Pullerits: Jooksmine võrdub ärieduga

Teate seda ajakirjanduse põhimõtet: kui sul on leitud elust üks näide, on tegemist erandiga; kui on kaks näidet, siis on tegu juba ilminguga; aga kui näiteid on kolm, siis sellest piisab, et kuulutada: tegu on trendiga!

Ja trend on see, et jooksmine ning äriedu käivad käsikäes.

Las ma tõestan.

Kevadel kohtusin Hardo Pajulaga, kellega tegin Postimehe esmaspäevase sünnipäevarubriigi tarvis küljese intervjuu, kuid siis algasid aprillirahutused ning minu intervjuu jäigi ilmumata. See algas, muide, nii:

See on ootuspärane, kui Hardo Pajula, SEB Eesti Ühispanga ökonomist, teab täpsust eeldavast ametist tulenevalt millimeetri pealt oma pikkust – 188,6 cm –, aga on üllatav, kui peab pingutama mälu, mis on tema isiklik tippmark maratonijooksus.

Kolm tundi, 21 ja pool minutit, tuletab ta meelde. Aga olgem siingi täpsed. Eelmise aasta Müncheni maratoni protokollist leiab ta 1184. realt, aeg 3:21.32. Mulluses Eesti edetabelis annab see tulemus tubli 64. koha.

Sellise resultaadi nimel peab vist korralikult trenni tegema?

Tegin 12-nädalase tsükli alla. Alustasin 80 km nädalas, suuremad nädalad tuli üle saja.

Jalad on vastu pidanud?

On pidanud jah. Ptuh-ptuh-ptuh. (Mitte ptüi-ptüi-ptüi, nagu enamik ütleks – P.P.) Tänavu tahan minna Berliini [30. septembril] ja 3. juunil on Turus Paavo Nurmi maraton. Praegu läheb kolmas treeningnädal tõsiselt.

Mis mõttega?

Seekord ei olegi mingit mõtet. Ma ei usu, et isikliku jooksen, aga see annab elule mingi raami ja hoiab nii-öelda joonel. On hea, kui on distsiplin ja struktuur – see on vajalik.

Ja hoiab vaimu värske?

Seda ka, jah. Eks jooksmine ole selline poolmeditatiivne tegevus. Pärast tööd teeb minu arvates ülemise korruse puhtaks. Mulle see istub. Ma olen individualist, üksi müttaja rohkem.

On jooksmine vana harrastus?

Keskkoolis mängisin rohkem korvpalli. 2001 käisin esimesel maratonil [Hamburgis, aeg 3:54.06] ja 2005 hakkasin uuesti, kui käisin Milanos [aeg 3:40.33]. Siis olid mul tõsised ülekaaluprobleemid ja kõik oli kuidagi nadisti. Seejärel tekkisid eesmärgid, et tahad üha paremini joosta.

Kui reaalne oleks kolme tunni piiri murdmine?

Ei saa salata, et olen sellele mõelnud. Aga lõppeks ei ole see tähtis. Tähtis on, et liiguksid. Aga eks ikka, kui treenid, tekib isu.

***
Siin, tuleb tunnistada, sekkus ajakirjanik intervjueeritava töövälisesse ellu. Kui kuulsin, et Pajula on harjutanud internetist leitud saksa plaanide alusel, meenus mulle vana tõde, et netinõuandeid ei maksa usaldada, sest need on mõeldud harju keskmisele arvestamata igaühe eripära. Tsiteerides tarku, kes märkinud, et piinarikka tööna või pimedalt lõppeesmärgi nimel tehtav treeningtöö on puhas ajarasikamine, soovitasin tal ühendust võtta Eesti ühe parima asjatundjaga, kes on aidanud heasse vormi mitmeid temasuguseid mehi.

Päev hiljem uurisin välja, et Pajula oli soovitust kuulda võtnud. Nüüd on kuulda, et ta areng olla hirmus kõva.

***
Umbes kaks nädalat hiljem intervjueerisin Armin Karu, Olympic Entertainment Grupi juhatuse esimeest. Kui usutlus varasel õhtupoolikul läbi sai, tunnistas ta, et jõuab veel trenni minna. Kui uurisin, mis trenni ta teeb, selgus, et Karu käib jooksmas.

Mäletate, kunagi lubasin anda vihje, kuidas rikkaks saada. Jäi andmata, sest muud teemad tulid peale. Aga tahtsin öelda seda, olles rääkinud Karuga ja saanud aru, mis mees ta on, kui sihikinidel ja pühendunud, et ostke kähku tema Olympicu aktsiaid. Jah, nende hind on kõrge, isegi megakõrge, IPO-aegse 70 või 72 krooni pealt lennanud juba (vana hinna järgi, enne splittimist) üle 180, uue hinna järgi ligi 92 krooni peale - seega on hind ligi kaks ja pool korda tõusnud. Aga kui Karu oma pikaajalised plaanid ellu viib - ja mul on üpris kindel tunne, et ta suudab seda -, siis saate püstirikkaks. Isiklikult juba kahetsen, et IPO ajal nii ettevaatlik olin ja täispanga peale ei läinud. Oleks võinud ikka võtta aktsiaid kogu raha eest. Ent pole hullu: too investeering on siiamaani üliedukalt toiminud ja ma ei kahtle, et jätkab ka tulevikus toimimist.

Kuid ärge unustage: Armin Karu, Eesti üks rikkamaid mehi, käib jooksmas.

***
Paar päeva pärast seda, kui vestlesin Karuga, helistasin Peep Vainile. Tema, nagu teate, on Eesti kuulsaim ja hinnatuim müügimees, ilmselt ka kõrgeima taksiga motivational speaker. Ja mis ma kuulsin: tema käib ka regulaarselt jooksmas. Ta kutsus mind kaasa ühele suurele ingliskeelsele seminarile Leetu, kus pidi tulema vägev show, aga mäletan, et mul oli siis just tõsine treeningperiood käsil ning mingi oluline võistlus ka tulemas, nii et olin sunnitud tema lahke kutse tagasi lükkama.

Aga pidage meeles: Peep Vain, Eesti üks edukamaid esinejaid, käib jooksmas.

***
Ja kui teid kolm näidet ei veena, et tegu oleks trendiga, võtkem appi Kristjan-Thor Vähi, kes, nagu kirjutas kolleeg Deivil Tserp Postimehes, on hakanud samuti korrapäraselt jooksmas käima. Tema eesmärk on läbida välismaal peagi üks maraton. Nagu Tserp raporteeris, on Vähi, Eesti üks edukamaid spordimänedžere ja Kroonika andmeil pealinna mitme magusa kinnisvaratüki omanik, kes laupäeval abiellub kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmiguniga, suutnud tänu jooksutrennile isegi paar kilo alla võtta.

(Siin tuleb teha kõrvalepõige. Perekondlikel põhjustel, nagu kolm teemateadlikku ja seni igati usaldusväärset allikat on Postimehe töötajatele kinnitanud, tuleb Šmiguni ja Vähi pulmadesse teha kahjuks olulisi korrektiive ehk peigmehe ühe valusa perekondliku asjaolu, kuuldavasti vanaema halvenenud tervise tõttu, tuleb suur pulmapidu ära jätta ning piirduda koosviibimisega kitsas ringis [ja pange tähele, et see info on siin palju varem kui Postimehe veebiküljel, kust me blogi kevadel maha tõsteti, või kusagil mujal meinstriim-meedias]).

Kas on veel mõni majanduslikult edukas kuulsus, kelle olen ülekohtuselt jooksjana märkamata jätnud?

Pilt 1: Hardo Pajula. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Pilt 2: Armin Karu. Joonistuse autor: Eero Barndõk, Postimees / Scanpix
Pilt 3: Peep Vain. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix