Nn uue aja inimesed teevad meid häbematult maha. Kas panite jaanuari keskel Postimehes tähele hariduspsühholoogi Grete Arro pikka intervjuud, mille pealkiri kuulutas: «Vanamoeline arvab, et elu on võistlus.»
Lubage parandada: «Eluvõõras arvab, et elu ei ole võistlus.»
Ajakirjanik kolleeg Andrus Karnau
esitas Arrole väga õigeid küsimusi, et elu on siiski võistlus, sest eksamitulemustest sõltub pääs gümnaasiumisse, ülikooli või töökohale; et looduses käib pidev võistlus valguse ja toitainete pärast. Arro seadis vastustes kahtluse alla selle, kas kehalise kasvatuse tunnis tohib võidu joosta, samuti selle, kas võidujanu on ikka peamine inimest liikuma panev tegur, aga ka selle, kas võistlemine siiski ergutab ja motiveerib.
Mul ausalt öeldes kama kaks, mida Arro või keegi teine temasuguse mõttelaadi esindaja arvab ja ütleb. Meil kõigil on tema arvamustest kama kaks. Ta võib kuulutada, et võistlemine on paha ja sellest tuleb lahti saada, võib tembeldada seda isegi vanamoeliseks, aga kui mulle meeldib võistelda, siis ma ka võistlen – ja tulemus on see, et kui läheb tulemuste põhjal kohtade või hüvede jagamiseks (sest mille muu põhjal sa neid ikka jagad – kohe tulevad kaela moodsa aja süüdistused igat sorti diskrimineerimises), siis on mul märkimisväärselt suuremad võimalused neid saada kui noil, kes ei ole asja võtnud võistlusena. Loogiline ju: neil ei ole minuga võrreldes midagi ette näidata.
Arro-suguste mõttemaailm esindab puhtakujulist eluvõõrast idealismi. Ja me ei pea siin isegi rääkima spordist. Me võime rääkida töökoha saamisest: tahetakse näha CV-d, kus pinnale jäävad need, mis on muljetavaldavamad. Teisisõnu: lõppvooru pääsevad need, kellel on eluvõistluses rohkem ette näidata. (Jah, muidugi on erandeid, näiteks koha saamine tutvuste abil, aga ma räägin siin üldpildist.)
Lähme konkreetsemaks. Kas Marju Lauristin oleks teinud mulle pakkumise minna õppima New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, kui mul poleks olnud kõige paremad hinded ja õpitulemused? Ei oleks! Kas ma oleks saanud tööle uudisteajakirja Newsweek toimetusse, kui mul poleks rahvusvahelises konkuretsis olnud ette näidata töised tulemused, sh ajakirja Favoriit asutamine ja peatoimetamine? Ei oleks! Kas ma oleks saanud Fulbright teadusstipendiumi Marylandi ülikooli ajakirjanduskolledžisse, kui mul poleks ette näidata olnud samuti tugev CV? Ei oleks! (Üks toonasesse žüriisse kuulunu ütles, et mul oli mäekõrguselt kõige võimsam avaldus – see ju selge märk võistlusest, teistega võrdlemisest.)
Kas mu blogi oleks elu sisse saanud, kui mul poleks suusatamises, jooksus, rattasõidus olnud ette näidata tulemusi, mis olid märksa paremad kui enamikul, seega mõjudes neile motiveerivalt? Vaevalt ju! Kas ma oleks võitnud Eesti ajakirjanduskonkursil kahel korral parima arvamusloo ja kahel korral parima olemusloo preemia – ja spordiajakirjanduse konkursil nii palju preemiaid, et ma ei tea enam öelda, kui palju –, kui need lood poleks teistega võistluses paremaks osutunud? Ei oleks!
Aga aitab minust. Mõelge nüüd endast. Mõelge sellele, kas te oleks saavutanud elus enamiku neid asju, mille olete saavutanud, kui te poleks selle nimel võidelnud, võistelnud. Jah, mõnele kukub ka õnn sülle, näiteks võidab lotoga suurema summa, aga selle peale ei maksa panustada – enamikuga seda ei juhtu. Teisisõnu: kui tahad elus midagi saada, siis selle nimel tuleb pidada võitlust. Jah, ka võistelda, st olla teistest parem, sest näiteks häid töökohti on alati piiratud hulgal, aga et seda saada, tuleb suuta teistest parem olla. See on puhtakujuline võistlus.
Ma ei saa aru, kelle huve Arro-sugused esindavad ja teenivad, kui nad ajavad oma sinisilmset juttu, et elu ei ole võistlus. On võistlus, ja seejuures vägagi karm.
Fotod 1-7: Tartu Tähtvere spordipargi kilomeetrine nn Lauri ring laupäeva, 29. jaanuari hommikupoolikul. Fotode autor: Priit Pullerits
23 Kommentaarid:
Tegelikult VÕITLUS.
See blogi sai ikkagi tuule tiibadesse mitte sportlike tulemuste pärast vaid sellepärast, et Priit on altruist ja võttis vaevaks promoda rahvasporti kaaskulgejate seas. Naiivses lootuses, et rahvasport läheb popiks ja seetõttu paraneb inimeste eneseusk ning sisemine väärtustamine. Naised muutuvad saledamaks ja seksikakas (mitte, et paksud vähemseksikad oleks aga ikkagi) sest liibukates naine on alati seksikas. Selle tulemusena imporditakse Eestisse rohkem tiiraseid mehi, kes ihaldavad suhteid meie näkkidega ning toovad kaasa oma varanatukest Eesti majanduse toetamiseks, et meil kõigil oleks parem elukvaliteet ja Priidu tööandjal äri õitseks, sest jõukas rahvas ostab rohkem meediatooteid. Nii on lood. Elu on presentatsioon. Tuleb ennast järjepidevalt presenteerida, et olla pildis ja saada feimi, et toitu endale nina alla peibutada, mida mõnuga ära nosida. Kõigile on võimalus, kõik saavad elust osa. Mõni rohkem mõni vähem. Suuremad enam ja väiksemad vähem. Võtame ranniksekvoiad. Suured ja võimsad. Ühed vanimad elusolendid maal. Aga nende all jääb palju ruumi muule elurikkusele kes nendeni kuidagi ei küündi oma geenidega ah inimestele. Kui inimene võistleks sekvoiadega, siis ta hävitaks need kõik, et olla pikim ja vanim olend maa peal. Samuti hävitaks ta ka kõik kuused, kased, männid ja kõik muu mis oleks inimesest suurem vanem või tugevam. Nii aga ju häviks kogu elu maal. See mõtteharjutus tõestabki, et elu ei ole võistlus vaid vajaduste rahuldamine. Põhimõtteliselt onaneerimine kui muud moodi vajadusi rahuldada ei saa. Ei ole nii, et need tüdrukud, kes tuuri etapi võitjale musi annavad, lähevad võitjaga voodisse mürama. Juhul kui võitja seda soovib, siis ta peab selle õiguse lunastama millegi muu kui etapi võiduga.
Kui elu oleks võistlus, siis lõvi nähes kitsekarja, murraks nad kõik järjest maha, et uhkustada teiste lõvide ees oma tapavõimekusega. Loodetavasti oleksid paljud hüäänid sellise lolli sportlase pärast õnnelikud, sest sööki oleks maas lademetes, mida nahka pista. Millega selline hullus lõppeks on raske prognoosida aga kindel on see, et ühel hetkel sureks kas lõvide populatsioon välja, kuna poleks enam lolle kitsi keda küttida või kitsed muutuks nii väledaks loodusliku valikuga järgi jäänud paremate geenide tõttu, et lõvid ei saaks neid enam kätte.
Kaotaja peab näo säilitama. Kui seda talle ei võimaldata, siis juhtub nagu vene tennisist Medvedjeviga - tema (lapsepõlve)maailm variseb kokku, unistused kustuvad. Milleks taoline draama? Mees on ju tubli, aga komistab sageli viimasel tõkkel. Rafa ütles, et on komistanud palju, aga ta on tõusnud ja tulemuseks on unistuste lati ületus - kõige kõvem tennisist kõige tähtsamate võitude arvestuses. Selline on kord too psühholoogia.
Ilma võistluse ja võitluseta kasvavad mökud.
Isegi kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas on olelusvõitlus.
Hea abielupartii eest rapsivad mehed kui naised, nii et maa must ja veri lendab - keegi ei taha saada lohutusauhinda või ise selleks olla ...
Kuidas Grete Arrol sellega lood on?
Võistlus on munadeta võitlus. Võistlusel on reeglid aga võitlusel mitte. Elus pole reegleid, on parim hinnang võitluse metoodika valikuks. Osavamad võitlevad koos ühise eesmärgi nimel. Tühisused võitlevad üksi ninast veri väljas kuni voolavad tühjaks. Reegel on see, et mida suurem bande, seda paremad on ellujäämise võimalused. See on ka ainuke reegel. Ka bandes pead võitlema, et eesliinilt tagalasse jääda saaks.
Kaotajaid ja nõrku tuleb armutult nüpeldada, kui neist lõpuks asja saab on nad kasuks meie rahvale. Kui ei, pole neid vaja taga nutta. Sünnivad uued ja paremad.
Kõvem bande on Kägul ja tema eliitmehed on eesliinil ja küljefaalanksis valmis võitluseks. Pole ime et juba nende hingamise hääl haarab korruptandid hirmurõngasse.
Nõrgad pannakse sunnitööle. Kõvad ahvid nüpeldavad neid virgutuse eesmärgil. Punkt. Kui kaks ahvibandet kokku saavad siis tuleb madin ja nõrgemad lüüakse tagasi. Nõrgad ahvid saavad pahaseks ja sõlmivad nõrkade ahvide pakti ning tõmbavad koos kõvad ahvid maatasa. Kolbad lüüakse teibasse ja nii võidavadki nõrgad õelad ahvid kes kooris valetavad seni kuni nende vale muutub kõikumatuks dogaks, usuks. Moraal. Vaja pole mitte jõudu vaid paindlikust ja libedust kokkulepete sõlmimiseks. Vajadusel tuleb kasuks homolik sõbralikkus.
21:21 kas need homosõbralik ahvipande on Pulleritsu omad?
Olümpiaülekandeid oodates ja laskesuuska upitades on konkureeriv meediamaja mõtlema panema artikliga hakkama saanud.
Kild sellest:
[...]„Minu meelest peaks ikka vabatehnika suusk olema palju lihtsam Norra määrdemeestel kliisterdada kui klassikasuusk – aga mine võta kinni!“
Kõnealune tsitaat pärineb tennisekohtunik Margus Ubalt, möödunud aastal toimunud suusaalade MMilt. Koos kaaskommentaatori, KUKU raadio ühiskonnasaadete juhi Timo Tarvega on nad Kanal2 vaatajaid oma ebapädevusega jahmatanud juba mitmeid tiitlivõistlusi järjest.
Mõned näited uisusuusa kliisterdamisele lisaks.
Samal Oberstdorfi MMil said televaatajad muu hulgas kaasa elada kommentaatoripaari siirale imestusele, miks jääb meeste klassikasprindi finaalis konkurentidest tõusude peal maha rootslane Oskar Svensson, kes vahelduva sammu kasutamise asemel rammib tõuse paaristõugetega. Seda, et tegemist võiks olla parema libisemise eesmärgil kerge profiiliga radadel laialt levinud strateegiaga (mida mõnel võistlustel kasutab kogu paremik) tulla klassikavõistluse starti pidamiseta klassikasuusaga või koguni uisuvarustusega, duo välja mõelda ei suutnudki.
Kusagilt (tõenäoliselt mõnest FISi protokollist, kus täpitähti pole) lugesid nad aga välja, et Eesti üks suurem suusaklubi – mida varem esindanud näiteks Andrus Veerpalu ning mille esindajaks möödunud MMil oli Alvar-Johannes Alev – olevat Joulu suusaklubi.
Mis neist näidetest? Need prohmakad illustreerivad reaalsust: ainsa Eesti telejaamana on kvaliteetset talispordiülekannet teha suutnud ETV. Tõsi – peatselt algaval olümpial kaasab Kanal2 oma programmi ka rohkem eksperte. Seni on nad aga tõestanud, et võivad suusatamist küll näidata, kuid selle juurde peab televaataja kuulma juttu, mida rahvusringhäälingus lastaks võib-olla uusaastaöö huumoriprogrammis. [...]
Tennisetreener Uba, kes jääb Wimbledoni hääldamisega hätta, on PP andmetel suusasõite endiselt kommenteerimas. Nalja hakkab saama.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95784367/talispordiulekannetest-kristjan-ilvese-naitel-laskesuusatamisest-on-saanud-etv-kinnisidee
Täiesti nõus, 01:58! Uba Ubaks, tal ikka juba geenidega üht-teist kaasa antud ja temalt õnneks kostub talialade juures ka helgemaid hetki, aga see Timo Tarve võiks küll spordi juurest eemal hoida, igasugusest!
Seda ebapädevat ja soiguv-stiilis plähmerdamist on sõna otses mõttes füüsiliselt valus kuulata ehk kõik mida on võimalik vaadata Eurospordist, saab ka sel korral vaadatud sealt.
Mulle tundub hr Tarve tubli mees olema - Kuku saadetest ja kergejõustiku jungade EMi kommenteerimisest. Oal on küll hääd kommentaatori geenid, aga ma võtaks esimesena selle mehe maha ta pinnapealsuse tõttu. Aga mõtle, kuidas Kaljuveer saaks Toomase pojale nii teha.
Tolles Ekspressi artiklis on kihvtilt käsitletud ka Väike-Tiisleri ja ERRi kompanii tegemisi. Peab tunnistama ja tunnustama Alvari püüdu, no tõesti kostub laulumehe hääl, emotsioon ja tehtud taustatöö, kuid, pagan, see kõlab televusserist neetult totralt.
Veel hinnanguid: hokikommentaatoritele pean päkka, eriti kui finaalis Soome Venemaa võidab Pahvi kurvastuseks. Kelly ala kommentaatoritele soovin samuti jõudu - pangegi taolist ülevõlli anglitsismi, edastage distsipliini vaibi! See kõlab juba lahedalt. Järveläinenit tunnen, võib öelda, paljudelt spordiüritustelt juba justkui isiklikult - tubli mees, ja jäägu iseendaks; pole vaja juurde punnitada.
Nende Tiisleritega on samuti lood nii ja naa: vaatajaile paisatakse küll tohutus koguses entsüklopeedilist inffi aga võistluste endi kommenteerimine läheb neil ikka väga lappama. Igasugu sportlaste ajad ja kohad on neil pidevalt segamini nagu puder ja kapsad, sel lihtsal põhjusel, et võistluste jälgimise asemel härrad lappavad möödunud aegade statistikat. Ja miks peab selle vana statistika televaatajateni paiskamise nimel terve armee diletante mööda ilma gastrollitama olukorras, kus rahvusringhääling peab kulude kokkuhoiuks programmi koondama?
Jah, elu näitab, et võistlusi saab edukalt kommenteerida ka Eestis stuudiost. Nagunii näed ainult seda, mida näeb telepildis. Ega kohalolek võimalda sul metsa vehele näha, et kui kaugel keegi eestlastest parajasti on. Pekingi olümpia ekspertkommentaatoreid küsides selgus, et pole neist peaaegu keegi varasemalt kusagil kohal käinud, peaaegu kõik on kommenteerinud ainult Eestis stuudiost. Margus Ader on teinud kõik neli olümpiat seni kohal käimata. Ta ütles selle kohta: «Hoiame riigi raha kokku.»
Koha peal on oma reporterist kasu ainult siis, kui kellelgi eestlastest on asja medalikonkurentsi või minimaalselt esikümnesse, siis on mõtet, et küsid talt kohe võistluse järel kommentaare. Kuigi tõde on siin see, et vahetult pärast pingutust ei ole keegi suuteline midagi arukat ja sisukat ütlema - seda olen ise vahetult tunnistanud. Ja ausalt öeldes, mida ütleb mõni norralane või sakslane või soomlane pärast medalivõitu, sellest on enamikule Eesti vaatajaile täiesti suva ja kama kaks. No mis sa hakkad selle prantsuse meeslaskesuusataja kohutava aktsendi ja piiratud sõnavaraga väljendatud kommentaariga pihta? Liiati on need totaalsed tühijutud, et race was very good ja team was very good ja skis were okey.
Padre pani jälle täiesti normaalse litaka, paljudel s..akottidel suu õkva vette jäis.
Ilus pilt, kui see endale vaimusilmas ette manada, isegi armas.
Jah kiidame. Korralik litakas.
Viinamarjad on hapud. Sport on meelelahutus. Miks peab sporti üldse kajastama? Soovid meelt lahutada, siis maksa, osta endale tasuline pakett. Odavam pakett ilma reporterita ja kallim reporteriga. Lihtne. Reporter võib teha ülekannet kas kohapeal või Eestis. Vahet pole. Põhimõtteliselt ainult hääl. Tõsisemalt on vaja reporterit kohapeale kaamera ja mikrofoniga põllule jooksma, niipalju kui saab ning näitama kõike mis võiks kodueestlast huvitada. Nii nagu on veebikaamerad. saadad oma soovi ja reporter jookseb.
Priit, tõsi, ajakirjandus on orjatöö eks mäletad isegi neid mõne aasta taguseid aegu kui pidid pmst mõttetuid klikinupukesi treima..
Ootame sult sel paljastamist vajaval teemal siis Pullitseri olemusloo väärilist kirjatööd, kõik muu oleks lati alt minek.
MargusM, ma ei ole kunagi mõttetuid klikinupukesi treinud, mitte kunagi!
Ilvese on võitlejahing. Tõmbas korontsiga norrakatelt medalivaiba alt ära. Kaval poiss. Ise ei suuda ja teistel ka ei lase medaleid tasku panna.
Sugutung ja surmahirm on peamised edasiviivad tegurid, muu on nende tuletis.
Kiireim ja lihtsaim viis endise väljavalitu, naise või abikaasa viivituseta 12 tunni jooksul tagasi saada. Nad armastame ja austame teid Dr Sacre, ta on suurepärane loitsujuht, ta tõi tagasi mu endise kallima, kes minust lahku läks 8 kuud tagasi, nüüd armastame ja austame üksteist üle kõige maailmas, võtke ühendust dr Sacre'iga e-posti aadressil sacretempleofpower@gmail.com või WhatsApp või helistage talle numbril +2349076034359, kui igatsete oma väljavalitu
Andrea Martin
Postita kommentaar
<< Esileht