Pullerits: Kas ideaalne paik suusahooaja ettevalmistuseks leitud?

Kui need, kes räägivad, et karja kasvatamine on keskkonnavaenulik ja tuleks ära keelata, sest lehmad on nende rääkijate arust palju süüdi väidetavas kliima muutuses, siis tulgu nad siia, New Mexicosse, vaadaku veidi lahtiste silmadega ringi – ja räägime siis!

Sõitsin täna rohkem kui 300 kilomeetrit, Silver Cityst Läbi Demingi ja Las Crusese Alamogordosse. See tee viis suuresti üle avatud karjamaade. Need maad kõlbavadki peamiselt vaid lehmadele söögipoolise pakkumiseks. Need on tohutud, otsatud maa-alad, mida kauguses piiravad uduvines mäeahelikud. Ja kui keegi nüüd väidab, et vaesed lehmad on süüdi selles, mida inimtegevusele viimastel aastatel skisofreeniliselt süüks pannakse, siis neil puudub küll igasugune perspektiivitunne. Need lehmad siin ei ole rohkemat, kui sipelgad suures metsas – neid pole avaruses peaaegu märgatagi. Ja nüüd väita, et need nähtamatud, ehkki tuhanded lehmad on süügi väidetavas globaalses katastroofis – paluks midagi arukamat rääkida!

Loodus on nii võimas, et mingid lehmad ei tee sellele mitte midagi. Seda looduse võimsust saab ideaalselt tunnetada just siin, USA lõunaosas New Mexicos, kus on tohutud avarad tasandikud vaheldumisi karmide mäeahelikega. Nii lehmad kui inimesed on selle taustal tühisus. Loodus toimetab ikka omatahtsi.

Hommikul sõitsin Silver Cityst kagusse City of Rocksi (fotol paremal ja samuti kolmel ülemisel fotol). Suured rohetavad tasandikud... Keerasin põhiteelt kõrvale, põhja. Sõitsin paar kilomeetrit – ja siis järsku all orus suurte kivide väli. Täiesti sürreaalne ja ebaloogiline vaatepilt. Kuidas need kivid, millest suurematel kõrgust tosin meetrit, sinna said? Kas inimesed vedasid kohale?

Ei, see on looduse kätetöö. Ligi 35 miljonit aastat tagasi kõmatas vulkaan ning selle «väljeheidetest» ongi loodus ajapikku voolinud Kivilinna (fotol vasakul ja ülal paremal). Näete, loodus võib toimetada küll aegamisi, aga ta toimetab, tehku või ärgu tehku inimene mida tahes. Samamoodi jääb loodus ellu ka nüüd, söögu lehmad New Mexicos kui palju tahes rohtu ja taimi, joogu vett, röhitsegu ja sittugu.

City of Rocks (fotol paremal) on veel üks vähetuntud paiku New Mexicos, kuhu vaevalt kuigi palju eestlasi on sattunud. Kui üldse. Silver Citys küsisin infokeskuse lahkelt naistöötajalt, kas nende linnas on viimasel ajal mõni eestlane käinud. Talle ei tulnud meelde. Ta pakkus, et kui on, siis oli see kunagi ammu aastaid tagasi. «Seega kuulun ses arvestuses vähemalt esikolmikusse?» küsisin temalt. «Jaa, kindlasti,» vastas ta.

Päeva teises pooles sõitsin White Sandsi ehk Valge liiva rahvusparki (fotol vasakul). Oleks läinud sinna juba varem, aga juurdeviiv 70. maantee oli kella veerand kolmeni suletud. Sellepärast, et käisid raketikatsetused. Praegu toimub neid sealkandis peaaegu iga päev. Vaevalt oleks teesulu korraldajaile läinud korda, kui oleksin öelnud, et ma ka vana raketiväelane, Nõukogude armee vanemseersant reservis – tühja nad mind seepeale läbi oleks lasknud. Pigem vastupidi: oleksid äkki hoopis kinni võtnud, et uurida, mis eesmärgil ma sinna tegelikult tükin.

Ei, see pole loll naljajutt. Sest kui lõpuks Valge liiva rahvuspargi (fotol paremal) poole teele sain asuda, sattusin umbes 30 miili järel ootamatusse kontrollpunkti. Seal seisis tee ääres varjualuses relvastatud sõjaväelane, kes kõik autod kinni pidas ning neisse pilgu heitis. Lasin klaasid alla, et tal ei tekiks mingeid kahtlusi. Ei tekkinudki. Ta vaid viipas, olles heitnud pealiskaudse pilgu salongi, et sõitku ma aga edasi.

Ei oska öelda, mida ta otsida võis. Pakuks, et äkki illegaalseid mehhiklasi, ent see ei tundu kuigi tõenäoline arvestades, et kontrollpunkt asus USA-Mehhiko piirist vähemalt 50 miili kaugusel.

Teekond White Sandsi näitas veel kord, kui võimas on loodus (fotol vasakul), kui ta vaid otsustab oma võimu näidata – ja et inimesel pole looduse üle mingit voli. Las Crucese linnast üle Organi mägede sõitma hakates märkasin, et teravahambulised mäed oleks kui valge piimja udu sees. Ja kui mägedest laskuma hakkasin, läks piimjas udu vaid paksemaks. See kattis maad ja taevast kümnete ja kümnete miilide ulatuses. Aimasin, mis see on, ent igaks juhuks uurisin pärast rahvuspargis asjatundjailt järele: jah, see oli Valge liiva rahvuspargi liiv, mida tugev tuul üle New Mexico lõunaosa kandis. Kas inimesel oleks millekski selliseks jõudu ja võimu? Absoluutselt mitte. Aga näete, loodus teeb, mida tema tahab, ja teeb seda nii võimsalt, et inimesel pole selle peale midagi öelda, jääb ainult leppida olukorraga.

Õnneks oli rahvuspargi kohal taevas klaarim, sest muidu oleks sealne looduselamus rikutud olnud.

Kaitsealale sõites tekkis kiiresti tunne, nagu oleks saabunud talv (fotol paremal). Tee ääres olid kõrged, mitmemeetrised valged vallid. Ka tee ise oli valge katte all. Ja kui nina autost välja pistsin, hakkas kiiresti külm, nii et pidin dressipluusi peale tõmbama ka sulejope ning kapuutsi vedama üle pea ja panema isegi kindad kätte.

Aga see ei olnud talv. Valge liiva rahvuspargi liiv ongi valge (fotol vasakul). Luited ei ole küll ülemäära kõrged, ehk kümmekond meetrit või veidi rohkem, aga tänu valgele värvile näib kõik ääretult puhas. Sealne liiv on pigem tuhkjas, ent sellegipoolest kõndimiseks kergem kui Eesti suureteraline liiv. Eks põhjus peitu vist selles, et tuuled on luited võrdlemisi kõvaks lihvinud.

Tegin arvukalt peatusi ja ronisin luidete otsa. See oleks hea paik sügiseseks suusahooaja ettevalmistuseks (fotol paremal). Ainus oht on see, et kui liiga uljalt liiga kaugele lähed, võid kaotada orientiirid ja ära eksida. Aga kui sealkandis pimeda kätte jääd, oled pooleldi surmalaps – lihtsalt külmud öösel surnuks.

See ala suures New Mexicos, mis on kaetud valge liivaga, on üüratult suur (fotol vasakul). Nägin sellest vaid tühist tükikest. Ja see kõik on, muide, taas üksnes looduse kätetöö. Loodus on selle liiva sinna kuhjanud – ning inimestel pole selle üle mingit mõjuvõimu. Inimesed on seal tühised, lausa mõttetud. Kõik, kes antropotsentristidena inimese rolli ülehindavad, peaks käima ära New Mexicos – siis vast on lootust, et neil suur perspektiiv ükskord paika läheb. Muidu nad jäävadki nikerdajateks.

Fotode autor Priit Pullerits.