Jaanus Laidvee: «Lõpeta, kurat, ära juba!» ehk miks tänavune Suur Mõõduvõtt oli närvilisem kui kunagi varem

Seekordne Suur Mõõduvõtt, mida laiem avalikkus teab Tartu maratoni nime all, ähvardas tulla jälle väga keerulistes ilmaoludes ehk sisuliselt eelmise väljakutseterohke maratoni kordusetendusena.

Kui läksin laupäeval maratoni rajale viimast lahtisõitu tegema ja suuski testima (fotol vasakul), valitsesid samasugused olud nagu viimasel Suurel Mõõduvõtul, temperatuur +1 kraadi ja järjest sadav lörtsine lumi koos märja rajaga. Kui eelmisel aastal kliistrisuusk nendes värske lume oludes peaaegu ei töötanud (lumi hakkas kiirelt pidamisalale alla pakkima), siis nagu olin oma sel aastal soetatud uute nowax-suuskadega (tuntakse ka kui zero) esimesest suuremast tõusust jäljes probleemideta üles sõitnud, läks nägu laiale naerule ja sisimas palusin taevataati, et samasugused rasked olud (sula koos pidevalt juurde sadava lumega) kestaks kogu maratoniaja.

Hea lugeja võib nüüd küsida, et miks, kas siinkirjutaja (fotol all paremal) on väikestviisi masohhist? Ei ole, aga kuna sellistes oludes on nowax-suuskadel kliistrisuuskade ees eelis ja kuna eelmisel aastal olin kliistrisuuskade tõttu hävijate leeris, siis sel aastal poleks ju palju tahetud selle eest revanš saada. 

Siin tasub veel tähele panna, et kuna nowax-suusad on kasutatavad ainult ühe väga konkreetse ilma korral, on neid võimalik ka suhteliselt vähe kasutada, mistõttu selliseid suuski on vähestel ja seda tugevamalt joonistub välja nende sõitjate eelis, kellel vastav paar õigel päeval võtta on.

Laupäeva õhtul läks ilm miinusesse ja ka pühapäeva hommikul staadionile sõites näitas termomeeter -1 kraadi. Kui laupäeval oli rada vesine ja pehmegi, siis pühapäeval pärast rajamasina ülekäimist oli jälg korralik ja kõva ning jäise struktuuriga.

Valida oli niisiis nowax-suusa ja kliistrisuusa vahel. Mõlemad valmistas ette Skiwax Europe. Suusatestil olid mõlemad jäljes natuke hellad (minu üllatuseks ka kaetud kliistrisuusk). Kui aga jälje kõrval nowaxiga mäest üles läksin, sain seda teha ilma käärsammuta hästi pidades, kliistriga sama tehes hakkas kergelt pakkima ja jälge tagasi astudes takistas see pakkimine esimesed meetrid tuntavalt libisemist, lisaks libises ka ilma pakkimata kliistrisuusk natuke kehvemini kui nowax. Otsust polnud raske teha, et lähen nowaxiga.

Startisin 1. stardigrupi, mis Visma Classic sarja proffide lisandumisel oli sel aastal numbritele 150-300, esimesest reast (fotol ülal vasakul). Minust kohe kahel parempoolsemal rajal head kaaslased Suusasemude tiimist Emeri Lepp (fotol paremal eespool) ja Alar Savastver ning vahetult minu taga vana võitluskaaslane ja Eesti jalgpallikoondise raudvara Raio Piiroja, kellega oleme aastaid koos suusaradadel rammu katsunud ja kord üks peal olnud, siis jälle teine. Viimasel Tartu maratonil edestasin Raiot 26 sekundiga ja ühe kohaga, vastavalt 84. ja 85. ning ma võin mürki võtta, et see oli tal väga hästi meeles ja minu taga starti oodates käis tal vähemalt korra peast läbi, et sellele Laidvee-poisile seekord küll kaotada ei tohi.

Start oli väga närviline, ei mäletagi sellist. Kas Visma proffide mõju mehepoegadele, et iga hinna eest on vaja ala maailma absoluutsete tippudega kasvõi mõni kilomeetergi koos suuta sõita või mis, aga pidevalt tallati nii suuskade kui keppide peal, sajatati ja lõhuti keppe rohkem kui tavaliselt – rajal vedeles mitmeid katkisi kepiotsi. Mitu meest ka kukkus, tõenäoliselt kliistrivennad.

Tunne oli aga juba stardieelsel (fotol paremal) soojendusel selline, et taolist värskust kui nädal varem Alutaguse maratonil polnud. Triitseps oli natuke tuim, reied kanged ja pisut puised. Ei oskagi öelda, millest see tingitud, kuna pärast Alutagust olin teinud ainult taastavaid trenne korraga tund kuni tund ja 20 minutit ning viimastel päevadel keha üles äratamiseks sekka ka kiiremaid 1-2-3-minutilisi lõike, millest osa maksimaalse kiirusega – täpselt nii nagu igal aastal.

Esimesed tõusud läksid kõik paaristõugetega, ka esimene järsem nukk Väikse Munamäe taga. Pärast Valga maanteed esimesel pikemal tõusul kolmandal kilomeetril proovisin ka vahelduvat tõuget ja pidas hästi, isetekkeline naeratus jälle näol!

Servamäel, neljandal kilomeetril, koperdasin ise kuidagi ära ja panin mõlemad käed maha ja et püsti saada, pidin ka jalad laiali ajama. Hõikasin kõva häälega tagumistele: sorry! Minu taga olev mees oli nii mõistlik, et ühtegi paha sõna ei öelnud, vaid väga asjalikus toonis kommenteeris, et kõigil juhtub ja paanitsemata ootas, kuni jälle jalul olin ja taas edasi kühveldasime. Ma ei tea, kes too hea suusataja oli, aga selliste meestega on alati suur rõõm ühes pundis sõita. Oleks neid rajal rohkem!

Servamäest üles saanud, jätkus sõit (fotol vasakul) küllaltki närvilises meeleolus, pean silmas ümberringi vajutavaid konkurente, sest ise ma võistluse ajal ei stressa juba ammu. Ütlen ainult siis kõva sõna, kui keegi tõesti idiootsusega hakkama saab või korduvalt ühte sama viga teeb, nagu too härra, kes eesli järjekindlusega mu kepikulpidel ja suusakandadel sõna otseses mõttes tallas. See kõlas kuidagi nii: «Lõpeta, kurat, ära juba!» See mõjus hästi, kuna diplomaatiaga taolistes olukordades kaugele ei suusata, sest kepist jääksid ilma kiiremini, kui karta oskad. Matu TP-s 12. kilomeetril olin 167. kohal.

Ühel tõusul enne Harimäge kukkus otse minu eessõitja endalegi niivõrd ootamatult, kus üks jalg lendas seljataha nii suure hooga, et tagumine suusaots käis laksti vastu kukalt. See võis küllaltki valus obadus olla, aga kui tal hoo pealt kliister järsku kinni tõmbas, siis sellisest tagajärjest reeglina pääsu pole. Oma suusaga tavaliselt siiski vastu kukalt ei saa, selleks peab eriti sitt päev olema.

Sõideti peamiselt ühes reas ja ebakorrektne oleks öelda, et ühes jäljes. Sõideti TV-saani poolt kinni pressitud vasakus ääres, kus pinnas oli kõva ja jäine, ka laskumistel sai sealt kiiremini alla, mis tekitas aga ohtlikke olukordi, kus tuli väga tähelepanelik olla, et ise püsti jääks ja kukkunud eessõitjale mitte tagant sisse sõita, sest neid olukordi ikka oli.

Ses mõttes oli tegu paljuski eelmise aasta maratoni kordusega, ainult selle vahega, et tookord sõideti klassikajäljes (tõenäoliselt ainult seetõttu, et mullu ei tehtud rahvusvahelist telepilti ja rajalt puudus lumepress-saan). Minu jaoks oli suur vahe veel selles, et soovi korral sain kasutada siiski kõiki jäljepaare, sest nowax-suusad töötasid tõusudel paremini mitte selles kõige sõidetavamas ja jäisemaks nühitud klassikajäljes, vaid jäljepaaris, milles oli vähe või palju värsket lund, vahet pole, sest nowax-suusa eelis kliistriga määritud suusa ees on, et sellele ei hakka kunagi lumi alla pakkima.

Tõus Harimäele läks küllaltki ladusalt peamiselt seetõttu, et suusk töötas eriti just tõusudel väga hästi. Isegi kui kõige läikivamal jäljepaaril tekkis pidamisega probleeme ja suusk hakkas tagasi lipsama, hüppasin kiirelt (fotol vasakul) kõrvalolevasse lumisemasse jälge ning seal pidas jälle korralikult. Tõusud olidki seekord need kohad, et kui tundsin endas jõudu ja soovi eespool sõitja(te)st möödumiseks, siis tegingi seda just tõusudel, sest kliistrimehed olid kohati pakkimisega hädas ning kogu raja ainult paaristõugetega läbijad jäävad samas pundis vahelduvsõitjatest nagunii natuke maha. 

Samas, nagu ütlesin, polnud kehas kergust ja jalad olid terve sõidu vältel liiga kanged ja päris «lahti», nagu need tavaliselt peale umbes 1-1,5-tunnist sõitu lähevad, ei läinudki, mistõttu oli vahelduvtõukeline sõiduviis seekord liiga kange sõiduviis – ei olnud tavapärast lõtva ja lennukat sammu. (Fotol paremal Raio Piiroja.)

Harimäe tipus (maratoni kõrgeim punkt, kõrgus 211 meetrit) oli tunne täiesti okei, sest hoidsin selle kõige suurema tõusunurgaga umbes kolme kilomeetri pikkusel lõigul väikest varu, mida peegeldab hästi ka pulss. Harimäe tõusu maksimaalseks pulsiks sain kõigest 157, varasemalt olen seal aga ka 170+ numbreid näinud. Harimäel 17. kilomeetril olin 176. kohal.

Harimäelt alla libises suusk täiesti normaalselt, kuigi uisusuusavendade kiirus oli siiski parem ja sealt edasi kuni Kuutsele kulges sõit hea tundega, ilma vahejuhtumiteta ja tõsise töö tähe all, ütleme nii. Ande TP-s 23. kilomeetril olin 177. kohal.

Kuutse TP-s oli erkpunases jopes ja Suusasemude vestis Raul Olle joogiga ootamas ja enne vasakule mäest alla laskumist haarasin Raulilt pudeli ja see Taavi Kaivi ning Alar Savastveri (fotol vasakul) poolt «kokku keedetud» spordijook, mis sisaldas ka tuntavas koguses energiageeli, maitses ikka väga mõnusasti! Kuutse TP-s 32. kilomeetril olin 176. kohal.

Suusasemude tiimil polnud algselt plaanis minna välja organiseeritud jootmisega, vaid et igaüks vaatab ise, kuidas saab ehk kasutab oma abilist, kelleks tavaliselt on armastav abikaasa või sinnapoole teel olev kaunis naishing.

Tõenäoliselt sai pöördepunktiks reede varahommik, kui raudvara Raio Piiroja mulle helistas ja küsis, kas Suusasemud jootmist korraldavad ja kui jah, siis kas ta saaks ka teenusesaajana lisanduda. Vastasin, et minu teada me jootmist ühiselt ei organiseeri, aga küsin meestelt igaks juhuks üle. Semudelt sain vastuseks: kes vaatab ise oma jootja, kes võtab joogipudeli kaasa ja kes kasutab korraldaja jootjaid. Andsin Raiole teada, et igaüks vaatab seekord ise.

Arvatavasti jäi jootmise küsimus meile kõigile mõneks ajaks pähe tiirlema, eelkõige Suusasemude eestvedajale Taavi Kaivile (fotol paremal), kes andis laupäeval tiimile teada, et me siiski organiseerime jootmise ja vastav team-meeting toimub kell 19.30 Otepääl. Seal kinnitati jootmistiimi liikmed, jagati ülesanded ja muud olulised korraldused ning kolm autonoomset tiimi olid valmis Suusasemude 15 sõitjat ära jootma, igaüks kahes TP-s.

Siinkohal tahangi tänada teid, jootmistiimi liikmed: Reet, Maarja, Maret, Katrin, Rainer, Raul, Raiko, Raivo, Andres, kes te tegite kõik selleks, et igas TP-s saaksid eeskujuliku jootmisabi kõik tiimi sõitjad. Suur aitäh teile!

Kuutsest edasi oli ka veel kõik korras ja täiesti mõnus oli lasta. Kõva jäljepõhi on raske mehe unistus ja nii harva, kui meie vahelduvates Eesti oludes tugevat rada on, seda rohkem oskavad minusugused olukorda nautida. Kõva rada kestis minu positsioonil sõites kuni finišini välja. Peebu TP-s 39. kilomeetril olin 169. kohal.

Umbes 22 km enne lõppu aga kukkusin omast lollusest. Parem suusk jäi mingi jääkonaruse taha kinni, kaotasin tasakaalu ja lendasin paremale küljele maha ning kuidagi nii kehvalt, et kepid, suusad sõlmes ja kiirelt püsti ei saanudki. Senikaua kui seal ukerdasin, libises kogu minu taga olev punt – 10 meest – mööda, sest kukkumise hetkel olin pika rongi veduriks ja kukkumine leidis aset kerge tõusunuki tipul ehk kohe laskumise alguses, kus hoog juba küllaltki üleval. Sellised oma vead on maratoonarile nii valusaks mentaalseks laksuks, et nendest taastud ikka päris mitusada meetrit. Aga läbi selliste tagasilöökide karastub maratoonar järjest raua sarnasemaks!

Selles pundis olid ka head tiimikaaslased Mihkel Noor (fotol vasakul) ja Erkki Hummal (fotol all paremal) ning see oli mõnusas tempos minev punt, kelle sabas mõnda aega sõita oli veel väga okei.

Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas aga jõud kehast kaduma, esmalt kätest, triitsepsist, hiljem juba ka jalgadest. Need olid selged märgid, et olen jäänud energiavõlga ja kuna kohe oli järgmine, Palu joogipunkt tulemas, panin kõik lootused sealt saadavale järjekordsele jõujoogile – sõna otseses mõttes! Palu TP-s 46,6 kilomeetril olin 174. kohal.

Jook oli küll õige maitsega, aga tuntavat mõju see ei avaldanud. Vastupidi, nõrkus läks järjest suuremaks ja juba paari kilomeetri pärast (ühest hetkest alates käib see kõik kole kähku…), umbes 14 km enne lõppu, jäin sisuliselt seisma. Kuidagi taarusin edasi, aga sain aru, et asi on ikka väga räbal ja olen tõenäoliselt saanud elu esimese haamri või vähemalt sellele väga lähedal.

Nüüd oli asi selge, et a-i-n-u-l-t meie suurepärase jootjatiimi valikuga piirdumine oli viga – vähemalt minusuuruse mehe puhul – ja sekkuda tuleb täiendavalt. Võtsin numbri alla kleebitud geeli (mul neid seal alati maratonidel kaasas kaks tükki) ja pigistasin aplalt tühjaks. Metsavahel loomulikult midagi peale juua polnud, aga see oli väike mure. Seejärel taarusin edasi, aga tean väga hästi, et pilt oli kõrvaltvaatajatele omajagu koomiline. See on niivõrd naljakas tunne, et kõik on justkui korras, pulss madal, isegi liigagi, mootor töötab ilusti, aga kui surud keppidele ja omast arust täie jõuga lükkad, on tunne, et kätest on järel ainult kuivanud pilliroo varred ja mitte mingit jõudu pole, sest palju tolku sellest surumisest pole, jõudu taha lihtsalt ei tule…

Raul Olle (fotol vasakul, temast paremal Andres Juursalu) oli jälle jootjana Hellenurme TP-s (53,5 km) ja ulatas joogi. Kui olin selle laskumise eel haaranud ja hooga järjest kaugenesin, hüüdis ta kõva häälega mulle järele, et joo kõik tühjaks, lõpuni! Ju väga kogenud maratonihundi silm sai kohe aru, mis konditsioonis ma olen ja mida veelgi hullemat võib mind varsti tabada. Etteruttavalt võib öelda, et ega Rauli eelaimdus teda petnud. Hellenurme TP-s 53,5 kilomeetril olin langenud 190. kohale.

Kulgesin kuidagi edasi ja kui lõpuni jäi veel 8 (tõenäoliselt mu elu pikimat!) kilomeetrit, haarasin numbri alt teise geeli ja pigistasin sama aplalt kurku nagu eelmisegi, kuna midagi paremaks polnud veel läinud. Sõitjate grupid möödusid minust kui kiirrongid.

Kui lõpuni jäi 5 kilomeetrit, hakkas olukord vähehaaval paranema ja jõuvarud mingil määral taastuma ning suutsin mingitki liikumiskiirust tekitada, kuid asi oli normaalsusest muidugi kaugel. Finišisse jõudsin ajaga 3:30.18 ja kohaks sain 220. Viimase 16 kilomeetriga kaotasin 46 kohta. Hea võitluskaaslane Piiroja lõpetas ajaga 3:18.49 ja sai 143. koha ehk seekord oli minu kord pähe saada, ja seda kalendriga.

«Mis siis sõidust sõelale jäi?» küsitakse moodsal ajal sageli. Sain juurde väärt kogemuse, kui palju energiat mu keha tugeva pingutuse jooksul ikkagi vajab ja edaspidi oskan selle teadmisega maratoni ajal kindlasti paremaid otsuseid teha (fotol paremal).

Miks ma aga varem oma tavapärast kahte geeli ei tarbinud? Kuna kasutasin maratonil esimest korda geeli sisaldavat spordijooki, siis uskusin, et sellest piisab ja joon koos joogiga ka piisava koguse energiat andvat geeli sisse. Reaalsus oli aga teine ehk minu liigne usk teistsugusesse jooki maksis seekord kätte.

Tartu maratoni piltide autorid: Sportfoto, Nele Laidvee ja Katrin Lang.