Šmutov: suusarajalt jalgpalliplatsile (sealt saab trenni ja raha!)

Igasugustel jube headel plaanidel on vaid üks viga – need kipuvad kuidagi eriti oskuslikult ebaõnnestuma. Näiteks lõin endale selleks nädalaks ja edaspidiseks ehk terveks suveks täiesti geniaalse treeningplaani – nädala sees, tõenäoliselt teisipäeviti ja neljapäeviti, kaks umbes tunnist sörki ja nädalalõpuks midagi intervalltrenni laadset.

Et suusatrennid on selleks suveks lõppenud ja kokku tullakse vaid laagriteks või sümpaatseteks grillpidudeks, tuleb hakata üksi treenima – see on muidugi esimene probleem, sest üksi treenides leiab alati vabanduse, miks homme on kindlasti parem treenida kui täna. Teiseks on igasugused pisipõhjused nagu näiteks ülikooli lõpetamine, mis on kuidagi olulisemad kui tunnike jooksurajal. Ülikooliga on nüüd selles mõttes muidugi hästi, et tehtud ja korras (selle teema juurde tuleme sellel nädalal veel tagasi). Seetõttu üldse treeningplaani koostama hakkasingi, et vaba aega on nüüd töö kõrvalt metsikult.

Lisaks on minu treeningplaani võlu selles, et selles on siiski kindlad kohustuslikud asjad, mis tuleb ära teha ehk viilida ma üldiselt ei saa – nimelt mainisin, et nädalalõppudel on plaanis midagi intervalltreeningu laadset. See treening pannakse paika kõrgemalt poolt ehk Eesti Jalgpalli Liidust, kust mulle öeldakse (õigemini meilitakse või hädaolukorras helistatakse), millist kohtumist ma pean vilistama minema. Vilistamislitsents on mul juba ammusest ajast, täpsemalt öeldes 2001. aasta märtsist. Mõne aasta eest üritasin ajakirjandusliku eksperimendi mõttes teha ka korvpallikohtuniku litsentsi, kuid tollest eksamist kukkusin kindlalt läbi. Korvpallireeglistikuga ma enne ei tutvunud (vaatan mänge niisama nagu iga teine huviline) ja rohkemat polnudki vaja – no ei teadnud lihtsalt vastuseid ja panin umbes, mööda, nagu selgus. Kuid see selleks. Toona ei teinud ma isegi füüsilisi katseid ära, sest see oli esimeseks trenniks pärast kipsis olemist ja taastusravi.

Kuid jalgpallimänge olen varemgi vilistanud ja eelmisel aastal oli plaanis põhjalikult tegelema hakata, kõik sujuski suhteliselt normaalselt, kuid siis tuli too vastik vigastus, mis tõmbas sportimisele mõneks ajaks kriipsu peale ja viis mu suusatamise juurde. Nüüd siis uuele ringile.

Selline vilistamistrenn on igati sobilik, mida vähemalt minu arvates kinnitavad ka pulsinäidud – näiteks 3. juunil Tartus II liiga abikohtunikuna tegutsedes oli pulss esimesel poolajal keskmiselt 148 (80% HR) ja maksimaalselt 177 (96% HR). 177-182 löögi vahel oli pulss üldse 12 sekundit. Teise poolaja keskmine oli 155 (84% HR) ja maksimaalne minu isiklik rekord 210 (114% HR), kuid mis momendil ma selle kätte sain, ei kujuta kahjuks ette, sest seegi on 27 sekundi jooksul saavutatud. Seega ehk läks näitaja natuke segi. Eilsel C1 (noored) mängul väljakul olles oli esimese poolaja (35 minutit) näiduks keskmiselt 156 ja teisel 153, kuigi IV liiga väljakul olles on need numbrid mängutempo tõttu vähe kõrgemad.

Lisaks saab kohtunikuna sportides veel palka ka. Huvilistele olgu ära toodud jalgpallikohtunike tänavused ametlikud tasud (korvpalli omasid ma kahjuks ei tea):
Meistriliiga – 1500/1125 (esimene number on väljaku, teine abikohtuniku oma, kui teine number puudub, on mängul vaid väljakukohtunik)
Esiliiga – 800/600
Teine liiga – 600/400
Kolmas, neljas ja viies liiga – 400
Naiste meistrivõistlused – 400
Noorte MV, A-klass – 300
Noorte MV, B- ja C-klass – 200
Noorte MV, D-klass finaalid – 200
Karikavõistlused kuni 1/8 finaalid – 600/400
Karikavõistlused alates 1/8 finaalid – 1500/1125
Väike liigakarikas – 400/300
Saalijalgpall – 400

Ehk pole hullu, kui nädalas kasvõi üks IV liigas mäng vilistada, saab Priidu mainitud varustuse ostmiseks ju väheke raha küll.

Kuid nagu öeldud, segadust tekitavad igasugused pisiprobleemid. Nii hakkas nädalavahetusel pärast Võrus toimunud mängu, kus abikohtunikuna tegutsesin, jõhkralt (ja seda ütlen ma rõhutatult) valutama vasaku jala päka alla jääv ala (kui suure varba juurest alla liikuda). Ja valutab praeguseni. Vähese kõndimise peale kaob korraks ära, kuid tuleb siis raksuga tagasi. Samasugune jama oli mul ka umbes poole aasta eest ja siis andsid kaks Tartu tipparsti küllaltki erinevad selgitused, kuid vähemalt kadus see valu nädalaga ära ehk kahtlusaluseks oli pisipõletik. Kui sellest jagu saaks, võiks suvele julgelt vastu minna.

Foto 1: suusavõistlus Tähtveres, pildil Martin Šmutov. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 2: Martin Šmutovi kohtunikukaart, Postimehe infograafika toimetaja Artur Kuusi joonistatud lisadega. Olgu märgitud, et lisad on joonistatud arvutis ja kaart on tegelikult täitsa korras.
Foto 3: Madalates liigades saavad kohtunikud vigu vilistada ka näiteks Taavi Veskimäele, kes pildil pallib FC Toompea koosseisus. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 4: jalgpall on ohtlik mäng. Foto autor: internet.