Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen ütles pärast eilset 0:1 kaotust Norrale, et „on vaja veel natuke kannatlikkust, et astuda samm edasi ja võtta järgmine kord siit punkt või kolm”. Ma arvan, et kannatlikkusest ei piisa. Jooksma tuleb hakata.
Millegipärast vaatasin eile üle tüki aja jalgpalli. Me kõik nägime, et norrakad olid võimsamad. Seda tasa ei tee, kui oled sündinud lühemana ja kergema kondiga. Aga me nägime ka, et norrakad on kiiremad. Ja see on midagi, mida saab järele aidata. Kui maast madalast töö teha. Kas tehakse?
Ajakirjanik Marko Susi tõdes Postimehes eilse mängu analüüsis, et palliga mängus jäid Eesti jalgpallurid tihtipeale tempoga hätta. Jah, seda oli selgelt näha. Sellele, et jooksusuutlikkusega on probleeme, juhtisin tähelepanu juba kuraditosin aastat tagasi, kui Eesti jalgpallurid olid saanud järjekordse koslepi, mille peale esitas aga Mart Poom noortele oma kuulsa manitsuse: „Ärge kuulake Priit Pulleritsu!”
Aga ärge siis ka imestage, et norralased teid üle jooksevad. Ja norralastest on Euroopas ikkagi hulk palju kõvemaid koondisi.
Jalgpall on jooksumäng. Ilma jooksmata ei saa seal midagi. Joosta tuleb palju ja kiiresti. Joosta tuleb jaksata. Mäng kestab ju poolteist tundi, olgugi veerandtunnise taastumisajaga.
Kui Eesti kaotas 2019 septembris Hollandile 0:4, rääkis nende peatreener Ronald Koeman: «Esimene poolaeg oli raskem. Eesti kaitses hästi, aga me ei suutnud palli päris soovitult liigutada. Jäime kannatlikeks, sest võis eeldada, et teisel poolajal ei jagu Eestil enam nii palju jooksurammu.»
Kust tekivad Eesti vastu väravaohtlikud olukorrad? Kiiretest rünnakutest, nagu eilses mängus Norraga esimese poolaja lõpus, kui Erling Haaland palli paraku ebaprofessionaalselt Karl Jakob Heinale sisuliselt sülle lõi. Või trahvikasti ümber hoogsalt kombineerides. Aga miks vastane teeb Eesti trahvikasti ümber, mida vaid tahab? Miks on pall enamiku ajast, eile esimesel poolajal 65%, vastaste käes? Miks teevad vastased rohkem pealelööke, eile esimesel poolajal kümme Eesti ühe vastu? Miks teevad vastased rohkem sööte kui Eesti – eile esimesel poolajal kaks korda rohkem? Miks pall on enne ära söödetud, kui Eesti kaitsja jaole jõuab? Miks pall ei jõua enamasti Eesti ründajateni? Nende kõigi küsimuste vastuste oluline ühisosa on see, et joosta ei jaksata. Või nagu ütles Koeman: ei jagu jooksurammu.
Ma tahan näha, mis on Eesti jalgpallikoondislaste jooksutulemused! Kui paljud ei jookse 100 meetrit alla 11,5 sekundi? Kui paljud ei jookse 400 meetrit alla 50 sekundi? Kui paljudele käib 800 meetris üle jõu aeg alla kahe minuti? Kui paljud suudavad joosta 3000 meetrit alla kümne minuti?
Vaadake, kuidas jookseb jalgpallimängu ajal Kylian Mbappe! Palun Eesti jalgpallurite andmeid võrdluseks!
Kuni meil neid andmeid ja näitajaid ei ole, ei ole mõtet targutada tahvli ees või laua ääres mingitest taktikatest, sest lihtsalt ei jätku jooksukiirust ja vastupidavust treeneri hiilgavate taktikate elluviimiseks.
Lauri Birkan meenutab Jaanus Kriiski FB küljel kommentaariumis: „Mäletan hästi, et olin ise kehakultuuri esimesel või teisel kursusel (1996 või 1997), kui Teitur meie jalgpallikoondist tüürima hakkas. (See oli ajal, kui Poom oli koondise kapten. – P.P.) Ühe esimese asjana tõi ta kõik mehed Piritale TPÜ laborisse koormustestile. Nägin oma silmaga nii testimist jooksulindil kui ka saadud tulemusi. Eriti huvitas Teiturit meeste VO2max ehk maksimaalse hapnikutarbimise suhtnäitaja kilogrammi kehakaalu kohta. Võib öelda, et islandlane tabas kohe naelapea pihta, sest uuring näitas selgelt, et valdaval enamusel olid võhmaga kehvad lood (vaid ühel mängijal oli see näitaja üle 60, enamusel heal juhul 50 piirimail) ning pärast seda pandi mehed korralikult jooksma. Tulemused ei lasknud end kaua oodata ja vaikselt hakkas ka võite kogunema. Näib, et Arno, Jelle, Viggo ja Tarmo jätkasid seda, millega Teitur algust tegi, sest mingi aeg oli meeste mängu juba lust vaadata. Võideldi viimse sekundini. Meenutagem kasvõi neid kordi, kui Eesti kodus Hollandile korralikult vastu hakkas.”
Ma pidin kreepsu saama, kui Birkani järgi oli ainult ühe jalgpalluri VO2max üle 60. Mäletan, et käisin 37- või 38-aastasena, kui olin taas üle pika vaheaja paar kuud jooksutrenni teinud, samuti VO2max-i mõõtmas ja sain tulemuseks 62. Meenub, et testi läbiviijad rääkisid, et kõvematel tippsportlastel küünib see üle 80 ja eriti kõvadel 90 kanti.
Seega, esitagu Eesti jalgpallikoondis ka praeguste koondislaste VO2max näitajad! Vaatame esmalt, milline on nende jooksusuutlikkus. Sest jooksmisest algab jalgpallis kõik.
Huvitav, et ükski Eesti jalgpalli kajastav ajakirjanik pole seda teemat korralikult üles võtnud. Selle asemel, millele jalgpall tegelikult tugineb, nämmutatakse pigem targutavalt taktikaskeemidest, eriti telestuudios.
Mis kuradi taktika?! Hakake jooksma!
Fotod 1-6: Eesti-Norra 0:1 eile Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
16 Kommentaarid:
Õige jutt!
Ise peab jaksama joosta, aga parem veel - pane vastasmeeskond kaitseformatsioonis edasi-tagasi ja küljelt küljele jooksma nagu oinad. Ise toksid vaid täpseid sööte kaaslastele. Kui on tehnikat ja võhma, on võidule alus pandud. Kui tehnikat pole, ja eestlastel pole ning pole ka tulemas, siis päästab vaid võhm (ja võitlusvaim). Meenutame vaid blogipoega Piiroja, kes vaatamata väga kesistele palliga mängu oskustele oli vastaste jaoks paras pähkel, sest pallita oli ta võimas ja jõudis igale poole. Kas võib olla, et Raio ongi olnud ühe kõvema Vomax'iga futboliste Eesti mansas läbi aegade?
Võhm ja tehnika, need on vutis a ja o. Meil aga köetakse emotsiooni justkui see päästaks. Vomax on looduslik, seda väga ei treeni. Siin on vaja suurt baasi kust sõeluda. Baas on emotsiooniga küll suureks haibitud aga võhmamehi see ei meelita, nemad on tarkade treenerite poolt juba ära nopitud lootustandvamatele aladele. Suur andetu mass meelitab enda seltskonda teisi andetuid kaasajooksikuid kes otsivad emotsiooni. See on probleem. Samas kas meil on vaja andekate pallurite mansat kui samadel tüüpidel on võimalik ennast hoopis edukamalt kasvõi karjääri tehes püünele ajada? Las andekad teevad äri teadust või head ajakirjandust. Üritame siis oma muid artiste aegajalt seirata ja õnnestumisi tähistada kui need peaks juhtuma, no äkki juhtub kunagi.
Jalka osas on vastus lihtne- see ei ole meie mäng. Me lihtsalt ei oska seda mängu mängida. Punkt.
Jutu mõte õige, aga latt mõne kohapealt ehk tipa liiga kõrgele tõstetud. 400 meetrit alla 50 sekundi ei jookse isegi mõned meie tippkümnevõistlejad
Eeldasin seda, et kui mees mängib Eesti koondises rahvusvahelisel tasemel, siis seal peaks ikka jooksma vähemalt kiiremini kui minu isiklik rekord sel alal, mis ei olnud minu põhiala.
Taaskord on Priidu väidetel alust ja tõepoolest jooksutreeningud poolikult tehtud. Liiga palju "tarku" harjutusi, aga kuhu jääb...no näiteks 500 km kuus jooksumahtu?
Lasin teha cgptl analüüsi. Pikk jutt kokkuvõttes mm finaalide mansade kohta - Vaid vähesed – eriti ääre- või ründemängijatest – võiksid heades tingimustes potentsiaalselt alistada 50 sek piirjoone, kuid selleks nõuaks spetsiifilist treeningut, mida tavaline jalgpallitreening ei hõlma.
Ehk siis loll distants on 400 m, see ei mängi treeningutes mingit rolli ja 50s pole sobiv mõõdupuu.
Eestis ei ole jalkaklubi, kus noored süsteemselt jooksutrenne jalkaväljakult väljas teeksid. Mis vastapidavust me ootame?
okei, vaatame siis meie päris jooksjaid. 2024 a edetabeli järgi jooksis päris kergejõustiklastest alla 50 sek 16 sportlast, neist olid 7 tegelikult 10v mehed. Kokku oli edetabelis toodud 100 nime, ehk 16% jooksis üle PP "lävendist". 800m oli lävendi ületajaid 22 meest. Kas vähe pole nende kohta, kes igapäevaselt jooksu harjutavad? hakake jooksma, jooksjad! kah priit
Jah, tean, et jooksus on asjad sandisti. Aga ega keegi neilt ka oota väga, et nad EMile pääseksid. Kuid jalgpallurite puhul kuuleme juba mitu päeva ette, kuidas valmistutakse mänguks EM- ja MM-valiksarjas. Neil käib puhas võrdlus Euroopa paremikuga. Seetõttu on põhjendatud ka lati seadmine kõrgemale, sest mis nad sinna muidu mängima lähevad - Eestile häbi tegema? Kedagi ei huvita Norras või Itaalias või Iisraelis, mis on Eesti jooksjate tase 400 ja 800 meetris, aga jalgpallurid mõõdavad end nende riikide koondistega alatasa. Seetõttu peab ka tase olema vastav, et neile vastu hakata.
Ahjaa, üks asi veel: kui suur on Eestis valik jalgpallis ja kui väike jooksus, kui loeme kokku registreeritud harrastajad! Seegi peaks andma alust loota jalgpallureilt suuremat jooksusuutlikkust - neid, kelle hulgast valida, ju jagub.
Väga hea, PP. Hästi paned!
Taktikaliste, psühholoogiliste, tehniliste probleemide taha pügamist tuleb võtta enamasti udujutuna. Väga harva julgeb mõni sportlane tunnistada, et puudu jäi funktsionaalsest sooritusvõimest.
Priit, sa imestad, miks jalgpalliajakirjanikud teemaga ei tegele? Sinuga samas väljaandes töötab keegi Ott J. , kes peab end jalkaajakirjanikuks. Mingil pòhjusel on tema viimase aja soperdised Pohlakule pugemised. Palun küsi miks Ott sellisel viisil Pohlakule meeldida püüab? Null kriitikat Eesti spordiajaloo suurima diktaatori suunas….
MM-l on näha, et Aafrika riikide koondiste mängijad on kanged jooksma, aga miskipärast võidavad parema ajutööga võistkonnad.
Meeskonnamängus on kiirus ja tehniline osavus hädavajalikud. Kuid neist ei piisa, peab olema ka platsinägemise oskus. Selle puudumine kimbutab meil kõiki pallialasid. Võrkpallis mõjub vähem ja seal ollakse paremas olukorras.
Aafriklased on kiired ja osavad, aga nad ei saa aru platsil toimuvast ja kõva kaitse ajab nad segadusse. Eestlased ei ole kiired ega osavad, aga ka nemad ei saa toimuvast aru. Kuni vastane mängu kiireks ei aja, siis saab kuidagi kaitses hakkama. Muutub vastane lohakaks, on võimalus ka rünnata.
https://www.ohtuleht.ee/sport/1133315/paide-nopib-uue-treeneri-kae-all-suuri-skalpe-voitu-oli-vaga-vaja-aga-peame-suutma-rohkem-joosta
Postita kommentaar
<< Esileht