Pullerits: Midagi pole teha, kuid sport sõja vastu ei saa...

Praegu lähevad korda üksnes Ukraina-teemalised ja Eesti kaitsevõimega seotud lood. Seepärast lahkasingi Postimehe tänases, reedeses põhjalikus loos, mida tähendab see, et 11 protsenti Eesti täiskasvanud elanikest ja 21 protsenti 18-74-aastastest meestest on valmis sõja korral minema rindele – on seda vähe või palju?

Algul tundus, et vähe. Aga igasuguseid asju tuleb lasta seletada asjatundjail. Elu on õpetanud, sh näiteks ERRi mitmed möödapanekud koroonaviiruse andemete tõlgendamisel ja graafikul esitatuna, et ajakirjanikel ei maksa ka kõige lihtsamana näivate andmete pealt ise järeldusi teha, vaid alati tasub konsulteerida endast mitu korda targematega. Mida ma ka tegin.

Kui kaitsetahe võib näida algul väike, siis see võib mõne hetkega kiiresti muutuda, st suureneda. Selle kohta, kuidas ja miks see juhtub, avaldasin täna loo Postimehe veebis. Ukrainas ei tahtnud 40 protsenti inimesi enne sõda riigi kaitsmisest ega vaenlasele vastu hakkamisest midagi kuulda, kuid näete, kuidas nad nüüd sõdivad! Selleks meelemuutuseks oli põhjus ja see saigi ses väikses loos välja toodud.

Nädala algul kohtusin Ukrainast Eestisse saabunud kriisipsühholoogiga, kes rääkis, millise jälje sõda seda näinud inimeste hinge, ajju ja südamesse jätab. Ta nõustab iga päev vähemalt viit ukrainlast, viibigu nagu parajasti pommivarjendis või kodus, kus taamal kostavad plahvatused. See on raske ja kurnav töö. Hiljem kuulsin, et talle oli pakutud ka ühe Butšas vägistatud neiu nõustamist, aga ta pidi tunnistama, et seda kõike on kogunenud liiga palju, ta rohkem lihtsalt ei suuda...

Nädala algul avaldasin intervjuu Eesti kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Uku Aroldiga, kes seletas, kuidas käivad sõjas infooperatsioonid ja mis moodi eristada sõjatandrilt saabuvates teadetes fakte propagandast. Muu seas rääkis ta sellest, kuidas Venemaa kultuurikood lubab seal oma riigi juhtidel rahvale valetada – ja selle eest isegi kiita saada.

Eelmise nädala lõpus avaldasin suure intervjuu brigaadikindral Vahur Karusega, kes lahkas sõja senist käiku ja prognoosis järgnevaid sündmusi. Muu seas seletas ta, miks on Ukrainas saanud surma palju kõrgeid ohvitsere – ja see ei lange kokku üldlevinud, asjatundmatute inimeste pakutud seletustega –, ning nentis, et see on venelastele olnud šokk, kui efektiivsed võivad olla lääne uued relvad, ja imestas venelaste esimese kuu ebaedu foonil, mida küll tegid Venemaa väed õppustel, kui nad pidid sõjaks valmistuma.

Need on lood, mis lugejaid huvitavad ja kõnetavad. Täiesti nende varju jäi nädala algul iseenesest intrigeeriv spordilugu, kuidas Rahvusvaheline Olümpiakomitee on töötanud välja soovitused, mille alusel kaasata võistlustele transsoolisi ja samuti selliseid sportlasi, kes ei liigitu organismi arengu või geneetika tõttu üheselt meheks või naiseks. Loos tsiteeritud kriitikute sõnul võivad ROKi soovitused tekitada olukorra, kus edaspidi hakkab igaüks oma suva järgi otsustama, millise soo esindajana ta stardib. Aga see näib olematu probleem võrreldes sellega, kuidas arenevad sõjasündmused Ukrainas.

Au Ukrainale!

Surm okupantidele!

Ja meie veel suusatame?...

Fotod 1 ja 2: Kes tunneb ära selle oja, mis on pildistatud ühelt ja samalt sillalt, kus seisab Treki ratas, eri suundades? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kus asub see koht Haanja suusaradadel? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mis oja on näha siin pildil Treki maastikuratta taustal? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Küsimus eriti kõvadele meestele: kus asub see puu, millise tee ääres? Foto autor: Priit Pullerits