Alar Savastver: Kuidas saja-aastaseks saanud Vasaloppetil stardist peaaegu purustusteta pääseda

Sõit Rootsi ja kohale jõudmine ööbimiskohta käis osal meie seltskonnast, kuhu kuulusid peale minu (fotol paremal) Endrus Arge, Peeter Poopuu ja Emeri Lepp, tavapäraselt – kohe reedel saabudes saime võistlusnumbrid ilusti kätte. Alates lennujaamast muidugi üllatas rootslaste vabadusaste maski kandmise osas. Keegi peale mõne välismaalase ja minu seda võistluskeskuses ette ei pannud. Isegi suur Vasaloppeti expo toimus nagu ikka suures kinnises telgis.

Vaadates ilmateadet otsustasime laupäeval testida veidi suuski ja valida oma lemmikpaar pidupäevaks välja just eeldatavalt keskmistes oludes sõiduks ehk suurem osa rajast -1 kuni -3 kraadi, stardis -5...-6 kraadi ja finišis eeldatavalt +2...+3 kraadi. Kuna seekord otsustasime minna ilma pidamisemäärdeta, sai kergendatult ohata, sest pidamise määrimine sääraseks muutuvate oludega distantsiks on väga nõudlik ja rohkem eksimist võimaldavam, kui ainult libisemise määrimine. Test tehtud, tegime kohe ka kerge sõidu koos mõne kiirema liigutusega, et reisist kangeks jäänud keha toibutada.

Kõik toimis plaanipäraselt ja õhtuks jäid ainult tavapärased toimetused: numbri ettevalmistamine ja vaagimine, kuidas geelid ja joogid endaga kaasa võtta. Juba mõned aastad kasutan pikematel sõitudel voolikuga joogivööd, mis on ütlemata mugav, kuid nõuab hoolikat paika sättimist ja väga külma ilma puhul tegutsemist nõnda, et voolikus olev vedelik ei jäätuks ning kogu asja mõttetuks ei teeks.

Ukraina toetuseks panime oma numbritele ette ja taha sinikollased lindid (fotol vasakul). Hiljem stardis ja sõites muidugi taipasime, et ka Rootsi lipuvärvid on samad, mistõttu kellegi silmis see erilist ažiotaaži ei tekitanud. Samas oli omal süda puhas, et oleme võimaluste piires oma meelestatusest märku andnud.

Otse loomulikult oli maja närvilisust täis: kes analüüsis pesu paksuse milligramme ja selle mõju lõpptulemusele, kes andis viimast lihvi suuskadele. Endrus avastas suusakepi katkise teraviku ja kõik koos noogutasime heakskiitvalt takka, et ta õigel ajal varustust kontrollis. Õnneks oli meil seltskonnas ka juba pinged maha saanud Veiko, kes sõitis reede õhtul öö-Vasat ja oli lahkesti nõus meid abistama raja ääres keppide varuga ja jootmisega. Hiljem veel sellest, et too abi kulus ikka marjaks ära küll.

Ja oligi käes suhteliselt pinnapealse unega ja higise padjaga ööle järgnev stardihommik. Üllatus-üllatus – termomeeter näitas õues -13 kuni -14 kraadi ja kahel mehel, Peetril ja Emeril, oli ikkagi vaja hommikul see kõige õigem paar välja testida, samas kui mul ja Endrusel oli valitud üks kindel paar; õhtul tehtud otsust me närvide säästmiseks kahtluse alla ei seadnud. (Fotol paremal õhupall stardis.)

Kõigil hommikusöök sisse topitud, sest nii varasel kellaajal pudru söömist ei saa ju hommikukohvi nautimiseks nimetada, hakkas asju juhtuma. Kõigepealt Emeril: suur paanika, et soojenduspüksid on kadunud. Mida, kus mu püksid on? Kurjam, kas keegi on näinud? Minu omad leidis, aga seal ju pole tema nimetähti sees. Edasi läks nii, et kui Emeri vandumise saatel tõusis ja ma otsitavaid pükse tema jalas nägin, sain aru, et kõik tehtud treeningud plaanitakse täna tulemuseks realiseerida iga kepitõukega – kõik adrenaliinitilgad põlesid kerisel. 

Kui testisime suuski starditõusu legendaarsel raudteetammi ületusel, siis küünlad juba põlesid ja ka lõõtspillimängija oli valmis (fotol vasakul). Meie saabudes tõmbas ta kortsuga muidugi legendaarset Vasa viisi, millest saime õige meeleolu kätte. Kuidas -14 kuni -15 kraadiga paljaste näppudega lõõtsa mängida, jäi meile kõigile sama müstiliseks, kui enamusele suusatamisest mittehuvitatutele Vasaloppeti läbisõitmisest arusaamine.

Igatahes kui test tehtud, oli Peetril paar välja valitud. Emeri jättis oma otsuse 15 minutit hilisemaks, kui hakkasime minema stardialasse, et suuski alla panna. Suuski maha pannes selgus tõsiasi, et olime juba oma grupi viimased ehk umbes viiesajanda koha kandis. Leidsime end esimeses grupis 9–10 reas, meie ees veel eliitgrupp. Mõnel aastal olen esimeses grupis 4-5 reale saanud. Tavaliselt olen huvi pärast rajameistrite töö ära lugenud ja saanud alati sama arvu suusajälgi – 56. Sama igal aastal. Perfecto! Milline täpsus ja stabiilsus! (Fotol all paremal tänavusest Vasaloppetist osavõtjad. Foto autor: Reuters/Scanpix)

Suusad rajale pandud, läksime tagasi autosse sooja. Loomulikult andis õhtul ja hommikul laetud söök ning stardipalavikust tulenev seedemahlade aktiivsus tunda, mistõttu mõnel meist oli vaja minna tualetti. Ettenägelikult oldi varutud taskusse WC-paberit juhuks, kui järjekorrad pikad ja tuleb toimetada looduse rüpes. Nõnda tormaski Emeri välja… ja tagasi autosse 45 sekundiga. Imestasime ta hüperkiirust, mille peale Emeri näitas kummaski taskus kümneeurost rahatähte, mitte pehmet paberit. No sellise keskendumise pealt peab tulema ikka sõidu ajal pauku, oli kõigi järeldus olukorrast.

Ja siis starti! Ülariiete äravõtmise jätsime võimalikult viimasele hetkele. Sellest ka mulle peapaela peale jäänud müts, Peetril jalga jäänud saapakatted ja koos soojendusdressiga kotti lennanud Enerviti käepael, mis pidi tagama spetsiaalse geelidega teeninduse rajal. Õnneks Peeter rajal viisakalt hüüdis, et silt kadunud ja saigi kõik vajalikud energiatooted kätte.

Nüüd aga põhilisest ehk sõidust. Kuna mingil aastal oli eliitgrupis John Kristian Dahl, Vasaloppeti kolmekordne võitja, oma suusakepi ülestõstetavasse stardimehhanismi ära murdnud, siis seda enam ei kasutata. «Läksime!»-käsklusena antakse veoauto signaali sarnane pasunaprääks.

Rajaolud paistsid väga head, vana ja külm lumi väga kiire. Suisa nõnda kiire, et 4-5 rida meie ees otsustas keegi vahetada rada umbes 30 meetrit peale stardijoont. See tõi kaasa enneolematu doominoefektiga küljele langeva külakuhja (fotol vasakul servas). Märkasin, et minu ees liikuv sõitja poleks pidanud kukkuma, kuid juba hirm küljele valguva laviini ees tõmbas ta põlvist nõrgaks. Mida teha? Paremale ei mahu põigata – sõitjaid täis; vasakult läheneb kukkuv laviin. Nii jätkasingi paremal jala libisedes, samal ajal kui vasak suusk oli eessõitja all. Tuli meelde noorusaegade treening hoojala üle tõkke viimiseks – nii ma oma suusad tervelt kätte sain ja jätkasin sõitu. Samas taibates, et minu taga startinud Peeter ja üks rida vasakul Emeri ei pruukinud nii õnnelikult pääseda.

Üle autotee tõusule jõudes selgus ikkagi, et päris õnnelikult minema ei saanud, sest kõval lumel andis kepp tagasi – metallotsik kulbi alt oli puudu. Aga rivi keskel ei olnud võimalik midagi ette võtta ja mõte juba liikus, et loodetavalt on Veiko tõusu viimasel kolmandikul kokkulepitud kohas. (Fotol paremal Vasaloppeti esimesed kilomeetrid. Foto autor: Reuters/Scanpix)

Oligi. Paremale äärele välja murdes jõudsin tema juurde. Eelnevalt andsin hüüdega märku, et tulen. Muidugi minu keppi me kohe ei leidnud, vaid teise; siis enda õige käe oma. Sinna läks pool minutit, lisaks kulus aega kepi kätte panemisega. Need hordid, mis mööda läksid, tundusid mitte kümned, vaid vähemalt sadakond suusatajat. Ootaja aeg on aeglane, sai tõestatud. Igatahes sain liikuma. Veel mõned korrad oli vaja rihma sättida, aga muus osas pääsesin kadudeta.

Kohe oli paistmas legendaarne 3 km märk ehk tõusu vahefiniš. Kuulsin tagant Peetrit (fotol paremal teisel positsioonil) midagi hüüdmas. Selge, ta oli kukkumisest siis kuidagi välja saanud ja liikus hästi. Hakkasime koos minema. Samal ajal jutustas ta seiklustest külakuhja all, kust valgust mingil hetkel tema jaoks välja ei paistnud. Imekombel jäid tal kepid-suusad terveks, ent prillid murdusid neljaks tükiks. Ilma saab ka sõita, kuid kiiretel laskumistel lähevad silmad ikka vesiseks.

Nii me püüdsime seal üksikuid gruppe ja otsides libedamat jälge üritasime positsiooni parandada. Mul oli tunne väga hea ja otsustasin möödasõidu manöövreid muudkui ette võtta. Kuni Mangsbodarnani oli kõiki olusid arvestades juba hästi, liikusime vaikselt kohti parandades. Ja Veikogi trehvas meid, et lisajooki pakkuda. Kuna olime koos, oli tal tükk tegemist, kuid ta sai kenasti hakkama. Tänud, Veiko, sellise teeninduse eest nii jootmisel kui varukeppidega toimetamisel!

Teadagi järgneb igale laskumisele tõus. Nii saabus ka Raul Olle poolt legendaarseks sõidetud Risbergi tõus.

Tuli välja, et ees tööd teha kühveldades olin end veidi energiavõlga lasknud ja samuti kulutanud. Peeter libises vaikselt, kuid kindlalt eest ära. Nägin 5-6 kilomeetri jooksul teda veel paarisaja meetri kaugusel ees, aga hiljem ei suutnud tema sini-must-valget kombet teistest sarnastest toonidest enam eristada. Ühesõnaga, vaja veidi lõivu maksta ja tööle hakata. (Fotol vasakul Endrus Arge.)

45 km märgis, kus alati üritan ainukese korra sõidu jooksul kella vaadata, näitas aeg 2:09 millegagi. Sain aru, et on ikka kiire rada küll! Sealt edasi kuni Evertsbergi küngasteni midagi suurt ei juhtunud, sõitsin enamasti omas tempos. Töökat gruppi ei tekkinud või kui, siis ainult minu taha kogunedes. Tõusudel osad kiirendasid minuga võrreldes ja lausikutel jäid maha. Aga teistele rada pakkudes kedagi stabiilset ette ei tulnud.

Ühel künkal pakkusin lahkelt vedaja rolli taga olevale sõitjale. Mees, kes iganes ta oli – number ei jäänud meelde –, tundis mu Toblach-Cortina selleaastaselt maratonilt ära ja viskas tervituse. Mul hakkas selle peale jalg värisema oma ritta tagasi reastudes. Kukkusin taguotsale ja küünarnukile. Varustuse kontroll – kõik terve! – ja edasi. Aga kui kaks ja pool tundi on juba sõidetud, siis hetkega eest läinud seltskonda ei püüa, lisaks lõi kukkumine veidi rütmi sassi. Jõudsin mind tervitanud mehele järele 5–6 kilomeetri pärast, kuigi vahe võis olla maast püsti tõustes vast 50 meetrit. Too veel vabandas. Ühmasin, et mu enda koba.

Oxbergi joogipunktis ootas jälle Veiko joogipudeliga, kuid paraku teisel pool puidust aedikut. Järgnes tema sajameetrine spurt aediku lõpuni, aga ma tõesti pidin võtma lisajooki geeliga, et viimaseks 30 kilomeetriks mitte nälga jääda. Sel ajal läks umbes 15 meest mööda, aga õnneks polnud nad kuigi värsked mehed, et ma enamusele neist enne mäesuusanõlvasid järele ei jõuaks.

Edasi sõitsin, kuidas jaksasin, lõpuni, üks pikk rootslane enamik aega minu taga. Aga temagi tunnistas, et on nõnda väsinud, et vedama ette ei läinud. Oli aus mees ja tuli pärast lõppu tänama, samas kui kaks meest kippusid minuga fotofinišit tegema. Finišis Peeter juba ootas mind – ta oli veidi rohkem kui neli minutit varem kohale jõudnud.

Köhisime kopsud puhtaks, panime kuivad riided selga ja kõndisime auto poole.

Meie teele jäi Oakley prillide ajutine pood Vasaloppetil (fotol vasakul). Just see, mida vaja. Poodnikud olid juba näinud sõprade sotsiaalmeediast kukkumist. Jõudsime suhteliselt hõlpsasti ühele lainepikkusele. Selle tunnituseks ning veidi Oakley imidžile ja garantiile rõhudes sai Peeter samasugused prillid tasuta. «Respect!» Oakley poepidajad säärase iseseisva otsuse eest.

Kui olime lõpetanud, saime aru, et Emeril läks stardis ikka hapusti. Ta tuli kuuetunnise brutoaja graafikus, samas kui me Peetriga nelja ja veerand tunniga hakkama. Emeri seiklustest ja tema uutest murtud suusa klubi meestest saate lugeda Suusasemude Facebooki lehel. Lisaks kohtasime Endrust, kes sai teha esimese stardi ja eduka finiši sel talvel. Igatahes säras ta kui küpse punane ladvaõun ja sain aru, et tal läks samuti suuskadega täkkesse; ta oli stardi lumemaadlusest osavalt kaarega ümber pääsenud ning sõitis oma parima Vasaloppeti koha. (Fotol alla paremal norralane Andreas Nygard võitmas Vasaloppeti maratoni. Foto autror: Xinhua/Zumapress.com/Scanpix)

Paremaid olusid oli raske tahta. Päike säras kogu tee ja vahepeal suisa pimestas, rada oli kõva ja isegi ilma soojenedes ei läinud lumi vesiseks. Ja tuleb tunnistada, et ka 52-aastaselt saab välja sõita oma parima Vasaloppeti aja, küll mitte koha. See oli mu kaheksas Vasa – veel päris täis isu ei saanud, ehkki kui Peetrist tõusul maha hakkasin jääma, tundsin lolle mõtteid peas, et «I’m too old for this shit». No küll kipuvad lollid mõtted pähe mõne tõusunuki pärast! Oli igatahes tore pühapäev, võin kokku võtta. Taas kord sai kinnitust, et Vasa pole puhtalt sõit, vaid sündmus.

Fotod: Scanpix, Team Nordic Jobs Worldwide, Alar Savastveri ja Jaanus Laidvee erakogud