Pullerits: Kuidas tõestada, et rulluisutamine on naiste ala?

Ise küsin, ise vastan. Lihtne: rulluisutamisest saab normaalseid lugusid kirjutada ainult siis, kui tegelaseks on naine (sh mitte Evelin Ilves!). Et miks ühtäkki rulluisutamisest, kui Tour de France veel lõppenudki pole? (Kas teile ei tundu, muide, et oskasin kuidagi sujuvalt rattasadulasse hüpata ja jalgratturiks hakata just siis, kui rattasõit Eestis eriti kuumaks alaks on muutnud? Et kuidas see mul õnnestus, küsite. Ohh, mis küsimus. Ettenägelikkus, puhas ajakirjanduslik ettenägelikkus ja vaist - see on selle küsimuse vastus.) Aga tagasi rulluisutamise juurde: sellepärast kirjutan, et Indrek Kelgu kontor on hakanud vähemasti mind pommitama teadetaga, et Tartu rulluisumaraton tuleb tänavu teisiti. I couldn't care less.

Aga just sellepärast rulluisutamisest kirjutangi: tõetamaks, et rulluisutamisest kirjutamiseks ei pea ise olema põrmugi rulluisutaja. Järgnev lugu on selle tõestuseks - vot! (Ja mis siis, et kevadel, kui Eesti mõne parima rulluisutajaga [sh Kert Keskpaik ja Tõnis Paalme, tagurpidisõidu meister] töistel eesmärkidel Solarise keskuses kohtusin, väljendasid nood esmalt arvamust, et äkki enne, kui üldse midagi räägiks, annaks Pulleritsule rulluisutamisvaenulike seisukohtade väljendamise eest kere peale. No kuulge, mehed, ega siis see, et peaminister Andrus Ansip isiklikult teie ala hardunud harrastaja on, anna teile õigust teistsuguste eelistustega meeste kallal arveid klaarida.)
***
Need pildid siinse postituse juures on saadud vere hinnaga. Kuigi Saku suurhalli parkla pole Eesti ühele paremale naisrulluisutajale Diana Kaarestele võõras sõiduplats, kadusid sedapuhku kurvis jalad alt. Postimehe fotograaf Mihkel Maripuu tunnistas ühtäkki läbi kaamerasilma, kuidas Kaareste ilmselt prahi või konaruse tõttu libastus, siis kukkus ning kõhu peal mõnda aega mööda asfalti libises. Tulemus: mitmed verised kriimud, lisaks löök põlvele, mis aastate jooksul talle niigi sageli häda teinud. Ja osa riideid samuti puruks.
Ega fotosessioon seetõttu ära jäänud. «Siis alles hakkasime pilti tegema,» lausub Maripuu.

Sest ka Kaareste ei teinud verisest äpardusest mingit numbrit. «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks,» sõnab ta.

Kukkumine, tõdeb Kaareste (34), käib rulluisutamises asja juurde. Hooaja jooksul tuleb seda ikka mõned korrad ette. Eelmine aasta kallas Berliinis maratonisõidu ajal nagu oavarrest, nii et asfalt oli libe kui kiilasjää. Paljud lendasid siruli. Tema ka. Kuid enamik õnnetusi kaob peagi meelest – muidu ei saaks sõitagi, kui kogu aeg ohtudele mõtled. Vaid üksikud matsud jäävad kauemaks meelde. Näiteks juhtum neli aastat tagasi Šveitsis, kus suur ja raske mees kaotas oskamatusest tasakaalu ning tõmbas kukkudes ka Kaareste kaasa. Paraku oli Kaareste see, kes esimesena asfaldile maandus – ja suur mees mürtsti! tema otsa. Pärast olid Kaarestel nii põlved kui puusad lõhki. Võistlus jäi mõistagi katki.

Tegelikult oli hulgilaos LTT müügisekretärina töötav Kaareste enne jäähokimängija, kui ta rulluisutamisega regulaarsemalt tegelema hakkas. Eesti parima naiskonna Dreamland Queens kesktormajana osales ta Soome meistrivõistlustel ja Eesti koondise kaptenina koguni MMil. Aga siis tuli masu, naiskond jäi toetajaist ilma ja lagunes. Nüüd käib Kaareste litrit taga ajamas koos Purikate meeskonnaga, ent peaalaks on kerkinud rulluisutamine, mis seni oli valdavalt teeninud suviti hokilahinguiks üldfüüsilise põhja ladumise eesmärki.

Rulluisutamise avastas Kaareste seitse aastat tagasi sõbranna eeskujul. Otsustas siis koos elukaaslase Jaanus Ritsoni, Eesti Rulluisuliidu nüüdse peasekretäriga, et ostavad samuti uisud ja hakkavad sõitma. Alustasid Kakumäel, aga mõni aasta hiljem läksid juba kolmeks nädalaks Šveitsi, et seal asjatundjate näpunäidete järgi tehnikanõksud paremini kätte saada.

«Õpime siiamaani,» tunnistab Kaareste. «See on tehniline ala, õppida on kole palju.»

Kuid see ei tähenda, nagu piitsutaks ta end karmi treeningplaani alusel tagant. Sugugi mitte. Plaanipärast trenni tegi ta siis, kui noorena kaugushüpet ja seitsmevõistlust harrastas, kuni kaks aastat piinanud põlvetrauma kergejõutikule lõpuks kriipsu tõmbas. Nüüd harjutab ta enesetunde järgi rulluisutamist nii palju, kui töö ja pere kõrvalt aega jääb. Tavaliselt jääb nädalas viieks treeningkorraks. Nende kordade hulka mahuvad olenevalt aastaajast ka suusa- ja jooksuotsad, et võhma koguda.

Sellegipoolest on Kaareste igaks hooajaks püüdnud oma eesmärgid seada. Näiteks mullu käis ta Berliini topletmaratonil. Esimesel päeval oli kavas maraton rulluiskudel, milleks kulus lausvihma tõttu 1:40. Järgmine päev läbis ta sama distantsi joostes. See oli ta elu esimene jooksumaraton. Vana põlvetrauma hakkas endast märku andma, mistõttu aeg läks kuus minutit plaanitust üle. Ta oli lootnud raja läbida alla nelja tunni. «See jäi kripeldama,» lausub Kaareste. «Tuleb paari aasta pärast uuesti proovida.»

Tänavused plaanid, millest ta ei soovi üksikasjaliselt kõva häälega ette kuulutada, on seotud ka augustikuise Tartu rulluisumaratoniga. Eelmisel suvel sai ta naiste arvestuses kolmanda koha, Eesti sõitjaist oli siinse esinumbri Enel Kõrva järel teine. «Tartu rulluisumaraton on iga rulluisutaja suve tippsündmus, enamik treenib selle nimel,» ütleb ta. «Ikka tahaks kohta parandada.»

Aga kerge see olema ei saa, teab Kaareste. Arvata võib, et tänavu saabub Venemaalt mitmeid tugevaid naisuisutajaid, ja kahtlemata saavad ka Eesti noored sõitjad iga aastaga üha paremaks.

«Kui noored saavad kiiremaks, innustab see mind ka,» teatab Kaareste. «Ma naudin konkurentsi.»

Isegi kui kukkumised, ja mõnikord verised, käivad konkurentsi juurde.

Diana Kaareste kohad Tartu rulluisumaratonil:
2010 – 3. (38.) 1:09.52,9
2009 – 5. (59.) 1:08.56,6
2008 – 5. (71.) 1:11.29,1
2007 – 8. (72.) 1:21.20,3
Distants 36 km, 2007 – 38 km.
******
Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Hoolimata seitse aasta pikkusest rulluisutamise kogemusest tunnistab Diana Kaareste, et õpib seda ala tehnilise keerukuse tõttu siiamaani. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix