Pullerits: Miks tuli Tamsalu maratonil piirduda alles 23. kohaga?

Rinnanumber oli ühekohaline – 8 (parempoolsel fotol keskel). Nii sai Tamsalu-Neeruti vabatehnikamaratonil startida kohe esimesest reast – sest ega saa ju hakata kohe pärast paugu kõlamist teistele meetreid ära andma, ütleb Suusasemude tiimi kuuluv Rimo Timm (28), laevaehitusettevõtte Baltic Workboats müügijuht, kes nädal tagasi lõpetas Viru maratoni 17. kohaga; eelmine aasta oli ta Virus koguni neljas ja Tartu maratonil sai 16. koha.

Kuidas Tamsalu maratonil stardist minema said ja kunas tekkis tunne, et täna loodetud tulemust vist ei tule? 

Start (fotol vasakul) oli okei, läks ilma suuremate draamadeta, midagi ei juhtunud, üllatavalt rahulik oli. Tavaliselt on stardis ikka rohkem tõmblemist. Sain ilusti liikuma, enesetunne oli täitsa hea, kõik sujus hästi, aga umbes 10.-15. kilomeetril oli järsku kogu keha krambis. Sealt edasi oli korralik kannatamine. Selline tunne oli, et oleks vaid raja ääres keegi, kes köit pakuks.

Kas tavaliselt käib alguses kõva positsiooniheitlus?

Seekord oli tõesti suhteliselt rahulik. Tamsalus on rada alguses suhteliselt lai, nii et pole hullu. Kohe sai normaalselt sõitma hakata. Aga näiteks Kõrvemaal, kus on algul kaameli küürud ja kitsam rada, käib hull rabistamine, korralik olelusvõitlus. Olen isegi seal suutnud paaril korral kepi ära murda.

Mis positsioon õnnestus nüüd Tamsalus algul sisse võtta?  

Algul olin grupis kolmas-neljas. Siis võtsin mingil hetkel juua ja kukkusin grupis tahapoole. Umbes 10. kilomeetri peal läks raskeks.

Mis selle põhjus võis olla?

Ei oska öelda. Üle-eelmisel nädalal oli Suusahullude klassikamaraton, paaristõugetega, seal oli enesetunne täitsa hea. Aga eelmisel nädalal Viru maratonil ei jõudnud ja täna samamoodi. Ei teagi, milles asi, sest puhkeseisundis on pulss 40 juures, täitsa normaalne ja tavaline, ületreenitust ei tohiks olla.

Kirjelda, mis täpsemalt kehaga juhtus, et ei jõua!

Igal pool, sääremarjades, reites, triitsepsites, hakkavad nagu krambid tulema ja ei suuda enam lükata. Varasematel aastatel ei ole mul sellist asja tekkinud, vähemalt sellises sõidufaasis mitte; kui, siis viimasel 5-10 kilomeetril, kui hakkavad vahed tekkima.

Kuidas selle ajani võistlustunne oli?  

Selle ajani tundus täitsa mõnus võrreldes eelmise nädalaga. Oli isegi mugav sõita, aga siis oli järsku sein ees.

Tamsalus oli ilmselt positsioonivalikul tähtis tugeva tuule tõttu targasti teiste selja taha hoida, et mitte lolli tööd teha?

Esimesel poolel [distantsist] oli tuul tagant ega eriti seganud. Kui sa grupis eespool oled, on see mõnusam, et lõõtsaefekti on vähem; kui oled grupis tagapool, tekib lõõtsaefekt: korraks võtad tempo maha, siis pead jälle kiirendama. Tuuleteema oli pigem distantsi teisel poolel, kui sõitsin suhteliselt üksi. Siis tuli küll tuult korralikult raiuda. Ja selliseid lumevaale ja nii pehmet rada, nagu seekord põldudel oli, ei ole ma vist kunagi Estoloppeti maratonidel näinud.

Kas esimesed kolm-neli meest pidid rada sisse ajama?  

Natukene, aga ega tagapoolgi väga vahet olnud, sest rada oli nii pehme. Minu ees oli 15 meest läinud, aga suusad vajusid ikka sisse. Ega rada kinni sõidetud.

Kui rasked tundusid Pariisi tõusud keha seisundit silmas pidades?

Seal võtsin veidi gaasi maha, võtsin rahulikumalt. Nägin, et esimesed on läinud, siis tulid kaks tüüpi tagant, ootasin neid järele, sain 10 kilomeetrit koos nendega sõita. Seekord ei olnud Pariisi kõik karmimad lõigud sees, oli ainult pooleteistkilomeetrine nii-öelda valgustatud ring, kus tõusud on suhteliselt leebed. Korralikke seinu, mis on Pariisis võimalik [maratonile] sisse panna, seekord ei olnud.

Huvitav, mispärast ei olnud? 

Ei tea. Eelmisel aastal ka ei olnud neid sees. Võib-olla tagumistele sõitjatele lähevad need liiga raskeks. Nüüd ja eelmisel aastal oli nende tõusude asemel Pariisi põldude peal tiirutamist rohkem.

Kui esimesed olid eest läinud, siis mis eesmärgiga edasi sõitsid?

Kui eelmise aasta tulemusi vaadata, siis oleks tahtnud igal juhul top 10-sse ära sõita. Hooaja alguses olid eesmärgid natuke suuremad, aga nüüd on niimoodi läinud...
Kuskil kuus-seitse kilomeetrit enne lõppu jäin üksinda, punnitasin üksi. Kilomeeter enne lõppu kaotasin veel kaks kohta. Eks ma nii lõpuni tulin, nagu jõudsin. Keha oli suhteliselt tühi.

Kui kõva oli tagasiteel tuul?  

Tagasiteel oli, jah, tuul rohkem vastu põldude peal, kohati oli ikka tunne, nagu raiuksid läbi seina. Põldudel oli hästi palju lahtist lund, lisaks tuul – huvitav kogemus. Põldude lõpuosas läksid kaks paarimeest ära.

Tamsalu terviseradadel, maratoni viimasel viiel kilomeetril, tulevad taas tõusud. Kuidas neid sõita oli?

Seni on, jah, suhteliselt lauge, aga seal tuleb enne finišit kolm-neli tõusu moodi tõusu. Need olid suhteliselt rasked. Rada oli pehme ja seal on huvitavad kurvid ka. Sõber, kes natuke tagapool sõitis, suutis seal suusa ära murda. Seal on 90-kraadised kurvid, ta ei olnud varem Tamsalus käinud ja pani kurvist otse.

Pehme ilmaga on vist kurvid problemaatilised, raske on pööret teha, kui lund on palju?  

Muidugi. Ja lõpus on jalg juba pehme ja rada on väga pehme. Ma ei mäleta, millal ma võistlustel viimati kukkusin, aga nüüd Pariisist Tamsalu poole tagasi tulles olid lumevaalud kohati nii suured, ise ka pehme, et kaks korda suutsin külje maha panna, sest suusk jäi lumevaalu kinni. Hakkasin välja tõmbama, aga ei tulnud.

Lõpus viimastel kilomeetritel sul kuskilt enam reserve võtta polnud?  

Ei olnud. Tagant võeti hoopis mind. Tahtsin lihtsalt lõpuni jõuda. Ma ei olnud Tatjana Mannimale (parempoolsel fotol) päris ammu kaotanud, aga täna ta võitis mind päris pikalt. Ja teist naist olen ma tavaliselt edestanud viie minutiga. Täna oli teine naine finišis ainult 10 sekundit minust taga.

Millal Mannima mööda läks?

Ta oli algusest peale liidergrupis ja kui umbes 15. kilomeetri peal grupist maha jäin, läks ta koos grupiga eest ära.

Kui kõva lahing lõpus liidergrupis tavaliselt lahti läheb?  

Enamasti on rajad lõpupoole kitsamad, kui põldude pealt metsade vahele jõuavad. Selleks ajaks tuleb normaalne positsioon kätte võidelda. Kui lõpus keegi grupis enam ei jõua ja hakkab vahet sisse laskma, siis härrasmeeste kombel ikkagi tõmmatakse koomale ja lastakse need mööda, kes jõuavad. Pigem on alguses madistamist rohkem. Lõpuks tuleb hea positsioon kätte võidelda enne otsustavaid hetki. Kui jõudu on, siis saab panna igast asendist.

Kui valusalt tuleb lõpus punnida, et pjedestaalikohtadele konkureerida?

Põhimõtteliselt peab silmamunadest pritsima viimastel kilomeetritel piimhapet välja. Ikka täitsa viimase piiri peal peab end tühjaks sõitma.

Oled vahel lõpu eel murdunud ka? 

Eks ikka. Ühel hetkel, kui tuleb sein ette, siis lihtsalt kätest kaob jõud ära. Pulss on kõrge, paned ikka, aga pole enam seda jõudu, mis kõvasti edasi viiks. Otseselt alla ma ei anna, aga kangi olen ikka saanud.

Mida selleks vaja oleks, et mõni maraton ära võita?

Eks see nõuaks ka suvist kõva erialatreeningut, rohkem rullsuuska, rohkem spetsiifilisi jõuharjutusi, et organism paremini valmis oleks.

Kui tähtis on lõpus viimasel kolmel kilomeetril kannatamise võime?  

Kindlasti on vaja pikki trenne teha, et organism pika pingutusega harjuks, ja siis pika trenni lõppu ka veel kiirendusi, et organism ikkagi teaks, mida oodata.

Mis mulje maraton kokkuvõttes jättis?

Seekordne Tamsalu maraton oli suhteliselt sündmustevaene. Kui muidu eesotsas grupis sõidad, siis ikka midagi juhtub: keegi kiirendab, lähed kaasa, on rohkem toimetamist, aga sel korral oli suhteliselt palju üksi sõitmist ja actionit oli vähem. Natuke nagu igav isegi. Muidu, kui eesgrupis sõidad, on pinget rohkem. Kui jääd üksi madistama, siis tead, et midagi püüda ei ole. See on veidi tuim nühkimine.

Tõmbab see lipu mastis veidi allapoole? 

Eks see mingil määral ikka emotsionaalselt mõjub, aga seda ei saa öelda, et ma käigu välja võtaks. Eks ma ikka pingutan ja üritan järele hoida, aga kui keskmine pulss on kõrge, siis eks see emotsionaalselt ikka veidi motti maha tõmbab.

Mis seekord keskmine pulss oli?

179. Mul on maksimumpulss 200 kandis. Kui ma 5 või 10 km jooksen, on keskmine 190 kandis.

Mis seekordse maratoni õppetund võiks olla?  

Eelmisel nädalal sai tehtud kolme aasta kõige kehvem tulemus Estoloppeti maratonidel, kui Tartu maraton arvestusest välja jätta, ja nüüd sai 23. kohaga ka too tulemus üle trumbatud. Head emotsiooni või positiivset ei ole siit kaasa võtta. Tuleb võib-olla korra Synlabist läbi käia ja vereproovid anda. Tundub müstika, sest puhkeoleku pulss on okei, enesetunne on ka täitsa okei, aga sõidu ajal lihtsalt ei jõua.

Kui palju trenni oled teinud? 

Trenni on korralikult tehtud, sai novembris isegi Itaalias Livignos laagris käidud. Enne Estoloppeti hooaega kogunes umbes 1500 kilomeetrit, natuke rohkem kui eelmisel aastal. Kui kahtlustada ületreenitust, peaks puhkeoleku pulss kõrgem olema. Aga Suusahullude maratronil kaks nädalat tagasijõudsin sõita. Võtaks nädalaks-paariks hoo täitsa maha ja siis prooviks uuesti.

Arvan, et Alutaguse ja Tartu maratoni jätan vahele ja võib-olla Tallinna maratonil olen stardis tagasi. Kui organism ei suuda või ei taha pingutada, ega siis talle peale andmine head tee.

Kuidas sul ikkagi nii ette on õnnestunud jõuda, et sõita Estoloppeti maratonidel parimatega koos?  

Jah, eelmisel aastal ma naljalt ikka top 10-st välja ei langenud, kokkuvõttes olin neljas. Olen Urmas Randma juures teinud suvel jooksutrenne ja talvel omal käel suusatanud, nii on see tulnud. Jooksutulemused läksid suvel paremaks, see tekitabki hämmingut, miks praegu Estoloppetil ei suuda sõita. Võib-olla peaksin natukene ka suusatehnikat lihvima, ilmselt oleks sellest samuti kasu.
Arvan, et uisus on mul rohkem potentsiaali kui klassikas. Klassika on tänapäeval eesotsas ikkagi ainult paaristõugetega sõitmine, aga ma olen kleenuke, pigem on mul uisus rohkem potentsiaali.
(Pikkus 177 cm, kaal 68-70 kilo.)

Kui mitu tundi nädalas trenni teed? 

Nädalas kuus-seitse korda. Ettevalmistusperioodil teen 12-15 tundi nädalas, ja kui on rahulikum periood, siis 8-10 tundi nädalas.

Ja eesmärk on mis?

Selle aasta Estoloppeti eesmärk oli vähemalt top-6 sisse sõita kokkuvõttes, nagu eelmisel aastal, aga selle võib vist maha kanda, tuleb järgmise hooaja poole hakata vaatama. Hooaja põhieesmärki niikuinii enam ei täida. Tuleb reaalsusega leppida. 

Laupäevase Tamsalu-Neeruti maratoni fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix