Jaanus Laidvee: Mis jälje jättis ettevalmistus Miamis Haanja maratoniks ja kuidas Anti Saarepuu Raul Olle pärast raha kaotas

Sellel aastal olin targem. Eelmisel Haanja maratonil 2019. aastal, kui läksin viis minutit enne starti soojendusriiete kotti Haanja koolis asuvasse pakihoidu viima, pannes suusakepid maja välisseina najale ootele, siis minuti pärast naastes minu keppe seal enam polnud ja need olid asendunud 15 cm lühemate küllaltki räsitud ja pehmete kaigastega. Nendega sõita polnud võimalik! Ühtegi inimest oma keppidega liikvel ei märganud ja jooksin tagasi stardirivvi, kuid ka sealt oma keppe ei leidnud ega leidnud ka kelleltki midagi sobilikku asemele. 

Tõstsin siis suusad stardikoridorist välja ja kohe kõlas ka stardipauk ning nii ma siis vahtisin imposantse stardirivi kõrval selle möödumist nagu lastud vares, tunne oli ikka ääretult s*tt.

Korraga aga meenus, et olin stardieelses saginas näinud vilksamisi A&T Spordi bussi ja selle ümber askeldamas kunagist triatleeti Anti Arakut. Jooksin sinna ja kahest sõnast piisas, et Anti ulataks mulle täpselt minu pikkusega Swixi Triacid. Jooksin tagasi stardialasse. 

Panin suusad jalga, kepid kätte ja lükkasin end libisema. Täiesti tühja stardikanga alla jõudes näitas kell sekundi pealt 11:03 ehk olin kolm minutit ja 400 suusatajat stardist maas. Ma ei tea, kas see oli sportlik viha, mis oli tekkinud, või midagi muud, aga endalegi üllatuseks lõpetasin tolle sõidu 60. kohaga. Kitsal, raskel ja keerulisi laskumisi täis rajal pidin mööduma umbes 350 suusatajast ja mis mind veelgi rohkem imestama pani – kordagi ei pidanud kukkuma. Nii head enesetunnet ja sõidumõnu polnud ma Haanjas varem kogenud. 

Sel korral, eelmisel laupäeval, erines Haanja maraton siiski kõikidest minu eelnevatest suusamaratonidest. Pean silmas ettevalmistust. Kuna perel oli hädasti tarvis keset kõige mõnusamat Eesti talve sooja kätte Miamisse lennata, tuli viimane lihv hooaja raskeimaks maratoniks anda kuuma päikese käes ja lumeta oludes. Nõustusin reisiga ainult tingimusel, et tulen teistest varem tagasi, et klassikaromantikute crème de la crème Haanja maratonist osa võtta. Niigi olid viimased kaks Haanja sõitu ära jäänud (lumeolude ja covidi tõttu) ning seda enam tuli tänavusi superolusid ära kasutada. 

Et aga suusaliigutus reisil olles päris ära ei ununeks (lendasin Miamisse Tartu maratonile järgneva esmaspäeva varahommikul), võtsin rullsuusad kohvris Ameerikasse kaasa. See oli hea plaan ja hoidis keha enam-vähem toonuses. Täpsemalt vaata lisatud videost. Õnneks jõudsin Eestis enne Haanja starti lumel ka kaks suusatrenni teha.

Seekordne Haanja ilm oli küllaltki huvitav. Öösel kõva külm, -8…-10 kraadi, stardis -5, aga rajale saadab määrdemeister Thomas Kuus Skiwaxist ikkagi kliistrisuusaga. Miks nii? Kuna rada on küllaltki jäine ja läheb kogu päeva paistva lauspäikse käes hiljem oluliselt niiskemaks, märjemakski, siis pooltahked määrdevariandid eriti ei tööta ja suuska pidama ei saa.

Suusatest poolteist tundi enne starti tehtud ja määrdemehe valikuga üldiselt rahul, kuid kuna jäisematel tõusudel on pidamine siiski tiba hell, lasen ühe õhukese kihi kliistrit peale kanda. Vana ja sõmera lume hea omadus on see, et ka kliister ei hakka kunagi pakkima, st libisemist takistama.

15 minutit enne starti suuski stardikoridori viies kohtan kolme kõva suusameest. Vasaloppet 100-ga seoses on igati asjakohane kasutada epiteeti Vasaloppeti võitja ehk Raul Olle, lisaks vana konkurent suusaradadelt Raio Piiroja ja meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist, Rimo Timm. 

Küsin Ollelt, miks ta ei tähista Vasa100 Rootsis, vaid siin. 90 km on ikka liiga palju juba, ütleb Raul, Haanja on täpselt paras. Pakun väikse naljana Ollele enne starti poodiumikohta, aga ta hakkab naerma ja ei võta pakutud kinnast vastu. Kui, siis M50 võit maksimaalselt, vastab ta.

Kas aga pidamismäärdega või ilma? «Loomulikult pidamismäärdega, selline kliistripakk on mul all!» kiidab Olle.

Piiroja (all vasakpoolsel fotol) ütleb stardis, et talle Tartu maratoni Palu-järgne lausikul paaristõugetega lükkamine ikka ei istu ja nüüd saab lõpuks korralikult klassikatehnikas suusatada. 

Rimo Timm peab paremaks minna sõitma uisusuusaga, kuna noormees ei oskavat hästi klassikat sõita ja nii on lihtsam. Mida, Haanjas?!

Minu info kohaselt on ilma pidamismäärdeta Suusasemudest veel Taavi Kaiv ja Andres Juursalu (all parempoolsel fotol) – aga kui tiimi deviisiks on Double or nothing, siis muud oleks ka alusetu oodata. Hiljem näen rajal veel ühte Team Nordic Jobs Worldwide sõitjat pidamismäärdeta suusaga, oli vist Jüri Vahar, number 98. 

Kui viis minutit enne starti pakihoidu sisenen, on mul kepid siseruumis kaasas, nii nagu kõikidel sõitudel peale kolme aasta tagust intsidenti. Vastav strateegiamuutus tagab selle, et kepid on alati ka stardis minuga.

Kell 11:00 kõlab start. Suurepärased ilmaolud on lasknud rajameistril ette valmistada superraja, kindlasti selle hooaja parima. Rada kõva, hästi libisev (samas mitte liiga jäine) ja kõik klassikasooned kui raudteed! 

Esimesel tõusul saan aru, et suusk töötab ilusti, peab, ja esimestel laskumistel saan kinnitust, et ka libiseb väga hästi, sest pean eesolevaid konkurente mitmel puhul kepiotstest lükkama. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Suurt närvilisust pole, üldiselt minnakse stardist ära küllaltki viisakalt. Esimese kilomeetri esimese järsu paremkurviga laskumisel toimub hea hoo pealt kohe minu ees aga kukkumine. Löön häälepaelad tagumistele märguandeks valla, lisaks ajan käe püsti. Õnneks on veel üks suusataja minu ja kukkuja vahel, nii et saan kadudeta napilt mööda. 

Üldiselt tuleb ka seekord, nagu Haanjas alati, kohe esimestest meetritest täielikult kohal olla ehk hetkekski ei tohi ennast ära unustada. Laskumised on kiired, nõudlikud, reeglina kurvilised, pigem kitsad ja eriti esimestel kilomeetritel pundiga laskudes tuleb olla ülimalt tähelepanelik, et ise ei kukuks, ja kui keegi vahetus läheduses on maad kündmas, siis kas üle või kõrvale hüpata jõuaks.

Ega Haanjas armu anta, sest kohe esimestest kilomeetritest algab üles-alla sõit. Esimesed 25 km on kõige mägisemad. Kes alguse kiirenduse sellel lõigul ära kestab, see saab järgnevad 10 km ka natuke vabamalt hingata, aga viimased 8 km on siiski hing jälle paelaga kaelas. 

Kui Haanja spordikeskuse ümbruses on 2-kilomeetrine tiir tehtud, läheb rada üle Rõuge maantee Tsiamäe 5 km ringile. Seal vaatab kohe laskumise alguses vastu hüüumärk ehk ohtlik(um) laskumine. Etteruttavalt võib öelda, et neid märke ei jõua sõidu jooksul kokku lugedagi. Tõusud ja laskumised vahelduvad kiirelt ja tunda on, kuidas stardikiirendus on pulsi korralikult üles löönud ning laktaat muudkui kuhjub lihastesse. (All parempoolsel fotol Rimo Timm.)

4. km-l, ühe laskumise lõpus on korraliku hooga 180-kraadine tagasipööre vasakule, mis nõuab erilist tähelepanu, et mitte rajalt minema libiseda. Pärast seda nõelasilmakurvi märkan Kaupo Tammemäed (nr 33), kes oli parema käe kepi täpselt keskelt pooleks murdnud ja sõitis, poolik pikk tokk käes, ühe kepiga edasi. Ju oli vara nii kallis, et ei pidanud mõistlikuks ära visata (käepide on tõesti edaspidigi kasutatav ja teatavasti ühte eraldi ei müüda). 6. km-l sõidab nr 33 omakorda minust mööda, mille peale teen peas kiire tehte, et ühe kepiga on Tammemäe nõrgem ja kahe kepiga tugevam kui mina. Kiidan ennast märkimisväärse nutikuse eest!

Kui läbitud saab umbes 15 km, on tunne, kuidas üldse on võimalik see maraton lõpuni sõita, kuna laktaadist on keha kange ja hingata pole ka enam lihtne. Rasketel hetkedel tuleb mõelda millelegi helgele ja olen aastatega tähele pannud, et kui mõtlen sõidu järel eesootavale (suitsu)saunale, kõvale leilile koos külmade õlledega, hakkab peagi märksa kergem. Nii ka seekord. Mida kilomeeter edasi, seda paremini mootor tööle hakkab ja ka laktaat ei pakitse lihastes enam nii hullusti. 

Peagi tuleb tagant meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist Erkki Hummal (fotol paremal; imestan, et alles nüüd, kuna ta on märksa tugevam sõitja kui mina), kes ütleb, et on kaks korda kukkunud, esimene kord kohe sõidu alguses, aga õnneks jäi varustus mõlemal korral terveks. Suudan Erkkiga koos sõita päris kaua, ligi 20 km, kuid lõpuks hakkab ta ikka vaikselt eest ära kaduma ja lõpetab sõidu kaks minutit enne mind 47. kohal. 

Ise oleksin sõidu jooksul kaks korda kukkunud. Paljuski on õnne, et püsti jäin. Üks kord kiires ja järsus vasakkurvis, aga vasaku kepiga küllaltki tugevalt vastu maad surudes ehk libisemise ajal sellelt tuge otsides suudan olukorra päästa. Teine kord viskab paremkurvis suure hoo tõttu jäljest välja ja suusk läheb liiga raja äärde ehk kokkupuutesse valliga. Kiire reaktsioon ja tasakaaluga mängimine päästab ka seekord. (Fotol all paremal Suusasemude meeskond.)

Rohkem, kui ainult esimeses kurvis, ma kukkumisi ei näegi. See on Haanja maratoni kohta pisike ime. Kuid pärast võib supilauas kuulda paljude meeste suust, et kes oli kukkunud korra, kes kaks ja kes isegi neli korda. Õnneks polnud olud ülikiired, sest jäljed polnud jäärennid, vaid kõva lumega sooned, kus kiirused üle mõistuse kiireks ei läinud. Ühe laskumise keskele oli paigaldatud ka kiirusemõõtja, mis näitas mulle 50 km/h. Polari kell fikseeris sõidu maksimaalseks kiiruseks 50,7 km/h ja tõusumeetreid 700 (võrrelduna Tartu maratoni 735ga). 

Geele tarbisin tavapäraselt kaks: kolmandas, Villa TP-s (25. km) ja neljandas, Vaskna TP-s (34. km). (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Pärast 25. kilomeetrit, kui algab laugem ja vähem mägine lõik, kokku umbes 10 km, läheb enesetunne juba päris heaks ja naudin pingutamist täiega. 

Kuna ilm on niivõrd alpilik kogu päeva paistva pilvitu päiksega, hakkab sõidu teises pooles palav. Päike muudab ka jäljepõhju lõpus jäisemaks, kuid kõva põhi säilib ilusti kuni sõidu lõpuni. Sellest johtuvalt suusk lõpus nii hästi enam ei pea, võiks isegi öelda, et on jäisemate nukkide peal päris hell. Seal tuleb kasutada rohkem käärsammu. Kuid see oli teadlik valik, et läksin kergelt hella pidamisega, kuna kokkuvõttes nii ajas võitsin, sest pikkadel laskumistel ja lausikutel oli suusk sellevõrra kiirem. Libisemine oli kogu sõidu vältel hea ja mäest alla tuiskasin pigem eesmistele selga. 

Kui lõpuni jääb umbes 10 km, lipsab suusk tõusul tagasi, mistõttu koperdan, panen kepi kahe suusa vahele ja korraks ka käed maha. Aga ei midagi hullu, kiirelt üles ja edasi.

Haanja maratoni kindlasti kõige suurem katsumus on kurikuulus Mõrvari tõus umbes 7 km enne lõppu. See on ikka sellise tõusunurgaga ja ka pikk, et liikumine meenutab aegluubis mäkke astumist, sest joosta lihtsalt enam ei jõua, kogu keha on juba küllaltki tõusu alguses piimhapet silmini täis. Jaa, see on tõus, mis eriti veel 36 km läbimise järel ikka avardab horisonte ja õpetab tundma oma keha neist külgedest, millest varem aimugi ei olnud.

Lõpuks üles roomanud, kulub mitmeid minuteid sellest pingutusest taastumiseks ja uuesti normaalse sõidurütmi leidmiseks. Nõudlikke tõuse jagub siiski veel ka igale lõpukilomeetrile.

Finišisse jõuan ajaga 2:21:40 ja 52. kohaga. Tulemusega jään kindlasti rahule, sest kirjeldatud eksperimentaalne ettevalmistus Miamis siiski ei anna suusamaratoniks 100-protsendilist valmisolekut. Just ülakeha ebapiisavad koormused andsid sõidu teises pooles tunda (jõudu polnud nii palju, kui spetsiaalettevalmistuse korral).

Pärast finišit küsib endine suusakoondislane, nüüdne Haanja puhke- ja spordikeskuse juht Anti Saarepuu Raul Ollelt (vasakpoolsel fotol Tatjana Mannima kannul), et kuidas siis nii, Raul, et tema pani 200 eurot selle peale, et Olle M50 klassi võidab, kuid nüüd on ta rahast ilma! Ilma sellepärast, et musta hobusena noppis M50 võidu vanameister Andrus Veerpalu, kelle osalemine tuli tõenäoliselt kõigile üllatusena, ka Ollele. Olle lubab aga Saarepuule kogu kahju korvata ja rohkemgi, 250 euro ulatuses. Mulle näib, et selle peale loeb Saarepuu päeva kordaläinuks – tehtud on korralik bisnis! 

Veerpalu saavutab kokkuvõttes märkimisväärse koha, kolmanda, kaotades sõidu võitnud Marko Kilbile (parempoolsel fotol vasakul) ja teise koha saanud Martin Himmale (fotol paremal) ehk meie olümpiasportlastele natuke pealt kolme minuti. (Alumisel vasakpoolsel fotol Haanja maratoni esikuuik.)

Kui eelmisel Haanja maratonil pärast sõitu pakihoidu asjadele järele läksin, leidsin oma kepid koolimaja seina najalt, samast kohast, kuhu olin need jätnud. Võib öelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid kergelt painama jäi mõte, kas meeltesegaduses kaasvõistleja sõitis tõesti Haanja raske raja läbi 15 cm pikemate keppidega või sai veast varem aru ja võttis enne starti õiged tagasi (tegemist võis olla ka lühema maa sõitjaga, kelle start oli 15 minutit hiljem). 

Haanja maratoniga sai võistlushooaeg läbi. Estoloppeti koondtulemuseks tuli 40. koht, minu senine parim. (Fotol paremal Estoloppeti sarja esikuuik; fotol all vasakul Estoloppeti sarja võistkondade arvestuse kolm parimat.)

Hooaeg oli kogu Suusasemude tiimile väga edukas. Võitsime kõigis kategooriates. Meeste üldvõitja Andres Juursalu (2. koht Taavi Lehemaa, 3. koht Martin Nassar), naiste üldvõitja Tatjana Mannima (2. koht Merilin Jürisaar, 3. koht Teesi Tuul), samuti võit võistkondade arvestuses (2. koht Team Nordic Jobs Worldwide, 3. koht Viljandi Suusaklubi).

Haanja maratoni fotode autorid: Estoloppet, Katrin Lang, Jaanus Laidvee. Haanja Haanja suusakeskuse ja Haanja suusaradade fotode autor Priit Pullerits.