Pullerits: Kuidas ma avastasin Team Haanja hädade allika?

Hiljuti vestlesin rohkem kui tunni Taavet Hinrikusega, kes, kui keegi äkki ei tea, on Eesti rikkamaid mehi, TransferWise’i üks kahest loojast. Ta käib sageli jooksmas, on läbinud maratoni alla kolme ja pool tunni. Küsisin, kas tal tuleb joostes teinekord ka häid mõtteid pähe. Sest mul küll sportides tuleb.

Eile, laupäeval, kui sõitsin pärastlõunal Tähtvere spordipargi umbes 650-meetrisel kahe väikse tõusuga kunstlumeringil, jõudsin ühtäkki ühe olulise tõdemuse ja äratundmiseni. Mulle ei meeldinud too tiirutamine. See oli nagu sunnitöö. Ei mingit naudingut ega rõõmu. Kohustus. Aga teised ju treenivad – kuidas siis minagi ilma saan?

Mõnikord tuleb olulise tabamine just seesugustel madalaegadel.

Eile oli selline aeg.

Sain aru, miks Team Haanjal sugugi tulemusi ei tule. Vaadake või äsjase Lahtis peetud Skandinaavia karikaetapi protokolli: parimana Raido Ränkel 25., aga muud mehed viiendas, kuuendas ja seitsmendas kümnes. Tee või tina, aga ei lähe asjad paremaks. Seis on sama lootusetu nagu hooaja algul. Nüüd on hooaeg aga juba täies hoos. Mida hakata peale Anti Saarepuu soovitusega: «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»? Kes peab nüüd sokke sööma?

Muidugi on kaks ilmselget põhjust, miks Team Haanja tulemused on selles konkurentsis, kus nad võistlevad, viletsad. (Keegi ei ütleks, et nende tulemused on viletsad, kui nad võistleksid hooaja tippsündmusena Estoloppeti maratonidel ja ei kusagil mujal kõrgemal ega kaugemal ning saaksid seal kolmikvõite – aga see ei ole ju nende eesmärk ometi!) Üks põhjus on see, et meestel ei ole järelikult rohkemaks võimeid. Teine põhjus on see, et küllap nad on valesti treeninud. Aga on veel üks põhjus, millele keegi pole osutanud.

Tunnistan, et ise ei näinud, aga mulle kirjeldati, kuidas ameeriklanna Jessica Diggins (fotol paremal) oli pärast Tour de Ski etapivõitu olnud kui rõõmupomm; et treener oli talle öelnud, et püüa jõuda 20 hulka, aga tal oli nii hea ja mõnus minek, et tuli esikoht. Nägu laia naeru täis. Ja kui nüüd panete siia kõrvale minu laupäevase emotsioonitu treeningsõidu, siis saate isegi aru, milles on Team Haanja probleem.

Team Haanjal, näib, et puudub samuti rõõm. Vähemasti ei paista seda mitte kusagilt. Ainus, mida me näeme, on allasurutud ja jõuetu viha («Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»). Ainus, mida näeme, on rõõmutu pungestamine. (Lugege minu lugu Arteris «Miks kõik armastavad Raivo E. Tamme?» ja te saate teada, kuidas just mänglev, rõõmsameelne ja positiivne suhtumine tagavad parima tulemuse.) Ainus, mida me näeme, on kõrvaliste asjade pärast kaklemine, vaidlemine, õiendamine, protestimine – jutt on teadagi lepingust Eesti Suusaliiduga. Me näeme väsitavat ja vaimu trööpavat kohustust: teha ära oma trennid, teha kaasa oma võistlused, sest seda on ju aastaid tehtud ning muud pole plaanis ega ette näha. Millal te nägite Team Haanja mehi siiralt rõõmsate ja õnnelikena? (Ma ei räägi fotode ja sotsmeedia keep smilingust.) Nagu ütles mulle tänases, pühapäevases trennis üks Eesti hiljutisi kiiremaid sprintereid: mehed on harjunud saama treenimise eest 1000-2000 eurot kuus ning muud nad ei oska ning seni, kui sissetulek jookseb, lastaksegi vanas rütmis tuimalt edasi, sest vähemalt raha on garanteeritud.

Sellise musta ja rõõmutu meeleseisundiga, nagu Team Haanjast paistab, ei saagi tulemust tulla. Meeste vaim pole tõenäoliselt õigel rajal. Ja ei saagi olla õigel rajal ega positiivne, kui Mati Alaver, nagu hiljuti Postimehe spordikolumnis argumenteerisin, on muutnud sportlased oma ambitsioonide saavutamise vahendiks – ükskõik mida Alaver meestele õhtustel koosolekutel ka ei räägiks ning ükskõik mida neile ei sugereeriks. Team Haanjas ei ole näha head energiat, seal ei ole tunda rõõmu, sealt ei paista õnnelikkust. Meeskonna tunnetatav vaimne seisund ei võimaldagi paremat saavutada, kui seni on saavutatud.

Mis veel teeb Team Haanja meele kontraproduktiivseks? No mõelge ise: kui olete samuti aastaid ja aastaid treeninud, vaeva näinud ja pingutanud, alustanud iga uut hooaega lootusega, et äkki nüüd tuleb – ja ikka ei tule, mitte kuidagi ei tule; pigem vastupidi: tulemused püsivad heal juhul paigal, halvemal juhul lähevad isegi viletsamaks. Kelle vaim ei murduks? Kelle eneseusk ei lööks kõikuma? See on loomulik, et ühel hetkel sa loobudki uskumast. Sa võid küll ajada suust välja mida tahes – «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.» –, aga võistlus on tõe kriteerium. Sellises olukorras, kui aastast aastasse on su töö viljatu, on paratamatu, et rõõm kaob ning rõõmutus võtab võimust.

Aga kui su vaimne ja emotsionaalne häälestatus pole õige – ei ole positiivne ja rõõmus! –, siis ei ole ka võimalust, et sa suudad oma eesmärgid saavutada.

Kahjuks, nagu oleme näha ja tunda saanud, paistab kogu Team Haanja kaetud halva energia ja auraga. Tiimi liikmed võivad ju ise teha näo, et nii see ei ole – kes ei suudaks halva mängu juures teha head nägu? –, aga alateadvuses saavad nad arvatavasti isegi aru, et õhkkond pole soovitud tulemuste saavutamiseks produktiivne. Selle hooaja tulemused kinnitavad seda oletust veenvalt.

Mis oleks lahendus? Selge on see, et niiviisi, senisel moel edasi minnes – kakeldes suusaliiduga, taludes spordisõprade irooniat järjekordsete altminekute järel, olles ettureiks teise mehe võimumängus, figureerides ajakirjanduses seoses skandaalidega, tundmata avalikkuse poole- ja pöidlahoidu – ei lähe midagi paremaks. Kevadel võib taas ühe hooaja korstnasse kirjutada. Huvitav, kas tuleval sügisel minnakse sellisest seisust – sest suusaliiduga arvete klaarimist ei ole oodata ju enne kevadet – tõesti taas uuele ringile? Mis on selle kõige mõte?

Toomas Annus võib ju raha põletada. Ettevõtja asi, teeb, mis tahab. Aga selle asemel, et nõuda muutusi suusaliidus, oleks Annusel mõistlikum ja tulemuslikum nõuda muutusi Team Haanjas. Algatuseks võiks selle tiimi laiali saata, et saaks alustada uuelt, puhtalt lehelt. Rõõmsa, heatujulise, optimistliku, positiivsena.

Foto 1: Team Haanja liikmes Karel Tammjärv, Algo Kärp, Aivar Rehemaa ja Raido Ränkel Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver ja Anti Saarepuu mullu jaanuaris Eesti meistrivõistlustel suusasprindis Mammastes. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameerika suusataja Jessica Diggins. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Algo Kärp spurdib Aivar Rehemaa ees Eesti meistriks suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karel Tammjärv (seljaga) õnnitleb Algo Kärpi Eesti meistritiitli puhul suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mati Alaver jootmas suusatajaid Jõulumäe. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix