Pullerits: Miks jalgratturid on teiste suhtes nii hoolimatud?
Ühest asjast ei saa ma rattavõistluste puhul aru. Nende hulgas, kes ei sõida poodiumikohtade nimel.
Selleks tuleb esmalt meenutada, mis oli üks neid loosungeid, mille all venelased tungisid kallale Ukrainale. «Svoih ne brosajem.» Mäletate? «Omasid maha ei jäta.»
Ja mis on toimunud? Muidugi jätavad nad omasid maha, sellest oleme lugenud küll ja küll. Jätavad nii elusatena, haavatutena kui surnutena. Sest vene sõdur on lahinguväljal kulumaterjal. Vene baabad sünnitavad uued. Inimelul pole ju Venemaal mingit väärtust.
Aga samasugune mahajätmine toimub Eesti rattavõistlustel.Mäletate kukkumist Tartu rattaralli 60 km sõidus Kukulinna laskumisel, mis mu videosse jäi? Kirjutasin, et see oli kohutav kukkumine. Mille kohta Tartu tuntud sõitja Paul Lõiv küsis minu küljel, mida haldab Ameerika suurkorporatsioon: «Ja kus see kohutav kukkumine oli?» (See on avalik postitus, seega tsiteeritav.)
Kas see siis tõesti ei ole mitte midagi, st on tühiasi, kui 14-aastane poiss murdis rangluu ja sai portsu marrastusi, nagu avaldas Tartu Postimehele poisi isa Tarmo Raudsepp? Kui see kukkumine poleks olnud talle kohutav, siis miks pidi isa lehetoimetusele ilmselges meelehärmis kirjutama, et «keegi rattarallil osalenutest kinni ei pidanud, et vaadata, kas poisiga on OK».
«Svoih ne brosajem.» Kuidas me oleme seda sõnakõlksu irvitanud...Võin kihla vedada, et poiss oli šokis. Olen kuulnud, et pärast selliseid luumurruga pauke on ka profiratturid šokis. Mis siis veel alaealisest rääkida.
Kui te mu kihlveo vastu võtnuks, oleksite juba kaotanud. Poisi isa kirjutas Tartu Postimehes, kuidas üks raja äärde rattaga vaatama tulnud mees oli kutsunud kiirabi ja jäi poisi juurde niikauaks, kuni saabus kiirabi. «Aitas ka poisil rahuneda ja soovitas, kuidas olla, et vähem valus oleks,» kiitis isa tundmatut kõrvaltvaatajat.
«Ja kus see kohutav kukkumine oli?»
Olen ka varem täheldanud, et kui rattavõistlustel toimub kukkumine, ei jää mitte keegi mitte kunagi vaatama, mis neist sai, kes kukkusid. Kõik on nii enesekesksed, egoistlikud, et püüavad õnnetuskohast nii kiiresti kui võimalik minema saada, ja isegi need, kes on kukkumise taha kinni jäänud, on hoolitsenud ainult selle eest, kuidas kukkunuist mööda ja eesmistele järele saada, mitte selle eest, kas kukkunud abi saaks.
«Svoih ne brosajem.»Jah, see käib ka minu kohta. Nagu ka sadade ja sadade teiste kohta. Ilmselt eranditult. (Jätame siin arvestusest välja need, kes on olnud sunnitud oma vigastuse või ratta purunemise tõttu õnnetuskohale jääma – nad on sundseisus.)
Pärast Kukulinna laskumise õnnetust nähes, ja nähes, kui hoolimatud võivad olla sellele väljaöeldud reageeringud, olen juhtunule palju mõelnud, vaat et iga päev. Too õnnetus mõjus kainestavalt. Pani südametunnistuse piinama. Kas sellised me siis olemegi? Südametud ja kaastundetud? Ainult enda eest väljas, kuigi teine inimene võib vajada abi? Ei saa ju loota, et igal pool on mõni rattaga võistlust vaatama tulnud mees raja ääres, kutsub kiirabi ja rahustab õnnetusse sattunut. Ei saa ju loota, et iga väiksemagi grupi järel tuleb kohe kiirabi, kes õnnetuses kannatanu peale võtab ja haiglasse viib.
Mõtlen praegugi sellele Kukulinna juhtumile ning palun siinkohal avalikult vabandust selle kukkunud poisi ees, et pärast seda, kui olin ehmununa napilt temast mööda saanud ja enda kukkumise ära hoidnud, kinni ei pidanud ja talle appi ei läinud.Ja mõtlen, mis edaspidi teha, et grupi poolesajast, mõnikord enamastki võistlejast mõnedki edaspidi enda ninaotsast kaugemale näeks ja kaasvõistlejaid nonde valusal hetkel – olgugi mõne arvates üldse mitte kohutaval hetkel – abistaksid. Minu ettepanek on järgmine.
Need, kes pärast kukkumist kaasvõistlejale appi jäävad, saavad sama aja, mis see, kes parajasti tollesse gruppi kuulunud sõitjaist parimana saab, aga koha protokollis saab tolle parima ette. Tehniliselt ei peaks seda olema üleliia raske kindlaks teha, sest nüüd on kiipide abil kindlaks tehtav, kes millal ja kus oli, lisaks teevad paljud, nagu ka mina, videot, millelt on näha, kellega rattur, kes seisma jäi ja appi läks, enne õnnetust koos sõitis.
Üks ausa spordi lipukirju võiks olla ju ka see, et «Omasid maha ei jäta!». Ilma irooniata.
Foto 1: Tartu rattaralli finiš Turu tänaval. Pildil (vasakult) 3. koha saavutanud Hugo Forsell ja 2. koha saavutanud Karl Kurits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattaralli algus Raadil ERMi taga. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu rattaralli lõpetanud Turu tänaval. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
37 Kommentaarid:
Priit, miks sa ise ei peatunud?
Lugesin seda juttu lehest. Jah see on probleem. Oled treeninud, et osaleda aasta tähtsamail üritusel, saanud üles laskumisel suurepäraselt hea hoo ja keskendunud omasugustega grupis püsimisele ning siis käib grupis laks ja mees maas. Ja neid lakse ei käi kogu ürituse peale ainult üks. Neid lakse käib ca 20-30 kus mehed vajavad abi. Kes neid peab aitama? Tuled kaugelt, maksad sõidud ööbimised ja siis ootad esimest laksu ning tõmbad teeääres juhtme välja. Sõidetud on vast 10-15 km-i? Mis on sellisel käitumisel mõtet pärast kõiki neid kulutusi ja ettevalmistust? Kes maksab memme vaeva? Õige korraldaja peab maksma kinni kõik abistaja tõestatavad kulud sellele üritusele. Aga kõik need treeningkilomeetrid ja aeg liikluses riskimiseks, et ennast piisavalt heasse vormi viia? Kas korraldaja on nõus seda kompenseerima? Mis iganes, see ongi sellise suurürituse mõte, et rajal viibivad ka need, kes on palgatud langejatega tegelemiseks. Võta Priit Kelk ette ja ärgu lasku neid rajale, kes kooma sattumise eel nutma hakkavad. Lapsi sellisele rajale lasta ei tohi ilma saatjata. Lapsed vaadaku omale treener, kes nende eest vastutaks ja organiseeriks käehoidmise probleemide korral. On olemas tehnilised abivahendid, kukkumisele reageerivad vidinad ja hädaabile helistamised. Võib-olla peab Kelk tegemagi sellised seadmed kohtustuslikuks alaealistele ja miks mitte ka täiskasvanutele. Me ei ela enam XX sajandil.
@11.21 Saada 328 koha asemel 528, aga jääda inimeseks
@11:28 Tuleb välja, et me naudime mitteinimese blogi. abistaja ei saa mõelda nii, et mitu kohta kaotad. Kannatanu üleandmisele läheb vähemalt 10-15 minutit. Priidu näitel siis 169 koha asemel 428 koht. Protokollis ei ole ju märget, et ta oli ainuke inimene sportlaste seas, klass on kõigil üks M.
See ilmselt jalgratturite omapära, meeletu "saavutusvajadus". Soovitan lugeda https://sport.postimees.ee/154973/harvanahtav-draama-orienteerumise-mmi-meeste-teatejooksus
Neil altruistidest orienteerujatel oli ju alaliidu akrediteering võistlustele, mis kattis kõik kulud. Sellistel juhtudel on lihtne humaanseks jääda. Ei ole ebaõigluse survet otsuse langetamisel.
Ilmselt ongi nii, et kõige lihtsam lahendus on see, et kõik võistlejad on kohustatud kandma GPS träkkerit. Kui inimene langeb maha, siis on kõik kohustatud seisma jääma ja inimese jalule aitama ning vajadusel esmaabi saabumiseni paigal olema. Kes kiirustab sündmuskohalt ära saab ikkagi aja nende meeste järel, kes grupis ootama jäid. Seega pole kellegil mõistlik pundist enne lahkuda, kui hädaline on tohrite käes. Selleks ajaks peaks kohale jõudma ka kohtunik, kes uue lendstardi korraldab, et seal kohe andmiseks ei läheks ja gruppi ära ei lõhutaks.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Ikkagi hea, et Padre just sellise postituse intsidendi kohta tegi.
Õnnestusest edasiliikumine on paratamatu. Pidurdamise ja seismajäämisega tuleb samuti ettevaatlik olla, et mitte põhjustada külakuhja ja sellest tulenevaid traumasid ja varustuse lõhkumist. Tore, kui leidub empaatilisi võidusõitjaid ja otsustavad kukkujale abi anda või abi kutsuda, kuid med. abi on organiseerija hoolsuskohustus. Võiks ju osatada, oli siis vaja bõkil poiskesele õlga panna, kuid need liigutused on ratturil pigem instinktiivsed.
Kiitus abistajale ja rattapoisile kiiret paranemist!
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Suht loogiline, et suures grupis hoopealt keegi seisma ei jää ja endale otsasõidu ohtu ei põhjusta aga tagapool võiks ikka keegi aidata lamajat. Olles korduvalt TM (ratta)üritustel kukkumisse sattunud, on üks näide 20a tagant kui rattamaratoni esimestel kilomeetritel keegi mulle konkreetselt esirattasse sisse keeras. Kahjuks juhtus see tihedas grupis ja ma ei suutnud otsasõitjat tuvastada. Selleks ajaks kui ma end püsti ajasin, oli otsasõitja juba põgenenud. Minu ratas oli muutunud sõidukõlbmatuks ja nagu alles hiljem selgus, siis murtud oli randmeluu. Sain kiirabiga starti tagasi ja peale kodust raha toomist parandati ka ratas ning sõitsin raja ikka läbi, isegi viimaseks ei jäänud. Ratta remondiraha oleks vähemalt süüdlaselt tahtnud välja nõuda. Siiani pole seda teemat nagu üldse käsitletud, et kes katab kulud sellistes rahvaspordi olukordades kus süüdlast ei saa tuvastada? Väljaspool võistlust kutsuks politsei ja teataks liiklusõnnetusest ilmselt. Kas peaks osalustasud sisaldama mingitsorti vastutuskinlustust nagu liikluskindlustus? Või panna süüdlased vastutama? Praegu võib starti minna igaüks ja korraldada suurte tervise- ja materiaalsete kahjudega kukkumise ning pääseb puhtalt. Kui põhjustajad maksma panna, siis ehk ei ronita ilma oskusteta gruppidesse ja ei kihutata suurel kiirusel teiste vahelt läbi, ehk see kainestaks.. aga kes neid olukordi uuriks ja lahendaks, ehk siis palju küsimusi aga vähe vastuseid hetkel. Ise sõidan juba aastaid alalhoidlikult ja ei aja kõrgeid kohti taga.
Priit üritab vist alanud hapukurgihooaega varjata. Kõik sõitjad teavad et võistlused toimuvad avatud liikluses st. et pole mingi suurtuuri laadne megaorgunn! Ja ei peagi olema. Kes seda tahab siis saavad Teposõidu sarjades seda mingil määral kogeda.
Kõik kes kukkunud on need teavad, et paar minutit toibumist ja siis helistad kiirabisse või kokkulepitud valveautojuhile.. no big drama!
The Times, mille mainimine siin blogis on tabu, kirjutab https://www.thetimes.co.uk/article/payouts-to-pothole-injury-victimscost-councils-32m-in-five-years-0pgthhd05 400 hukkunud või tõsiselt vigastatud ratturitest, kellede kukkumistes on süüdi augud sõiduteedel. Kas Kelk peaks vastutama saba ja karvadega nende kukkumiste eest, milles on reaalne süü maanteeametil?
Kas mitte aastaid tagasi kuskil suusamaratonil (vist Tallinna) keegi kokku ei kukkunud/teadvust kaotanud, kaasvõistlejad k.a Priit edasi tuiskasid.
The Times on eliitne kvaliteet, kõva sõna, et seda siin viitad.
Trassi eest vastutab korraldaja, seda igas mõttes: tee tehniline seisukord, rahvasportlastele sobilik reljeef, liikumispiirangud teistele jne.
Sõiduoskused, sh grupis sõit on iga omast arust Taaramäe ja Kangerti vastutus ja kohustus. Temposõidult rattarallile pole suurt midagi võtta, va füüsiline vorm. Mäletan, et millalgi promos vist Kelk kah grupis sõitmise trenne ja asju. Loomulikult ei pea ta ka iga väntaja taga lapiga käima, aga kui teha muuhulgas äri ja ajada masse kokku, siis tuleb vastutada.
Pisut üle dramatiseeritud kirjatükk. Kui tuua võrdlus sõjaga siis tuleks enne selgeks teha, kes oma, kes vaenlane. Kõik ratturid kes võistlustel osalevad pole mulle omad, nad on konkurendid, pigem siis vaenlased, kui karmiks minna. Täiesti loomulik on, et kui vahetult sinu ees kõrval või taga kukutakse ja sa ei tunne ennast selle põhjustajana, siis sõidad edasi, teades et sinu taga on veel rattureid. Pidurdamine ja tagasipõõrdumine võib põhjustada veel suurema kukkumise ja segaduse. Samas pean elementaarseks, et kui näen endast eespool suusarajal või rattarajal maas inimest, siis hoiatan kõva häälega enda taga liikujaid võtan hoo maha ja uurin, kas maaslamajaga on kõik OK. Enamasti on parim, mida keskmine võistleja teha saab on esimesel võimalusel informeerida korraldajaid või rajakõrval seisvaid inimesi sellest, et rajal on haavatuid andes võimalikult täpsed koordinaadid. Mina leian, et kesiste meditsiiniliste teadmiste korral on sageli õigem maaslamaja jätta sinna kus ta on ja sellisesse asendisse nagu ta on, ning oodata kvalifitseeritud meedikuid.
Kägu loetleb terve rea õigustusi, miks mitte abi osutada ja seejuures end veel õigena tunda. See, et uurin, kas kõik on OK, selle kohta öeldakse Moabis: ära kunagi pea vastust küsimusele, kas kõik on okei, et jah, on küll, sisuliseks vastuseks, vaid peatu ja uuri täpsemalt.
Kogukond ja Padre peaks selle OK asjaga ettevaatlik olema. Natsi värk on see.
Lihtsalt teavitamiseks, kui keegi soovib enda elu ja asjadega kursis hoida - siin mu tänane panus avalikku diskursusesse:
https://www.postimees.ee/7794475/intervjuu-kristina-kallas-me-alles-opime-olema-voimuerakond-ja-siis-apardused-juhtuvad
https://majandus.postimees.ee/7794416/sigalad-lahevad-miljoni-eest-muuki
Mis mõtet on Kristina Kallast intervjuuda? Mida uut teada saime?
Kristina Kallas käis oma noore nõunikuga nädalavahetusel paraadil. Kes teeb, see jõuab.
Võhmamehed konsolideerivad Kristina.
Ei tea kas just selle noormehe sõidustiili järgi aga kohe esimeste km-de järel tekkis uitmõte ,et noorsõitjad (kui nad tingimata peavad seda distantsi sõitma) peaksid startima eraldi laines-täismõõdus meeste vahel on nad kuratlikult ohtlikud ja ebastabiilsed, nagu kivid kärestikus.
See jutt lehes pani lausa pead vangutama- kas pealkiri oli ajakirjanduslik liialdus või kirjutas kohalikke olusid hästi tundma pidav ja rattasõiduga sina peal mees tõesti sellise paskvilli?! Mismoodi on potentsiaalsel abistajal selles kohas võimalik pidama jääda ilma kümneid teisi rattureid maha niitmata või üldse abivajajat märgatagi? Või millist reaalset meditsiinilist abi saaks rallil osaleja teisele ratturile anda?! Möödusin kukkumisest heal juhul 15 sek hiljem, vähem kui 0.1 sekundi jooksul jõudsin silmata tee vasakus servas mingit kogu ratast sättimas, ei olnud seal seda pilti et meditsiinilist abi vajataks.
@14:42
Võrrelda maailma absoluutseid tippe MM-il meie rahvavõistlusel osalejatega???
Kes on Moabi tuuri teinud sellel on suured munad. Ja big balls on põhi trump ameerikas ja austraalias sellist meest austatakse.
Aga keda austatakse Eestis? Seda, kes kõige kõvemini karjub?
2 nn logistikut jäid lõunapiiril patseerimisega venelastele vahele. Pullerits ja Soonets?
57 on PP küll. Kes aga on 61? Soonets kindlasti mitte. Uus sõber või äripartner sööb üheskoos enne Moabi minekut puuda soola soolaputkas?
Soonets on vale identiteediga. Väga kaval käik.
Ei tea kas poisse piinatakse ka?
Eks ikka. Tulevad koju munad paistes ja sinikad kaela peal.
Praegu peaks hoopis ilkumise asemel alandlikku petitsiooni koostama, et VP vabastaks PP ASAP. Kes meid siin blogis muidu infoga varustab, ta ainuke kes otse põllul ja piiril käib.
Vanja Makarov kirjutas hea loo meie poistest. Kuidas neid piinatakse ja nälgas hoitakse.
https://uueduudised.ee/arvamus/venelaste-poolt-vangi-voetud-eesti-mehed-sattusid-karise-poolt-valjakuulutatud-sotta/
Kui Königsbergi piiskop teada saab et tema ustavaid sulaseid piinatakse oi oi mehed siis tuleb skandaal.
Karise vastu välja vahetada, presidendi eest kaks logistikut, aus kurss.
Konservatiivsetes sõltumatutes väljaannetes on suur pidu ja heameel, et kontrolljoonel on Vene edu kasvanud 3:0-ni alates Kohvrist. Kui palju ilguti tollel teemal toona. Isegi rahvusringhäälingu valimistuudios suutsid lõhnadega rahvus-konservatiivselt meelestatud kandidaadid vaevu oma elevust vaos hoida. Tunne närukaelu!
***
Kas Eugeni ja Viilma on Soome pastori ründe kohta mingi avalduse teinud? Võib-olla ei peakski?
Pane tähele Vene maailma institutsiooni ja Eesti luterlaste ühiskäitumist!
Kes see loll saadab töölisi ilma piirivalve kohalikke olusid täpselt tundva nö lootsita Vene piirile kooserdama. Näha on, et hoiti kulusid kokku. Kas eelarve ratsisid ära kordoni ülemused või valitsuse liikmed, selles on tegelik küsimus? Ilmselt president rapsibki viimaste nime puhastamiseks. See ei pruugi nii olla aga kahjuks paistab olema.
Pärtel paneb riigi, kiriku ja ka riigikiriku konteksti.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120203058/partel-piirimae-riik-ja-kirik-on-lahus-punkt
Postita kommentaar
<< Esileht