Pullerits: Harrastusrattur Taavi Kannimäe ehedad muljed MMilt dramaatiliselt kulgenud eraldistardist sõidust
Kannimäe (33) sai eelmisel pühapäeval Zürichis MMil 46 km eraldistardist sõidus 59 osaleja seas 45. koha. EMil Belgias sai ta poolteist nädalat varem samal alal 29 ratturi seas 23. koha.
Kui sa MMil ja EMil debütandina starti läksid, kas oli kuidagi teistmoodi tunne ka, kui tavalistel võistlustel Eestis?
Jaa, absoluutselt. Kui muidu lähen starti üpris rahulikult, siis nüüd oli tunne, nagu telekas: kõik oli hästi suur ja teistmoodi. Sul tehakse rattakontroll, siis oled soojendusruumis, siis ootad oma järge, siis kutsutakse sind ette, kõnnid paar korrust ülespoole, lähed kõrge stardipoodiumi peale, sul on kaamerad näos. Ju ikka närv oli võrreldes Eesti võistlustega sees.
Muidu ma stressaja ei ole, aga seal tulid pähe mõtted, kuidas võistlus välja tuleb. Peas oli pigem põdemise tunne, kas suudan ikka oma ära teha.
Minu stardijärjekord oli neist tugevalt eespool, nii et ega ma nendega kokku puutunudki. MMil näiteks startis [esimeseks tulnud] Remco Evenepoel (fotol vasakul) minust tund aega hiljem. Arvan, et ta polnud soojagi hakanud tegema, kui mina olin juba rajal.
Tundsid ennast ässadega võrreldes nagu vaene võrumaalane?
Jah, vahe oli suur. Olin seal oma ühe rattaga ja seegi oli keskpärane. Olin teistega võrreldes stardis nagu tippsportlase pühapäevarattaga.
MMil juba soojendust tehes sulasin. Teistel olid jäävestid seljas, mehi hoiti jahedana enne sõitu. Ma olin ülekuumenenud juba enne, kui sain stardipoodiumile ronida.
MM-il tegid minu kõrval sooja ka eksootiliste riikide sportlased, suhteliselt samastusin nendega.
Mul oli võib-olla hirm selle ees, et äkki tuleb kahvatu sooritas. Aga kui olin 10 kilomeetrit ära sõitnud, vaatasin kompuutrilt, et [võimsust näitavad] keskmised vatid on täiesti soliidsed, 440.
Arvestades, et raja esimesel kilomeetril oli kümme kurvi, oli lõpuks saadud keskmine kiirus 49,3 kilomeetrit tunnis väga hästi. Ja kui arvestada, et ma ei julgenud seal pea maas sõita – kuigi [juhiseid jagav] tiimiraadio oli kõrvas –, siis oma [ideaal]asendit hoides ja tipprattaga oleks saanud kaotusest parimale ligi poolteist minutit maha lõigata.
Sealt ettepoole saamiseks peaks füüsiliselt oluliselt tugevam olema. Igat järgmist kümmet sekundit võita on eksponentsiaalselt raskem, kui enne seda: mida suurem on kiirus, seda rohkem vatte kulub, et üksainus kilomeeter tunnis kiiremaks saada.
MMil said keskmiseks kiiruseks ainult 44,3 kilomeetrit tunnis. Mis juhtus?
Elasime [MMi ajal] Saksamaal, kuna seal on oluliselt odavam ööbida kui Šveitsis, mis on kallis. Tunnike tuli starti sõita autoga. Aga sellepärast ma väga ei närvitsenud.
Tund enne starti panin riidesse ja hakkasin sooja tegema. Siis tekkis üsna ränk ülekuumenemise tunne, tundus, nagu mitu liitrit vett tuli kehast välja.
Aga sain soojenduse tehtud. 15 minutit enne starti rattakontroll. Läksin oma ootejärjekorda. Vaatasin, kas näen mõnda maailmakuulsat inimest ka. Tundusid justkui tuttavad näod, aga mina nende nägusid ja nimesid kokku ei pannud. Samas tuli joogijanu. Ise mõtlesin, et ei tasu üle juua, see tekitab [vetsu]häda.
Siis oligi poodiumile minek. Vaatasin enda ümber tohutut rahvahulka, vaatasin kaamerasse – olengi päriselt MM-il. (Naerab.)
Alguses oli okei, aga viiendal-kuuendal-seitsmendal kilomeetril sain aru, et tavapäraste vattide genereerimine tekitab põrgupiina. Ma ei loobu ega katkesta kunagi. Aga seekord oleksin maha tulnud, kui see poleks olnud MM. Ma suudan võidelda oma peaga, aga nüüd sain aru, et probleem ei ole peas, vaid mul on füüsiliselt täiesti võimatu oma tavapärast tempot hoida.
10–12 kilomeetrit oli sõidetud, kui piilusin rattakompuutri numbreid ja nägin, et keskmine kiirus oli ainult 48 kilomeetrit tunnis. See oli koht, kus mõtlesin, et keskmine kiirus peaks olema kindlasti 52 – sellises keskkonnas ja sellise rahvaga oleks pidanud oma tavapärast kiirust kindlasti ületama. Teekate oli üsna hea, esimesed 21 kilomeetrit olid tasased.
Aga mida kilomeeter edasi, seda keerulisemaks mul läks. Vaatasin, et vatid hakkavad juba 400 juurde langema. Siis tuli tõusude kaskaad, mille esimene osa kestis neli ja pool kilomeetrit. Tõusude otsa jõudes nägin, et ma ei suuda isegi tõusu peal kuidagi 400 vatti hoida – mitte mingit moodi, lihtsalt ägisesin.
Kuidas sundisid end edasi pingutama?
.jpg)
Siis tuli laskumine. Eelmine päev harjutatud kurvid. Ilmselt läksin kiiremini ja üks kurv läks pikaks. Hoog oli üleval, pidurid ei pidurdanud piisavalt hästi ja ratas veidi hüples konarliku tee peal. Mul oli enne seda kiirus 70 kilomeetrit tunnis. Sain selle küll suurelt jaolt maha pidurdatud, aga 30–40-ga [km/h] lendasin külg ees barjääridesse. Lohisesin nende ääres ja kui barjäärid lõppesid, lendasin üle pea kõnniteele, peaga asfaldile.
Lebasin seal ja mõtlesin, et nonii, nüüd on mul vähemalt põhjendus olemas, miks ma nii kehva olin. See oli lihtsalt kirsiks tordil. (Muigab.)
Kui kaua seal lebasid?
Hüppasin kohe rattale tagasi ja sõitsin n-ö käik väljas lõpuni. Üritasin pingutada, aga üle 350 vati minust mingit moodi välja ei tulnud. Füüsiline piir oli ees.
Kui olen heas vormis, on mul Eesti võistlustel keskmine pulss 175. Seal oli alguse pingutuse peale kogu aeg üle 180. Midagi oli nii valesti, kui olla saab.
Läksin seda rada ikkagi sõitma alla tunni, umbes 58 minutiga, 47,5 kilomeetrit tunnis keskmist. Selle ajaga oleks saanud 33. koha. Ega tavainimesele suurt vahet ole, kas olid 33. või 45., aga mu sooritus oli tegelikult täiesti null. Kui oleksin kaotanud Remcole nelja minuti lõppu või viie minuti algusse, oleksin rahul olnud. Sellisel raja, kus on niisugune tõus ja niivõrd tehniline laskumine, kus proffidel on nii oskustelt kui ka füüsilised eelised, oleks see väga kõva tulemus olnud.
Pärast võistlust istusin meditsiinipunktis, sest ega mul silm ei seletanud, pilt virvendas ees. Jõin poolteist liitrit jääkülma vett ära ja rääkisin töötajatega juttu, sest olin ikkagi peaga asfaldile lennanud ja nad ei tahtnud mind niisama minema lasta. Mind ootas peagi lennukisse minek ja seal on riskid suured.
Ei olnud häda midagi, aga olin väga löödud. Paar päeva olin täiesti augus, et miks nii läks.
Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kas said isu juurde, et prooviks järgmine aasta veel või mõtled nüüd, et ahh, sai MMil ära käidud, las edaspisi esindavad Eestit profid?
Eks algul oli järelemõtlemist ja ülesaamist, mis toimus, aga mida päev edasi, seda rohkem isu kasvab. Tunnen, et tahaks veel ja veel.
Kus järgmisel aastal MM ja EM toimuvad ja kas sealsed rajad sulle sobivad?
EM toimub Lõuna-Prantsusmaal. On oht, et ka seal on tõusudega rada.
Olen mõelnud ka sellele, et okei, Taavi, sõitsid [MMil] sellise sõidu, miks peaks sind veel kuhugile saatma. Aga kui saan talvel teha väga tugeva baasi alla ja näidata kevadel eraldistartides häid tulemusi, teha Eesti meistrivõistlustel veel parema soorituse kui sel aastal (tuli kolmandaks – P.P.), siis eks see ole minu kätes. Ega keegi mind põlga ja ära lükka. Kui tulemused on olemas, siis on tõenäoliselt ka võimalus uuesti [tiitlivõistlustele] saada. Nüüd läheksin sinna ikkagi oluliselt targemana – nagu inimene, kes pole kunagi lund ja vett näinud ja on esimest korda sinna sisse visatud, teab teisel korral juba paremini, kuidas seal käituda.
Foto 1: Taavi Kannimäe võistlemas Zürichis MMil 46,1 km eraldistardist sõidus 22. septembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Remco Evenepoel treenimas Zürichis MM-võistluste rajal. Foto autor: Panoramic via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Euroopa meister Edoardo Affini Itaaliast võistlemas Zürichis MMil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe lähenemas EMil Belgias 31,2 km eraldistardist sõidu finišijoonele 11. septembril. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Remco Evenepoel tähistams MM-tiitli võitu eraldistardist sõidus. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 6: Remco Evenepoeli naine Oumaima Oumi Rayane õnnitleb teda MM-tiitli võidu puhul. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 7: Pealtvaatajad ergutamas Šveitsi ratturit Stefan Küngi MM-võistlustel Zürichis. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Austraalia rattur Jay Vine kukkununa MMil Zürichis eraldistardist sõidus. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 10: Itaalia rattur Filippo Ganna sõitmas MMil Zürichis. Foto autor: AP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 19:00
kommentaare: 14
14 Kommentaarid:
Väga hästi ümber jutustatud ja jutt kokku pandud! Tänud Taavi ja Priit! Rohkem selliseid lugusid. Ka Madis Mihkelsi EM-i esituse kohta ootaks sellist kokkuvõtet.
Täna mina ka loo eest! Kogu lugupidamise juures sooviks tiitlivõistlustel näha Eestit esindamas ikkagi proffe, mitte asjaarmastajaid. Aga selleks Eesti temposõitjad, sõitke tolle mahlamütsi aeg eestikatel üle. Piinlik on Taavit pjedestaalil näha.
Sõõrukas on MV-suguste lootus.
https://sport.delfi.ee/artikkel/120325314/video-kuidas-takistada-keelu-saanud-treenerit-edasi-tegutsemast-kuula-millised-on-eok-presidendikandidaatide-seisukohad-spordieetika-kusimustes
Juhin siinkohal tähelepanu, et ilmselt ainsana, kes on Eestis seda MV keeluteemat põhjalikult vaadanud ja uurinud, saan öelda, et EKJL on määranud talle keelu töötada treenerina vaid EKJLi liikmesklubides. Kuna MV ei ole üle aasta kuskil klubis tööl olnud, siis pidev rääkimine ja viitamine sellele, et ta kuskil kedagi salaja treenib või võistlustel juhendab, on keelu vääriti tõlgendamine ja esitamine suuremana, kui see keeld tegelikult on. Ei ole andmeid selle kohta, et MV on rikkunud EKJLi keeldu sellisel kujul, nagu see on kehtestatud. Kui keegi väidab, et keeldu on rikutud, siis ta kas valetab nimme või on nii rumal, et ei tea ega saa aru, mis otsuseid MV suhtes on vastu võetud.
Olen kuulnud jutte - lisagem, et kohe kindlasti ei vasta need tõele, eks ju, vaid on pahatahtlik väljamõeldis! -, et alaliidu ja eetikaasutuse esindajad olla lasknud mõnel ajakirjanikul ja samuti spordiametnikul võtta ühendust USA ülikooliga, kus õpib Bruus, ja uurida sealselt kergejõustiku peatreenerilt, kas ja kuidas teevad sealse ülikooli treenerid koostööd MVga.
Märt Roosna, kas sina tead neist asjust?
Juhul kui keelu on püstitanud juhtiv organisatsioon millel on toimivad mitteformaalsed vandeseltslikud sidemed, siis pole MV-l mingit lootust. Lihtsalt tuleb eluga nullpunktist alustada ja otsida uus ala. Selleks, et selline organisatsioon oma võimekust demonstreeri.a panna, peab olema ikka väga valele inimesele tõsise käki kokku keeranud. Eesti värk. Kes keda, inimene organisatsiooni vastu, sitt lugu. Kas MV ei ole juba penskar?
Nagu penskar ei saaks ebaeetiliselt nurgatagustes klubides või üksiküritajana tegutseda?! Totter on ka siin osutada, aga teiste alaliitude pärusmaal saab ta ju edasi töötada. Uisuliidus koos Levandiga või? Ujulas kujundujumise spetsialistina? Kes soovib oma ritta taolise renomeega meest, see näitab ka ta enda palet.
Kurb, et siin toimub avalikkuses ühe poole loodud narratiivi abil ühe inimese tühistamine. Tuletan meelde, et me isegi ei tea, mida MV-le ette heidetakse (või on keegi materjale näinud?) ja ammugi mitte seda, milles ta süüdi on, aga siin juba teatud tegelaste silmis on kohtuotsus langenud. Lubage meelde tuletada, et asi pole kohtusse jõudnudki ja ei saa olle kindel, et üldse jõuabki, selleks peab prokurör hindama, kas kogutud kompra MV kohta on piisav. Ju ikka väga ei ole, kui asi juba nii kaua venib.
Me ju teame, et MV tühistajad püüdsid talle kleepida külge KB ahistamist, aga tuli välja, et KB ei ole andnud ühtegi indikatsiooni, et tal oleks midagi MV vastu. Hoopis vastupidi.
Ikka Harvey ees ja taga. Masendav.
Väga õige, et kodanik eemaldati. Loodetavasti igaveseks.
Tuleb aru saada, et MV puhul kõneldakse käitumismustrist. See tähendab mitmeid olukordi, milles on korduvust, kokkulangevust. Läti treener oli see, kes pani tähele ebatüüpilist suhtlemist noorsportlase ja treeneri vahel. Sealt läksid asjad liikvele. Uurimise käigus lisandus mitmete teistega mitmeid muid küsitavaid momente.
Mis sellest tühistamisest nii palju kireda? TÜ professor mõisteti kohtus korruptsioonis süüdi, aga sellegipoolest avaldab ta Postimehes "Professori kolumni" sarjas artikleid. Pole tühistatud midagi. Nii võiks PMi vanemtoimetaja või elu24 toimetus jätta meistertreenerile mõned tähemärgid ruumi sündmuste kajastamiseks staadionitel ja seal ümber.
Pane tähele, varsti tullakse teooriaga, et lätlast polegi olemas või ta ei mõeldud seda asja nii.
Penskar saab rahulikult pinssi ja tal pole vaja tööd teha. Inimlikult on ju kahju kui kiiksuga inimene ilma sissetulekuta jääb. Autojuhtidega on selge, et nemad ikka mõtlevad hoolega läbi, et kui amet nõuab lubade olemasolu, siis ei tee lollusi, mis võivad lubade taskusse jäämist mõjutada. Treeneritega on aga võimalus paberi äravõtmiseks oluliselt probleemsem ja seetõttu ollakse ka treeneri ametis palju loomingulisemad igasugustesse sobimatutesse toimingutesse. Selge, et inimene ei saa treenerina toimetada ja kogukond peab olema selliste tõrvatilkade suhtes ühtne. Siin pole mingit küsimust. Kuidas aga vanakesele tagada vääriline sissetulek? Kas ta võiks jätkata konsultandina onlines, kuid ka siis tekib küsimus, et vana kronu hakkab kaeru himustades noori ära tinistama.
Läti treener on hellik. Kanaisa. Eestis on kogu aeg nii sporti tehtud, et treeneril on esimese öö õigus. Ja kui MV õiguslik kaitse ja meediatugi peab, siis kestab edasi.
No nii lihtsa asja võiks ikka igaüks ise järele vaadata, et MV pole ea poolest mingi pensionär, alles 61.
Kui siin kõiksugu hukkamõistjad isegi nii objektiivsest ja kontrollitavast asjast nagu vanusest ei hooli, siis mida saab nende süüdimõistvates sõnavõttudes üldse uskuda ja tõe pähe võtta. Loomulikult mitte midagi.
17:10 Õigusriigis on su avaldus ränk eksimus põhiseadusliku korra vastu. Kus riigis sa elad, idas? Eesti on võimalik jääda paindlikule pensionile praegu 60 aastaselt. Kaotad 30% nominaalses tulus aga saad tööta jäämisel naksti pinssi kui häda käes ja muidu välja ei vea.
Postita kommentaar
<< Esileht