Eesti tänavune talv on nagu elektrihind. Kas teate, miks? Mõlemad on ääretult volatiilsed. Ehk kõikuvad. Kuigi elektrihind tundub paljudele püsivalt kõrge, on see ju väga erinev päeval ja öösel, rääkimata äsjasest mitmekordsest erinevusest Soomes ja Eestis. Sama on talvega: paar päeva tagasi näitas Jõgevamaal isa juures hilisõhtul -25, millele järgnes kaks päeva hiljem +2 ja veed läksid voolama.
Kas saab sellise volatiilsuse korral olla kindel, et kahe nädala pärast Viru maraton üldse toimub? Vaadates, kuidas soe, tuul ja vihm lund hävitavad, vähemasti Tartus – akna taga on maa enamasti roheline –, on optimismiks vähe põhjust. Viru maratonile praegu pilet osta on sama riskantne tehing, kui hakata kõikuval ja kahtlaste väljavaadetega börsil aktsiaid ostma: vabalt võid jääda tühjade pihkudega.
Siiski on neid, kes usuvad. Viru maratoni pikale, 42 km distantsile on end kirja pannud 89 inimest ja poole lühemale maale 25. Ent see näitab, et enamik on ikkagi äraootaval seisukohal. Näiteks pole kirjas ühtegi Teppanit, ka mitte möödunud talve suusaraportööri Jaanus Laidveed. Nädal pärast Viru maratoni toimuvasse Tamsalu-Neeruti maratoni on veel vähem panustajaid: kahe distantsi peale kokku 62.
Muidugi võib siin tõstatada küsimuse, et kui enamik end kirja ei pane, siis maratoni korraldajad ei saagi maratoni äkki korralikult korraldada, sest raha ei laeku. Et äkki solidaarsusest peaks ikka kirja panema? Aga kas sama hoiaku võtaksite ka siis, kui teemaks oleks raha viimine börsile: et firma vajub ju põhja, kui ta raha juurde ei saa? Keegi teist ei lähe ainuüksi kaastundest oma raha börsil mängu panema, kui on võimalus sellest suure tõenäosusega ilma jääda. Te ei paneks ju oma raha mängu isegi siis, kui oleks vaja päästa teie tööandjat, keda ähvardab pankrot, et ta saaks äkki kuidagi siiski mõnda aega edasi tegutseda.
Jah, suusamaratoni korraldamine on seotud riskiga. Aga see on korraldajate enda võetud risk. Alati on ju võimalus see tegemata jätta, kui korraldaja hindab tõenäosust miinusesse jääda väga suureks. Kogu elu, kus suunas ka ei vaata, on üks lõputu valikute tegemine ja risk. Maratoni korraldajad ei ole siin teistega võrreldes kuidagi halvemas olukorras.
Lõppeva nädala ilmaolud ja töö, mis andis võimaluse teha kaks väga huvitavat, põhjalikku ja sisukat lugu - ühe
neist Ukraina mitme ministri nõuniku Jaanika Meriloga (fotol ülal paremal), kes seletas lahti Ukraina ja ukrainlaste olemuse ja meelsuse, ning teise sellest,
kuidas Eesti filmitegijad leidsid järsku suure raha, ent siis peaaegu kõigest sellest ilma jäid -, ei ole jätnud suurt sportimisvõimalust. Möödunud laupäeval ja pühapäeval sai siiski liigutatud, kuigi ülemiste hingamisteede ärritus ei ole seniajani taandunud, ent mõtlesin, et saagu, mis saab, tuleb riskida (sic!). Selles mõttes risk õigustas, et tervis hullemaks ei läinud, ent paremaks ka mitte. Visad on need praegused viirused!
Loomulikult hoidsin hingamisteid ärritamast ning keskendusin suusaradadel eeskätt tehnikale. Kui oskuslikke sõitjaid vaatate, siis näete, et ega nad üleliia rabele ja kanguta, vaid teavad, kuidas rahulikult libistada – nad lähevad edasi justkui iseenesest. Sama soovitan ka teile: ärge minge rapsima ja punnima, nagu väga paljusid rajal näen, vaid pühendage tähelepanu sellele, mis moodi saavutada võimalikult vähese energiakuluga võimalikult kiire edasiliikumine.
Täpselt sama on ju elektritarbimisega, kui te ei ole koos nii suure õnnega, nagu mina, kes maksis detsembris elektri eest 80 eurot: tuleb planeerida, kuidas elektrist võimalikult palju võtta, samal ajal selle eest võimalikult vähe makstes. Paraku talve osas mingist planeerimisest ja kavaldamisest kasu ei ole: ilm tuleb Viru ja Tamsalu maratoniks selline, nagu parajasti tuleb. On igaühe subjektiivne otsus, kas panna nendeks raha alla või mitte. Mina oma otsust valjult kuulutama ei hakka, sest see tähendaks majanduskeeles turu mõjutamist.
Fotod 1 ja 3: Suusatajad selle nädala teisipäeval külma ilmaga Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 7: Keskpäevane päikseline krõbe talveilm selle nädala teisipäeval Tartus Tähtvere linnaosas. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 8: Härmas puud selle nädala teisipäeval Tartus Tähtvere linnaosas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Jaanika Merilo. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 6: Alexela noortesarja teine etapp eelmise nädala laupäeval Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
26 Kommentaarid:
Mul oli selline elektriarve suvel. Kuule aga palju siis ikkagi soojuse eest Tartus küsitakse? Tallinnas naljalt alla 180-st arvet ei leia. Üldiselt muidugi kurb kuulda, et peale tehnilise libistamise rohkemaks panemiseks enam jaksu pole. Rajal panemisel on see võimalus, et ei pea jõusaali külastama. Paned sahh sahh kõvemast künkast üles ja tunned kuidas ramm lihastes kasvab. Kui juba panek on hea, siis võid proovida, keskenduda väiksema lihasgrupiga sama panemist korrata. See mõjub eriti hästi, nagu ühejala kükid keharaskusega.
Estoloppet on kõva asi, volatiilne ilmaolu pakub suurema riskiisuga paremat teenistust. Elektriarvega jännis mehed loobuvad, sest külm ei ole mitte ainult rajal, vaid ka kodus toas. Pigem mahutada vahendeid sooja toa tarbeks. Muutlik ilm paneb põntsu ka suuskade määrimisele, kogu aeg tuleb ebasoodsat põhjamääret kohendada, valikud: 1. Investeeringud taristusse: pukk, vana triikraud, määrdepatarei, 100ne liivapaber, puhastusvedelikud või 2. Tuttav suusanühkimiskäitis. Outsourcing on kardetavalt hetkel ruineerivam. Järelduseks, kasutage võimalust saada hea koht suusasarjas!
Kuulge, kas siin on mehi, kes vahivad EMi iluuisutamises. Nõukogude Liidu spartakiaad on see mehekesed! Esiteks toimub see Lasnamäel kogu oma pealtvaatajaskonnaga, paremad võistlejad on endisest Nõukogude Liidust, ja meil Levandi poeg, kes esines hästi, on kah kukkunud justkui ema suust. Miks taoline porr meile siia toodi? Kes taolise mõjutustegevuse eest vastutavad?
Meile teatatakse, et iluuisutamises tehti Tallinnas uus maailmarekord.
Loodetavasti varsti teatatakse näiteks iludusvõistluste uus ametlik maailmarekord naiste klassis. Või vähemalt mis on Eesti luule ametlik rekord. Luulerekordile kandideerimiseks peab teatavasti olema vähemalt kolm neljakordset ja kirjavigu ei tohi ühtegi olla.
Ei ole vaja ironiseerida. Läbi aegade meenuvad ka vastupidised tuuled. Spordiülekannetes meie (staar)kommentaatorid ikka vahest rääkisid, kuidas väga ilus suusahüpe oli meie sportlasel. Tõsi küll, lühike.
Iluuisutamise armastus on rahval sm Brešnevi aegadest. Ta oli suur fänn ja seetõttu iluuisutamise võistlusi telekas ka suures mahus näidati.
Lapsena oli iluuisutamise jälgimine kõige mõttetum ja igavam tv eest kükitamise aeg. Kvaliteet ülekannetel oli ka niru. Nüüd aga tahaks lasta kogu ülekande 4k kvaliteedis seinale, et näha artiste elusuuruses oma toas keerutamas, kargamas ja kehavõlusid demonstreerimas. See Brežnev võis ju veidrik olla aga maitse oli tal ju tegelikult hea. Miks vaadata valgest marmorist Venust kui saab vaadata erinevates positsioonides noori naisi otse oma sohvalt. Vajadusel vajutad stop nuppu ja kerid aeglaselt pilti edasi ja tagasi. Siis suurendad ja vaatad kord üles ja alla ja üles ja alla. Teler teeb nüüd imet.
Priit, kui sa arvad, et spordiürituste korraldamine on ainult äriobjekt ja pole mõtet teistel panustada, siis palun ära enam osale.
Las sõidavad/jooksevad need kes tahavad ja sina nühi oma 800+m ringi aastaringselt ning tasuta. Sinu aastate virin korralduste osas on tüütav.
Kõik on õnnelikud!
Suusatamine on nii 18th century. Iluuisutamise noored tüdod on kahjuks teise kategooria pehme meelelahutus. Meie prioriteet jookseb rikaste valgete inimeste puhtas pallitoksimise mängus. Kuningas Novak rahvamasside vabaduse tribüüni trompeti pasun ja muidugi Anjuša Anjuša Anjuša! Meie kaunis Anjuša!
Härra Pullerits hoiame ikka tunnetust gloubaalse südametukse võbeleval pulsil. Vastasel korral jääme takuvillasteks maakateks. Kus selle häbi ots ja silmi peita! Teie olete välismaal käinud mees teie teate kuidas astuda ja istuda ja oleda.
Mina vaatasin iluuisutamise EM-i. Meeldis. Aga ma ei kuulu loomulikult täismeestest harrastus(tipp)sportlaste ja muidu (enda meelest) väga kõvade meeste hulka, pole tahtnudki kuuluda. Minu väikesed ultranühkimised ja Eesti matkad pole muidugi kõneväärt kah. Mäletan kuidas Raimond Kuusik , ülisitke peapaelaga ,sepaametit pidanud pensionär 80-datel rahvajooksudel jooksis. Ja teised tuntud jooksumehed ja -naised. See oli normaalne aeg rahvaspordi mõttes, mulle praegune "võhmameeste" uhamine ei istu enam. Kellel kõvem töökoht ja ägedam varustus, see on tegija, kas pole nii? Käiakse laagrites, miks peab tervisesportlane laagris käima? Ja "panustatakse" suusa- ja muudesse maratonidesse.
Estoloppeti maratonidel võib rahulikult ka osaleda, ei pea tingimata panustama tulemusele. Aga jah EM-i vaatasin küll, ilma igasuguse valehäbita, samamoodi nagu vaatasin ka 1988 aasta veebruari lõpus kell 2 öösel Arlet Levandi isa pronksist finishit Calgarys. Lõpetuseks tahaks kangesti teada, kes see Harku Karvajalg on, Harku Alastijooksjat olen kord näinud aga Karvajalga mitte. Kas see on sama mis Bigfoot Ameerikas?
18:43 on eeskujulik spordimees. Harku Karvajalg on tõsiste eesti spordimeeste koondkuju, umbes nagu Nikaraagua Komandante Marcos mees keda pole keegi näinud aga kõige peas ja meeles seisab ikkagi, või nagu Padre keda pole ka keegi oma ihusilmaga näinud ja näpuga katsund.
Eesti iluuisu ülempatrooniks jääb aegade lõpuni siiski palavalt armastatud Edgar. Muuseas, kes Nuustakule satub ja igasugustest maskikandmis kohustustest ning koroonapassidest huvitatud ei ole, siis võib läbi astuda sealsest Edgari pubist. Maske ei kanna seal ei teenindajad ega kliendid ja mingitest passidest pole seal keegi midagi kuulnud. Nagu Kägu meeskonna staap või midagi sellist.
Kägu mehed käivad seal jah pärast trenni lõõgastumas. Lasevad reielihase pikaks.
"Mina vaatasin iluuisutamise EM-i. Meeldis."
Tõsised lood, kulla mees, millal meeldima hakkas?
Eks tõelise tervisesportlase unistus on lahkuda siit ilmast suusakepid käes või jooksusussid jalas, millega Paide-Türi jooksul sai tulemust tehtud. Loojangul kangastumas tahtejõulised hobusesalvi järele lehkavad varaklassilt samasugused töömehed finiširuudustikus.
"Panna on vaja" ei ole lihtsalt sõnakõlks.
Ainsad kes veel klassikalist panemist harrastavad on Kägu rügemendi mehed. Maa müriseb kui mööda kütavad ja õhk säriseb.
Vaprate meeste vaimu on siin tunda .Vapraid peetakse alati meeles. https://www.youtube.com/watch?v=--i3pwGGabE
Kägu mehed, nagu Djokovic, saadeti Austraaliast välja ja õige kah: ei saa teh mingeid erandeid kellelegi sellepärast, et ta on kuulus ja rikas. Haiguste ees on kõik võrdsed.
No kes täna laskesuuska vaatas, sellel ei jäänud kindlasti märkamata tõsiasi, et eesti mehed said tappa kellegi austraallase käest. Pless lugu.
How does the average Australian, who is chained, react when he sees a free man?
Instead of saying "Why I'm not free", he says "Why this man is not chained like I am".
This is the reality!
See on komm on argpüks Andy Murray pressika alt kus ta haledalt proovis Kuningale ära teha. Murray ise šotlane väikerahva esindaja on jäänud silma multika propagandaga. Sihuksed nad on, aga Kägu mehed peavad müüdavad hinged meeles.
Aussid andsid jugole kinga, mis tähendab, ta lendab tagasi Dubaisse, sealt edasi ilmselt oma rahva hulka. Spekuleeritakse, et valede (mida esitati Austraalia võimudele) ja paranoia (muuhulgas ka maskivastasena ei hooli ta positiivse testi saanuna oma slaavi kaasteelistest) põhjustet vapustuses võib mees teatada karjääri lõpetamisest.
Nagu Kägu meestele kohaselt, loll pea on keha nuhtlus.
Mida meil noored suusatüdrukud trennides teevad, kui 42 aastane spordiveteran võtab lõdvalt nad rajal ära? Tänapäeval muidugi ei julge treenerid öelda, et pane kõvemini, pärast selgita portidele ja muudele tarkadele, mis ja kuidas ning jääd veel süüdi kah, et liialt vanamoodne treener.
23:51 kas piinlik pole meedia valesid edasi jutustada?
Postimehe nimeta soperdis
https://sport.postimees.ee/7431381/djokovici-tiim-lendas-austraaliast-tagasi-haudvaikuses
Laura Ikauniecet nähti Tartu Centrumis aga suusablogis mitte sõnagi. Kägu mehed viivad Laura veel kaasa siis võime spordikaunitarist üldse suu puhtaks pühkida. Ei taha sellist õudust.
Pullerits võiks superstaari ära napsata pole vaja Kägu mehed viivad ta kuskile urgu ära
Kägu on hakanud viimasel ajal sigadusi tegema. Pulleritsu mehed võiks talle õppetunni anda.
Müts maha Eesti meistri Mannimaa ees, kes otsustas, et Olümpiale pole mõtete lolli mängima minna!
Müts maha jah Mannima ees. Kui ise tead, et taset pole, siis pole ka mõtet minna niisama proovima. Noortele võib selle võimaluse anda aga Priidule siit uuriva ajakirjanduse ülesanne -- mis ometigi on lahti Eesti suusatamisega, et 42 aastane lasteaiaõpetajast amatöör võidab igapäevaste harjutajate ees Eesti MV? Kuidas Suusaliit jms. otseselt asjaga seotud instantsid olukorda kommenteerivad? Kui üldse kommenteerivad...
Vanus iseenesest pole muud kui number ning vaid seetõttu ei maksa veel suuski nurka visata -- Hilde Pedersen võitis aastal 2006 41 aastaselt Otepääl esimese MK etapi (esimene MK poodium tuli 36 aasta vanusena) ja kuu aega hiljem Torinos Kiku ning Marit Björgeni järel 10 km pronksi. Kuid ilmselgelt Mannima ei ole Pedersen ning ta teab seda ka ise.
Selles valguses on iluuisutamise EM-l esikümnesse ja selle piirimaile jõudnud Eesti sportlased ülikõvad tegijad -- ning vähemalt ühte neist lähemalt tundes võin kinnitada, et nii ongi. Treeningmahud on viimastel aastatel olnud üüratud ja tahtmine ning motivatsioon paistavad igast sõnast ja liigutusest välja. Eesti suusatamises midagi sellist paraku pole, kohtadega seitsmendas kümnes ja tagapool ollakse paraku leppinud.
Kiidan samuti Mannimaad, aga ka peatreenerit, kes hõikas selgelt, Eesti meister läheb olümpiale. Sama selget joont tasuks jätkata, saab eestikatele tugevust ja tähtsust juurde. Kilbi oleks ma välja jätnud ja saatagi rohelised või väga rohelised. Tuleviku tarbeks, mõni ujub suurvõistlustel välja. Kilp võib seal küll teha "oma" tulemuse ära, aga tulevikku pole, seda ta on korduvalt tõestanud. Eks peatreeneri kogu valikut saab kritiseerida kah.
Postita kommentaar
<< Esileht