Pullerits: Ah et treenerikutse peab tagama spordis turvalisuse? Ärge ajage naerma!

Tõnis Sildaru olematust treenerikutsest rääkides on sageli kõlanud põhjendus, et treenerikutset on vaja, tagamaks spordis turvalisus. Näiteks EOK asepresident Gerd Kanter ütles ETV spordisaates, et treenerikutse käsitleb pedagoogikat, sporditurvalisust, eetikat. Ta lausus ka: „Sportlane on eelkõige inimene ja üks vaimselt või füüsiliselt katkine sportlane pärast medalivõitu ei ole täisväärtuslik inimene.” Ka Kristjan Port on öelnud, et treenerikutse annab kogemuse ja teadmise ohutusest.

Sport ja ohutus?! Sport ja turvalisus?! Sport ja füüsiliselt mitte katkine inimene?! Ärge ajage lolli juttu! Sellised asjad pole võimalikud.

Esiteks, näidake mulle vähegi arvestataval tasemel sportlast – jätame maletajad-kabetajad arvestusest välja –, kellel pole olnud ühtki vigastust või traumat. Tavaliselt on neid lausa mitu. Näiteks Andrus Veerpalu rahvuslikku põlve ikka mäletate? Kanteri kohta sai 18 aastat tagasi märtsis lugeda järgmist:

„Tippsportlasena on Kanter varemgi tervisehädadega kimpus olnud – 2006. aastal maailma parimal kettaheitjal diagnoositud selja-trauma oli mõne arsti hinnangul koguni nii ränk, et kuluaarides sosistati visa töörügaja karjääri enneaegsest lõpust.”

Ometi treenib enamik vigastatuist kutseliste treenerite käe all. Kas treenerikutse aitab vigastusi ära hoida? Ei aita ju. Tippsport on viimase piirini keha piitsutamine, mis tähendab, et tuleb olla valmis sellega kaasnevateks tagajärgedeks. Alates lihastraumadest ja lõpetades südameprobleemidega. Vaimsed probleemid on rohkem varjul, aga tasapisi, eriti pärast karjääri lõppu, on ka neist hakatud rohkem rääkima.

Teiseks, vaatame võistlusi. Näiteks jalgpalli. Seal tuleb vigastada saanud mängijaid lausa välja vahetada. Mõned traumeeritud tuleb platsilt koguni kanderaamil minema viia. 

Vaatame rattavõistlusi. Finišiheitlused lõpevad pahatihti suurte kukkumistega suurtel kiirustel. Tuleb meelde, kuidas Rein Taaramäe ütles mõned aastad tagasi, et mõned profiratturid sõidavad nii julmalt ja hoolimatult, nagu homset polekski. 

Vaatame kiirlaskumist. Mäletate, mis juhtus olümpial Lindsey Vonniga (fotol vasakul)? Pärast sai kuulda, et tal vedas, et jalg üldse uuesti kokku suudeti panna. Kuidas Kanter ütleski: füüsiliselt katkine sportlane pärast medalivõitu ei ole täisväärtuslik inimene...

Või vaadake trikisuusatamist. Pöörane! Kui olümpial vaatasin, mida Henry Sildaru rennisõidus tegi, tuli iseenesest üle huulte järeldus, et see on ju ala, kus mäng käib selle peale, kes suudab surmale kõige lähemale jõuda.

Paljud spordialad on viidud nüüdisajal sinnamaale, et need oleksid võimalikult ohtlikud. Et pealtvaatajail oleks põnev, lööks hinge kinni. Võistlus käib riski piiril. Kes vääratab, peab olema valmis, et omal jalal ta niipea püsti ei tõuse.

Seada treenerikutse vajalikkuse põhjenduseks, et siis on tagatud spordis suurem turvalisus ja et siis ei lähe sportlane medalit jahtides katki, on täiesti absurdne, ajuvaba ja reaalsusest irrutatud.

Foto 1: Belgia rattur Jonas Rickaert on kukkunud valusalt 2024. aasta Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 2: Türgi klubi Galatasaray mängija Noa Lang on saanud vigastada 18. märtsil Meistrite liiga mängus FC Liverpooli vastu. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 3: Belgia klubi Standard de Liege mängija Nielsen Casper on saanud vigastada 22. märtsil KVC Westerlo vastu. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 4: Prantsusmaa jalgpallinaiskonna mängija Sakina Karchaoui lahkub 2023. aasta MMil mängus Austraalia vastu pärast vigastada saamist väljakult. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Ameerika mäesuusataja Lindsey Vonn kukub Milano Cortina taliolümpial kiirlaskumise võistlusel Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 6: Portugali kiirjooksja Ericsson Tavares viiakse tänavusel sisekergejõustiku MMil Poolas Torunis pärast vigastada saamist 4x400 meetri teatejooksus kanderaamil võistlusareenilt ära. Foto autor: AP/Scanpix