Meile tuttav ajalooprofessor Pärtel Piirimäe (fotol paremal), Tartu linnavolikogus opositsiooni kuuluva Eesti 200 liige, kes kuuldavasti kasutab liiklemiseks palju jalgratast, pole varjanud oma pettumust, kui mullu sai teatavaks, et ajutised rattateed jäävad Riia tänavale tulemata. Aga ta jääb paraku seisma poolele teele.
Seda kinnitab ka Tartu linnavalitsus, kes on Tartu Postimehes ligi kuu aega tagasi, 5. juulil ilmunud kirjutise andmeil alustanud tööd Riia tänavale lausa püsivate rattateede loomise nimel. Aga ka linnavalitsus jääb kahjuks poolele teele.
Arglikkus on suurimaid pidureid. Kui midagi teha tahetakse, siis tuleb mõelda suurelt, koguni väga suurelt. Siis on ka lootust, et mõttest midagi tekib. Ja ilus suur mõte oleks, et Riia tänav tehtaks kogu laiuses ratturite teeks.
Kas ma olen hulluks läinud, küsite küllap. Milleks rattureile linnas nii palju ruumi?
Põhjendan.
Kui eesmärk on saada linnas rohkem inimesi rattaga liiklema, siis tuleb arvestada ka seda, et rattaga liiklejaid on väga erineva taseme ja kiirusega. On neid, kes vaevu liiguvad oma 20 ja enam kilo kaaluva naisterattaga, hoolitsedes alalõpmata selle eest, et tuul kleiti või seelikut liiga üles ei lükka. Nende fookus on sageli mujal, mitte ümbritseval. On neid, kes sõidutavad kastiratastega lapsi lasteaeda või sealt koju. Neist on tark suure kaarega eemale hoida, sest keegi ju ei taha sattuda külgpõrkesse sõiduvahendiga, milles istuvad väiksed poisid ja tüdrukud. On neid, kes armastavad kahekesi kõrvuti vändates juttu puhuda, nii et silmi ja kõrvu jagub vaid teineteisele. On loomulikult lapsi, kes ei oskagi arvestada sellega, et tuleb sõita mööda võimalikult sirget trajektoori, ning kes tekitavad järskude manöövritega teistele ohtlikke olukordi. Ja lõppeks, kui on rattatee, siis peab seal ruumi jaguma ka neile, kes armastavad üksi, hanereas või muus formatsioonis, olenevalt tuule suunast, sõita 40 ja rohkemgi kilomeetrit tunnis, kui linnas on kiiruspiirang 50 km/h.
Neid kõiki ühele autoreale koondada – arvestades edasi-tagasi liiklust, siis kahele autoreale – tähendab ohtlike olukordade juurde loomist. Eriti arvestades suunda, mis läheb kesklinna poole, valdavalt allamäge, kus kiirused kasvavad iseenesest. Seetõttu peaks mõlemas suunas looma kaks rattarada, parempoolse aeglastele ja algajaile ning vasakpoolse kiiremini sõitjaile. Sest öelge, mis kasu on jalgrattateest, kui ma pean sõitma seal 12 km/h kahe tšilliva ja vänderdava tütarlapse sabas? Jalgrattatee kaotaks igasuguse mõtte – nii aeglaselt kulgedes kaoks eelis autode ees. (Õigemini, tunnistagem, ei ole seda eelist niikuinii, võin kinnitada oma kogemusest, sest pole kordagi õnnestunud kesklinnas Turu ja Riia tänava ristmikult rattaga sõitu alustades jõuda linnapiirini enne, kui mõni auto.)
Teiseks, selline liiklemismuudatus rataste kasuks ei peaks kehtima ainult suvel, vaid aasta läbi. Eriti just talvel. Jah, ka talvel on Tartus rattaga sõita täiesti võimalik. Olen seda aastaid teinud. Ükskord sõitsin rattaga lumetormis intervjuule isegi Ülenurmele, sinna oli ligi kümme kilomeetrit. Ja tulin tunni aja pärast rattaga tagasi. Absoluutselt võimalik! Küll aga tuleb märkida, et kõnni- ja kergliiklusteed, mida kasutasin, on hoolduse poolest rattasõiduks ebamugavad. Ma suudan lumehangedest ja -vallidest ning paksust lumest läbi rammida, aga enamik, mööngem, ei suuda. Palju mugavam ja jõukohasem on talvel rattaga sõita sõiduteedel, sest need on palju paremini puhastatud.
Seega, nagu aru saate: jalgratturid tuleb suunata ka talvel Riia tänavale. Ja selleks, et neil oleks seal ohutult liikumisruumi – talveolud, nagu ilmselt teate, sunnivad sageli vägisi trajektoori muutma, sest lumi kisub pahatihti leistangi ettekavatsemata suunas –, peab loomulikult vabastama Riia tänava rattureile kogu selle laiuses.
Seda ei ole ju palju tahta! Vaadake, kui palju leidub autodele muid võimalusi, kuidas Tartu lõunapoolsetest linnaosadest ja elupiirkondadest kesklinna sõita! Keegi ei keela sõiduautodel neid kasutada.
Riia tänava andmine kogu laiuses ja pikkuses jalgratturite käsutusse on samm, mis oleks tõesti mõjus ja märgatav. Mingi ühe raja eraldamine ühes ja teise raja eraldamine teises suunas on järjekordne hädine poolik lahendus, mis justkui peaks midagi muutma, ent ei muuda. Sest ega enamik julgeks sel juhul ikkagi Riia tänavale rattaga sõitma minna, kui seal saalivad endiselt autod edasi-tagasi. Vean kihla, et paljud lapsevanemad pelgaksid oma lapsi rattaga sellise liikluskorraldusega tänavale lubada, kui ruumikitsikuses ning seetõttu stressis autod neil ühes ja teises suunas pidevalt külje alt mööda uhavad.
Nagu ma olen alati rääkinud – suurt pilti on vaja näha! Siin on suur pilt, mis muudaks Tartut tõepoolest, ja muudaks nii, et sel muudatusel oleks ka tegelikult ning tõesti püsivad tulemused.
*Mitte võtta tõsiselt!
Foto 1: Professor Pärtel Piirimäe tänavu 4. juulil Riia tänava tõusul. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Riia tänav mullu 23. juunil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Riia tänav mullu 29. aprillil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Meenutus liiklusummikust Riia tänaval 2020. aasta varasügisel, mil ehitustööde tõttu oli mõlemas suunas üks autosõidurada suletud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
37 Kommentaarid:
Boldiga saab odavamalt kohale kui linna rendi rattaga . Ja odavamalt.
PP-l on eluvõõras jutt.
Lugege, milline on tegelik elu:
https://tartu.postimees.ee/7825991/aavo-ossip-kesklinn-jalgratturitele-tuhja-neist-teistest
Mõtlesin juba, ett PP on tõsised vaimsed häired ... aga lõpus oli *Mitte võtta tõsiselt! ... nii et ilmselt pole tal ikka vaja psühhiaatri juurde minna.
Kui PP loeks sisukaid kirjutisi Tartu Postimehest (Aavo Ossip, Laia tänava elanik,
ilmus 2. aug 2023 kell 00:00 -- s.t. üle 10 tunni enne tema üllitist blogis), siis
ta ei peaks oma blogi naljablogiks.
Vana inimene autoroolis on ohtlik, nagu näitas konservitehase ülekäigurajal juhtunu - vanur sõitis pidurdamata jalakäiast üle. Tervisenäitajad - nägemine, kuulmine, reaktsioon ja ootamatu terviserikke risk - teevad eaka liikleja ohtlikuks. Vana on ka nende autorüsa sageli, mõnel suisa nõukogudeaegne. Laia tn kahesuunaliseks viimine on suurendanud liiklust, see on fakt. Teiseks tuleb hinnata Vabaduse pst autovabaduse mõjusid. Poolik lahendus, mis oli eelmine aasta, oli selgelt ebaõnnestumine ja autoliikluse lobistidele järele andmine. Autojuhtidele ebamugav ja lastele riskantne. Tänavu kõneldakse juba reipamalt, et kesklinna on tekkinud elu, mille mõju hõlmab tegelikult küllalt suurt ala.
Vanemuise tänav kui rattasõidutänav paralleelse Riia tn on mõte mida toetada, peale raudteesilda liikumine tuleb veel läbi mõelda. Taani või Madalmaade jalgrattakultuur tundub küll püüdmatus kauguses, kuid Põhjamaade poole tuleb ja saab pürgida. Nõukogude harjumused on visad kaduma.
Tartu (ja muude asulate) rattateede probleemidest on räägitud omajagu. Peamine probleem on selles et need on juhuslikult siin-seal (kus võimalik) mitte seal kus vaja. Ilmselt on ka ratturitele võõras KOV suhtumine,et teeme teile ägada ratatee sinna poole km kaugusele, minge, kasutaga toda. Kuids sealt aga vajalikku kohta saada, peate ise nuputama. See ajabki ratturid kõnniteele (kus nüüd liigub ka märgatav hulk tõukse).Kui ratatee on 100 meetriste juppide helmekee ei hakka seda keegi kasutama.
PS. Rattateel (transpordi mõistes) liiguvad ratturid enam-vähem sama kiirusega, seal pole mitmekordseid kiiruse vahesid. Ehk see pole normaalne kui seal vänderdaks chillijad ja treeniks maailmameistrid järgmiseks time-trialiks.
Viidatud PM arvamusrtikkel on kahjuks segane ( ala Kagu-Aasia kesklinnad - sealne liiklus on lihtsalt harjumatu Eurooplase jaoks jube ja autojuhtide liikumsikiirus,kui nad sinna ronivad, on olematu). Ja et poleks vanemaid inimesi kes rattaga sõita ei suuda - äkki peaks juba varem sõitma hakkama?
Igati õige jutt Pärtelilt! Kuigi paljud autojuhid seda laidaks ja leiaks sadu halvustavaid mõtteid, siis olles ka ise rattur tulekski just nii rattatee teha. Inimesed mõelgem tervislikult ja rattasõit tuleb kasuks.
Teine punalipu heiskaja kah põranda alt väljas - hobiajaloolane Andres Aule. Tundkem oma kangelasi.
https://arvamus.postimees.ee/7827485/andres-aule-miks-olin-mina-see-kes-heiskas-smuuli-barjeleefi-korvale-punalipu
Toredasti põhjendatud, eriti see, et tegu on sõna- ja väljendusvabaduse väljendus.
Siin blogis on lihtne rattasöidu ideed maha müüa aga mujal palju keerulisem.Eks automaks võibolla annab väiksele osale stiimuli lisaks üle minna rattale.Aga üldiselt arvan selline täielik elustiili muutus käib üle jõu enamusele.Rattasõit võib väljast lihtne paista, elusstiilina kindlasti peab rohkem mõtlema ,et läbi ei põle.Sest tegelikud kuus tehtavad töötunnid lähevad tuntavalt üle keskmise inimese kuus tehtavate töö tundide.Aga eks elektrirattad võivad siiski leevendust tuua ja saada asjad rohkem tasakaalu.
Padre kuule helista oma sôber Virule ja ajage see asi korda! Lööge rusikas laua peale!
Kas teie meelest on 5000 sammu päevas arukas tegevus? Aga ometi on see idee maha müüdud, isegi üks professor mõõdab samme ja rögiseb kui voorimees. Rattasõit on palju mõttekam - saab läbida suuremaid vahemaid väiksema vaevaga. Füüsilist koormust ei pea pelgama. Kes pelgab, küsigu nõu nt treener Kriiski käest, siis saad teada, et ebameeldiv on tegelikult vajalik ehk meeldiv.
Kui aastane automaks on samas suurusjärgus mis maksab paagitäis bensiini, siis see ei motiveeri küll kedagi rohkem ratta selga kolima. Ainuke, mida see võib mõjutada, on see, et mõni viib oma tänaval või hoovis aastaid sammalduva käula lõpuks romulasse.
Ma võitlesin 3 aastat ühe romu minemaviimise eest. Kui automaks aitaks tänavaid puhastada, oleks kõva kasu sees.
Võibolla kui kui valitsus annab rattaga liikuvale inimesele bräänikut ja autoga liikuvale mitte ,siis võib ka see ratas auto vahekorda muuta. Ja kui asjad hakkavad soovitud tulemusteni jõudma ,siis tegelikult pole enam bräänikut ka vaja jagada enam.Teame ju et tagasiteed enam ei ole rattaga sõidu eluviisidest:)
Loomulikult oleks brääniku puhul kohustuslik anda tagasiside kuidas on elu muutunud kas paremuse suunas või halvemuse suunas .Eelkõige tervislik tagasiside ja siis saab juba analüüsida kas selline mudel on kasulikum riigile või mitte.
Hehh...isegi mäesuusanõlv ehitatakse Raadile. Linn muutub sportlikumaks ja rattateed igati tervitatavad. Rahvas autodest välja ja terves kehas terve vaim. Ikka leidub ka neid, kes ainult autoga sõidaksid ja jauraksid sportlikute tegevuste vastu.
Nüüd vaja suurelt mõtlemise nuppu vajutada- talvehooajal tuleks Riia mägi suusatajatele-kelgutajatele avada, saab hea pika liu Turu ristini välja!
Rattasõitajatele brääniku jagamisega seoses meenus kohe selline uudis. https://roheportaal.delfi.ee/artikkel/120174620/laane-euroopa-riigi-elanikel-on-peagi-voimalus-teenida-rattaga-soitmise-eest-kuni-2300-eurot-aastas
Vaat 2300 eurot aastas ilmselt motiveeriks juba tunduvalt rohkem kui mingi närune 100-150 euro suurune "trahv" automaksu näol.
No kurat võtke midagi ette
Inimeseloom reageerib ikka kõige rohkem negatiivse tagasiside peale. Rattasõidu võimaluste parandamine ei too juurde uusi kaherattaliste kasutajaid vaid parandab olemasolevate velotajate eluolu. Uute ratturite tootmiseks on vaja autojuhtide elu võimalikult ebamugavaks muuta.
1) Kiiruspiirangud kesklinnas
2) Lamavad politseinikud
3) Parkimiskohtade vähendamine kesklinnas + hindade tõstmine
4) Tänavate sulgemine autoliikluseks
Hindade tõstmisega paralleelselt tuleb ka tasulise parkimise piirkondi laiendada. Järk-järgult. Nii saab piirkondi efektiivsemalt puhtamaks.
See on juba autojuhtide suunal avalik vaenamine ja vihakõne. Ei sobi demokraatlikule riigile.
Vello Nelikendkas tegi liputajate perfoormatsist kokkuvõtte:
Jaak Valge ENSV lipu Smuuli kõrvale heiskamise üritusega on see probleem, et tegu on veidike sellise impotentse üritusega. Tulevad kaks täiesti tervet ja elujõus konservatiivset Eesti meest küüditaja barjeljeefi juurde - kaasas on redel ja kenasti sissepakitud punalipp ning siis sätivad lipu sinna kõrvale ülesse. Peale seda lähevad minema ja hiljem tulevad tagasi, võtavad taas punalipu maha, pakivad selle taas õrnalt ja hoolikalt ära ning lähevad minema. Möh?
Ma ei saa aru, mis oleks takistanud neil samal härradel võtmast selle punase raipe asemel kaasa korralik Eesti sepa tehtud kuvalda ja löönud sellega Smuulil hambad sisse ja seejärel koksanud bareljeef ka seinalt maha tuhandeks kildudeks - samamoodi nagu küüditamine 10´nete tuhandete Eesti perede ja eludega tegi. Korras ja tehtud, peaeesmärk - bareljeef maha võtta - saavutatud ja ei mingit võimalust kuidagi kellegi kolmandal seda üritust teistmoodi presenteerida vms.
Näiteks ultraliberaal Kaja ja punasots Läänemets ajasid vankade tanki treilerile nagu koerasita kühvlile ja viisid minema ning pärast seda lükati veel plats buldoosriga siledaks ka. Mine otsi vanka, mine otsi. Nemad ei hakanud sinna punalippu sättima ja mingisuguseid metatasandil sõnumeid saatma avalikkusele. Jõuline ja otsustav tegevus - tank läind ja vatnikutel silmad nädalateks ja kuudeks nuttu täis.
Aga see ongi EKRE põhiprobleem, et seal kus on vaja veidike targemat joont hoida, valitsuses püsida ja Eesti asja ajada, seal ullikesed panevad üle ja seal, kus oleks vaja jõudu näidata, seal nad sätivad lipukesi, pärast istuvad stuudiokeses, vatravad ja löövad üksteisel lahti.
J.Valge ütles, et nõukaajal ta punalippe ei heisanud, vaid ainult võttis maha. Vabariigi ajal on asjad pöördunud: ainult heiskab, maha võtavad teised. Vaat millise meeleheiteni on mees viidud.
Huvitav on lugeda, kuidas kamraadid PM-s punalipuheiskajaid õigustavad - vältimatult vajalik ja õigeaegne tegu. Meenutuseks, Narva tanki eemaldamise aegu mühatas väike kaabu, et riigil on tähtsamaid teemasid kui punamonumente demonteerida. Kus küll komistati, et meie rahvuskonservatiivsus sedaviisi lonkab.
Avaldan Padrele kiitust. Tema blogis ilmuvad ausad, kristlikud ja eestimeelsed jutud ja keegi ei tsensureeri
Schmuuli bareljeefile tuleks nüüd lisada selgitav silt, et "22. juuli varahommikul, 2023 issanda aastal, pärast tormilist koos veedetud ööd, vabahärrad Jaak Valge ja üks teine mees, kellest kõigil on pohhui, heiskasid just siia okupandi lipu, protesteerimaks valitsuse tegevuse ja eriti just kirjanike liidu tegevuse vastu." See lahendaks kõik probleemid.
Kunagi vist aastaid tagasi siin kommenterinud sama asja. Olin mitu aastat Soomes Tamperes- ülikoolilinn. Väga palju oli jalgrattal liiklejaid. Kesklinnas liikusid kõik jalakäiate teeosal, vast vähe kiiremini kui jalakäijad, aga keegi ei teinud trenni seal. Kella anti mitte selleks, et jalakäija eest ära hüppaksvõi seisma jääks, vaid lihtsalt infoks, et seljataga on jalgratas ja keegi ei teinud mingeid järske liigutusi.Vajadusel liiguti ka ratas käekõrval. Kesklinnast vähe väljapoole, kergliiklusteed igas suunas, mida kaugemale, seda vähem jalakäijaid ja seda kiiremini liikusid jalgratturid. Ise ka maanteekaga liikusin. Aga seal ka ei teinud keegi trenni, üksi või grupiga. Trenni jaoks on ikka vaja otsida spets koht, pole nii, et kui jalgratas on maha joonistatud, võib 30-40-50 seal välja pigistada. kergliiklustee pole mõeldiud sportlikuks trenniks mu meelest. Tartus mu meelest pole ka okei, kui keegi silmad punnis peas avalikul teel rattaga punnitab, nagu jaksab kesklinnas sõites. Ka trenni minnes- tihedama liiklusega osast rahulikult välja ja siis vajuta.
Jalgratas on meie linnades mõttekas. Investeerimine jalgratta infrastruktuuri on linna jaoks kaasaegne ja arukas samm. Valdav hulk ülemaailmseid uuringuid näitavad meile linnarattasõidu sotsiaalset, majanduslikku, keskkonna- ja tervisekasu. Kasvava linnastumisega vajavad meie linnad kaasaegseid liikumislahendusi ja jalgratas tõestab ikka ja jälle, et suudab tulemusi pakkuda.https://copenhagenizeindex.eu/the-index Priidule uurimis projekt sellest edetabelist milline linn sarnaneb meie kahe suurimaga ja siis kasvõi käia kohapeale uurimas asja tundvate inimeste käest kuidas selleni jõuti.Kogu valem.Pole mõtet jalgratast uuesti leiutama hakata ja vigadest ise õppima hakata .Ilmselt kui härra tuleb euroopast tagasi saab kongreetsete andmetega minna valitsus kabineti ja lüüa kausta lauale ja nõuda tehke ära.Pigem üks suur lugu aaastas kui 1000 kollast.
to 16.01, probleem on selles et Priidule toob leiva lauale 1000 kollast lugu. Pole tema moodi süüvida teemasse ja sellega pikemalt tegeleda.
Padre on vabadusvõitleja olgu et tötab kommunistide ülikoolis ja on Köniksbergi piiskopi käsilane.
No kaudselt ongi see autostumise vastu võitlemine vabadus võitlus .Kokkuvõttes võib Eesti nende muutustega aastas pakun puusalt miljardi kokku hoida.Selleasemel et pidevalt laenu võtta.Kuhu selle laenuvõtmisega välja jõuab on see et ühel hetkel on riik kummuli ja võõrad tulevad appi välja päästma olukorrast .Seda mitte tasuta.Vabaduse hinnaga ise otsustada.
Autoga sõita on talvel soojem aga suvel jahedam. Kuivem ka kindlasti.
Vabadusvõitlus on ilus narratiiv.
Kägu mingi lipukesega jukerdama ei läheks. Tema annaks kohe kuvaldat. Nagu kaabude sponsor Prigožin.
00:12 hea komm. Kägu ja Pullerits koos paneks sellise litaka et ameeriklased ja hiinlased võtaks kohe rivvi.
Natuke fakti juurde. Riia tn muudetakse 30km/t alaks. Nii on vaja, sellest võidavad kõik. Soovitan heaga artikli selles valguses korda teha.
Kõrvalt vaataja ja mitte tartlasena tahakas ma vaid mainida, et Tartu on jalgratturite hüvanguks mõelnud rohkem, kui enamus teisi linnasid Eestis. Tõsi ta muidugi, on, et kui võrrelda õeliselt jalgratta sõbralike riikidega, siis on see nagu tite peer. Isegi Helsinkis on lausa lust rattaga sõita.
Postita kommentaar
<< Esileht