Lehed

kolmapäev, juuni 18, 2025

Pullerits: Mida võtta ette jalgratturite süüdimatute ohustajatega?

Kergliiklusteed on ohtlikud. Tartust Ilmatsalu poole vändates nägin ees elektritõuksiga sõitvat last, pakuks pikkuse ja kehaehituse järgi, et umbes 12-aastast, suur mootorratturi kiiver peas. Selliste kohta ei tea eales, mida nad teevad. Ja ta hakkaski ees vänderdama, keskjoonel slaalomit sõitma.

Jõudsin talle järele ja märkasin, et ta aeglustab kiirust. Sisetunne ütles, et ta võib keerata minu ees vasakule, just sinna, kust poolt olin otsustanud temast mööduda. Hüüdsin kaks korda kõvasti „Hei!”, „Hei!” - ei tea ju, kui hea on kiivri all kuuldavus. Õnneks ta vist kuulis, heitis pilgu üle vasaku õla, jäi seisma. Pääsesin mööda.

Ilmatsalust tagasiteel, enne Rahinget nägin, et vastu tuleb Tartu rendirattal sõitev noor. Ja ühtäkki kaldus ta vastassuunda, minu teepoolele. Kui talle lähemale jõudsin, sain aru, miks. Ta vaatas ja näppis sõidu ajal mobiiltelefoni.

Õnneks ta märkas, et on sattunud tee valele poolele ja korrigeeris kohe oma trajektoori. Aga kas ta lasi end sellest kõrvalekaldest häirida? Ega vist, sest kui kohakuti jõudsime, nägin, et ta jätkas rahumeeli mobiili vahtimist. Mõtlesin hetke, kas peaks talle midagi ütlema, et näiteks pangu mobiil sõidu ajal käest, aga olen neid märkusi varasematel aegadel juba üksjagu teinud – ei need ilmselt mõju. Või oleksin pidanud ikkagi noomima?

Poolel teel Rahinge ja Tartu vahel silmasin juba kaugelt, et vastu tuleb kaks ratturit. Nad sõitsid kõrvuti. Kui nood lähemale jõudsid, nägin, et nad ei ole treenijad, vaid rendiratastel väntajad. Sellele osutas ka kiivri puudumine. Seesugused on ohtlikud, sest nad ei taha või oska teistega arvestada, on tavaliselt kogenematud ja hooletud. Panin näpud piduritel valmis ja alandasin kiirust, hakates kergemini pedaalima.

Kui vastutulevate ratturiteni jäi veel umbes meetrit 20 kuni 25, ei olnud see, kes sõitis mulle otse vastu minu rajal, mind ikka veel tõenäoliselt märganud. Ta liikus kokkupõrkekursil. Noormehed näisid ajavat omavahel juttu. Siis vist ilmselt silmas mind ja keeras järsku eest ära, kaaslase selja taha.

Nüüd, tunnistan, sai mõõt täis. Eelmised kaks olukorda olid juba piisavalt adrenaliini tekitanud. Kui noormehed, vilksamisi hinnates umbes 16-17-aastased, minuga kohakuti jõudsid, käratasin tollele, kes oli äsja liikunud mulle vastu: „Vaata ette, kurat!”

Pärast mõtlesin, kas läksin liiale. Et kas oli vaja sinna lisada kurjalt „kurat!”. Kirjeldasin olukorda kodus ja sain vastuse, et ei läinud liiale, sest kui oleksin öelnud neutraalselt, poleks see kinldasti mõju avaldanud. Nüüd, karmilt öelduna, oli vähemalt lootust, et noormehel käis jõnks südme alt läbi ja võib-olla on ta järgmine kord ettevaatlikum. Kuid ega kunagi tea...

Foto 1: Vaksali tänava äärne jalakäijate ja rattatee Tartu servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänava pikendus Gardesti kaupluse suunas koos kergliiklusteega selle ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu ja Ilmatsalu vaheline kergliiklustee veebruaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ringtee äärne kergliiklustee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

17 kommentaari:

  1. Anonüümne11:24

    Ohuallikate hulka tuleks lisada ka koerajalutajad - koer rihmaga ühes teeservas, ise teises, omal klapid peas ja silmad telefonis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, rihma otsas koerad on alati oht. Olen näinud asjalikke koerajalutajaid, kes ratturit nähes võtavad ilusti tee serva ja tõmbavad koera enda ligi, st rihma lühikeseks. Mõnikord, kui näen selliseid, kes sinuga kenasti arvestavad, ütlen neile möödudes aitäh - oluline on näidata, et nende teguviisi on märgatud, ja kui seda tunnustada, siis... kes ei tahaks tunnustust, kas või vilksamisi mööduvalt ratturilt; loodetavasti annab see neile motivatsiooni ka edaspidi teisi arvestavalt käituda.

      Neilt, kes on liikluses, kõrvaklapid peas, tahaks küll need teinekord peast rebida ja põllule visata. Kurat, liikluses kehtib nõrgemale poolele üks kahest osast koosnev reegel: sul peavad silmad olema ees ja kõrvad taga! Ehk vaatad ette ja kuulad, mis tuleb selja tagant. Silmad mobiilis ja kõrvaklapid peas eiravad seda elulist reeglit täiega.

      Kustuta
    2. Anonüümne14:51

      Eriti "toredad" on need pika keritava tamiili otsas penide jalutajad. Mul oli ükskord rattaga sõites juhtum, kus vaatasin et nuusib üks lahtine koer omaette tänava servas. Tõmbasin siis rohkem tee keskele, et igaks juhuks kaugemalt mööduda. Ja siis lähemale jõudes nägin, et see koer polegi seal tegelikult lahtine, vaid peenikese paela otsas ja perenaine on ka rihma teises otsas täitsa olemas, ainult teisel pool tänavat ja ma lähenen hoogsalt sellisele teed ületavale "nöörpüünisele". Pidurada poleks enam jõudnud, aga viimasel hetkel märkas siiski perenaine ka mis toimub ja tõstis hoogsalt rihma üles nagu hüppenööri, ma lasin samal ajal pea alla ning rihmaga kiivrit riivates pääsesin selle alt läbi.

      Kustuta
  2. Anonüümne12:44

    Rattasõit on jube popp :) Ega trenni pole mõtet rattaga teha, see on stressi tekitav.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne14:05

    Rattal peab olema kelll, et teavitada möödumisest. Kas on?

    VastaKustuta
  4. Anonüümne16:02

    Linnarattad on kindlustamata, kuid suurema ohu allikad, õnnetuse puhul on janti kui palju. Muide, Tartu linn rikub seadust, mitte tuvastades äpi kasutaja jalgrattaluba või vanemate nõusolekut, mida näiteks Bolt teeb. Seoses sellega, et mulle sõitis rendirattur autole sisse, pidin pöörduma õiguskantsleri poole, sest Tartu linnavalitsus keeldus jagamast rendiratturi esindajate kontakti ja õiguskantsleri büroo töötajale valetasid tuimalt, et nii see pole. Kui õiguskantsleri büroo töötaja siis juhtis tähelepanu, et mina neid andmeid ei saanud, siis väideti, et millestki saadi valesti aru, kuigi juriidikat tundva kui ka üsna hea eneseväljendusoskusega isikuna kirjutasin lühikese ja konkreetse kirja sooviga saada õnnetuse põhjustaja esindaja andmeid. Tartu linnalt jäidki tegelikult andmed saamata, aga tänu Politsei- ja Piirivalveameti asjalikele töötajatele sai võõramaalasest isikutega kontakti ja kahju hüvitamises kokku lepitud. Tartu linn on jätnud rendirattad metsiku lääne stiilis unarusse. Nendega sõidetakse Bolti/Wolti, lastel pole kiivreid, vanemate nõusolekut sellist kärakat kasutada ja linnavalitsus ei tee midagi. Rattakultuur on viimasel seitsmel aastal rendikärakate tõttu lootusetult alla käinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rendirattad on tõesti kohutavad, nendega sõidetakse, nagu heaks arvatakse. Oleks minu teha, kehtestaksin rangemad reeglid ja vastutuse, ega muidu korda majja saa. Kas õnnetuse põhjustaja keeldus kontakte andmast või lahkus sündmuskohalt, et pidite pärast teda ametkondade vahendusel teda taga ajama?

      Kui teinekord tekib probleeme, et ametkonnad panevad tuima, siis tasub võtta ühendust ajakirjandusega. Ajakirjanduse päringule vastatakse tavaliselt samal päeval ja ajakirjandust ikka vähemasti peljatakse - keegi ei taha sattuda avalikku häbiposti (FB-s võite kirjutada palju tahate, see ei pane kedagi ametnikest tegutsema). Näiteks mu eilne lugu, mille peale hakkasid kõik ametkonnad liigutama, kui küsisin, et mida nad siis ikkagi ette võtavad:

      https://www.postimees.ee/8270594/fotod-alaealised-saavad-tallinnas-osta-sigaretilohnaga-natse

      Kustuta
    2. Anonüümne18:14

      Õnnetuse põhjustanud nooruk ei täpsustanud politseile, et tema isa telefoninumber oli tegelikult muutunud, ilmselt siia tulles kasutati kõnekaarti. Ma ei tea, kuidas, aga politsei ajas õige numbri välja. Pere ise, ukrainlased, olid väga mõistlikud. Poeg küll hakkas isa juuresolekul süüd eitama, aga isa oli resoluutne, et kui tegid, siis vastutad ja saime kenasti kokkuleppele, paluti 2 nädalat raha maksmiseks aega ja isa palgapäeval makstigi kenasti ära. Pereisa ees müts maha, hea eeskuju aususe osas. Ma loodan, et ka poeg õppis sellest mõndagi. Selles osas positiivne kogemus, kuid sellele eelnev oli nõme ja ajakulukas. Isa jättis sümpaatse mulje ja küsisin tegelikult natuke vähem kui oleks pidanud. Polnud ka tavaline sõjaväejooksik, vaid kolme lapse isa. Omaette teema on linnarataste tehniline seisund, sest ka poiss väitis, et ratas lihtsalt ei pidurdanud. Oleks huvitav näha kaasust, kus linnaratta kasutaja läheb linna vastu kohtusse. Kas olete lugenud linnaratta kasutamise tüüptingimusi, mille punkt 4.20 on tõenäoliselt tühine: "Kasutaja kohustub enne jalgratta kasutamist kontrollima rehvide rõhku, pidurite töökorda ja korvi kinnituste seisukorda ning muude kahjustuste puudumist." Huvitav on ka punkt 4.25.6, mis sätestab, et kasutaja on teadlik, et jalgrattal võib ilmneda rike isegi siis, kui jalgratas on korralikult hooldatud ja et selline rike võib põhjustada vigastusi - ühesõnaga üritab Tartu linn veeretada vastutust endalt ära, kui sõidu ajal peaks jalgrattal tekkima tehniline rike, mis kasutajat vigastab. https://ratas.tartu.ee/terms-of-use


      Kustuta
    3. >>>
      Rattakultuur on viimasel seitsmel aastal rendikärakate tõttu lootusetult alla käinud.
      >>>
      See on nii ja naa. Need rendikärakad on tõesti kohutavad jalakäija (eriti väikelaste) vaates (ja vahet pole, kas linnarattad või Bolti tõuksid).
      Samas ilma Tartu linnaratasteta oleks meil kindlasti palju vähem tavarattureid liikvel ja ka linnasvalitsuses mõeldaks veel vähem linnasisestele rattateedele.

      Kustuta
    4. Kibestunud vanamees jää ükskord vait sest sa oled osav sportlane ja suudad mööda laveerida. Teiseks kas mitte maanteel või sõiduteel ei tee trenni nii öelda kõvad poldid nagu sina Priit... Sõiduteel on kiirused vähe võrdsemad. Paistab et oled sotsist helbeke kes kõike keelata tahab ja Halba kinni mätsida(M.Viru kaasus). Mina olen 38 aastane ja ratastoolis ei tunne end ohustatuna.. See mis teised oma eluga teevad ei koti.. Pöördusin sinusuguste pärast Reformierakonna usku..

      Kustuta
  5. Anonüümne19:41

    Nägin juba eemalt, et minu ees liigub kepikõndija, kellel peas kõrvaklapid. Sisetunne kohe ütles, et siin on tulemas ohtlik olukord ja konflikt. Võtsin ratta hoo hästi väikeseks ja hoidsin terviserajal tema suhtes nii vastas serva kui võimalik. Hõikasin veel igaks juhuks "hei" aga sellest välja ei tehtud. Kui jõudsin temaga kohakuti, minu ilmumine ehmatas teda ja ta tegi ühe kepiga ebamäärase liigutuse. Ainult mõni sentimeeter jäi puudu, et oleks kepi kodaratesse virutanud. Endal veel selline nägu peas, et miks mina teda ehmatan. No pole lihtsalt sõnu!
    Koertega jalutajad võiks teada kõige elementaarsemat reeglit, et kui vastu tuleb inimene kas jalutajana või rattaga, siis alati jäädakse ise koera ja vastutulija vahele. Aga sellist käitumist peaaegu ei eksisteeri. Ainult koertekoolis käinud koeraomanik on sellest kuulnud.

    VastaKustuta
  6. Anonüümne07:25

    Ottpoiss kahmas ETV otse eetris mõnuga.
    Mis küll inimese mõttemaailmas toimub?
    Postimehe osakonnajuhataja, No pole võimalik.

    VastaKustuta
  7. Mulle laekus meilile selline kommentaar, mille lisan siia:

    Liigun pea igapäevaselt linnarattaga pigem rahuliku tempoga kergliiklusteedel, sealt siis minu tähelepanekud:

    1. BOLTI rohelised tõuksid suurem probleem iseenesest pole, kuna neil on kiirusepiirajad peal, vististi, nendega lihtsalt ei saa kimada, kui tahakski.

    2. Kõige ohtlikumaid olukordi tekitavad lapsed või noorukid, kellele (mitte just targad) emme-issi on ostnud VÕIMSA, KIIRE elektritõuksi, millega siis ka kergliiklusteedel aeg-ajalt HULLU pannakse, sh kahekesi tõuksi peal olles, paha vaadatagi…

    3. Rendirattad jäävad ohtlikkuselt sinna 1. ja 2. vahele, aga suuremaid probleeme nad ei üldjuhjul tekita.

    VastaKustuta
  8. Anonüümne12:24

    Selle asemel, et tuulikutega võidelda võiks jagada kogemusi, et kuidas on võimalik treenida nii, et need ei segaks ja nende pärast närveerima ega erutuma ei peaks. Äkki on häid teekondi või meetodeid?

    VastaKustuta
  9. Vanemad suusamehed võiks veel mäletada legendaarset "kuradi m***" teemat kuskil Tallinna terviseradadel. Kas tuleb uus?

    VastaKustuta
  10. Anonüümne19:48

    Õnnitlused blogipojale ja Lemsalule, kes mõlemad on ühtlasi võhmamehed, Pohlaku võidu puhul!

    VastaKustuta
  11. Anonüümne22:58

    Pohlak ise oli see, kes likvideeris "max kaks ametiaega" reegli, muidugi palju õnne talle!

    VastaKustuta