Pullerits: Põhjusi, miks Ameerika on suurepärane maa

Kaks asja on Ameerika motellides stabiilselt head. Esiteks hommikusöök. See ei ole siin mingi prantslaste kuivanud sai tuima marmelaadiga, kui sedagi, vaid ikka korralik kõhutäis vahtrasiirupiga paksudest pannkookidest, mida saad ise küpsetada, kuni putrude ja keedetud munade ja jogurtiteni. Ma räägin motellidest, mitte hotellidest. Hotellides, jah, on selline toitlustamine standard. Aga miks pilduda raha hotellides, kui motellides saad magada sama hästi?

Siit jõuamegi teise hea asjani: Ameerika motellides on suurepärased pehmed madratsid ja padjad. Ma olen magades tundlik – kõva madrats väsitab kiirelt küljed ära.

Ja Ameerika kaubandusest parem üldse ärme räägigi. Truth or Consequenceses jäi õhtul aega ning tegin tiiru kohalikus Walmartis. Üldiselt mulle poodlemine ei meeldi. Hullem veel: ma lausa vihkan seda, sest see on tüütu ja aegaraiskav. Aga ajakirjanikuna peab olema lai silmaring ja seda ei saa viietärni hotellis, kus ei kohta päriselu, vaid just Walmartis, kus käib enamik rahvast. Siis saad veidigi aimu, kes need ameeriklased tegelikult on. Ja möödaminnes saad uued Wrangleri teksad ka – vähem kui 20 dollari eest. It’s a great country!

Sõit viis sedapuhku Truth or Consequencesest üle mägede läände. Teele jäid kaks omaaegset buumi-, nüüd paraku pooleldi kummituslinna, Hillsboro (kahel ülemisel fotol) ja Kingston (fotol paremal vana pangahoone).

Hillsboros rippus vähemalt poolte majade ees silt «For Sale», st müüa. Kurb kinnitus, et omaaegne kaevandusbuumi linn jookseb nüüd lausa paaniliselt inimestest tühjaks. Motelli ees ega sees polnud ainsatki elumärki. Kõik ärid olid igatahes suletud. Kuigi selle põhjus võis olla ka tõsiasjas, et parajasti oli hommikupoolik.

Suundusin Gila Cliff Dwellingsi ehk Gila kaljumajade kaitsealale, mis asub põhimõtteliselt pärapõrgus, rohelise metsaga mägede (fotol vasakul) taga kanjonis, kust tee edasi ei vii. Sest sealt pole enam kusagile minna. Nagu oleks maailma tupiktee. Liiklus oli õnneks hõre, sest tee oli kohutavalt keerutav. Ja siin tuleb välja veel üks asi, mis Ameerikas on korraldatud imehästi.

Nimelt, kui sõidad mägisel teel (leidke see fotol paremal!), võtab see kohutavalt aega, sest kiirus on väike. Loomulikult tahaksid rutem edasi saada. Kuid see tähendab riskimist, sest ega sa ju tea, kui suure kiirusega mõnda pimedasse kurvi võid siseneda. Ameerikas aga seda muret pole. Valgete liiklusmärkidega on näidatud, kui mitu miili tunnis tohid mägedes ühes või teises kohas sõita, ning enne kurvi on paigutatud väiksemad kollased märgis, kus on kirjas, kui suure kiirusega tasub kurvi sisse minna. Tavaliselt võid julgelt viis ühikust otsa panna. Nii et kui kurvi eel on kollane märk arvuga 25, siis ei pea muretsema, mis on kurvi taga, vaid võid söakalt 30-ga seda võtma asuda.

Viimaseks umbes 20 miiliks, teatas suur silt, tasub plaanida kolmveerand tundi. Seda oli ikka palju mis palju, sest olin juba sõitnud poolteist tundi, kuid kohale polnud ikka jõudnud. Ent päev muudkui veeres ja veeres. Panin siis rohkem hoogu juurde ning asusin laugemaid ja nähtavamaid kurve metsade vahel sirgeks sõitma. Kõigepealt vähemalt 7-8 miili järsult mäkke ja siis teist sama palju mäest alla. Kui lõpuks kohale jõudsin, sain tõdeda, et olin ametliku prognoosi üle trumbanud tervelt 18 minutiga. Ja seda sugugi otttänakut tegemata.

46 toaga Gila kaljumajad (fotol ülal, paremal ja all) viies koopas on Põhja-Ameerika indiaanlaste vanadest koopaelamistest ühed tuntumad, sest need ei ole üksnes fotogeenilised, vaid on ka hästi säilinud ja üksjagu omapärased. Need asuvad paarikümne meetri kõrgusel kanjoni põhjast heleda kaljuseina sees. Kõige suuremas koopas saab ka ringi jalutada, kuid midagi puutuda ei tohi. Parajasti tegid paar nüüdisindiaanlast seal restaureerimistöid.

Kuigi Gila kaljumajad (fotol vasakul sissepääs suurimasse majja) asuvad merepinnast 1790 meetri kõrgusel, valitses väljas soe, lühikeste pükste ja spordisärgi sügisilm. Olin ikkagi New Mexico lõunaosas ning ehkki lehed on enamasti kõikjal kollased, mõnel pool juba langenudki, on päevane temperatuur päikse käes samasugune, nagu suvel Eestis. Kui on ka tuuletu, kütab päike vägagi mõnusalt.

Pärastlõunal sõitsin osalt tuldud teed ja veel ühte kitsast mägiteed mööda Silver Citysse (fotol paremal vana kohtuhoone). 19. sajandi lõpus oli see vägivaldne kaevanduslinn, aga erinevalt paljudest teistest seda tüüpi linnadest, mis surid välja, kui kaevandused lähistel ammendusid, on Silver City säilitanud elujõu tänini. Sellel on isegi klassikalise Metsiku Lääne ilmega vanalinn, kus õhtupoolikul tunnikese ringi jalutasin. Seetarvis küsisin juhiseid ja soovitusi turismiinfo naistöötajalt, kes lahkelt ja lustakalt kõike seletas, mis tuletas taas kord meelde, kui mõnus on ameeriklastega suhelda.

Hämmastas, et kõik autojuhid Silver Citys olid ääretult ettevaatlikud ja kannatlikud (fotol vasakul linnavalitsuse hoone). Kui madala päikese all sõiduteedel sobivat pildistamiskohta otsisin, ei hakanud keegi signaali tuututama ega lahtisest aknast sõimama, vaid kõik pidasid juba eemal aupaklikult kinni ja näitasid käega, et mul on eesõigus. Kui andsin omakorda käega märku, et ma ei taha üldsegi üle tee minna, nagu nad arvasid, vaid tõmban pigem kõnnitee poole tagasi, et autod mööda lasta, lehvitas enamik juhte mulle sõbralikult naeratades.

Kuna tänasest kujunes lõpuks pikk-pikk päev, hüppasin Silver Citys (fotol paremal renoveeritud ja korteriteks jagatud vana hoone) enne ööbimispaika minekut läbi Hiina söögikohast, kus ostsin preemiaks nuudlite ja kolme sorti lihaga roa seitsme ja poole dollari eest. Oli alles kuhi ja andis seda ikka süüa! It’s a great country, nagu juba ütlesin.

Fotode autor Priit Pullerits.