiksema medali. Suuremedal jagmine Pullerisu sugustele mugavussuusatajatele on ebaspartalik, demotiveeriv, emotsiooni allakiskuv. Oleks Priit läbinud pika raja oleks hoopis teine värk ja jutt, ei mingit hala ja 93 km puhul oleks maailma ägedaim üritus.
Kiidan ka avakommentaari autorit, 17:47. Et siin on minust palju kõvemaid suusamehi, pole uudis, aga et on andekamaid kirjamehi, võtan teadmiseks. Nii poeetiliselt, kuid samas tabavalt ei ole siin vist keegi varem suutnud ühegi teema tuuma kokku võtta.
18:52 ja 19:44 sõnavõtus leidub paras annus kibedat tõde. Jah, ühelt poolt on korraldaja tahtnud osalejate arvu suurendada ning on lisanud igasuguseid uusi distantse, ent teisalt need kõik lahjendavad Tartu maratoni väärtust. Tõesti õige, et 31 km läbija ei pea saama sama suurt ja uhket medalit, nagu 63 km läbija.
93 km puhul ei piisaks ainult käputäiest maarjamaa tugevatest poegadest. Siis tuleks kogu maailma paremik peale lasta aga Kelgu võtaks see hingetuks. Unistada ju võib aga....
Piiroja jah aga kuhu jäid teised kunnid? Soonets Rips ja Narõškin?
Neid enam pole. Kes neist kirjutab? Ja nad ise ei kirjuta. Tänu Kägule on vähemalt Narõškini vaimsus esindatud.
Ise rebime kontekstist lõigu välja, ise kinnitame kontekstitu jutu tõeks, ise püstitame selle põhjal probleemi, ise asume seda tõestama ja ise laiame ka pärast pikke mittemidagit probleemi lahendama. Ja ise oleme endale pärast tänulikud, et pikka sõitu sõitmas ei käinud. Noh, sest Zilmer ütles, et üksildane on. Tubli.
Aga 18.52 kõneldud "kõigile midagi" teema on laiem ja üritust devalveeriv mõju on sel kindlasti olemas. Ja lõpuks ongi disainipoest saanud üks tavaline kogupereselver.
Suusasemude kommentaare oma pingutuse kohta saab lugeda Suusasemude FB lehelt. Kindlasti pole seda laadi intriige ja lustlikek kommentaare seal, kui Priit, su enda omaaegsetest välk-püstol-reportaažidest, kuid meile tuntavad võnked ja suusarajavirvendused said igaühe poolt seal kirja pandud.
Olen osaliselt nõus 63km "väärtuse lahjendamisega", eriti just retrotsirkuse koha pealt. Samas osalejaid tuleb juurde ja see on hea. Nende osaluse/võistluse väärindamine vajab ka minu arvates veidi teist skaalat kui 63km, aga see pole väga hull teema. Ikkagi on suusatajad eeskujuks rajal ja pingutavad. Teatemaratoni viimine TM eelsele (lau-)päevale juba lahjendab seda, sest eelnevalt sai juba terve üks nädal enne põhisõitu teatemaratoni analüüsida ja pinget "peal hoida". Samuti enne teatemaratoni- kes on kohal, mis koosseisudes.
Minu arvates hoopis suurim puudus on rahvusvahelisuse sisuline puudumine. Mõni soomlane ja paar lätlast-leedukat plus veel kuskilt Worldloppeti suusaturiste, ei anna palju rahvusvahelist kõlapinda. Välja arvatud nende omade pered ja tuttavad. Meile, nagu eestlastele on kohane, on ikka tähtis, mida suusaeliitmaad meist arvavad-kirjutavad.
Seetõttu olen tõsiselt nördinud, et endisse Visma SkiClassics, nüüdsesse ainult SkiClassics'i sarja pole me end suutnud sisse seada. Seal oli nii rahvusvaheline telepilt, kui ka kohalik ERR kandis pilti üle otse-eetris. Isegi mu õde ütles, et vaatas ikka telekat, kui TM oli pildis. Jah, Indrek Kelk teeb tublit tööd. Kuid ainult poolt tööd. See, et SkiClassics tahab palju raha, on fakt. Samas vähemalt Kelgu intervjuudest ja väljaütlemistest ei jäänud ka veenvat muljet, et ta kõvasti oleks tahtnud ja soovinud sinna ringi sisse saada. "Noh, küsiti liiga palju raha. Meil pole".... Kas see on UHKUS Tartu Maratonist? Uhkus meie Suurest Mõõduvõtust, sõitude sõidust? Ma põrutaks kohe neile sinna- meil on ajalugu, meil on olümpiavõtjad võitjate rivistus ja ka need olümpiavõitjad, kes pole suutnud TMi võita. Meil on taset. Meil on laiem rada ja minimaalselt kuus klassikajälge Paluni, edasi neli. Vasal on kohati isegi vähem, rääkimata Marcialongast. Meil on NII PALJU MÜÜA, et SkiClassics peaks PEALE MAKSMA, et saaks TMi oma sarja. Toogu aga oma telebussid ja kopterid kohale, vutt-vutt. OK, liiga palju küsime (vaata, kuidas kaalukauss muutub...)- noh nii, mõtleme, kuidas Teiega tegeleda siis, lugupeetud SkiClassics. Teeme SUURE JÄRELEANDMISE ja TEENE teile -te ei maksa meile ja me ei maksa teile - ajage oma Kardinid, Nygardid ja Perssonid kohale. Sekka mõni Musgrave. Kas kõnetaks?
Kõnetaks see kui kõik maratonil osalejad hüppaksid kohustuslikus korras ka jõest läbi ja kastaksid munad vette. Siis alles oleks emotsiooni.
Kellel emotsioon, 09:52, sõitjatel või sul kui pervost kiibitsejal?
Alariga väga nõus. Täna on TM oma mahlas marineerimine.
Aitäh, AlarS, väga sisuka ja kaasa mõtlema ärgitava kommentaari eest!
See on huvitav mõte, et SkiClassics peaks TM-le peale maksma. Kuigi ma ei usu, et nad seda teevad. Neile on meie traditsioonid ja hea korraldus kama kaks. Neile loeb ainult papp, arvan.
Teiseks, mina küll välismaalaste järele igatsust ei tunne. Praegu vaatan, et ohoo, Alar Savastver 20. - ülikõva! Laidvee 83. - väga hea! Aga kui tulevad Svenssonid, Amundsenid ja Hietamäkid, siis... Savastver 93., Laidvee 168. - ei oska sellest midagi arvata. Palju omasem ja kodusem, kui esikoha pärast võitlevad Henri Roos ja Marko Kilp, kui et mingi Nystad ja Petersson. Ja mis vahet meile sellest, kas telepilt jõuab mingi suvakanaliga Soome ja Rootsi või mitte - ei Savastverile, Laidveele ega Pulleritsule muutu sellest mitte midagi. Taavi Kaivile ka mitte - ega ta sellepärast mingit välislepingut saa. Lühidalt, mul pole midagi selle vastu, kui Tartu maraton jääb ennekõike ja üle kõige eestlaste enda maratoniks.
Aga see on küll nii, et teatemaraton on täiesti ära kadunud, seda nagu ei toimukski. Kuid mis oli vanasti! Vanasti oli nädal aega ette ažiotaaži, nagu Alargi viitas, et kes mis koosseisuga kohale tuleb ja mis šansid on. Vähemalt kolmest teatemaratonist tegin lehte suured lood. Aga tänavu, tuleb tunnistada, sain juhuslikult teada, et teatemaraton üldse toimub, ja sellises lühendatud formaadis. Keegi ei keskendu teatemaratonile, kes vähegi tulemust tahab teha - kõik keskenduvad pühapäevasele põhisõidule.
Jah, olen kuulnud, et Suusasemudel on oma kommuun, kus käib vilgas emotsioonide vahetus. Aga mehed - kus see kommuun teil asub - Facebookis!... Tule, taevas, appi! Miks, kurat küll, toidate seda ameerika kröösuskompaniid, kes on kehtestanud sõnavõttudele debiilse tsensuuri ja karistussüsteemi, mida ta isegi põhjendama ei vaevu. (Sellest kirjutasin ka mõni aeg tagasi loo, nii et olen teemat uurinud ja sellega kursis.) Katsuge see FB kuradile saata, on minu soovitus.
PP: "Aga mehed - kus see kommuun teil asub - Facebookis!... Tule, taevas, appi!"
Aga kus siis veel?! Taevas, halasta! :))
Ajakirjandusõppejõud peaks seda teadma paremini kui keegi teine siin, et olla tuleb seal, kus on inimesed, antud juhul fännid, kaasaelajad, poolehoidjad.
Meeldib meile või mitte, aga täna on nad peamiselt Facebookis ja Instagramis, homme võib-olla TikTokis.
Seega midagi pole parata, Priit, tark inimene peab jälgima trende. Ja neid ka tabama.
Oled isegi Facebookis, olen märgand... ;)
Padre ajab õiget asja Tartu maraton olgu eestlaste ja meie venelaste maraton. Mõned võrukad ja setud võib peale lasta kui topelt maksavad.
Priit,
See SkiClassicsile lähenemise "idee/mustand" on tüüpile müügitaktika alavõte nn. "sulud" - et tema äärmus oli üks ja meie äärmus teine ja nüüd ei jäägi muud üle kui keskpõrandale kokku tulla sulgudest väljumata, kui õigesti kaarte välja mängida ja kui mõlemal pool on mingitki ühist soovi. Mulle TM poolt pole paistnud väga soovi sinna saada. Ja tõesti, võib olla pole vajagi. Ja ka ma ei taha süüdistada, sest ei tea telgitaguseid (loe: mitte ajakirjandusse jõudnud) jutuajamisi. See on minu pisikesest vaatenurgast ainult.
Alutagusele tuli Hoelgaard kohale, oli küll suminat ja emotsiooni, et kes kui kaua seal taga püsis. Kas olla limiteeritud oma konnatiigi 20. või maailmaässadega 93., on suhtumise vaatenurk. Kes kui kõrget horisonti kaardistab. Minu peamine mõttesuund sealjuures oli, et see tooks TMi ikka nii Eesti enda (tele-, ajakirjanduse-, raadio-, isegi FB-) pilti, kui ka maailmas (loe Skandinaavias) kõlapinda rohkem ka. Kindlasti on veel suundi, kust saaks TMi rohkem pilti. Ma pole turundaja, aga juba leian võimalusi. Hetkel aga koos Finlandiahiihtoga me siin vaikselt hääbume ja sulgume omasse "puljongisse". Kas keegi teab juba peast selle aast FH võitjat? ... Ega vist. Mis oli FH algne "originaaldistants"? Vähemalt meil on seda 63 km'i suudetud hoida nüüd mõnda aega - väärtus, mida müüa.
See FB on hoopis eraldi teema ja ei vasta postituse põhipostulaadile emotsiooni(-tuse) ja võimaliku igavuse suhtes. Mul vähemalt küll ei olnud igav. Kogu 63km jooksul sai kellegagi koos vehkida ja sammu/loe: lüket/ sättida.
See Suurtesse Sarjadesse kuulumine on 2 otsaga teema. Kohalik korraldaja loodab ju tegelikult ikka lõppkokkuvõttes, et tuleb rohkem osalejaid (>€€€) aga samas see katus võtab palju raha ära ja kehtestab palju omapoolseid nõudeid.Ilmselgelt on iga ürituse juures miinimum osalejate arv, kust maalt muutub äratasuvaks (vähemalt ei pea juurde maksma). Kõik see müügimull juurde, et näitame oma maad, kultuuri, olümpiavõitjaid jne on kõik suunatud sinna, et kiiremaid või aeglasemaid suusaturiste tuleks rohkem. Okei, vb 200'le suusatajale annaks midagi juurde teadmine et näe, sain Nygaardiga samas jäljes lükata, ülejäänule 98% on aga jumalast savi, mitu rootslast, soomalast või norrakat seal kuskil ees paaris paneb. Pigem saavad nad kibestunult pärast nentida, et näe esimene eestlane oli 103's. Spordivõistluste sarjastumine on otsekui noateral kõndimine (ma näen seda mõnel teisel alal kõrvalt) - see võib õnnestuda aga võib ka lõppeda osalejate jaoks täieliku kollapsiga (hullem variant -võistlust ei toimu enam), kui kaubamärgi omanik on siga või korraldusklubi pankrotti tõmbab.
AlarS, ma ka ei tea SkiClassicsi läbirääkimiste telgitaguseid, kuid usun, et ega nemad omast tagane ning TM-le mingit erandit tegema hakka, et saavad poole hinnaga. Saan Indrek Kelgust igati aru, kui ta ei soostu monopolistlikule hinnadiktaadile alluma, sest mida oleks tal võita? Need, keda SC sarja kuulumine juurde tooks, tooksid juurde raha, mis läheks SC-sse kuulumise eest maksmiseks (ja ilmselt tuleks puudugi). Ja ega vist SC-l ka TM-i nii vaja ole, et hinnas vastu tulla.
Meil on oma suurepärane suusaüritus, Tartu maraton, ja ei ole mingit põhjust selle eest välismaalastele peale hakata maksma, on ju nii!
Finlandiahiihto algne distants oli vist 70 km? Aga ega nende pikamaasuusatamise võistluste võitjaid enamik teagi. Kui poleks Kläbot, kes on nime aastatega mällu söövitanud, ei teaks ilmselt ka ühegi tavadistantsi kõva sõitja nime. Ja ausalt, ei huvita ka. Spordil pole mu elus enam sellist rolli ja tähtsust, nagu siis, kui olin poisike ja kui käis külm sõda ning sport oli osa suurest poliitikast. Nüüd on see mingi bisnis, kus on mingid klubid, ja tõepoolest, mind ei koti, kas võidab keegi Pedersen klubist Skisuc*ers või Pärsson klubist Ski*uckers. Samamoodi jätab nende osalemine TMil mind täiesti külmaks. Selles küsimuses me omavahel ilmselt üksmeelele ei saa, ja ega kõiges peagi saama. Igal juhul kõnetab mind kordades rohkem Alar Savastveri 20. koht kui see, et Tartu maratoni võitis keegi prantslane Chaveneau.
Jaanus, FBsse läksin kunagi seetõttu, et üks kolleeg väitis, et sealt leiab palju lugusid. No essugi ei leia! (Kui just ei taha seal poolt päeva ringi konnates raisata.) FB ja Instagram on kaks häbitut eneseupitamise kanalit, kus inimesed proovivad end iga hinna eest näidata ilusamana ja õnnelikumana, kui nad tegelikult on. Ja olgem ka ausad, mul ei ole sellist p*rset, mida IGr-i kõigile vahtimiseks välja panna. Enesekriitika ennekõike! Ja FBs olen, kui oled vaadanud, sisuliselt surnud hing, panen peamiselt üles vaid ajakirjanduses ilmunud oma lugude linke. Kas mu viimase Moabi ekspeditsiooni ajast ilmus seal kas või üksainus pilt või sissekanne!? Vaata järele. Vastus on kõnekas.
Indrek Kelk kõneles TMi rahvusvahelisse sarja kuulumise kohta nii:
"Juubelimaraton on peetud ja maastikumaraton tulemas, mida veel lisada?
Kuluaarides on palju küsitud, kas Tartu maraton Visma Ski Classics Pro Touri tagasi ei saagi. Me oleme sinna tegelikult väga oodatud ja esmaspäeva õhtul sain Ski Classics juhilt David Nilssonilt sõnumi: «Indrek, Ski Classics misses Tartu maraton. Can we talk about this?». Ehk kõik see edu jõudis kindlasti kohaleasjast huvitatutele mujalt maailmast ka.
Takistuseks on ainult, et Tartu maraton ei saa riigilt nii palju toetust, nagu saavad Ironman ja Tallinna maraton, mis saavad rahvusvaheliste brändide alla kuuluda. Siis oleks meil uks lahti ja Tartu maraton võikski rahvusvaheliselt taas palju nähtavam olla, nagu see oli 2022. aastal. Aga oma jõududega tähendab see ainult väga suurt miinust ja pankrotiohtu, nagu oli kahe aasta eest."
https://tartu.postimees.ee/7966374/indrek-kelk-sai-sonumi-indrek-ski-classics-igatseb-tartu-maratoni-kas-saame-raakida
Tänud Priit, mu kohta ja nime kivisse (blogi on ju kivi juba tänapäeval) raiumast :). Jah-jah. 2a. järjest olen 20. olnud. Nagu ka Henri Roos nr 1.
Aga rahvusvahelisuse koha pealt - ma lihtsalt nägin seda kui ka üht LISAVÄLJUNDIT Eestis eneses. Igavusest pääsemist, üht alternatiivi. Mitte omaette eesmärki. See ei pea SC liige olema, aga TELE määrab palju ja ilma SC-ta telet pole taga. Või ma eksin? On olnud? Ehk ka kindlasti teisi võimalusi põnevust kütta ja mul on heameel, et üks minu pakutud suund võttis arutelus vedu. Ja lisaks on ehk teisi suundasid, kus meeli kõditada ja põnevust kohalikul pinnasel viljeleda.
NB! FH pikkust - näed -ei mäletagi _minu teada oli 75km. Sa mäletad 70km. Võta kinni, ei viitsi hetkel guugeldada. Igatahes olla alanud kuskilt järvelt ja siis mitu aastat starditi märgade varvastega ja olla otsustatud muuta. Kuna traditsioon pole kinnistunud, siis ei ole kindlust. Vasa, Marcia, Birke - kõik on kindla legendiga/trassiga seotud ja minu arvates on sel KLASSIKAL väärtus.
AlarS, no nii küll esimeseks ei saa, kui kaks aastat järjest samal kohal lõpetada - ei mingit edasiminekut. (Nali!) Aga kui tulevad välismaalased, siis garanteerin, et tuleb hoopis tagasiminek. (Kurb, kuid tõsi.)
Minu mäletamist mööda on TMilt teleülekannet teinud ka Kanal 2, aga see oli vist ainult finišikaameraga - asi seegi. Teisalt, kes see viitsib meil Eestis kaks ja pool tundi saanikaamera pilti vaadata, kuidas Pedersen, Hiietamäki, Svensson, Schibsted ja Kuusakoski viiekesi teistel pikalt eest ära olles lõpu suunas paaristõukeid lükkavad. Mis on tavalise eesti televaataja huvi selle vastu? Olematu. Need, keda võiks huvitada, sõidavad ise kohtadel 60ndast tagapool (59 esimest on välismaalased, kui just Vahur Teppan ei otsusta comebacki teha).
Jah, Andres P, juba "Kevades" ütles Tõnisson (?) välismaalaste kohta, et mis nad tulevad meie õue peale kaklema.
Kujutame ette, et tõstame välismaalaste arvu SCga liitumise teel. Siis on Alaril ja Jaanusel pehmema ilma korral tõdemist, et suusajälg läks ikka väga käest ära, lippadi-lappadi. Tagumistele tekitatud sea songermaast ärme parem räägimegi.
Ma sõitsin maratoni, kui võidutsesid vennad Auklandid. Esikümnes lõpetasid veel Rezac, Jerry Ahrlin, Oskar Svärd, Thomas Alsgaard jt. Parim eestlane Priit Narusk oli 14.. Pulleritsul elumahlad siis veel liikusid, ülikõva konkurentsiga maratoni 155. koht autasuks! Mina sõitsin poole aeglasemalt kui võitja Anders Aukland. Aasta oli siis 2009. Olid vast ajad!
Teppan ärgu munegu vaid tehku kambäkk.
Svärd ja Alsgaard sõitku oma kodus pole vaja siia ronida, Pullerits mobiliseerigu Eesti mehed kaitsele. Teppan Mae Narusk ja teised trenni tegema aitab laisklemisest.
Välismaalasi Tartu maratonile pole vaja. See on selge. Nüüd jääb veel lahendamata küsimus, et kas eestlasi Finlandiahiihtole, Marcialongale ja Vasaloppetile on vaja? Pigem mitte. Miks minna Vasale kui saab Tamsalu-Neeruti maratonil sõita? Peaks ikka puhta loll olema kui Tamsalu maratoni esisaja koht vahetada Vasal sadu kohti kehvema tulemuse vastu.
Õige, pole vaja.
Külakeskne mõtlemine meid edasi ei aita.
Välismaalasi on siia vaja, vastasel juhul see asi hääbub.
50. Maraton, Tartu 2024 ja ikka oleme vaid omas mahlas, pikal maal alla 3000 lõpetaja. Kehv.
Külakeskne mõtlemine just aitabki poodiumile.
Minu eelmise aasta tulemus - kolme võistlusega kolm poodiumit ja mitte ühtegi kaotust.
Eestis on küllalt väikseid külavõistlusi kus tavaline harrastaja saab poodiumile. Eelistan neid, kuna mulle meeldib võita. Suurematel võistlustel ei käi. Osavõtutasu on seal liiga kõrge ja mingit lootust võita pole. Veel imelikum oleks minna välismaale kaotama. Milleks?
Nii et nõus, kohalikud võitlused peaks ikka olema suunatud tavalisele keskpärasele harrastajale. Välismaalaste ja kõvemate kohalike harrastajate jaoks võite teha mingeid eraldi võistlusi, aga neid ei tohiks lubada rahvaspordiüritustele.
Nilsson hakkas Kelgu põske silitama et teeme internatsionaalse võistluse. Kogukond koos Padrega ütleb ei. Võistlus on meie küla matš ja vsjoo.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Vasad, Birkebeinerid ja Marcialongad on ainult üks edvistamine. Alutaguse, Tartu ja Haanja on mehe kanguse mõõt. Põnevuse loomiseks tuleks FISi reeglitest taganeda ja panna meeste suuskade alla flour - vaat siis läheb kihutamiseks ja mõõduvõtuks.
Oma nabaga võistlemine on väga lühinägelik onaneerimine. Häbi! Meie naaber teeb praegu Ukraina sparringpartneriga trenni, viimistleb käsuliine ja elavjõu suunamist hakklihamasinasse spartalike väärtuste järgi ning õpib seda, et kuidas edaspidi olla efektiivsem ja edukam. Meie peame samuti leidma omale sparringpartnerid. Kui vaja tuleb siia tuua Visma ja selle kaudu maailmale näidata, et siin on rahulik, rahvas treenib, on osav ja kindel ja vastupidav ootamatusteks. Tahetakse raha, siis maksame. Kaitsemeelsuse arendamiseks võiks seda maksta militaarbüdzetist, sest seal ei ole poliitilist survet. Tuleb taastada spordiroodud ja sõjaväesport, puhkpilliorkestrid. Miks need on kinni pandud? Ahjaa, raha. Eestlased koonerdasid ja jätsid rahaeraldised militaarvaldkonda unarusse.
Selleks on omakorda vaja tõsta militaarkulude osakaalu SKP-st. 2% on rahuaegse talveune tase. Sõjalise sparringkonflikti ajastul ei ole see piisav. Ukrainlased kulutavad praegu oma SKP-st 33% ja venelased tuimalt 4%. USA 3,5%. Ainult neist numbritest peaks piisama, et näidata meie sõjaväe mõttetust, kui lahja kronu, kes ei suuda tõsise surve tekkel püsti püsida. Kronu on vaja töövõimelisuse saavutamiseks korralikult toita ja treenida. Eestlastel on kombeks olla paavstimast paavstid. Miks me ei suurenda oma militaarkulusid 4+% peale SKP-st?! Laiskus. On ammu Aeg. Meil on tänases kriisieelses olukorras kohane tõsta militaarkulud isegi 9% peale SKP-st järgmiseks 9 aastaks. See annab meile võimaluse valmistuda nii, et meid ei tihata rünnata. See tase pole midagi erilist. Seda taset ületavad Omaan, Afganistaan ja Liibanon. Sellest büdzetist jätkub ka Vismale maksmiseks. Täna ei mahu eestlased isegi mitte sõjaliste kulude osas pildile - https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_with_highest_military_expenditures
Oma Visma ja puhkpilliorkestriga võid p....e kerida. Piirid kinni! Ei ühtki võõrast suusameest.
Lahing tuleb üles võtta.
Pilliorkester las mängib aga välismaalased kotti ja minema!
Kelk kurat koonerdas juubeli üritusel. Avahümn tuli jälle lindilt. Indrek nagu ei tea, et Ukraina võitleb meie vabaduse eest. Estonias teatakse ja mängitakse igal kontserdil alustuseks Ukraina hümni. Miinimum oleks enne starti olnud lasta lindilt "Ще не вмерла України" ja alles siis maratoni oma. Ohke oleks olnud kui seda oleks ette kantud pasunameeste poolt. Herem isiklikult oleks pidanud pakkuma, et oot, oot, kaitsetahe on minu teema ja ma orgunnin tasuta selle orkestri juubelikingituseks Eesti spordirahvale. Kurat, president sai kõrgeima riigikaitsjana kohale marssida ja sütitava kõne pidada aga orkestrit ei suudetud spordikultuuri osana rahvale pakkuda. See jutt ei ole niisama. See näitab, et riiki ikka väga ei huvita rahva kaitsetahe ja ei tehta temaatilist propagandat.
Kaitseväe bänd saadeti ju laiali, kui ekreike valitsuse hädavaresest rahandusminister käskis kaitseväe eelarvet 50 miljoni ulatuses kärpida.
Vimm tõuseb. Viha kasvab.
Puhkpill las töristab suusamehe matusel, mitte maratoni stardis.
Isegi kui Pullerits Kelgu kelgule läheb siis Kägu seisab ikka rahvusliku rinde eesliinil. Mehed koos teeme ära, no pasaran!
Kui sa enda harimist sama kompromissitult võtaksid siis oleks maailm parem koht! Proovikivina võid Priidu loengud lõpetada vähemalt B peale, siis vaatame palju sul seda pasaran energiat veel sees on..
Kägul ei ole olulisi tuttavaid eliidi ringides ja punase rubiiniga sõrmust mille Königsbergi peapiiskop Pulleritsule sõrme torkas Liivimaa ja Eestimaa kubermangu üli vojevoodi märgiks ja tunnistuseks.
Kägu on pika vaatega mees, Z-maratoni lõžnik.
Katsuks Kägu tagasi meelitada omade sekka. Tubli mees on ju, võimsad lihased ja suur aeroobne kapatsiteet.
18:10 selles plaanis on Pullerits Kägust ees pikalt pikalt
On küll hüpoteetiline eelis kuid see ei päde.
Kägu on mees kes ei karda poriplekke rattakingadel, kui vaja võtab otsad pihku ja juhib/hoiab, vajadusel haarab ka midagit muud oma raudsesse haardesse ja pigistab nii et rubiinsõrmusega meestel jääb kannatamiseks hapnikku puudu.
Priidu puhul me teame et saab paartuhat tähemärki plära ja ei midagi muud.. Erinevust märkate?
Ei teagi nüüd kelle kintsu kaapida kas Kägu või Pulleritsu? Kõvad mehed mõlemad.
Postita kommentaar
<< Esileht