Pullerits: Hurraa! Motivatsiooni reservid leitud!

Täna hommikul nägin end Tallinna maratoni stardisirgel. Kitsa, viie-kuuerealise spaleeri vasakul tiival. Hoian võistluste algul alati äärde, sest siis on vähemalt üks külg konkurentide eest kaitstud. Keskelt alustades jääd sageli tropi taha kinni ning siis tallutakse nii suuskadel kui suusakeppidel. Mäletan, kuidas ühel aastal astus keegi Viru maratoni stardijärgsel tõusul mu OneWay uuele kepile, nägin, kuidas see paindesse läks, ning vist lausa röögatasin ahastusest. See aitas – pealeastuja ka ehmus ning tõmbus koheselt tagasi.

Nimelt leidsin täna postkastist Estoloppeti selle hooaja teatmiku, kus 18. veebruaril peetavat Tallinna vabatehnikas maratoni illustreerib tõepoolest pilt, millel võtan numbri 153 all algust õige rahulikult, samas kui ümberringi on näha massiliselt krampis põlvede ja ülakehaga mehi – märk, et kõigil on hirm naha all, mis saama hakkab, kas jään terveks.

Aga see on mullune lumi. Praegu on maa must, lume lootust erilist pole ning küsimus on elementaarne: kuidas motivatsiooni ülal hoida? Suusatada, kui just Otepääle 3 km või Tartu Tähtvere spordipargi kümme korda väiksemale, 300 meetri pikkudele kunstlumeringile ei lähe, pole võimalik. Rullitamiseks ehk asfalti toksimiseks on teekate kohati salakavalalt libe. Jõusaalis võib ju käia, aga lõpuks taandub asi põhimõttele: miks sportimisele peale maksta? Nädalavahetusel istusin ratta selga, laupäeval tegin paari miinuskraadiga tunni ja veerandi pikkuse ning pühapäeval seitsme külmapügalaga tunni ja 22 minuti pikkuse sõidu. Muidugi pidin ääretult ettevaatlik olema – mälestus suvisest rangluu ja viie roide murrust on veel värske -, sest Tartu ümbruse metsavaheteed olid mitmes kohas suuresti jääs. Ühel lõigul, mis seal salata, oli vesi tee nii üleujutanud ja paksult jäätunud, et pidasin targemaks sadulast maha tulla ning lõigu kõndides läbida.

Must ja pime aeg, mis siin pikalt seletada, ei mõju just innustavalt. Seda tunnistas mu laupäevases Arteri hittloos «Kurb küll, kui ind kaob. Kust leida tiivad?» ka jooksutreener Riho Ment. Kuid mu lugu ei jäänud kurtmise tasandile. Tegin põhjaliku töö, et uurida välja ja selgitada, kust ja kuidas leida depressiivsel ajal motivaatoreid. Tulemused tulid väga huvitavad ja inspireerivad ning õpetlikud. Loomulikult ei jätnud ma neid üksnes enda teada. Need on kõik kirjas mu eelviidatud loos – lugege, ja saate mitte ainult targemaks, vaid ka mustast ajast üle.

Foto 1: Suusatajad mullu veebruari lõpus Aegviidus presidendimatkal. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja tänavu 4. novembril Rakvere lähistel Palermo radadel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix